Ükskord
BirkõuesRohelendJanKausJanarAla
Head lugemist!
Extery mööbel on selle lava rekvisiit. Toode saab meie käe all küll oma viimase lihvi, kuid omandab oma tõelise tähtsuse ja tähenduse alles linnaruumis, kui saab osaks kordumatutest isiklikest lugudest. Need on meile olulised.
Meie töö Extery’s on pealtnäha selgepiiriline: teeme kvaliteetset, kestvat ja meeliköitvat linnamööblit. Nii me usume. Oma tooteid kavandades ja kujundades mõtleme alati, mida nad meie ühisele ruumile juurde annavad, milliseid sündmusi ja tegevusi võimaldavad ja toetavad, võibolla isegi esile kutsuvad.
Samas anname endale aru, et meie loodu on siiski kõigest taust linnaruumis, mis on meie kõigi ühine igat päeva kujundav elutuba, kus sünnivad ning põimuvad lood ja sündmused. Siit astume läbi igal argipäeval, siin tähistame pidupäevi, kogeme rutiini ja ette kavandatut, kuid oleme avatud ka ootamatutele sündmustele ja juhuslikele kohtumistele. Siin rulluvad lahti lood ja põimuvad elud.
Eessõna Loome koos rikkama linnaruumi: EXTERY tiim.
Oma lood jutustavad käesolevas albumis head eesti kirjanikud, kes toovad välja meie töö ja loomingu nähtamatu mõõtme, mis ei avaldu stuudiofotodel ega gabariitmõõtudes.
Sisukord Maast laeni akendega restoran Kare nahk paitab puu siledat pinda *See pole õige linn, kus ei ela julgeid tüdrukuid... Teeb/ei tee *Eile hakkas ühel sünnipäeval keegi naine rääkima... Nad *Algusestulevadoli see tundunud imelik... *See“Tahad?“juhtus ühel eriti tuisusel ööl... Tere-tere-tere-tere Janar Ala Birk Rohelend Jan JanarJanBirkJanBirkJanJanarKausAlaKausRohelendKausRohelendKausAla 8778686050433324179TekstidMööbel Linn 4 Sume 8 Jada 14 Trio 20 Tahu 22 Tiide 26 Look@3 34 Look 35 Klaar Wood 36 Klaar Steel 42 Prima 44 Nove 46 Reidi 48 Tava 52 Kaar 56 Piip 57 Nippon Duo 61 Vandal 75 62 Nippon 64 Nippon Ebe 66 Nippon Ebe Duo 67 Net 69 Ringpink 70 Twist 72 Solo 74 Vee 76 Dog Station M4 79 Veer 80 Voog lamamistool 84 Voog 86
6 Linn Disainer: Pent Talvet
7
8 Linn Disainer: Pent Talvet
9
Sume Disainer: Kaspar Torn
11
Maast laeni akendega restoran/ ümberpööratud näljakunstnik Mu kodu lähedal on restoran, millel on maast laeni aknad. Selline akvaariumitaoline objekt, mille juures saab mööda käija soovi korral sööjaid uudistada ja uurida. Tühjemal hetkel, näiteks täna hommikupoole moodustas valguse langemine, ütleme, et isegi edwardhopper liku maali meeleolu. Küsimus aga on, kui restoranist juhtuvad mööda käima vaesed ja need vaesed juhtuvad peatuma ja jäävad uudistama ja nende uudishimu suureneb ja nad liiguvad vaikselt ja täiesti instinktiivselt klaasile lähemale ja juba on nad neeldunud ja liibunud vastu klaasi ja juba nad nüherdavad ja hõõruvad ennast vastu klaasi, nii et sööjad katkestavad oma söömise ja sööjapilgud ja sööjajutud ja sööjapausid ja hüüavad, vaadake, kallid restoranis viibijad inimesed, milline kole hetk on kätte jõudnud. Minu küsimus tuleb nüüd selle membraani kohta-millal võib kutsuda sellises olukorras politsei, kas kohe või peab klaas jõudma enne katkeda? Janar Ala
12 Sume Disainer: Kaspar Torn
13
14 Sume Disainer: Kaspar Torn
15
16 Jada Disainer: Pent Talvet
17
Jada Disainer: Pent Talvet
Kare nahk paitab puu siledat pinda Selles on mustrid: loogad ja sooned, mis vonklevad siia ja sinna.
19
Miskipärast mõtleb mees – ütleme, et ta nimi on Toivo – oma elule. Ka selles on loogad; ka selles on sooned. Kui ta mõtleb oma kolmest abielust, siis ta tunneb, et just niimoodi, mööda joont, või mis joont –nagu mööda sedasama kraavi on need kõik jooksnud. Alguses on olnud ilus. Siis Nüüdtuline.seisavad need abielud justkui unustatud moosipurgid ta mälu sahvrites tolmunud riiulil, tihke hallituskord varjamas tegelikku sisu. Kusagil kõnnivad lapsed, juba suured, ammugi unustanud oma isa. Ta on lihtne mees, ütlevad mõned. Sõrmeots jookseb mööda soont, kuni äkitselt peatub, märgates tumedamat laiku. Oksakoht, tunnistab mees. Just sellise, üksiku tumeda laiguna, on ta tundnud end terve elu. Sooned on kooldunud tema ümber, ikka ja jälle põrgates vastu vimmakat tihedust: tema on seisnud, kulm ühtmoodi kortsus, kõigi nende väänlejate ja looklejate vahel, kannad tihedalt maas, käed tööriistal. Töö on ta käed karedaks teinud, töö on aina kasvatanud tumedust ja vimmakust, kiht-kihi, aasta-aastaringi järel. Las see elu lookleb, mina seisan siin. Toivo on hea nimi, sellel on raskust ja tuumakust. Ehk ka vanust; võib-olla teatavat väärikust. Õnneks pole see tema nimi. Birk Rohelend
20 Jada Disainer: Pent Talvet
21
22 Trio Disainer: Sven Sõrmus
23
24 Tahu Disainer: Martin Pärn
25
See pole õige linn, kus ei ela julgeid tüdrukuid. Selliseid, kes ei tee vahet ohtudel ja ootustel, kes tirivad su endaga kaasa, ööle ligemale. Siin pingil, näoga tehnikakõrgkooli suunas, meenutab ta üht. Kohtusid nad mingil peol vanalinnas, tantsisid, asi susises, ta tegi ettepaneku edasi minna. Tänaval ütles tüdruk, et ta pole väsinud ja et lähme jala. See oli veel üheksakümnendatel, sume reede täis linnahüääne, kolm kilomeetrit mööda Pärnu maanteed, paljugi mis. Ja siis hüppas tüdruk Liivalaia nurgal purskkaevu ja hakkas seal tantsima, millegipärast oli unustatud juga ööseks pritsima ja tüdruk arvas, et seda peab ära kasutama. Tal hakkas kohe hirm, et mis siis, kui miilits näeb. Nüüd on siin hoopis väike tehisküngas, selle kõrval kaarduv veeatraktsioon, palju stiilsem kui toonane ristkülikukujuline bassein – justkui oleks rajatud küngas otse vanale purskkaevule, nii et vesi selle kõrvalt välja pressib. Talle meeldib siin istumas käia, tüdrukut meenutada, see on nende pink. Ta ei tea tüdruku nimegi, too kadus ta käevangust ja elust veel samal ööl. Miskipärast on ta kindel, et sellise naisega on kõik hästi. Ükskord tekkis tal tehisküngast vaadates mõte, et äkki on selle alla kogunenud vanade aegade vesi, mis ühel hetkel pinnasest läbi murrab – ja purskab kõikide kaetud või maetud unistuste auks. Kui see juhtub, jääb ta siia istuma ja laseb ennast kasta. Jan Kaus
26
27Tahu Disainer: Martin Pärn
28 Tiide Disainer: Pent Talvet
29
30 Tiide Disainer: Pent Talvet
31
32 Tiide Disainer: Pent Talvet
33
Tiide Disainer: Pent Talvet
Teeb/ei tee Ta teeb tööd: Juhtusin nägema, kuidas väike valge Starshipi pakirobot üritas kõnniteele ronida. Kõnnitee serv segas teda nagu saatuse hästidisainitud märk. Peaaegu et oleks pikali kukkunud ta. Samasugune südantlõhestav nunnumeetritunne kui vaadata väikest last või looma mingit poolsaamatut asja ajamas. Heitlemas olemise tõmbe- ja tõukejõududega. Ta ei tee tööd: Ikka on tore silmata ka kedagi, kelle kohta tead, et “ega ta mingit tööd ei teegi”. Väga mõnusalt uitlev on tema samm ja suu selline naerune. Kuhu viib tee, ta veel täpselt ehk ei teagi. Kõik pälvib talt sel päikeselisel päeval ainult heakskiitu, on see siis möödasõitev auto või lapsevankrit kangutav ema või vana taevast paistev oktoobrilõpu päike ise. Janar Ala
35
36 Look@3 Disainer: Tarmo luisk
37Look Disainer: Tarmo Luisk
38 Klaar Wood Disainer: Martin Pärn
39
40 Klaar Wood Disainer: Martin Pärn
41
42 Klaar Wood Disainer: Martin Pärn
43
Klaar Steel Disainer: Martin Pärn
45
Eile hakkas ühel sünnipäeval keegi naine rääkima, kuidas loomad ikka tunnevad ja mõtlevad ning mulle meenus see hiljutine lugu. Olin tegemas oma tavalist õhtust ringkäiku ja puhkasin pargipingil jalga, kui mu kõrval maandus kajakas. Selline paras pirakas. Ja otse samale pingile, kus ma istusin. Ikka väga lähedale, seljatoele. Maandus seal nii äkitsi, et ma ei osanudki teda ära ajada, jäin talle lihtsalt otsa vahtima. Kajakas vahtis vastu. Aga see polnud veel kõik, mul tuli korraga isa meelde. Kuidas me koos temaga hommikuti jooksmas käisime. Kodunt Lauluväljakuni, mõnikord isegi Maarjamäeni. Ja pea alati möödusime Smuuli mälestusmärgist. Kui isal poleks reumat tulnud, oleks ta olümpiamängudele saanud. Seal Smuuli õlal istus samuti kajakas, pronksist ja graniidist. Tegelikult isegi mitu tükki, sest neid ikka varastati sealt, kuni monument kogu täiega kuhugi minema viidi. Ja siis, kui see lihast ja luust lind mind meetri kaugu selt jälgis, kahtlesin korraks, et äkki seesama, keda kasutati Smuuli kuju modellina. Vahtis mind ja mina mõtlesin isale ja korraga tundus, nagu oleks kajaka pilgus etteheide. Et mees, kuidas siis nii. Kuigi isale kajakad ei meeldinud, hüüdis neid rajakateks. Aga ikkagi oli tunne, nagu tahaks kajakas mulle midagi öelda. Läksingi järgmisel päeval üle mitme aasta Pärnamäele, rehitsesin seal, tirisin umbrohtu ja süütasin isale küünla. Jan Kaus
46 Prima Disainer: Sven Sõrmus
47
48 Nove Disainer: Sven Sõrmus
49
50 Reidi Disainer: Kersti Lootus ja Anto Savi
51
Nad tulevad Maapind otsekui müdiseks nende jalgade all, kivist trepiastmedki väriseks. Külmunud puulehed krabisevad, pudenedes tuhandeks tükiks. Nende pilgus on otsustavus; silmanurkade kurdudes elukogemus, lootus ja usk. Me saame hakkama; me teeme selle ära. On vara; roosatav taevas peibutab algava päeva lubadusega. Soe hingeõhk paiskub pilvedena jäisesse hommikusse.
Dressipüksid ja retuusid, sääresoojendajad ja tossud, sõrmikkindad ja ilma sõrmedeta kindad välguvad üles ja alla, küljele, ette ja taha; selgrood tõmbuvad looka ja sirutuvad päikese poole, jalalihased kasvavad siinsamas, just praegu tugevaks, surisedes pingutusest.
Hõredad pilveviilud uitavad eksinult taevakaarel, imestledes nende üle – pisikesed vilkad ja erksad täpid, tolmukübemed kosmose lakkpõrandal, silmviburlased mõõtmatus, määraramatus, koolduvas aegruumis. Aga nemad võimlevad. Enda pärast, tunde pärast, hinge pärast. Nad on emad ja tütred, õed ja sõbrannad, armastajad ja Nemadloojad. ei sure – kindlasti mitte täna. Nad pole kivisse raiutud nimed, nad on elav ja hingav jõud. Birk Rohelend
52
Reidi Disainer: Kersti Lootus ja Anto Savi
54 Tava Disainer: Sven Sõrmus
55
56 Tava Disainer: Sven Sõrmus
57
58 Kaar Disain: iseasi
59Piip Disain: iseasi
60 Piip Disain: iseasi
61
62
Alguses oli see tundunud imelik – kas on tõesti inimesi, kes valivad vaate tiheda liiklusega tänavale? Aga siis nägi ta seda tamme. Võimas kahar puu, paar sammu Reidi tee otsast. Puud on ikka väga imelikud, mõtles ta, ja taimed üldse. Elavad pooleldi maa all, juurestik on sel tammel vist sama võimas, sama suure haardega kui võra. Pool organismi pimeduses, pool avaruses. Ta oli hiljuti sattunud sõbra autos kuulama raadiosaadet, kus mingi bioloog rääkis puude kommunikatsioonivõimest, et neil on hulk meeleelundeid. Huvitav, kas see tamm tajub neid pinke siin, nende puitu? Kui jah, siis kuidas ta neid tajub, kas umbes nii, nagu inimesed vaatavad roboteid? Igatahes meeldis talle koju jalutades siin pingil jalga puhata, selja taga meri, vaade tammele. Naljakas, et tammele olid külge riputatud valgustid. Ei tea, kas puu tunneb ehtimise üle heameelt või häirivad tuled ta und? Äkki tahame alateadlikult talle muljet avaldada, reageerida kuidagi sellele, et tema meile muljet avaldab? Vastust ta ei teadnud, aga talle meeldis mõelda, et pink oli pandud sinna kohta just tamme pärast. Jan Kaus
Nippon Duo Disainer: Kersti Lootus
64 Vandal 75 Disainer: Margus Triibmann
65
66 Nippon Disainer: Kersti Lootus
67
68 Nippon Ebe Disainer: Sven Sõrmus
69Nippon Ebe Duo Disainer: Sven Sõrmus
70 „Tahad?“ Liis vaatab tumedatesse, ärritunult pilkuvate ripsmetega silmadesse, mis põrnitsevad teda kolla-roosa-punavahuse kuhja tagant. Lillekimp tabab teda nagu rünnak; ta tardub, astub isegi sammu tagasi. Küsija silmitseb teda nõudlikult, pahaselt, justkui oleks Liis milleski süüdi. ÕitekuhiTsahh! sahiseb prügikasti pingi kõrval, kärsitu omanik lahkub vihaselt kõpsuval sammul. Liis vaatab kohmetult ringi. Keegi ei märganud, fikseerib ta mõttes. Kajakad tiirutavad huilates kõrgel halli taeva taustal. Inimesed muudkui tulevad ja lähevad, tulevad ja lähe vad; ainult õige numbriga buss laseb ennast piinavalt kaua oodata. Vargsi, peaaegu salaja pöörab Liis pead, kiigates silmanurgast prügikasti poole. Üks roos, iseäranis tume, püüab ta pilku. Võrratu õis, suur ja ergavalt punane – uhke ja üksik, teiste poolt eemale tõugatud, vääriti mõistetud oma kaunis lopsakuses. Mõningase sakutamisega saab Liis õie kätte. Roos näpus, seisab ta muheledes. Ma võin ju öelda, et see kingiti mulle – keegi ei tea, kust ma selle Kaugusestsain.läheneb helendav kaheksateist. Liisi pilk jääb uuesti prügikastil pidama. Vähemalt kakskümmend, ei, kolmkümmend õit. Kellegi luhtunud vabanduskatse. Boyfriend, kellest ei hoolita. Kaotaja hinge lilled. Mõned sekundid enne bussi sisenemist torkab Liis õie otsustavalt teiste sekka tagasi. Birk Rohelend
Net Disainer: Margus Triibmann
72 Ringpink Disainer: Pent Talvet
73
74 Twist Disainer: Margus Triibmann
75
76 Solo Disainer: Sven Sõrmus
77
78 Vee Disainer: Pent Talvet
79
Siis nägi ta Tammsaaret. Imelik, et kuju pead pisut kumaras hoiab, mõtles ta. Justkui kuulataks, teritaks kõrvu, endal nina juurest lumine.
80
Ta ei mäleta, kuidas ta teatrist minema sai, miks ta üldse sealt sellisel jumalast hüljatud tunnil lahkus, miks ta taksot ei võtnud. Kui ta parki jõudis, jäi ta korraks seisma, saamata aru, mis suunas minna. Oma kodulinnas. Siis talle meenus, et õige küll, Kuhlbarsi jääb paremale. Teadmisest hoolimata vajus ta istuma. Tuisk oli voolinud pinkidele kõrged õhulised hanged, midagi patjade ja pilvede vahepealset.
See juhtus ühel eriti tuisusel ööl, võib-olla kõige tuisusemal, mida ta mäletas. Kuigi ime, et talle ülepea sellest ööst midagi meelde jäi. Esikapidu oli olnud korrlik, tema esimene muusikaline kujundus, mille põhjustatud rõõmu oli ta õhtu jooksul muundanud liialduste seeriaks.
Võibolla kuulis mu samme. Ta lasi pilgul üle pargi lohiseda. Oh, mõtles ta, kuidas see hõre koht, see justkui-linn on mul üle visanud – ja kuidas ma ei oskaks elada üheski teises linnas, ajagu need pealegi inimesi, sündmusi ja elu üle ääre. Ta surus käed sügavamale taskusse, oli nagu külm ja soe korraga. Jan Kaus
Dog Station M4
82 Veer Disainer: Pent Talvet ja Sven Sõrmus
83
84 Veer Disainer: Pent Talvet ja Sven Sõrmus
85
86 Voog lamamistool Disainer: Kersti Lootus
87
Voog Disainer: Kersti Lootus
89
Tere-tere-tere-tere Aknast ikka kuuleb igasuguseid asju. Peamiselt fragmente. Jutt hakkab huvitavaks minema, sellest hakkab välja kooruma intriig, aga juba on rääkijad kuhugi kadunud. Veel hõljuvad õhus üksikud sõnad ja needki haihtuvad nagu aur aknal või järjekordne sokipaar toanurgast või vana armastus mälust. Aga vahel juhtub kuulma ka terviksituatsiooni. Algust, arendust ja Tegelasedlõppu. inimesed ja koer. Saiapoe ees, mis asub kohe mu koduakna all. Mingi sahin.
Vanem mees, koer vist rihma otsas, ma kuulmise järgi ütlen, et on rihma otsas, natuke eksalteeritult, rõõmuga, üllatunult koera kohta: näe, tahtis poodi sisse minna!! Vanem proua, siis vist ilmselt koerale, tehes ka sellist häält nagu sageli koeraga rääkimisel tehakse, sellist peenikest ja lapsikut häält, ja ilmselt olles kätte haaranud koera käpa: tere tere tere tere tere tere tere tere tere Mida koer siis selle peale tegi? Pakun, et muigas. Janar Ala
Kaido Kaaned:Trükitud2022PentEASTimoOlevEppMärtTõnuKaupoHaagenKaldaTunnelLillesiimVoolmaMihkelmaaViljakainenEnterpriseEstoniaTalvet,iseasidisainibürooEestis.KeaykolourMatchaTea 300g/m2 Sisu: Olin Design Regular 120g/m2 ErilineFotograafid:tänu:
Loodud Eestis. Tehtud Eestis www.extery.com Extery OÜ Sinilille tee 6/1 75312 Peetri, info@extery.comEesti
