Eesti kirjanikud rambivalguses 40. Toronto rahvusvahelisel kirjanike festivalil

ANNELI ANDRE-BARRETT

Möödunud nädalal pakuti Toronto lugejatele mitut huvitavat ja kaasatõmbavat võimalust tutvuda tuntud Eesti kirjanike Kai Aareleidi ja Rein Rauaga Toronto International Authors Festival’il ehk TIFA’l ja kohtumistel Tartu College’is. Kirjanikud viibisid Kanadas tänu Estonian Studies Centre/VEMU, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kirjanduse Teabekeskuse toele ja koostööle.

Kai Aareleidi ja Rein Rauda võis TIFA programmis näha mitmel päeval. Laupäeval, 26. oktoobril astus Rein Raud üles koos kahe teise autoriga – Mona Awadiga Kanadast ja Benedek Tothiga Ungarist. Rein Raud luges ette ühe salapärasena mõjunud katkendi oma romaanist Täiusliku lause surm ja osales enesekindlalt paneeldiskussioonis, äratades nii huvi ohtliku ja põneva üleminekuaja vastu Eestis 1980. aastate lõpus. Kai Aareleid esines 30. oktoobril koos Filipiini päritolu Ameerika kirjaniku Joanne Ramosega ja Cabriela Ybarraga Hispaaniast. Kai Aareleid osutas saladuste tähtsusele ja tõe otsimise vajadusele oma romaanis Linnade põletamine, mis jutustab sõjajärgses Tartus lahti rulluva perekonnaloo.

Eesti kirjanikke viidi muidugi Niagara koske vaatama, aga neid kutsuti ka aukülalistena TIFA galale, kus nad jagasid oma muljeid, ideid ja kogemusi teiste rahvusvaheliste autoritega.

Aga võib-olla kõige mõjuvam oli Kai Aareleidi ja Rein Raua osavõtt 27. oktoobril aset leidnud üritusest Europe on Tour: Reading and Reception. Seda tutvustati TIFA programmis nõnda: No passport needed to meet, hear and learn from the European Union’s leaders on contemporary literature at this special event. Siin lugesid Kai Aareleid ja Rein Raud ette katkendeid oma romaanidest eesti keeles – ingliskeelseid tõlkeid näidati samal ajal nende taga suurel ekraanil. Nii kohalviibinud eestlased kui ingliskeelsed lugejad võisid kuulda meie ilusat eesti keelt ja nautida Eestist tulnud külaliste andekat loomingut. Nõnda tähistas ka Toronto rahvusvaheline kirjanike festival meie eesti keele aastat!

Rein Raud ja Kai Aareleid Toronto Rahvusvahelisel Kirjanike Festivalil.

Foto: Piret Noorhani

Pühapäeva, 3. novembri hommikul kohtusid kirjanikud Tartu College’is siinse eestlaste raamatuklubiga. Paaritunnise koosviibimise jooksul said kirjanike teoseid lugenud klubiliikmed esitada küsimusi nii loetu kui kirjanike muude tegemiste kohta.

Sama päeva õhtupoolikul toimus Tartu College’i saalis Eesti Õppetöö Keskuse/VEMU korraldusel kohtumine kirjanikega, kus kõigil kohalikel kirjandushuvilistel oli võimalik külaliste loominguga tutvuda ja nendega kirjanduse teemadel vestelda. Mõlemad esitasid katke ülalmainitud teostest ja andsid lisaseletusi. Siduva värvilõngana astusid nendega koos üles kohalikud kirjanikud Urve Tamberg ja Eerik Purje, kes end lühidalt tutvustasid ja jäid siis koos külalistega poodiumile istuma, moodustades koos küllaltki arvuka publikuga ühise vestlusringi.

Mõttevahetus hakkas liikuma kahes suunas: esmalt kirjanike endi vahel, millest varsti nakatus ka saal, kust hakkas sadama küsimusi ja kommentaare. Kui suleseppi ergutas jutlema kolleege lahutav ajutiselt kuivanud ookean, siis saalipoolne huvi käsitles kirjanikuks hakkamist/olemist: kuivõrd ajendab kedagi missioonitunne ja milline see täpselt on? Kuidas näeb välja kirjaniku argipäev – tööajad, -meetodid, -vahendid? Kust ammutatakse inspiratsiooni ja mis juhtub, kui see kirjaniku ootamatult hülgab?

Selgus, et missioonitundest pole kirjanikud vabad kummalgi pool ookeani ja see mission on küllaltki samanäoline, siinpool mõistetavalt ehk tugeva mini rõhutatud. Urve Tambergi ingliskeelne romaan The Darkest Corner of the World käsitleb esimese nõukogude okupatsiooni aega. Eerik Purje ainsaelusoleva pagulaskirjanikuna (kui mitte arvestada mõningaid nooremaid, kelle maapakku siirdumine polnud nende endi otsus) on kogu oma toodangus paguluse teema külge aheldatud. Kuid ka mõlema külaliskirjaniku esitatud teostes kajastuvad sõjajärgsed sündmused ja okupatsiooniga seostuvad probleemid.

Ka töömeetodid on põhiliselt sarnased, väikeste isikupäraste variatsioonidega. Eelistatuim aeg kirjutamiseks on varahommikune vaikus. Enamasti toimub kirjutamine arvuti vahendusel, kuid mitte tingimata alati. Rein Raud näiteks tunnistas, et ta ei põlga vajaduse korral ka pliiatsit ja on äkkmõtete jäädvustamiseks isegi diktofoni seljakotis kandnud. Inspiratsioon on muidugi tujukas, võib ootamatult ilmuda ja sama ootamatult kaduda. Vaimse loominguga tegeleja peab olema valmis nii soovimatuks tööseisakuks kui ka intensiivseks rabamiseks, kui inspiratsioonitulv otsustab rünnata.

Osteti-müüdi-kingiti vestluses osalenud kirjanike teoseid, vahetati kollegiaalseid käesurveid ja sooviti jätkuvat loomingulist edu. Kodumaise kirjarahva külaskäik päädis kauni ühendava lõpuga.

Kirjanikud kohtumisel Tartu College’is eestlaste raamatuklubi liikmetega.

Foto: Piret Noorhani