6
EESTI ELU reedel, 8. novembril 2019 — Friday, November 8, 2019
Nr. 45
Puuluup: „Meie lauludes kõlab eesti, vene, inglise, soome ja pudikeel“ Puuluup on Eesti nu-folk bänd, kus vana traditsioonilist rahva pilli hiiu kannelt mängivad Ramo Teder (kunstnik ja muusik, tuntud ka kui Pastacas) ning Marko Veisson (antropoloog ja muusik). Oma vahvalt ebatraditsiooniliste laulude loo misel kasutavad nad fantaasiat ja luuperit. Puuluup võitis selle aasta Eesti pärimusmuusika auhinna Etnokulbi nii parima artisti kui parima loo kategoorias. Lähete esinema Torontosse. Mida te Kanadast teate? Kas olete seal varem käinud? Me oleme väga elevil. Teame, et seal on palju head muusikat ja väga tugev Eesti kogukond. Olete palju reisinud. Esi mene riik, kuhu sattusite, oli Ungari. Aga kus te veel käinud olete? Läti, Leedu, Tšehhi, Soome, Rootsi, Saksamaa, oleme kaks korda käinud ka Ukrainas ja ongi kõik. Enne Kanadat me läheme veel Pekingisse. Kõige pealt läheme Hiinasse, siis len dame Kanadasse ja sealt edasi Saksamaale. Selline väike tuur. Teie muusikas on palju mõjutusi eri stiilidest, räpp ja reggae jne. Mis või kes on teid muusikutena kõige rohkem mõjutanud? Ramo: Mind mõjutab see, et sa võid ise luua ja ise olla heli looja. Heli loomisel ei ole piire, seal ei pea olema süsteem või orkester või bänd. Võib olla üks inimene või kaks inimest, mis iganes. Helilooming ei küsi tingimusi, see on vaba ja kõik on oma otsustada. Stiilidest on kõik olemas – Bachist kuni Pärdini. Bachist kuni pungini. (Naeravad.) Sinna sisse mahub popmuusika ja kõik muud asjad. Muusika on meil tõesti, sulam erinevatest stiilidest. Võib-olla see mingil moel peegeldab seda, mida oleme kunagi kuu lanud. Mulle väga stiilipuhas muusika ei olegi kunagi meeldi nud. Meeldib, kui on natuke nagu sulamit sees. Stiilipuhtus on olnud nagu sünonüüm iga vusele. Loomulikult on sellel ka erandeid, aga tihti stiilipuhtus viib tupikusse, see on nagu sul gunud luuk, nagu kinnine karp. Marko: Võib ka öelda seda, et stiilipuhtuse kõrval ühine taust on see, et mängime mõle mad hiiu kannelt ja selle män gumeetodid ja traditsioonilised
lood on Vormsi saarelt. Neid oleme mänginud ja ka jämmime vabal ajal koos teiste mängijate ga. Me ei ole tüüpiline rahva muusika-ansambel ja see pool ei ole meie loomingus esil, aga tsitaate sealt leiab ja see on mingis mõttes teatud selgroog. Ramo: See ei ole ainult Vormsi saar, vaid ka Karjala piirkond. Praegu ei ole ühtegi hiiu kandle ega jouhikko (Soo mes selle pilli nimi) mängijat, kes ei oskaks selle pilli tradit sioonilisi lugusid mängida. Tavaliselt õppimine algab läbi traditsiooniliste lugude õppi mise. Kitarrimängijate seas võib leida miljoneid, kes ei oska ühtegi traditsioonilist kitarrilugu, aga mängivad ainult oma lugu sid. Te saitegi siis tuttavaks seda pilli õppides? Marko: Täpselt nii. Meie mõlema esimesed pillid on teinud Raivo Sildoja. Minu õpetaja oli Meelika Hainsoo ja hakkasin temalt tunde võtma, kui see pill mind ära võrgutas. Mul oli palju tööd ja oli tarvis kõrvaltegevust – prokastineeri da. Siis oli hiiu kannel selleks hea – lähen koju, internetti ei olnud mul sel ajal kodus, võtsin pilli välja ja ei pidanud tööd tegema, sest pidin harjutama pilli. Aga miks just hiiu kannel? Marko: Sellel on sahisev, iseloomulik kõla. See eristus ja oli ühtaegu selline ürgne, samas tundus kuidagi paljulubav – mulle tundus, et sellega saab igasugu asju teha ja et tahaks seda osata. Töötan Viljandi Kultuuriakadeemias ja oli või malus võtta samast klassist hiiu kannel ja teisest ruumist õpetaja ja paluda, kas ta võiks mulle pilli õpetada. Põhiliselt oli ikka selle pilli kõla, mis mind võlus. Ka see perspektiiv (kuna mul pole professionaalset muusiku tausta), et on okei kuulmise järgi õppida. See toimis ja oli meeldiv asendustegevus töö kõrvalt. Kuidas te ikkagi kokku saite? Tundsite ära, et olete mõlemad parajad krutskiven nad, kes tahaksid koos muusi kat teha? Ramo (naerab): Mina tulin Pärnust ja Marko tuli Viljandist ja Kilingi-Nõmme bussipeatuses saime kokku. Küsisin suitsule tuld, Marko ei andnud, pakkus
Võrokesed esitlesid eksitus-sõnastikku
selline sõnaraamat suur abi. Paljud eksitussõnad on võru keele põhisõnavaras. Nii et seda raamatut kokku pannes olen ma mõelnud just koolilaste ja noorte peale,“ kommenteeris Võru instituudi keelespetsialist Urmas Kalla uudistesaatele ,,Aktuaalsele kaamerale“ raa matu sündi. Võru keele nädala peamine mõte on tuletada võro keele
Võrokesed tähistavad võro keele nädalat. Sel puhul esit leti ,,Võru-Eesti eksitus-sõnas tikku“. Raamatusse on kogu tud sarnaseid kirja- ja võru keelseid sõnu, millel erinev tähendus. ,,Keele õppimise juures on
hoopis õlut. Saime kuidagi ju tule ja hakkasime koos pungilu gusid mängima. (Naeravad.) Siiamaani mängime neid vabal ajal ja kutsume teisi ka mängi ma. Milline oleks reklaamlause, miks hakata mängima just hiiu kannelt? Ramo: Vanasti käis õppi mine kuulmise järgi. Hiiu kandle traditsioon katkes, pill põhi mõtteliselt suri välja 1800. aas tate lõpus. Selle pilli õppimis meetod ongi kuulmise järgi. Tal ei ole kaela, sõrme ja käe tagaküljega puudutatakse keeli. Teist sellist pilli ei ole. Kuskil Mongoolias, Tiibetis ja Indias on küll sarnaseid mängumeeto deid – nad teevad seda nä puotstega, natuke kontrollitu malt. Marko: Üks reklaamlause võiks olla, küll teatud liialduse ga, aga samas päris tõsiselt: „Poole tunniga maailmas tipp 200 parima Hiiu kandle mängija hulka!“ Ramo: Ühe teooria järgi on see pill arenenud välja Kreeka lüürast. Lüürale prooviti poog nat ja siis vähendati keeli. 3-4 keelt on poognaga mängides kontrolli all. Näpuga keelt puudutades see lüheneb – siis tuleb kõrgem heli. Kuna see pill suri välja, siis me ei tea, kuidas see edasi oleks arenenud, selle pilli areng jäi katki. Võib-olla oli tal veel mõni teine nimi, mida me praegu ei tea. Vormsi rootsi keeles on see talharpa. Materjali hiiu kandle kohta on väga vähe. Kuidas te lugusid kirju tate? Ramo: Ega me väga ei kirju tagi neid. Me lihtsalt jämmime ja lindistame kõik üles, pärast korjame neist jämmisalvestus test parimaid hetki välja. Marko: Ootame, kui tuleb ilmutus. Tavaliselt tuleb ilmutus neljapäeval, aga vahel ka kol mapäeval. (Naeravad). Osa teksti on improvisatsiooniline ja kui seal tähendust pole, siis järeli kult ta on proovis sündinud. Üks on öelnud ühe ja teine teise fraasi. Ramo jaoks on sõnade puhul olulisem rütm, ta ei mõtle sisu ega narratiivi peale.... Ramo: Mõtlen küll, kogu
mõistjatele meelde, et nad räägiks rohkem võro keelt. ,,Meil on väga palju täis kasvanud võrukesi, kes oskavad võro keelt rääkida, aga lastega rääkides kasutavad nad auto maatselt eesti keelt. Võru keele nädalaga tahame neile meelde tuletada, et lastega tasub rääki da võru keeles,“ ütles Võru Instituudi juht Rainer Kuuba. (ERR/EE)
Puuluup – Ramo Teder ja Marko Veisson.
aeg mõtlen! Marko: Meil oli üks üles anne, kus pidime etteantud sõnadest luuletuse tegema. Ma ei saa kunagi aru, mida Ramo mõtleb, aga see on väga OK! (Naeravad.) On tekstid, mis on klassikalised laused, need olen mina kirjutanud. Ja siis tulevad mingid sellised nagu: „kus on minu kasekesed“, see on pigem Ramo stiil. Kolmas tase on „pu dikeel“, kus sõnad ei tähenda midagi, seal ma tunnen end ka vabalt ja julgelt. Siis ei pea muretsema, mida see kõik tähendab. Ühes loos on sageli kõik kolm kihti olemas. Meie lauludes kõlab eesti, vene, ing lise, soome ja pudikeel. Vahel tuleb mõni kuulaja ütlema, et tundis ära veel mõne keele – näiteks keegi, kes on olnud Tšehhis sõjaväes, või keegi, kes on pärit Portugalist... (Naera vad.) Need on ühendkeeled! Sa mõtled mingile emotsioonile ja mõtled ennast mingisse keelde, vaatamata sellele, kas see on olemas või mitte. See on ka väga odav meetod, ei pea maks ma sõnade kirjutajatele. Saad alati iseennast sõnade autoriks panna. Kas tahaksite öelda midagi Kanada publikule, kes teid kuulama tuleb? Marko: Estonian Music Weekil on igasugust muusikat, aga Eestis on traditsioonilise
Draamateatris tuleb lavale ,,Linnade põletamine“
Foto: Andres Teiss
muusika ehk folgi või etno positsioon hästi tugev viimasel ajal. See on muutunud viimase 20 aasta jooksul osaks peavoolu muusikast. Kui välismaal esine mas käime, imestatakse sageli selle üle. Seal tegeleb folk muusikaga väiksem, obskuur sem seltskond, aga Eestis on see stiilide sulandumine ka teiste etnobändide juures üsna levinud. A-kategooria staaride hulgas võib leida selliseid päris palju – näiteks TradAttack!, Curly Strings, Mari Kalkun. Viljandi koolkonna mõju on ol nud hästi tugev. Inspiratsioon tuli Skandinaaviast – sellest, kuidas seal rahvamuusikasse suhestutakse. Mingit asja ei imiteerita, vaid see ongi muusi ku eneseväljendusvõimalus – kas ta tahab siis autentsemat stiili mängida või asju kokku miksida. Ta lähtub traditsioo nist, aga väljendub nii, nagu ta tahab. Puuluupi küsitles LEA KREININ
••• Puuluup esineb 15. novembril k 7 õ Torontos Artscape Sand box’is (301 Adelaide Street West) ja 16. novembril k 7 õ Hamiltonis Cotton Factoris (270 Sherman Ave). Hamiltoni kontsert on osa EMWCC programmist. Liikmetel pa lume registreerida: vemu@ tartucollege.ca Mõlema kont serdi piletid ja info: https:// www.estonianmusicweek.ca
ühiskonnas laiemalt. ,,Teadmatus mõjub minu meelest alati kuidagi miinus märgiliselt. Kõik tahavad alati teada, aga sellega võib-olla ei Oktoobris-novembris Toron arvestata, et teadmine võib tuua tos kirjanike festivalil osale ka kannatusi. Ma olen palju nud Eesti kirjaniku Kai mõelnud selle peale, et kumb Aareleidi kolm aastat tagasi on siis olulisem – kas teada ja ilmunud romaan ,,Linnade olla õnnetu, või siis mitte teada põletamine“ jõuab nüüd la ja olla õnnelik,“ märkis Tiina vale. osatäitja Teele Pärn. (ERR/EE) Raamat sai kohe ilmudes nii lugejate kui ka kriitikute tähelepanu. Praktiliselt ilma dialoogita romaanist kirjutas au tor Draamateatri jaoks näidendi, mis esietendub novembri teisel nädalal teatri väikeses saalis. Näidendi autor Kai Aareleid on öelnud, et ehkki tegemist on fiktsiooniga, oli selle loo kirju tamise algtõuge mõned vasta mata küsimused ja lood tema enda perekonnast. Lugu jookseb läbi varateis melise Tiina silmade, kes peab Kai Aareleid 3. novembril Tartu hakkama saama raskete sala College’is esinemas. Foto: Kai Kiilaspea dustega nii oma perekonnas kui
