Nr. 6
EESTI ELU reedel, 14. veebruaril 2020 — Friday, February 14, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
Taas valesti kimbutades Tänapäeva protesteerijad, üks kõik kui õilsate eesmär kidega, pole ilmselt Thoreau briljantset esseed lugenud tsiviil-elik viisa ka sõnakuulmatuse teemal. Ameerika filosoof protesteeris sunduslike maksude vastu, kuid ainus ohver oli riik, mitte naaber, kaaskodanik. Täna päeval aga astutakse enam ja enam samme, mis mõjutavad tavalisi inimesi. Ehk soovitakse suunata nii järgnevat pahameelt, vimma olukorrale, mille vastu võideldakse. Ent kas tõesti seda tuleb teha nii, et seaduseid eiratakse? Vihje möödunud nädalalõpul toimunud indigeenide ning nende toetajate otsusele halvata reisironge Kanada liiklusrohke matel raudteedel, Toronto ja Ottawa või Montréali vahel lii kuvate VIA teid blokeerides. Soovides juhtida tähelepanu kontroversiaalsele naftatrassile Briti Kolumbias, mis läbiks pärismaalaste territooriumeid. Vaevalt, et enamus vahtralehe maalasi ei oleks teadlik sellest konfliktist. Esimene küsimus – miks ei eemaldanud politsei neid, kes ebaseaduslikult viibisid era maal, raudteel? Seaduslikult on inglise süsteemis see trespassing või kellegi maa-alale lubamatult astumine. Seitsme aasta eest leidis kohus, kui samasugune blokaad toimus, et politsei oleks
pidanud protesteerijaid eemal dama. Miks seda ei tehtud? Kas tõesti on poliitiline korrektsus nii kaugele läinud, et mõned võivad teha, mida soovivad teiste kahjuks ilma karistuseta? Reisija on ju see, kes kanna tas. Milles oli tema süüdi? Kas tema ehitab trassi? Miks teha tema elu keeruliseks? Puudub loogika. Ka on majanduslikult kannatanud Vancouveri sadam, mis on protesteerijate tõttu olnud mitu päeva suletud neid ridu kirjutades. Teisisõnu, aja liselt takistades normaalse tsiviilühiskonna tegevust, nii ettevõtteid Vancouveris kim butades kui lihtsurelikel rei siplaane segades. Nii mõnigi reisib ka äri, mitte isiklikel põhjustel. Thoreau küsiks, kas ei saaks ometi teisiti vastasseisu esitada. Näiteks plakatitega, marssidega. Selgelt on iga suure trassi, kas nafta või maagaasi ehitamisega, käikupanekuga muresid. Ent kuidas oli omal ajal riiki ühen dava raudtee rajamisega? Mille kaudu liigub ju tohutult palju kaupa, mitte ainult inimesi. Tuletaks ka meelde, et viimasel dekaadil on olnud palju intsi dente, kui rong ohtliku laadun giga on rööbastelt väljunud. Sel aastal juba Lääne-Kanadas on samas paigas kahel korral toor naftat vedavad rongid leidnud ennast avariiolukorras, järgnev
tulekahju ja tohutud mustad suitsupilved kinnitasid, et kesk kondlik kahju on samuti tohutu. Meenub ka kuulus Exxon Valdez hiidtanklaeva avarii, mis reostas Alaska ja Briti Kolumbia merd ja randu. Kuidas siis inim konnale vajalikku kütust vedada või ühest kohast teise toimeta da? Trass vähemalt on selline, mil on inspektorid ja tavaliselt on ehitatud kõikvõimalike turva meetmetega. Tuleb nõustuda, et ei keegi soovi, et nende maad ületaks selline tohutu toru. Ent päevikupidaja aia taga on maaalune gaasitrass, millest oldi teadlikud, kui maja sai ostetud. Arvates, et ju see on asetatud nii ohutult kui võimalik. Näiteid on veelgi, eks igal lugejal ole teadmine ühest või teisest keskkondlikust katas troofist, samas aga intellek tuaalne arusaamine, et kui me kütust soovime/vajame, kas maja kütmiseks või autoga sõit miseks, enese mugavusel ühest kohast teise jõudmiseks, siis sellel on teatud riisiko ja oht. Ning hind. Kuid mida teeb tavaline inimene, kelle laupäev oli riku tud Belleville, Ontario kauni linnakese juures, kuna vedur ei saanud inimkehade – mitte te hisbarjääride – tõttu liikuda. Torontost ei saanud rongid samuti väljuda, samal põhjusel. Ning selliste aktsioonide populaarsus aina kasvab. Kuid kas on tulemusi näha? Thoreaud ähvardas vanglakaristus mak sude mittemaksmise eest. Ning
Pensionidebatis on unustatud tänased eakad Peeter Järvelaid, Põhja-Tallinna vanem Eakate vaesus on Eestis suur probleem täna ja praegu. Kui Statistikaameti hiljutise uuringu kohaselt elas 2018. aastal suhte lises vaesuses 21,7% elanikkon nast, siis vähemalt 65-aastaste elanike hulgas oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal 43,1%. Selle põhjuseks on peamiselt madal vanadus pension. Kui eakas jääb oma eluõhtul elama üksi, siis langeb ta praegu suure tõenäosusega vaesusesse, sest enamik pensionäre üle üksielava inimese suhtelise vae suse piiriks oleva 569 euro pen sioniraha kätte praegu ei saa. Probleem süveneb, sest üksi kipuvad jääma ikka naised, kelle tööelu jooksul teenitud väiksem palk kandub üha enam pensionitesse. Eesti pensionärid on kok kuhoidlikud ja vähenõudlikud. Nad mõtlevad pigem oma laste ja lastelaste peale. Kui võima lik, püüavad oma nappidest säästudest isegi nooremat põlv konda toetada, kuid probleem on meie ühiskonnale piinlik. Vaesusel on tuhat nägu. Kui eakas ei saa endale lubada vaja dusel tasulist meditsiinilist abi, elementaarset eluruumi pisire monti, jalanõusid, teatrisse mine kut või lapselapsele jõu
lukingi tegemist, rääkimata ham maste proteesimisest või väikesest turismireisist, siis vae susega kaasnevateks mõjudeks on ka sotsiaalne kõrvalejää mine, enesehinnangu langus, enese väärtusetuks pidamine, masendus. Sellel taustal seab kogumispensioni olemasolu meie praeguse teise sambaga liitunud eetilise dilemma ette. Vanemad on meid kasvatades säilitanud eesti rahva läbi ras kete aegade ja seejuures taas tetasemel iibega. Aga vaat’ praegusel, üsna jõukal ajastul, kui lapsi kasvatada nii palju enam ei soovita ja seetõttu pan nakse pigem kõrvale oma vana duseks, jäetakse samal ajal oma emad vaesusesse. Kas prioritee did ja tegevuste järjekord on ikka õiged? Kuigi Euroopa Komisjon on mitmetes järjestikustes iga-aas tastes riigipõhistes soovitustes juhtinud Eesti tähelepanu ea kate, eriti üksi elavate eakate vaesusele, pole käimasoleva pensionireformidebati juures muudatuste mõju ja nendega kaasnevaid võimalusi tänastele pensionäridele rõhutatud või kui seda on tehtud, siis halvustava hinnanguga, et tegemist on jär jekordse näitega valitsuskoalit siooni populismist. Kuid küsi gem, kas ka Euroopa Komisjon oli Eestile ettepanekute tegemi sel mingil populismilainel?
Lesepension päästaks vaesusest? 2020. aasta riigieelarve koha selt on pensionikindlustuse teise sambasse riigi poolt planeeritud maksta 517 miljonit eurot. See on raha, millest senise praktika kohaselt kuus seitsmendikku läheb välismaistesse väärtpa beritesse ning millest kasu eesti inimestele on ehk alles kümnete aastate pärast. See on väga suur raha. Kui kulutada kogu see raha pensionitõusuks, siis tõu seks keskmine pension oluliselt – umbkaudsete arvutuste tu lemusena ca 180 eurot. Kindlasti ei ole käimasoleva reformi eesmärk teise sambasse riigi makstava osa lõpetamine – seda ei prognoosi keegi, kuid olgem ausad – kui reformi tu lemusena väheneb riigi kohus tus teise samba maksete osas ka 20%-30%, siis selle rahaga oleks võimalik lahendada erine vaid sotsiaalvaldkonna muresid: tõsta kuigivõrd kõiki pensione või ka rahastada pikaajalist hooldust. Kuid üsna efektiivne meede hulga eakate välja too miseks vaesusest oleks lesepen sioni kehtestamine – et peale pikaajalise abikaasa siit ilmast lahkumist saaks tema lesk oma elupäevade lõpuni mingi osa lahkunu pensionist. Lisaks meie emade pääst misele vaesusest oleks see ka oluline meede pereväärtuste ja
pidigi ühe öö kartsas istuma 1846. aastal. Kuid kohalik konstaabel halastas ja lasi põhi mõttelise protesteerija ta soo vide vastaselt vabaks. Thoreau oleks meelsamini kinni istunud, et juhtida tähelepanu tema arust kodaniku õiguste rikkumisele. Kas arvate, et ükski indigeen või nende toetaja, isegi kui arre teeritud, oleks kauem kinni istunud? Ent kuidas siis jääb nendega, kes piletiraha maks nud, kuid istusid mitte kongis, aga rongis mõtlematute ini meste tõttu. Sest nii küll tsivili seeritult ei käituta. Omaaegsed üliõpilaste pro testid Vietnami sõja vastu nö sit-in rakendades, haarates rahu likult, vägivallata ülikoolide kabinette ja saale olid palju mõistlikumad sõnakuulmatuse avaldused. Aga isegi siis oli tulist konfrontatsiooni. Jubagi on tänu terroristidele a-st b-sse saamine keerukas, eriti lennates. Inimkond on õp pinud sellega arvestama, isegi kui elus pole mingit garantiid. Jääd ristmikul bussi alla juhi hooletuse tõttu – see on oht, millega kõik peavad arvestama. Just nagu metsas kindlaks tehes, et hundid, karud maha ei mur raks. Kuigi seegi võib juhtuda. See pole fatalism. See on lihtsalt realiteet. 14 000 reisijat ei saanud möödunud laupäeval oma siht kohta. Mitte sugugi väike arv. Ja Canadian National firma, kelle raudteel VIA rongid liigu vad, lootis küll kohtulikule sek abielu kaitsmisel. Praegu ini mesed lihtsalt ei abiellu, lisaks vahetatakse üsna kergelt ka kooselupartnereid. Ja ega riigi sotsiaalpoliitika ka abiellumist kuidagi toeta: garantiid, mille inimesed annavad abielludes üksteisele, kasutab ühiskond ära omapoolse panuse piiramiseks hoolekandeteenuste rahastami sel perekonnasisesele ülalpida miskohustusele viidates. Pensionidebatt liiga kitsas Lisaks sellele, et praeguses debatis on tahaplaanile jäänud praegused pensionärid, jäävad arutelud minu hinnangul muus ki mõttes kitsaks. Ajaloolasena võin täie kindlusega kinnitada, et maailm ei ole oma muu tumist lõpetanud. Ometigi kes kendub pensionidebatt Eestis liialt ilmaasjade praegusele kor raldusele ja praeguste protses side lineaarsele pikendamisele tulevikku. Vähem mõeldakse ebamugavatele küsimustele, millele keegi vastust ei tea. Kas täpsete arvutustega ope reerivad eksperdid on veendu nud, et 40 aasta pärast finant seeritakse esimese samba pensi one senises ulatuses töötavate inimeste palga pealt makstavast sotsiaalmaksust? Kas pole oo data seniste maksustamis põhi mõtete muutmist? Tööjõud on vaid üks uute väärtuste toot misteguritest, maksustada võib ka teisi ressursse, kaupade lii kumist, tarbimist, tuluteenimist.
kumisele, et protesti lõpetada. Ent ettenägelikult valiti raud teede blokaadiks just nädalava hetus, pühapäeval ei sõitnud rongid samuti. Kui lisada, et Briti Kolum bias on ratsapolitsei RCMP sõidukeid, liiklusvahendeid pä rismaalaste poolt vandalismi ohvriks saanud, siis on selge, et protest pole sugugi thoreaulik, vaid pulbitsev vihakatel, mis võib üle keeda. See pole siin riigis muidugi uudiseks. Et poliitikud ei suuda ajaloolisi konfrontatsioone kas ennetada või lahendada, on kurvastav. Riigi peaminister leiab tähtsa maks tegeleda Aafrika murede ga seal kui Kanada omadega siin. Teadagi, lahendust ei leia nii naljalt. Ontario õpetajad strei givad ikkagi, asetades nii lapsed kui nende vanemad pantvangi, mõjutades tulevikku. Juba ise seisvad inimesed, liitudes indi geenidega, on üles kasvanud ajastul, kui selline käitumine on normaalne. Või vähemalt lihtne õigustada, isegi kui sõnakuul matus tähendab seaduste murd mist. Mis on paigas üldsuse, mitte vähemuse huvides. Kah juks ei näe tulevikus suhtumise muutumist, kuna just laste, noorte harijad algkoolist üli koolini arvavad, et nii saavad tulemusi. Ajalugu, jubagi enne Thoreaud, kinnitab, et tuleb lähenemist markantselt muuta. Esmalt julgelt seadusi kaitstes. Nii ka kodanike huve, kes ron giga tahavad reisida. TÕNU NAELAPEA
Oluline on ka see, et praegune töötajate põlvkond jätab oma järeltulijatele arenenud majan duskeskkonda kuuluva riigi: kõrgema arengutaseme pööra mine suuremaks maksutuluks on võimalik erinevatel viisidel. Suuremad ja veel raskemad küsimused on, kas teise samba pensionide eduloo aluseks olnud 70-ndatel saavutatud stabiilsus on igavene, fukuyamalik ajaloo lõpp ongi käes? Kas käesolev aktsiainvesteeringute ning väärt paberibörside La Belle Epoque on igavene? Me ei tea vastuseid neile küsimustele. On mitmeid märke, et maailm on jälle sise nemas turbulentsematesse aega desse ning maailmamajanduse raskuskese liigub geograafiliselt. Oleks naiivne arvata, et see ei tähenda muutusi ärikultuuris ja instrumentide valikus. Ainus mida on meil ja täna mõistlik teha, on Eesti majanduskasvu tagamine – nii palju kui see meie teha on – keskpikas pers pektiivis otsustega, mille tule muste üle meie kontroll on suurem. Raha maksudena kok kukorjamine ja välismaale vii mine ei ole just väga viljakas tegevus. Samuti on meie võimuses ühiskonna sidususe tagamine täna ja põhiväärtuste kaitse, millest üks on väga ammu sõnastatud nii: „Sa pead austa ma oma isa ja ema, /…/ et su päevi pikendataks ja et su käsi hästi käiks...“ (5Ms 5:16).
