Kanada päevikust: Taas valesti kimbutades

Tänapäeva protesteerijad, ükskõik kui õilsate eesmärkidega, pole ilmselt Thoreau briljantset esseed lugenud tsiviil-elik viisaka sõnakuulmatuse teemal. Ameerika filosoof protesteeris sunduslike maksude vastu, kuid ainus ohver oli riik, mitte naaber, kaaskodanik.

Tänapäeval aga astutakse enam ja enam samme, mis mõjutavad tavalisi inimesi. Ehk soovitakse suunata nii järgnevat pahameelt, vimma olukorrale, mille vastu võideldakse. Ent kas tõesti seda tuleb teha nii, et seaduseid eiratakse?

Vihje möödunud nädalalõpul toimunud indigeenide ning nende toetajate otsusele halvata reisironge Kanada liiklusrohkematel raudteedel, Toronto ja Ottawa või Montréali vahel liikuvate VIA teid blokeerides. Soovides juhtida tähelepanu kontroversiaalsele naftatrassile Briti Kolumbias, mis läbiks pärismaalaste territooriumeid. Vaevalt, et enamus vahtralehemaalasi ei oleks teadlik sellest konfliktist.

Esimene küsimus – miks ei eemaldanud politsei neid, kes ebaseaduslikult viibisid eramaal, raudteel? Seaduslikult on inglise süsteemis see trespassing või kellegi maa-alale lubamatult astumine. Seitsme aasta eest leidis kohus, kui samasugune blokaad toimus, et politsei oleks pidanud protesteerijaid eemaldama. Miks seda ei tehtud? Kas tõesti on poliitiline korrektsus nii kaugele läinud, et mõned võivad teha, mida soovivad teiste kahjuks ilma karistuseta?

Reisija on ju see, kes kannatas. Milles oli tema süüdi? Kas tema ehitab trassi? Miks teha tema elu keeruliseks? Puudub loogika. Ka on majanduslikult kannatanud Vancouveri sadam, mis on protesteerijate tõttu olnud mitu päeva suletud neid ridu kirjutades. Teisisõnu, ajaliselt takistades normaalse tsiviilühiskonna tegevust, nii ettevõtteid Vancouveris kimbutades kui lihtsurelikel reisiplaane segades. Nii mõnigi reisib ka äri, mitte isiklikel põhjustel.

Thoreau küsiks, kas ei saaks ometi teisiti vastasseisu esitada. Näiteks plakatitega, marssidega. Selgelt on iga suure trassi, kas nafta või maagaasi ehitamisega, käikupanekuga muresid. Ent kuidas oli omal ajal riiki ühendava raudtee rajamisega? Mille kaudu liigub ju tohutult palju kaupa, mitte ainult inimesi. Tuletaks ka meelde, et viimasel dekaadil on olnud palju intsidente, kui rong ohtliku laadungiga on rööbastelt väljunud. Sel aastal juba Lääne-Kanadas on samas paigas kahel korral toornaftat vedavad rongid leidnud ennast avariiolukorras, järgnev tulekahju ja tohutud mustad suitsupilved kinnitasid, et keskkondlik kahju on samuti tohutu.

Meenub ka kuulus Exxon Valdez hiidtanklaeva avarii, mis reostas Alaska ja Briti Kolumbia merd ja randu. Kuidas siis inimkonnale vajalikku kütust vedada või ühest kohast teise toimetada? Trass vähemalt on selline, mil on inspektorid ja tavaliselt on ehitatud kõik või malike turvameetmetega. Tuleb nõustuda, et ei keegi soovi, et nende maad ületaks selline tohutu toru. Ent päevikupidaja aia taga on maaalune gaasitrass, millest oldi teadlikud, kui maja sai ostetud. Arvates, et ju see on asetatud nii ohutult kui võimalik.

Näiteid on veelgi, eks igal lugejal ole teadmine ühest või teisest keskkondlikust katastroofist, samas aga intellektuaalne arusaamine, et kui me kütust soovime/vajame, kas maja kütmiseks või autoga sõitmiseks, enese mugavusel ühest kohast teise jõudmiseks, siis sellel on teatud riisiko ja oht. Ning hind.

Kuid mida teeb tavaline inimene, kelle laupäev oli rikutud Belleville, Ontario kauni linnakese juures, kuna vedur ei saanud inimkehade – mitte tehisbarjääride – tõttu liikuda. Torontost ei saanud rongid samuti väljuda, samal põhjusel.

Ning selliste aktsioonide populaarsus aina kasvab. Kuid kas on tulemusi näha? Thoreaud ähvardas vanglakaristus maksude mittemaksmise eest. Ning pidigi ühe öö kartsas istuma 1846. aastal. Kuid kohalik konstaabel halastas ja lasi põhimõttelise protesteerija ta soovide vastaselt vabaks. Thoreau oleks meelsamini kinni istunud, et juhtida tähelepanu tema arust kodaniku õiguste rikkumisele. Kas arvate, et ükski indigeen või nende toetaja, isegi kui arreteeritud, oleks kauem kinni istunud? Ent kuidas siis jääb nendega, kes piletiraha maksnud, kuid istusid mitte kongis, aga rongis mõtlematute inimeste tõttu. Sest nii küll tsiviliseeritult ei käituta.

Omaaegsed üliõpilaste protestid Vietnami sõja vastu nö sit-in rakendades, haarates rahulikult, vägivallata ülikoolide kabinette ja saale olid palju mõistlikumad sõnakuulmatuse avaldused. Aga isegi siis oli tulist konfrontatsiooni.

Jubagi on tänu terroristidele a-st b-sse saamine keerukas, eriti lennates. Inimkond on õppinud sellega arvestama, isegi kui elus pole mingit garantiid. Jääd ristmikul bussi alla juhi hooletuse tõttu – see on oht, millega kõik peavad arvestama. Just nagu metsas kindlaks tehes, et hundid, karud maha ei murraks. Kuigi seegi võib juhtuda. See pole fatalism. See on lihtsalt realiteet.

14 000 reisijat ei saanud möödunud laupäeval oma sihtkohta. Mitte sugugi väike arv. Ja Canadian National firma, kelle raudteel VIA rongid liiguvad, lootis küll kohtulikule sekkumisele, et protesti lõpetada. Ent ettenägelikult valiti raudteede blokaadiks just nädalavahetus, pühapäeval ei sõitnud rongid samuti.

Kui lisada, et Briti Kolumbias on ratsapolitsei RCMP sõidukeid, liiklusvahendeid pärismaalaste poolt vandalismi ohvriks saanud, siis on selge, et protest pole sugugi thoreaulik, vaid pulbitsev vihakatel, mis võib üle keeda. See pole siin riigis muidugi uudiseks. Et poliitikud ei suuda ajaloolisi konfrontatsioone kas ennetada või lahendada, on kurvastav. Riigi peaminister leiab tähtsamaks tegeleda Aafrika muredega seal kui Kanada omadega siin.

Teadagi, lahendust ei leia nii naljalt. Ontario õpetajad streigivad ikkagi, asetades nii lapsed kui nende vanemad pantvangi, mõjutades tulevikku. Juba iseseisvad inimesed, liitudes indigeenidega, on üles kasvanud ajastul, kui selline käitumine on normaalne. Või vähemalt lihtne õigustada, isegi kui sõnakuulmatus tähendab seaduste murdmist. Mis on paigas üldsuse, mitte vähemuse huvides. Kahjuks ei näe tulevikus suhtumise muutumist, kuna just laste, noorte harijad algkoolist ülikoolini arvavad, et nii saavad tulemusi. Ajalugu, jubagi enne Thoreaud, kinnitab, et tuleb lähenemist markantselt muuta. Esmalt julgelt seadusi kaitstes. Nii ka kodanike huve, kes rongiga tahavad reisida.

TÕNU NAELAPEA