Helisild üle ookeani

EERIK PURJE

Kes seda nüüd täpselt teab, millal see sild ehitati. Kuid kindlasti on see heast tugevast materjalist ja kannab. Siinkirjutajal – ja loodetavasti paljudel teistel – oli meeldiv võimalus neljapäeva, 25. veebruari õhtul üle selle silla jalutada.

Ehitusinsenerideks olid kaks eesti soost muusikut: Tiina Kiik Kanadast ja Tuulikki Bartosik Eestist. Mõlema rahvuslik helivaramu on aukartustäratav ja mõlema vahend selle edastamiseks publikule on originaalne ja omanäoline: meloodiabassiga akordion.

Täeliku tõe huvides lisagem ülalmainituile veel kaks nime: koreograaf ja tantsija Julia Aplin ja Northern Birch Credit Union sponsorina. Endastmõistetavalt ka VEMU, kelle virtuaalsete sündmuste sarjas üritus aset leidis.

Tiina Kiik

Foto: Peeter Põldre

Kava alustas Tiina Kiik kuue palaga. Esimesele, mis kandis pealkirja „Vaikelu“, oli kunstnik lisanud kütkestavad visuaalsed efektid, ise meeleolutsevate helide taustal nähtamatuks jäädes. Teises ilmus ta ekraanile ja üllatas mängu kõrval vokaalsoologa.

Kolm eesti pala olid oskuslikult akordionile seatud. Elma Milleri „Dialoogi“ seade pärines autorilt endalt. Priit Ardna hästituntud helindi „Varsakabi“ oli seadnud Aino Kurg, Arvo Pärdi „Ukuaru valsi“ Tauno Aints. Lõpunumbriks Torn Walshi originaalne ja mõnevõrra virtuooslik „The Bells“.

Eesti pärimusmuusik Tuulikki Bartosik esitas omaloomingut äsjavalminud albumist „Tempest in a Teapot“ ehk eesti keeles „Torm veeklaasis“. Selle spetsiifiliselt oma instrumendile loodud muusika kuulamine oli omaette elamus, millist võib kogeda harva. Ühes palas lisandus pillihelidele võrukeelne laul Artur Adsoni sõnadele.

Tuulikki Bartosik

Foto: Krõõt Tarkmeel

Omaloomingut ilmutas ka Tiina Kiik palaga „Time to Exercise“, mille nauditava vahepalana esitas Julia Aplin. See oli omapärane võimlemine, mis pakkus vaataja ilumeeltele kaugelt enam kui võimleja füüsisele. Elegantselt graatsiline ja esteetiline üleannetus, kus peale kehakeele mängis olulist rolli ka miimika. Ainult tõeline kunstnik suudab publiku südant rõõmsalt põksuma panna, kehastudes ulakavõitu kooliplikaks.

Lõpupalaks kuulsime Tuulikki Bartosiki improvisatsiooni kahele akordionile, kus kaks muusikut üle vahutavate vete end ühiseks tervikuks mängivad. Küsigem: kas nad pole seda kogu aja olnud?

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et akordion on instrument, millesse tõsise muusika austajad on seni suhtunud ülekohtuse hoolimatusega. Kui mitte sõnades, siis südames kindlasti. Kuuldud tunnine programm tõestas, et pill väärib senisest suuremat lugupidamist. Tänu kahele vaprale pioneerile, kes võtsid vaevaks avardada vaadet helikunsti sügavustesse.

EERIK PURJE