Omastehoolduse probleemid vajavad kiiret ja inimlikku lahendamist

HELMEN KÜTT

Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees (SDE)

Eesti inimesed elavad kauem, suureneb nii eakate kui erivajadustega hooldust vajavate inimeste arv. Kui 2019. aastal oli 65-aastaste ja vanemate osakaal rahvastikus 19,8%, siis statistikaameti prognoosi järgi kasvab see arv 2040. aastaks 25,6%ni. 2018. aastal elas Eestis 156 700 puudega inimest, mis moodustas rahvastikust 12%. 2040. aastaks võib nende osakaal jõuda 17%ni.

Kõik see näitab, et ühiskonnas kasvab üha enam ka hoolduskoormus. Neli aastat tagasi hooldas või abistas oma lähedast umbes 65 000 inimest. 2018. aasta tööjõu-uuringu andmetel oli seetõttu tööturult eemal ligi 8000 inimest ja ligi 5000 töötas osaajaga, mis kõige muu kõrval tähendab ka laekumata maksutulu.

Viimaste parlamendivalimiste eel juhtisid sotsiaaldemokraadid tähelepanu sellele, et ebapiisav hoolekande korraldus ja eriti just halb olukord omastehoolduses on meie ühiskonna üks suurimaid valupunkte.

Nii on hooldekodude tasud kerkinud kaugelt kiiremini kui pensionid või palgad. Näiteks Viljandi hoolekandekeskuses tõusis hooldekodu kohatasu 2019. aasta 770 eurolt 1. jaanuaril 895 euroni, kusjuures see summa ei sisalda ei ravimeid ega mähkmeid. Suure ravimivajadusega või mähkmeid kasutavate inimeste eest tuleb kuus välja anda 1000–1100 eurot, millest pension katab heal juhul vaid 40–50 protsenti. Mõistagi langeb nii suur koorem lähedaste õlgadele.

Kui hooldekodu pole jõukohane, siis ollakse tihti sunnitud jääma omastehooldajaks. Omavalitsused suhtuvad lähedaste toetamisse väga erinevalt – osa linnu ja valdasid paneb perekonnaseadusele viidates lapsed ja lapselapsed sundseisu. Lisaks pole hooldekodu kohtasid piisavalt. Laienemas on erahooldekodude võrk, aga nende hinnad on taskukohased vaid jõukaile peredele.

(Full story available via link below)