EXTERY inspiratsioonikogumik 2022

Kare nahk paitab puu siledat pinda

Selles on mustrid: loogad ja sooned, mis vonklevad siia ja sinna. Miskipärast mõtleb mees – ütleme, et ta nimi on Toivo – oma elule. Ka selles on loogad; ka selles on sooned. Kui ta mõtleb oma kolmest abielust, siis ta tunneb, et just niimoodi, mööda joont, või mis joont – nagu mööda sedasama kraavi on need kõik jooksnud. Alguses on olnud ilus. Siis tuline. Nüüd seisavad need abielud justkui unustatud moosipurgid ta mälusahvrites tolmunud riiulil, tihke hallituskord varjamas tegelikku sisu. Kusagil kõnnivad lapsed, juba suured, ammugi unustanud oma isa. Ta on lihtne mees, ütlevad mõned. Sõrmeots jookseb mööda soont, kuni äkitselt peatub, märgates tumedamat laiku. Oksakoht, tunnistab mees. Just sellise, üksiku tumeda laiguna, on ta tundnud end terve elu. Sooned on kooldunud tema ümber, ikka ja jälle põrgates vastu vimmakat tihedust: tema on seisnud, kulm ühtmoodi kortsus, kõigi nende väänlejate ja looklejate vahel, kannad tihedalt maas, käed tööriistal. Töö on ta käed karedaks teinud, töö on aina kasvatanud tumedust ja vimmakust, kiht-kihi, aasta-aastaringi järel. Las see elu lookleb, mina seisan siin. Toivo on hea nimi, sellel on raskust ja tuumakust. Ehk ka vanust; võib-olla teatavat väärikust. Õnneks pole see tema nimi.

Birk Rohelend

19

See pole õige linn, kus ei ela julgeid tüdrukuid. Selliseid, kes ei tee vahet ohtudel ja ootustel, kes tirivad su endaga kaasa, ööle ligemale. Siin pingil, näoga tehnikakõrgkooli suunas, meenutab ta üht. Kohtusid nad mingil peol vanalinnas, tantsisid, asi susises, ta tegi ettepaneku edasi minna. Tänaval ütles tüdruk, et ta pole väsinud ja et lähme jala. See oli veel üheksakümnendatel, sume reede täis linnahüääne, kolm kilomeetrit mööda Pärnu maanteed, paljugi mis. Ja siis hüppas tüdruk Liivalaia nurgal purskkaevu ja hakkas seal tantsima, millegipärast oli unustatud juga ööseks pritsima ja tüdruk arvas, et seda peab ära kasutama. Tal hakkas kohe hirm, et mis siis, kui miilits näeb. Nüüd on siin hoopis väike tehisküngas, selle kõrval kaarduv veeatraktsioon, palju stiilsem kui toonane ristkülikukujuline bassein – justkui oleks rajatud küngas otse vanale purskkaevule, nii et vesi selle kõrvalt välja pressib. Talle meeldib siin istumas käia, tüdrukut meenutada, see on nende pink. Ta ei tea tüdruku nimegi, too kadus ta käevangust ja elust veel samal ööl. Miskipärast on ta kindel, et sellise naisega on kõik hästi. Ükskord tekkis tal tehisküngast vaadates mõte, et äkki on selle alla kogunenud vanade aegade vesi, mis ühel hetkel pinnasest läbi murrab – ja purskab kõikide kaetud või maetud unistuste auks. Kui see juhtub, jääb ta siia istuma ja laseb ennast kasta.

Jan Kaus

26