2 minute read
Märkmik – Pühadeeelne hoiatus: kratid ei tunne piire
RIINA KINDLAM
Advertisement
Kõigepealt, ennevanasti, olid kratid sellised, nagu juuresolevatel ülesvõtetel. Ühe levinuima krati loomise õpetuse järgi tuleb kratt teha kolmest vanast raagu viheldud saunavihast, ning need luuavarre ümber siduda.
Torontos ringi liduv kratt (esimesel fotol) meenutab väga sellist moodustist. Aga ta võib ka olla tööriistajuppidest või muust kilast-kolast kokkuklopsitud ja siis „elluäratatud” olend. Teisel fotol oleva filmitähe Joosepi pea on vanast jalgrattasadulast. „Novembris“ oli veel kolmjalg veerev kratt-helikopter ja lumememmest kratt.
Mõnda on nimetatud ka tulihännaks või pisuhännaks, sest tihtilugu on neil tule- või sädemejutt taga. Nii on see olnud tõenäoliselt aastasadu, et minnakse kõige pimedamal ja pilvisel täiskuu neljapäeval ristteele, kus peetakse sarvikuga läbi rääkimisi ning kui kaubaks läheb, antakse kolm tilka verd (või pigistatakse peost sõstramahla). Oled nõnda oma hinge maha müünud (või petnud vanapaganat) ja sinu eest käib üks suhteliselt julm olend teiste tagant vara näppamas ning toob sulle koju kätte. Häid pühi!
Ega see ei ole niisama, vaid ohtlik mäng, mis võib lõppeda kurvalt kõikide asjaosaliste jaoks. Kratti tuleb ohjes ja tegevuses hoida. Kui talle tööd ei anta, muutub ta tüütuks ja võib enda peremehe nina kukla taha keerata. Iseenda kratile saab otsa peale teha ainult teda n-ö hulluks ajades, see tähendab, et annad talle võimatu ülesande (nt leivast redeli või liivast köie tegemine).
Algsetele müto-krattidele ilmusid lisaks 1920ndatel naljaja pilkeleht „Kratt“ ning 1943. a. Eduard Tubina samanimeline ballett. See oli esimene Eesti ballett ning mängiti Estonia teatris, kui algas Nõukogude õhurünnak 9. märtsil 1944 ja teater sai täistabamuse. „Jõudmata riideid vahetada, tormasid kostümeeritud tantsijad lavalt tänavale, hirmutades niigi ehmunud linnakodanikke.“ Estonias lavastas „Krati“ Mai Murdmaa 1999. ja Marina Kesler 2015. aastal. 1980ndatel Torontos Ülo Sootsi poolt välja antud Krati-nimeline kord kvartalis ilmunud ajakiri kajastas Kotkajärvel toimunut ja skautlike noorte tegevusi. „Rehepapp“ kõigi oma krattide, libahuntide ja katkuga jõudis kutselise teatri lavale Eesti Draamateatris a. 2001 ja Tauno Aintsi samanimeline ooper esietendus Tartu Vanemuises a. 2013. Kuid „Rehepapp“ on eelkõige Eesti kultusteos, seda sajandit alustanud (ilmus a. 2000) ja selle jooksul kõige enam müüdud ja raamatukogudest laenutatud kodumaine romaan.
Ent miks nõnda jõulude eel lehvitada kolisevaid kollilaadseid? Võiks pakkuda, et „Kaasaegses varaahnes maailmas on kratt justkui hääl inimese peas, leidmaks mõjuvaid põhjusi, miks raha kunagi küllalt pole. Kuid raha ei tee kedagi õnnelikuks ja rahaahnuse palk on hukatus – väsides inimlikust aplusest, hävitab kratt oma looja ja hukkub ka ise,“ seisab balleti kirjelduses rahvusooper Estonia võrgulehel. Teisisõnu kostis habemik filmi võtteplatsil: „Mündi sees on katk.“
Uusima balletilavastuse kirjeldus jätkub „Kontrastina apla peremehe ja krati loole, tõuseb esile peretütre ja sulase armastuslugu, millele peremees noormehe vaesuse tõttu kiivalt vastu seisab. Lavastus tõstatab küsimuse – mis on tänapäeva materiaalses ja kiirustavas maailmas oluline?“ ... Koosoldud hetked, jagatud lood, küsitud küsimused, lennutatud mõtted, julged eneseületused, vabastavad lahtilaskmised, soojad kokkuliitmised. KINGITUD AEG ja elamused. Võimalik, et isegi piire ületanud kratte on võimalik kavalalt väljamängiva headusega ravida, nagu seda on kingi(nodi)vabad jõulud! See ei ole võimatu ülesanne, kuid kui kratt seda taluda ei suuda, süttib ta lihtsalt põlema ja vast nii ongi parem. (Aga kasutagem siis ristteel ikka sõstramahla või leidke kellegi teise kratt, nagu tegi rehepapp Sander.)
Head kingi(träni)vabaduse ootust!