5 minute read
Puuluup: ,,Meie lauludes kõlab eesti, vene, inglise, soome ja pudikeel“
Puuluup – Ramo Teder ja Marko Veisson.
Foto: Andres Teiss
Advertisement
Puuluup on Eesti nu-folk bänd, kus vana traditsioonilist rahvapilli hiiu kannelt mängivad Ramo Teder (kunstnik ja muusik, tuntud ka kui Pastacas) ning Marko Veisson (antropoloog ja muusik).
Oma vahvalt ebatraditsiooniliste laulude loomisel kasutavad nad fantaasiat ja luuperit. Puuluup võitis selle aasta Eesti pärimusmuusika auhinna Etnokulbi nii parima artisti kui parima loo kategoorias.
Me oleme väga elevil. Teame, et seal on palju head muusikat ja väga tugev Eesti kogukond.
Läti, Leedu, Tšehhi, Soome, Rootsi, Saksamaa, oleme kaks korda käinud ka Ukrainas ja ongi kõik. Enne Kanadat me läheme veel Pekingisse. Kõigepealt läheme Hiinasse, siis lendame Kanadasse ja sealt edasi Saksamaale. Selline väike tuur.
Ramo: Mind mõjutab see, et sa võid ise luua ja ise olla helilooja. Heli loomisel ei ole piire, seal ei pea olema süsteem või orkester või bänd. Võib olla üks inimene või kaks inimest, mis iganes. Helilooming ei küsi tingimusi, see on vaba ja kõik on oma otsustada. Stiilidest on kõik olemas – Bachist kuni Pärdini. Bachist kuni pungini. (Naeravad.) Sinna sisse mahub popmuusika ja kõik muud asjad. Muusika on meil tõesti, sulam erinevatest stiilidest. Võib-olla see mingil moel peegeldab seda, mida oleme kunagi kuulanud. Mulle väga stiilipuhas muusika ei olegi kunagi meeldinud. Meeldib, kui on natuke nagu sulamit sees. Stiilipuhtus on olnud nagu sünonüüm igavusele. Loomulikult on sellel ka erandeid, aga tihti stiilipuhtus viib tupikusse, see on nagu sulgunud luuk, nagu kinnine karp.
Marko: Võib ka öelda seda, et stiilipuhtuse kõrval ühine taust on see, et mängime mõlemad hiiu kannelt ja selle mängumeetodid ja traditsioonilised lood on Vormsi saarelt. Neid oleme mänginud ja ka jämmime vabal ajal koos teiste mängijatega. Me ei ole tüüpiline rahvamuusika-ansambel ja see pool ei ole meie loomingus esil, aga tsitaate sealt leiab ja see on mingis mõttes teatud selgroog.
Ramo: See ei ole ainult Vormsi saar, vaid ka Karjala piirkond. Praegu ei ole ühtegi hiiu kandle ega jouhikko (Soomes selle pilli nimi) mängijat, kes ei oskaks selle pilli traditsioonilisi lugusid mängida. Tavaliselt õppimine algab läbi traditsiooniliste lugude õppimise. Kitarrimängijate seas võib leida miljoneid, kes ei oska ühtegi traditsioonilist kitarrilugu, aga mängivad ainult oma lugusid.
Marko: Täpselt nii. Meie mõlema esimesed pillid on teinud Raivo Sildoja. Minu õpetaja oli Meelika Hainsoo ja hakkasin temalt tunde võtma, kui see pill mind ära võrgutas. Mul oli palju tööd ja oli tarvis kõrvaltegevust – prokastineerida. Siis oli hiiu kannel selleks hea – lähen koju, internetti ei olnud mul sel ajal kodus, võtsin pilli välja ja ei pidanud tööd tegema, sest pidin harjutama pilli.
Marko: Sellel on sahisev, iseloomulik kõla. See eristus ja oli ühtaegu selline ürgne, samas tundus kuidagi paljulubav – mulle tundus, et sellega saab igasugu asju teha ja et tahaks seda osata. Töötan Viljandi Kultuuriakadeemias ja oli võimalus võtta samast klassist hiiu kannel ja teisest ruumist õpetaja ja paluda, kas ta võiks mulle pilli õpetada. Põhiliselt oli ikka selle pilli kõla, mis mind võlus. Ka see perspektiiv (kuna mul pole professionaalset muusikutausta), et on okei kuulmise järgi õppida. See toimis ja oli meeldiv asendustegevus töö kõrvalt.
Ramo (naerab): Mina tulin Pärnust ja Marko tuli Viljandist ja Kilingi-Nõmme bussipeatuses saime kokku. Küsisin suitsule tuld, Marko ei andnud, pakkus hoopis õlut. Saime kuidagi jutule ja hakkasime koos pungilugusid mängima. (Naeravad.) Siiamaani mängime neid vabal ajal ja kutsume teisi ka mängima.
Ramo: Vanasti käis õppimine kuulmise järgi. Hiiu kandle traditsioon katkes, pill põhimõtteliselt suri välja 1800. aastate lõpus. Selle pilli õppimismeetod ongi kuulmise järgi. Tal ei ole kaela, sõrme ja käe tagaküljega puudutatakse keeli. Teist sellist pilli ei ole. Kuskil Mongoolias, Tiibetis ja Indias on küll sarnaseid mängumeetodeid – nad teevad seda näpuotstega, natuke kontrollitumalt.
Marko: Üks reklaamlause võiks olla, küll teatud liialdusega, aga samas päris tõsiselt: „Poole tunniga maailmas tipp 200 parima Hiiu kandle mängija hulka!“
Ramo: Ühe teooria järgi on see pill arenenud välja Kreeka lüürast. Lüürale prooviti poognat ja siis vähendati keeli. 3-4 keelt on poognaga mängides kontrolli all. Näpuga keelt puudutades see lüheneb – siis tuleb kõrgem heli. Kuna see pill suri välja, siis me ei tea, kuidas see edasi oleks arenenud, selle pilli areng jäi katki. Võib-olla oli tal veel mõni teine nimi, mida me praegu ei tea. Vormsi rootsi keeles on see talharpa. Materjali hiiu kandle kohta on väga vähe.
Ramo: Ega me väga ei kirjutagi neid. Me lihtsalt jämmime ja lindistame kõik üles, pärast korjame neist jämmisalvestustest parimaid hetki välja.
Marko: Ootame, kui tuleb ilmutus. Tavaliselt tuleb ilmutus neljapäeval, aga vahel ka kolmapäeval. (Naeravad). Osa teksti on improvisatsiooniline ja kui seal tähendust pole, siis järelikult ta on proovis sündinud. Üks on öelnud ühe ja teine teise fraasi. Ramo jaoks on sõnade puhul olulisem rütm, ta ei mõtle sisu ega narratiivi peale....
Ramo: Mõtlen küll, kogu aeg mõtlen!
Marko: Meil oli üks ülesanne, kus pidime etteantud sõnadest luuletuse tegema. Ma ei saa kunagi aru, mida Ramo mõtleb, aga see on väga OK! (Naeravad.) On tekstid, mis on klassikalised laused, need olen mina kirjutanud. Ja siis tulevad mingid sellised nagu: „kus on minu kasekesed“, see on pigem Ramo stiil. Kolmas tase on „pudikeel“, kus sõnad ei tähenda midagi, seal ma tunnen end ka vabalt ja julgelt. Siis ei pea muretsema, mida see kõik tähendab. Ühes loos on sageli kõik kolm kihti olemas. Meie lauludes kõlab eesti, vene, inglise, soome ja pudikeel. Vahel tuleb mõni kuulaja ütlema, et tundis ära veel mõne keele – näiteks keegi, kes on olnud Tšehhis sõjaväes, või keegi, kes on pärit Portugalist... (Naeravad.) Need on ühendkeeled! Sa mõtled mingile emotsioonile ja mõtled ennast mingisse keelde, vaatamata sellele, kas see on olemas või mitte. See on ka väga odav meetod, ei pea maksma sõnade kirjutajatele. Saad alati iseennast sõnade autoriks panna.
Marko: Estonian Music Weekil on igasugust muusikat, aga Eestis on traditsioonilise muusika ehk folgi või etno positsioon hästi tugev viimasel ajal. See on muutunud viimase 20 aasta jooksul osaks peavoolu muusikast. Kui välismaal esinemas käime, imestatakse sageli selle üle. Seal tegeleb folkmuusikaga väiksem, obskuursem seltskond, aga Eestis on see stiilide sulandumine ka teiste etnobändide juures üsna levinud. A-kategooria staaride hulgas võib leida selliseid päris palju – näiteks TradAttack!, Curly Strings, Mari Kalkun. Viljandi koolkonna mõju on olnud hästi tugev. Inspiratsioon tuli Skandinaaviast – sellest, kuidas seal rahvamuusikasse suhestutakse. Mingit asja ei imiteerita, vaid see ongi muusiku eneseväljendusvõimalus – kas ta tahab siis autentsemat stiili mängida või asju kokku miksida. Ta lähtub traditsioonist, aga väljendub nii, nagu ta tahab.
Puuluupi küsitles LEA KREININ
•••
