Uudis või kõmu, maksma peab

Hea on, et üldsus tunneb kõmu ja fakti vahet. Uudiste jagamine on mitmeti, juba kollase ajakirjanduse tekkest saadik, vajanud just seda arusaamist.

Eriti pärast seda, kui Al Gore interneti leiutas. (See libauudis levis pärast seda, kui telereporter Wolf Blitzer, CNNi uudistekanalis, mida ta pole päriselt kunagi olnud, keskendudes vaid katastroofidele, skandaalidele ja sõdadele; CNN on peamiselt vaidlusfoorumiks, mitte kaine debati allikas) intervjuus küsis toonase viitsepresidendi käest ta rollist poliitikuna DARPANETi arendamisel. See oli USA kaitseministeeriumi arvutisüsteem, mis riigikaitse huvides leiutas viisi, kuidas olla virtuaalselt ühenduses, kirjasõnas. Ning seda üliturvaliselt. Interneti eelkäija.

Gore kunagi ei väitnud, et ta oli interneti arengu taga – see on rumalamate arusaamine. Küll aga ta senaatorina tõi esile seadus andlust, mis aitas majanduslikult ning ka teisiti interneti arengule kaasa.

Facebook sai edukaks inimkonna nõrkustele ehitades – andunult, kirglikult olla millegi sõltlane. Et just noortel on ohtralt palgeraamatu „sõpru“, ootavad, et teistele meeldiks nende seinalolev – näiteks foto tänasest õhtusöögist, kas pole tobe, kinnitab seda.

Kuid Facebooki firma on kaua varastanud peavoolumeedialt uudiseid, maksmata, miljardäre veel rikkamaks tehes. Nii meelitades kuulutajaid, ajakirjandus kannatab. Austraalia riik, mures meedia tuleviku üle, astus julge sammu, nõudes hiidfirmalt, et nad maksaksid, nagu muu meedia teeb mujalt saadud uudiste eest. Nagu laps liivakastis, keelas Facebook austraallastel uudiste jagamise. Kuid sealsed, eriti oluliste teenuste pakkujad, näiteks esimese reaktsiooni (kiirabi, tuletõrjujad jne) organisatsioonid vastasid sellega, et nad enam Facebooki olulist ei asetanud. Patiseis. On alustatud läbirääkimisi, paistab, et Facebook asub, nagu peaks, lõpuks maksma sisuliselt kuritegelikult faktide varastamise eest. Kanadas soovitakse sama sammu.

Maksab ju raha, et ajalehte välja anda. Internetil on vaid ühenduse kulu, seira nagu süda lustib. Kuid paberlehes on enamat ju kui „cnn-likku“. Mõtelge, kui poleks arvustusi, intelligentseid arvamusi, meelelahutust nagu ristsõnu ja Karla kalendrisaba. Leinakuulutusi kaastunnete avaldamiseks. Ka kuulutusi, mille eest on makstud, mis avavad ärimaailmas toimuva. Asendamatu.

Inimkond on hõlpsasti petetav, isegi kergeusklik, vahel kimedalt (ja anonüümselt) arvamusi esitav. Kuid uudis jäägu uudiseks, mille eest peab maksma. Muidu on kõmu. See ei muutu vist kunagi.

`TÕNU NAELAPEA