Volli veste: Jõulumõtisklus

Ei äbene tunnistada. Vana inimene on mitmeti nigu laps. Eriti minusugune. Kui jõul kumendab kaugelt, et on tulemas, et too hell kumin üle maa saab taas tõeks, siis ootan lapselikult. Kuid samas tõsiselt. Kuna sõnumit ei saa ümber lükata keegi. Põle ma kantslist Pühakirja lugija. Aga.

Just sõnum on meie tänavusel Issanda aastal tähtis. Lunastaja sündi märkides, sissevaatlusega ehk kõiki neid kärnasid ja ei tea mis muid vigu sisemuses – nii kolbas ku südames – on olemas, ei saa ju teisiti.

On jälle maailm proovile pant. Toodud, õigemini saadetud jälle haigus, mis aga ei vääri, ausalt öeldes, toda tohubaohu. Põleks nii, kui inemesed käituks kas eeskujulikult või ettevaatlikult, valige oma sõna. Ei me tea ju muud, ku et elu põle igavene ning et Taevariik on olemas. Tuleb ju nii. On jah teisi, muudest uskudest, kes asja nii ei nää, aga fakt on ikke fakt.

Miks muidu me käime jõululaubal kerkos? Miks muidu me koguneme ühte? Et ka hea suutäie, kalja, jõuluõllega seda nautida? Laulda koos. Kinke anda. Teisi hinnates, tänades panuse, tähelepanu eest. Kuna see ju nii inimloomuses olemas. Ei me saa üksi olla. Ei saagi, kuna järeltulijad muidu ei oleks. Ning õpetussõnadeta vahel astuksime väärsamme.

Neid on tänavu paljude poolt teht. Ega asi praegugi selge ole. Aga aasta-aeg on selline, et andestame vigu, õigemini võtame kõik tähtsad piltlikult kaissu. Kuna seda inimkond väärib, mitte maskides liikuda ja lapsi hirmutades.

Vananedes tervisemured, muud, toovad ebakindluse hinge. Teame ometi, et elu ei tunnista soove nigu me tahaks. Ning ka, et kõik on piiridega, lõpuga. Ei Metuusela põle keegi.

Kuid just sel ajal, kui ootame, siis tähistame Lunastaja sündi, peaks olema, isegi pandeemia käigus, arusaamine. Et aasta kaunim õhtu tuleb. Isegi kui oleme eemal teistest, kes meile tähtsad, ettevaatlikult arad, ei see muuda sõnumit. Üksi põle me Kõigevägemata.

Kuusk tuppa. Verivorstid lauale koos kõige olulise kaasnevaga. Hädaga varutud kinkepakid olemas. Ning rahu maa peal. Et seda viimast saaks üle rõhutada. Ei tohiks vist, kuna on paljudel eriarvamused.

Ei eita, et tänavu on olukord sootuks uus, võõras. Kuid kohanema peame. Ning ku peame meeles iidset põhjust – mitte toitu, kinke, laulmist koos – miks just jõul on tähtis, siis võiks loota, et kestame veel siin ilmas edasi, vaatamata sellele, mida muudes kohtades siin kaunis ilmas on lühinägelikult tehtud. Ei kellegi huvides.

Kauneid pühi lugejatele ja pikemat iga takka – ku seda, mida ehk loodeti saavutada. Häid pühi! Ja terviserohket ning elurõõmsat uut aastat.

Teie VABARNA VOLLI