Kolmkümmend aastat Eesti Kongressi kokkutulekust

TUNNE KELAM

Märtsis käesoleval aastal tähistame 30 aasta möödumist Eesti Kongressi esimesest istungist, mis toimus 11./12. märtsil 1990. Eesti Kongress kujunes 20. sajandi suurima kodanikualgatuse – E.V. kodanike komiteede liikumise – kulminatsiooniks. 1989. a. alguseks oli okupeeritud Eestis tunda kevade hõngu. Avalikuks oli tulnud tõde selle kohta, et Eesti pole seaduslikus abielus Nõukogude Liiduga, vaid on õigusevastaselt okupeeritud Stalini-Hitleri sõbramehe kokkuleppe tagajärjel.

Nõukogude võimuaparaat oli nõrgenenud ja segaduses, kuid eksisteeris edasi. Seda toetasid okupatsiooniväed. Samas idanes rahva seas lootus, et kui äkki kõik läheb soodsalt, siis võiks Eesti iseseisvus taastuda. Paljude arvates küll vaid autonoomse liiduvabariigi vormis.

Selles olukorras kerkis võtmeküsimusena vajadus teha selgeks, kes – kui ime peaks juhtuma ja iseseisvuse võimalus avanema – on need, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Kas kõik okupatsiooniga kujunenud elanikkonna esindajad? Kas ka Eestisse paigutatud nõukogude väed? Just nii valiti ju saadikud nõukogude parlamenti – ülemnõukogusse. Isegi viimane, märtsis 1990 valitud ülemnõukogu oli moodustatud sellel baasil – esindatud olid seal neli okupatsiooniarmee kindralit, enam kui kolmandikuni ulatuva mitte-eesti kogukonna liikmed; ameti keelteks olid eesti ja vene keel. Kui Eesti Vabariik oleks taastatud uue riigina lähtuvalt sellest, okupatsiooni ja koloniseerimise tulemusena kujundatud valijaskonnast, poleks ka parimal juhul olnud võimalust kõnelda rahvusriigist. Sellisest riigist, mille põhiseadus tagab eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Sellele võtmeküsimusele andsid 24. veebruaril 1989 vastuse kolm rahvuslikku organisatsiooni – Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit. Vastus kõlas: otsustada saavad Eesti tuleviku üle 1918. a välja kuulutatud Eesti Vabariigi kodanikud. Püsis ju EV demokraatlike riikide jaoks juriidiliselt edasi. Tõeline avastus oli aga see, et lisaks õiguslikule järjepidevusele eksisteerib füüsiliselt – lihas ja veres – ka EV kodanikkond. Ehkki enamusele olid okupatsioonivõimude poolt pihku surutud nõukogude passid. Nüüd oli vaja need kodanikud kindlaks teha.

See tähendas tegelikult rahvaloendust, mida tuli läbi viia oma jõududega. 24. veebruaril 1989 kutsusid kolm eelnimetatud liikumist valima kõikjal Eestis kodanike komiteed, mis hakkaksid EV kodanikke registreerima. 1989. aasta kevadest kuni 1990. aasta veebruarini registreeriti rahvaalgatuse korras üle 790 000 Eesti Vabariigi kodaniku (koos lastega) nii kodumaal kui ka paguluses. Tõsiasi, et sajad tuhanded Nõukogude Liidu kodanikeks vormistatud eestlased kuulutasid end avalikult ja massiliselt Eesti Vabariigi kodanikeks, tähendas ainulaadset rahvahääletust 1918. aastal loodud rahvusriigi taastamise kasuks. See tähistas ka vabanemist nõukogude terrori hirmukammitsaist ning andis tõuke võimumonopoli teostanud kohaliku kompartei lagunemisele.

(Full story available via link below)

Tunne Kelam.

Foto: Endel Tammepõld

Üksmeelne hääletamine. Ees vas. Vardo Rumessen, Trivimi Velliste, Paul-Eerik Rummo.

Foto: Ülo Laumets, Meie Elu arhiiv

Esimesel Eesti Kongressil osalenuid, pildil teiste seas Torontost osalenud delegaate: Reet Roman-Metsmaa, Toomas Trei, Reet Marten-Sehr, Markus Hess, Laas Leivat, Tönu Parming, Hans Lupp, Ülo Tamre. Kanada delegatsiooni valitud liikmena osales ka Walter Pent. Ametlik asendusliige oli Vello Kalep.

Foto: Ülo Laumets, Meie Elu arhiiv