ÜLENORMATIIVSE REOSTUSE TASU ÕIGUSLIK OLEMUS

TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Avaliku õiguse osakond

Galina Danilišina

ÜLENORMATIIVSE REOSTUSE TASU ÕIGUSLIK OLEMUS Uurimustöö

Juhendaja magister iuris Nele Parrest Kaasjuhendaja võlaõiguse dotsent Age Värv

Tallinn 2016

SISUKORD

SISSEJUHATUS

3

1 PÕHISEADUSLIK TAUST

6

1.1

Asjakohased põhiõigused ja kohustused

6

1.2

Avalik-õiguslik rahaline kohustus

7

1.3

Sanktsiooni tõlgendus

8

1.4

Avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise delegeerimise piirid

9

2 ÜLENORMATIIVSE REOSTUSE TASU PRAKTIKA EESTIS JA SELLE EESMÄRK

11

2.1

Ülenormatiivse reostuse tasu rakendamise praktika

11

2.2

Ülenormatiivse reostuse tasu eesmärk

13

3 ÜLENORMATIIVSE REOSTUSE TASU OLEMUS

16

3.1

Ülenormatiivse reostuse tasu kui leppetrahv

16

3.2

Ülenormatiivse reostuse tasu kui avalik-õiguslik rahaline kohustus

17

KOKKUVÕTE

23

THE NATURE OF THE CHARGE FOR POLLUTION EXCEEDING

26

KASUTATUD LÜHENDID

29

KASUTATUD ALLIKAD

30

2

SISSEJUHATUS Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse osutamist reguleerib Eestis ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS). Selle kohaselt osutab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust lepingu alusel vee-ettevõtja, kelle on õigus saada tasu osutatud teenuse eest ehk küsida oma klientidelt veeteenuse hinda. Veeteenuse hind on tavapärane tasu, mida kajastatakse igakuistel kommunaalarvetel tarbitud või ärajuhitud vee kuupmeetri eest.

Alates 10. juulist 2005 võib vee-ettevõtja lisaks veeteenuse hinnale võtta klientidelt ka ülenormatiivse reostuse tasu (edaspidi ülenormatiivne tasu) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise

eeskirjaga

(edaspidi

ÜVVK

eeskiri)

kehtestatud

reoainesisalduse

ja

keskkonnaministri 16. oktoobri 2003 määruses nr 75 „Nõuete kehtestamine ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta“ (edaspidi määrus nr 75) kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. Ülenormatiivset tasu rakendatakse üldjuhul tööstusklientide puhul ning kodutarbijalt seda ei nõuta.

Kuni 1. novembrini 2010 kehtestas nii veeteenuse hinna kui ka ülenormatiivse tasu ÜVVKS § 14 lg-te 2 ja 31 kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu veeteenuse hinna reguleerimise korraga. Ülenormatiivse tasu kehtestamine oli kohaliku omavalitsuse volikogu õigus, mitte kohustus.

1. novembrist 2010 muudeti monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusega ÜVVKS veeteenuse hinna regulatsiooni ja koos sellega ka ülenormatiivse tasu sätteid, mis kehtivad tänaseni. Kehtiva ÜVVKS § 142 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb veeteenuse hind kooskõlastada Konkurentsiameti või kohaliku omavalitsusega1. Võrreldes varasemaga, täpsustab kehtiv ÜVVKS-i § 14 lg 3, et ülenormatiivse tasu on võimalik võtta lisaks ÜVVK eeskirjas sätestatud reoainesisalduste piirväärtuste ja määruses nr 75 kehtestatud ohtlike ainete piirväärtuste ületamisel ka vee-ettevõtja ja kliendi vahelises lepingus sätestatud piirväärtuste ületamisel.

Kehtiv ÜVVKS jätab samuti ülenormatiivse tasu kehtestamise võimaluseks, mitte kohustuseks, kuid võrreldes seaduse varasema redaktsiooniga jätab täpsustamata, kelle pädevusse ülenormatiivse tasu kehtestamine kuulub. See asjaolu põhjustab ÜVVKS § 14 lg 3 erinevat rakendamist kohalike omavalitsuste lõikes.

1

Veeteenuse hind tuleb kooskõlastada Konkurentsiametiga, kui vee-ettevõtja tegutseb reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on üle 2000 ie, ja kohaliku omavalitsusega, kui vee-ettevõtja tegutseb reoveekogumisalal alla 2000 ie või väljaspool reoveekogumisala.

3

Lisaks eelkirjeldatule on ülenormatiivse tasu regulatsiooni peetud problemaatiliseks ka põhjusel, et ei ole selge selle õiguslik iseloom – kas tegu on era- või avalik-õigusliku tasuga.

Seda pidasid praktikas problemaatiliseks nii Riigikohus2 kui ka Justiitsministeerium3.

Eeltoodust tulenevalt on ülenormatiivse tasu olemuse analüüsi teema aktuaalne.

Käesoleva uurimistöö eesmärk on välja selgitada ülenormatiivse tasu olemus ja see, kas täna rakendatav ülenormatiivse tasu regulatsioon on põhiseaduspärane, ning kui mitte, siis mida tuleb kehtivas õiguses muuta.

Uurimustöö hüpoteesi kohaselt on ülenormatiivne tasu avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille sissenõudmine

haldusväliselt

isikult

eeldab

Riigikohtu

praktikas

välja

kujunenud

kriteeriumitele vastavat seadusandja volitust.

Hüpoteesist tulenevalt püstitas töö autor järgmised uurimisküsimused: 

missugune on ülenormatiivse tasu rakendamise praktika Eestis ja mis eesmärgil seda rakendatakse?



kas ülenormatiivne tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus?



kui ülenormatiivne tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, siis missugused kitsaskohad esinevad tänases regulatsioonis ning kuidas neid lahendada?

Ülenormatiivse tasu olemuse küsimus on riigisisene probleem ja selle avalik-õigusliku iseloomu tuvastamisel on oluline põhiseaduse (PS) tõlgendamine. Lähtudes sellest kasutati uurimustöö koostamisel eelkõige Eesti õigussüsteemi normatiivmaterjale ja kohtupraktikat ning eestikeelset kirjandust.

Sellest tulenevalt keskendutakse uurimustöö esimeses peatükis ülenormatiivse tasu olemuse seosele olulisemate PS sätetega ning Riigikohtu praktikale PS § 113 tõlgendamisel ja avalikõigusliku rahalise kohustuse rakendamisel. Töö teises peatükis kirjeldatakse ülenormatiivse tasu praktikat erinevates kohalike omavalitsuste üksustes ning selgitatakse välja ülenormatiivse tasu rakendamise põhieesmärgid. Esimeses ja teises peatükis kajastatud informatsiooni alusel analüüsitakse kolmandas peatükis ülenormatiivse tasu kuuluvust eraõiguslikke ja avalik-

2

RKTKo 3-2-1-125-10, p 69.

Justiitsministeeriumi 30.07.2013 kooskõlastamata jätmise kiri nr 8-2/13-6474 ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta, lk 6. – https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/acb6de8e-ab744c4d-98b2-e9b31befdcca, 30.12.2015.

3

4

õiguslikke normide alla ning selgitatakse välja tasu olemus. Kokkuvõttes tuuakse välja töö autori põhijäreldused ja võimalikud lahendused regulatsiooni täiendamiseks.

Uurimustöö koostamisel kasutas töö autor kombineeritud uurimismeetodit ehk kohtupraktika empiirilist ja kirjanduse teoreetilist analüüsi.

5

1 1.1

PÕHISEADUSLIK TAUST Asjakohased põhiõigused ja kohustused

PS § 31 sätestab kõikide õiguse tegelda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabaduse. Tegemist on põhiõigusliku vabadusega, mille vastas seisab riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks4. Igasugune piirang peab olema nii formaalselt kui ka materiaalselt kooskõlas PS-ga5. Formaalses mõttes tähendab see, et riiklik akt antakse välja järgides üldist pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, samuti parlamendireservatsiooni ja õigusselguse põhimõtet ning materiaalses mõttes, et riivel on legitiimne eesmärk ning ta on proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas6.

Ettevõtlusvabadus kaitseb kaudselt ka tarbijat, kuna riik tagab reeglite abil turuosaliste ausa konkurentsi ning sellega eeldatakse, et konkurents tagab parima teenuse või parima hinnaga kauba 7. Ettevõtja vabaduse piirangud kajastuvad paratamatult tarbijale suunatud teenuse või kauba hinnas. See on asjakohane ka vee-ettevõtluses.

Vee valdkonnas on ettevõtlusvabadusele seatud mitmeid piiranguid. Eeskätt allub veeteenuse osutamine rangemale regulatsioonile ja järelevalvele. Seda põhjusel, et vee-ettevõtjad on valdavalt monopoolses seisus ning veeteenus, kui esmavajadusi kattev ning hädaolukorra seaduse (HOS) mõttes elutähtis teenus, peab olema võimalikult kättesaadav. Selleks on ÜVVKS-is sätestatud kindlad raamid veeteenuse hinna kujundamisele, järelevalvele selle üle ja veeteenuse enda osutamisele. Vee-ettevõtlust on piiratud ka keskkonnalubadega ja keskkonnatasude maksmisega, seda nii ressursi kasutamise kui ka saaste heitmise eest.

PS ei sätesta igaühe põhiõigust puhtale looduskeskkonnale, kuid PS § 53 sätestab igaühe kohustuse mitte tekitada ja hüvitada tekitatud kahju. Nimetatud kohustus toetab eesmärki hoida ära keskkonnakahju tekkimise ja sellega ka inimeste elukeskkonna ja –kvaliteedi halvendamise8. Selle eesmärgi täitmist tagatakse läbi keskkonnalubade ja keskkonnatasude maksmise kohustuse, mis laienevad ka vee-ettevõtjatele.

O. Kask. PõhiS § 31/1. – Eesti Vabariigi Põhiseadus. Komm vlj. 3 vlj. Tallinn: Juura 2012, p 7.

M. Ernits. PõhiS § 11/1. – Eesti Vabariigi Põhiseadus. Komm vlj. 3 vlj. Tallinn: Juura 2012, p 2.

6 M. Ernits. PõhiS II ptk, sissejuhatus, pp 9.1.1 ja 9.1.2.

7 RKÜKo 3-4-1-30-14, p 54.

8 P. Roosma. PõhiS § 53/1. – Eesti Vabariigi Põhiseadus. Komm vlj. 3 vlj. Tallinn: Juura 2012, pp 1, 6 ja 8.

4 5

6

Ettevõtlusvabadus ja selle piirangud vee-ettevõtlusele seostuvad eelkõige suhtega riik – veeettevõtja. Vee-ettevõtlusel ja veeteenuse osutamisel on aga ka teine tahk ehk suhe vee-ettevõtja ja kliendi vahel. Selles suhtes on oluline, kas vee-ettevõtja osutab teenust ja võtab tasu eraõigussuhtes või avalik-õiguslikus suhtes. Eraõigussuhtes on tasu PS § 19 tulenevast lepinguvabadusest vaba, vabad on ka lepingutingimused9. Avalik-õiguslikus suhtes on aga oluline Riigikohtupraktika PS § 113 tõlgendamisel avalik-õigusliku rahalise kohustuse osas.

1.2

Avalik-õiguslik rahaline kohustus

Avalik-õiguslikud rahalised kohustused on nimetatud PS §-s 113 ning nendeks on riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed. Samas ei ole tegemist lõpliku loeteluga. Riigikohtu üldkogu asus seisukohale, et PS § 113 sõnastuse kaitseala on laiem, kui üksnes selles sättes nimetatud. Seega on § 113 kaitsealas kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse10. Üldiselt on Riigikohtu praktikas avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks peetud niisugust rahalist kohustust, mille tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest11. Suhe on avalikõiguslik eelkõige siis, kui üks pool täidab avalikku ülesannet ja on volitatud teostama avalikku võimu12.Vastava suhe tunnuseks on ka asjaolu, et üks pooltest tegutseb, võtab tasu haldusülesande täitja nimel13. Avalik-õigusliku suhte kasuks räägib asjaolu, et tegevus toimub avalikust huvist lähtuvalt, kuid seda üksnes koosmõjus teiste tunnustega14. Avalik-õiguslikule suhtele viitab ka kaasarääkimise võimaluse puudumine võetava tasu suuruse ja selle kujundamise osas, eelkõige olukorras, mil tasu on määratud õigusaktiga, samuti asjaolu, et tasu saab nõuda üksnes õigusaktis kindlaksmääratud isik15. Nendes vaidlustes, milles on tõstatatud küsimus, kas tasu võib olla käsitletav maksuna või sellega sarnasena, pidas Riigikohus oluliseks vastusoorituse puudumist makstava tasu eest16.

9

RKPJKo 3-4-1-55-14, p 56.

RKÜKo 3-4-1-10-00, p 20.

11 RKPJKo 3-4-1-15-11, p 20.

12 Nt RKEKo 3-3-1-15-01, p 11, RKÜKo 3-4-1-1-10, p 57.

13 RKPJKo 3-4-1-15-11, p 20.

14 Nt RKPJKo 3-4-1-15-07, p 17; RKPJKo 3-4-1-15-11, p 20;RKÜKo 3-2-1-71-14, p 92.

15 RKPJKo nr 3-4-1-15-07, p 17; RKPJKo 3-4-1-14-09, p 25; RKPJKo 3-4-1-1-10, p 58; RKTKo 3-2-1-55-08, p 10.

16 RKPJKo 3-4-1-15-07, p 17;RKHKo 3-3-1-72-11, p 11; RKÜKo 3-2-1-71-14, p 92.

10

7

Riigikohtu arvates on avalik-õigusliku suhte määramisel piisav, kui esineb vähemalt üks (avaliku võimu teostamine) või mitu eelnevalt kirjeldatud avalik-õigusliku suhte tunnuse kombinatsiooni17.

Avalik-õigusliku rahalise kohustuse oluliseks aspektiks on see, et tasu menetlemine peab toimuma avalik-õiguslikus menetluses, täpsemini haldusmenetluse raamides, kuna oluline on tagada isiku sellised põhilised menetluslikud õigused nagu õigus informatsioonile, õigus olla ära kuulatud, vaide- ja kaebeõigus. See võib olla tagatud, järgides haldusmenetluse seaduse või sellele sarnaseid eriseadustes sätestatud erinorme18.

1.3

Sanktsiooni tõlgendus

PS § 113 hõlmab eelkõige maksesfääri kuuluvaid ning karistuslike ja mittekaristuslike sunnivahendite sfääri kuuluvaid rahalisi kohustusi. Viimaseid saab nimetada ka ühisnimetajaga – sanktsioon. Viimase täpne sisu on siiski ebaselge.19 Eestis kehtiva õigussüsteemi kontekstis kuuluvad karistusõiguse valdkonda nii kuriteod kui ka väärteod20 ning varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi hõlmavad PS-s sätestatud kuritegude menetlemisele ja karistamisele ettenähtud põhiseaduslikud garantiid mõlemat, teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi21.

Mittekaristusliku sunnivahendina on käsitletavad näiteks asendustäitmise ja sunniraha seaduse kohaselt määratav sunniraha või vastavalt keskkonnatasude seadusele määratav kõrgendatud määraga keskkonnatasu22.

Riigikohtu seisukohast ei ole mitte igasugune vabaduste ja õiguste kitsendamine karistus.

Karistusliku ja mittekaristusliku iseloomuga sunnivahendite eristamisel on oluline, kas sunnivahend, mis formaalselt ei ole karistus, on seda sisuliselt ehk materiaalselt. Karistuse aluseks on vältimatult isiku süü ning karistus kujutab endast kitsenduses väljenduvat etteheidet, ühiskondlikku hukkamõistmist23.

17

RKPJKo 3-4-1-15-11, p 20; RKÜKo 3-2-1-71-14, p 92.

RKPJKo 3-4-1-15-07, pp 17-18.

19 Seda on põhjalikumalt analüüsitud Euroopa Liidu õiguses kasutatava formuleeringu „administrative penalties“ näitel S. Põllumäe. Mõiste administrative penalties riigisisesse õigusse ülevõtmine. – Õiguskeel 2015/II, lk 1. – http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/sander_pollumae._moiste_administrative_penalties_riigisisesesse_oig usesse_ulevotmine.pdf, 12.03.2016.

20 J. Sootak. Karistusõiguse revisjon kuriteo-, väärteo- ja haldusõiguse piirimail. – Juridica 2013/IV, lk 246.

21 RKKKo 3-1-1-20-12, p 13.

22 L. Lehis. PõhiS § 113/1. – Eesti Vabariigi Põhiseadus. Komm vlj. 3 vlj. Tallinn: Juura 2012, p 8.2.

23 RKÜKo 3-4-1-10-04, pp 17-18.

18

8

Mittekaristuslikud sunnivahendid, eelkõige sunniraha ja asendustäitmine, on mittekaristuslikud mõjutusvahendid, millega sunnitakse isikut oma kohustust täitma või rikkumisest hoiduma.

Võrreldes karistuslike sunnivahenditega, ei tehta sunniraha rakendades kohustatud isikule süüpõhimõttest lähtuvat sotsiaaleetilist etteheidet24.

1.4

Avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise delegeerimise piirid

PS § 113 kohaselt tuleb avalik-õiguslikud rahalised kohustused sätestada seadusega. Selle eesmärgiks on olukorra saavutamine, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga25. Ühtlasi leidis Riigikohus, et sellest on tuletatav isiku subjektiivne õigus riigi vastu26.

Vaatamata sellele on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 19. detsembri 2003 otsuse nr 3-4-1-22-03 p-s 19 asunud seisukohale, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise võib delegeerida täidesaatvale võimule tingimusel, et delegeerimisvajadus tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. Seega peab antav volitus olema piisavalt täpne ja avaliku-õigusliku rahalise kohutuse elemendid peavad olema määratud seadusega27. Nende elementide hulka kuuluvad eelkõige kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse ulatus või selle suuruse määramise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud vastava kohustuse olemuslikud tunnused28. Teises lahendis kinnitab Riigikohus eelnevalt võetud seisukohta, märkides, et on piisav, kui tasu määr vastab seadusega määratud kombinatsioonile faktilistest asjaoludest ja vastab seaduses sätestatud kriteeriumitele ehk on kindlast raamistikust lähtuvalt määratav29. Kusjuures sellisel juhul ei väära Riigikohtu arvates põhiseaduspärasust ka asjaolu, et tasu määrab ja kogub eraõiguslik juriidiline isik30. Vaatamata sellele, leidis Riigikohus oma 16. mai 2008 kohtuotsuse nr 3-1-1-86-07 p-s 20, et PS ei võimalda delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule kõiki riigivõimu volitusi. Eraõiguslikule juriidilisele isikule ei saa

24

RKÜKm 3-2-1-4-13, pp 44 ja 46.

RKÜKo 3-4-1-10-00, p 20.

26 RKÜKo 3-4-1-10-00, p 22.

27 Riigikohus on seda selgitanud nt järgmistes otsustes: RKPJKo 3-4-1-18-07, p 24; RKPJKo 3-4-1-6-08, p 40, RKPJKo 3-4-1-14-09, p 28.

28 RKÜKo 3-4-1-10-00, p 20.

29 RKÜKo 3-2-1-71-14, p 98.

30 RKÜKo 3-2-1-71-14, pp 96 ja 98. Riigikohus asus seisukohale, et taastuvenergia tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus sui generis, mis kujuneb omapärases süsteemis ise ja selle põhiseaduspärasust ei väära asjaolu, et tasu määrab ja kogub eraõiguslik juriidiline isik.

25

9

delegeerida ülesandeid, mida PS kohaselt on kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni. Eraõiguslikule juriidilisele isikule saab delegeerida üksnes täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Samas märkis kohus, et kui rääkida karistusvõimu delegeerimisest, siis keeld puudutab otseselt ja vahetult vaid süüteomenetlusi ega laiene näiteks süüteomenetluste eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele. Seega näiteks sunniraha ei ole vaadeldav karistusena formaalses ja materiaalses tähenduses ning PS ei keela sunniraha määramise ülesande üleandmist eraõiguslikule juriidilisele isikule31.

Samas leidsid riigikohtunikud Villu Kõve ja Tambet Tampuu taastuvenergia tasu kohtuasja eriarvamuses32, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse määra kehtestamine on riigivõimu tuumikfunktsioon, mis riivab otseselt kohustatud isikute PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust ning selletõttu on avalik-õigusliku rahalise kohustuse määra kehtestamise delegeerimine eraõiguslikule isikule PS § 3 lg-st 1 ja PS §-st 10 tulenevalt lubamatu. V. Kõve ja T. Tampuu arvates ei ole Riigikohus selles küsimuses seisukohta võtnud. Ühtlasi ei saa nende arvates PS § 3 lg-st 1 ja PS §-st 10 tulenevad avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise tingimused sõltuda avalik-õigusliku rahalise kohustuse liigist.

31 32

RKÜKo 3-2-1-4-13, p 40.

V. Kõve ja T. Tamepuu eriarvamus nr 2-1-071-14-e1 RKÜKo 3-2-1-71-14 juurde.

10

2

ÜLENORMATIIVSE REOSTUSE TASU PRAKTIKA EESTIS JA SELLE EESMÄRK

2.1

Ülenormatiivse reostuse tasu rakendamise praktika

Ülenormatiivse tasu praktika on Eesti kohalike omavalitsuste lõikes erinev. Käesoleva uurimustöö raames analüüsis töö autor kümneid kohalike omavalitsuste ÜVVK eeskirju33 ja leidis, et ülenormatiivse tasu kehtestamise ja tasumäärade osas on praktikas kasutusel vähemalt neli erinevat käitumismudelit. Järgnevalt on toodud mõningad näited, mis töö autori arvates illustreerivad kõige paremini nimetatud nelja käitumismudelit.

1. Ülenormatiivset tasu võetakse ja selle määr lepitakse kokku ad hoc, ÜVVK eeskirjas ja lepingus ei ole eelnevalt kord ja määrad sätestatud. Selliselt on näiteks lahendatud olukord Hanila34 (§ 16 lg 2) ja Lihula vallas35 (§ 16 lg 2). Nende valdade ÜVVK eeskirjade kohaselt lahendatakse reovee juhtimine, mis ületab maksimaalset lubatud reoainete sisaldust, kokkuleppel vee-ettevõtjaga. Vee-ettevõtja ja klientide vahelistes lepingutes ei ole eraldi täpsustatud ülenormatiivse tasu määrad või selle võtmise kord. Reoainete sisalduse maksimaalse piirväärtuse ületamise korral on see lahendatud poolte kokkuleppel või nõutud kahjuhüvitamist36.

2. Ülenormatiivse tasu määrad ja võtmise kord on määratud vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepinguga. See praktika on omane Kohtla-Järve linnale. Kohtla- Järve linna ÜVVK eeskirja § 9 lg-st 3 selgub, et reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel37. Ülenormatiivse tasu määrad ega selle võtmise kord ei ole eeskirjaga sätestatud.

Samas on vee-ettevõtja ja kliendi vahelistes lepingutes välja toodud reoainete sisalduse maksimaalsed priiväärtused, mida klient tohib ühiskanalisatsiooni juhtida, ning ülenormatiivse

33

ÜVVK eeskiri on haldusakt. Riigikohus leidis, et olukorras, mil regulatsiooni adressaadiks on kindel individualiseeritud subjekt ja kindlaks määratavate objektiivsete tunnuste alusel sihtrühm, keda õigusakt otseselt ja vahetult mõjutab ning nõuded kehtestatakse kindla piirkonna jaoks, on tegemist haldusaktiga, täpsemini üldkorraldusega. Vt RKHKm 3-3-1-31-03, pp 12-13, 18; RKHKo 3-3-1-54-07, p 7; RKHKm 3-3-1-95-07 p 13; RKHKm 3-3-1-7-10, p 9. Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuse osutamist puudutavate kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktide osas vaata nt RKPJKm 3-4-1-6-10, pp 41-58; RKTKo 3-2-1-125-10, p 26.

34 Hanila valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Hanila VVKm28.01.2010 nr 3. – RT IV, 04.12.2013, 32.

35 Lihula valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Lihula VVKm 28.01.2010. – KO 2010, 37, 511.

36 Hans Liibeki suuline teade autorile 30.04.2015 Tallinnas.

37 Kohtla-Järve linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskiri. Kohtla-Järve LVKm 29.03.2006 nr 34. – KO 2006, 77, 951.

11

tasu koefitsiendid reoainete sisalduse piirväärtuse ületamise korral. Koefitsient tuuakse välja iga aine kohta eraldi38.

3. Ülenormatiivse tasu kehtestamise õigus on jäetud vee-ettevõtja otsustada. Selline volitus tuleneb näiteks Paide ÜVVK eeskirja § 18 lg-st 7. Selle kohaselt on vee-ettevõtjal õigus võtta ülenormatiivset tasu, kui ühiskanalisatsiooni juhitava reovee reostusnäitajate sisaldus ületab eeskirja või kliendi ja vee-ettevõtja vahelise teenuslepinguga määratud saasteainete piirväärtusi39. Sarnaselt on see sätestatud ka näiteks Pärnu40, Valga41 ja Otepää42 ÜVVK eeskirjades.

4. Ülenormatiivse tasu määrad ja selle võtmise kord on sätestatud ÜVVK eeskirjaga. Selline lähenemine on kasutusel näiteks Tallinnas, Tartus, Põlvas, Rakveres43, Tapal44, Võrus45, Narvas46 ja Elvas47. Viidatud omavalitsuste lõikes tasumäära arvutamise viis siiski mõnevõrra erineb. Ülenormatiivne tasu Tallinnas on kehtestatud eraldi 30. septembri 2009 määrusega nr 75 „Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad“ ja on väljendatud kindla rahalise numbriga. Ülenormatiivne tasu kujuneb selliselt, et tavapärasele reovee ärajuhtimise hinnale lisatakse kindel protsentuaalne väärtus48. Näiteks kui ärajuhitav reovesi kuulub reoainesisalduse alusel reovee ärajuhtimise tasu diferentseerimise juhendi järgi neljandasse reostusgruppi, siis ülenormatiivne tasu on 15% esimese reostusgrupi (kõige madalam reoainesisaldus reovees) hinnast ehk 1,70 eurot x 15% = 0,25 eurot.

A. Pärnamäe an G. Danilišina. Kohtla-Järve, 25.01.2016.

Paide linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Paide LVKm 18.06.2015 nr 15 – RT IV, 02.07.2015, 8.

40 Pärnu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Pärnu LVKm 17.12.2015 nr 34 – RT IV, 28.12.2015, 6.

41 Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Valga LVKm 29.02.2008 nr 8 – RT IV, 09.01.2015, 3.

42 Otepää valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Otepää VVKm 24.01.2013 nr 3 – RT IV, 11.04.2013, 8.

43 Rakvere linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Rakvere LVKm 26.06.2013 nr 14 – RT IV, 02.07.2013, 34.

44 Tapa valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni eeskiri. Tapa VVKm 14.09.2006 nr 34 – RT IV, 28.03.2013, 26.

45 Võru linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Võru LVKm 10.04.2013 nr 12 – RT IV, 19.04.2013, 5.

46 Veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise kord. Narva LVKm 03.08.2006 nr 31 – KO 2006, 167, 1883.

47 Elva linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Elva LVKm 17.12.2012 nr 45 – RT IV, 03.09.2014, 24.

48 Reovee ärajuhtimise tasu diferentseerimise juhend. Tallinna LVKm 14.06.2006 nr 53. – RT IV, 07.08.2013, 17.

38 39

12

Tartu linna ÜVVK eeskirja § 18 lg-s 4 on sätestatud, et kui kliendi reovesi ületab mistahes ajahetkel lubatud reoainete sisaldust, võetakse ülenormatiivne tasu, mida määratakse selliselt, et tavahinnale lisandub hinnalisand saastetasu määrade alusel49. Saastetasu määrad on sätestatud keskkonnatasude seaduse §-s 20.

Põlva valla ÜVVK eeskirja § 18 lg-s 3 tuuakse välja, et reoainete sisalduse maksimaalse piirväärtuse ületamisel on vee-ettevõtjal õigus kliendilt nõuda ülenormatiivset tasu, milleks rakendatakse kahekordset teise reostusgrupi tasumäära.50.

Eeltoodud neljast erinevast praktikast nähtub, et ÜVVKS § 14 lg 3 otseselt ei täpsusta, kelle pädevusse kuulub ülenormatiivse tasu kehtestamine. Samas, kuna sätet käsitletakse veeteenuse hinda reguleerivas paragrahvis ja seadus ei täpsusta eraldi § 14 lg 3 ülenormatiivse tasu kehtestamist, siis võib autori hinnangul eeldada, et ülenormatiivse tasu kehtestamise pädevus ühtib ÜVVKS § 141 lg-s 1 sätestatud üldise veeteenuse hinna kehtestamise pädevusega ehk selle kehtestab vee-ettevõtja.

Töö autori hinnangul ei ole aga nimetatud järeldus asjakohane kõigi nelja kirjeldatud praktika osas. Kuigi valdavalt määrab ülenormatiivse tasu lõpliku rahalise suuruse vee-ettevõtja, kas lähtudes oma äranägemisest (otsustuspädevus tuleneb ÜVVK eeskirjast) või ÜVVK eeskirjaga sätestatud määradest ja võtmise korrast, siis esineb ka olukordi, mil ülenormatiivse tasu suuruse ja selle võtmise lepivad vee-ettevõtja ja klient omavahel kokku.

Olenemata sellest, kas tasu kehtestatakse ühepoolselt või lepitakse vee-ettevõtja ja kliendi vahel kokku, on ülenormatiivse tasu määr eelkõige mingi % reovee ärajuhtimise tavahinnast või selle mitmekordne hind.

2.2

Ülenormatiivse reostuse tasu eesmärk

Ülenormatiivset tasu võetakse mitmel eesmärgil. Need tulenevad nii õigusaktide seletuskirjadest, kohtulahenditest kui ka vee-ettevõtjate igapäevasest käsitlusest.

49

Tartu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja ning Tartu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja kinnitamine. Tartu LVKm 14.09.2006 nr 37. - KO 2006, 178, 1996.

50 Põlva valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Põlva VVKm10.06.2015 nr 20. – RT IV, 19.06.2015, 22.

13

Esmane selgesõnaline viide seadusandja tahtele ja ülenormatiivse tasu eesmärgile tuleneb 17. juuni 2010 monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu seletuskirjast51. Sellest selgub, et ülenormatiivne tasu on lisaks veeteenuse hinnale vee-ettevõtja poolt kliendile esitatav rahaline nõue, mille eesmärk on katta kõik vee-ettevõtja ülenormatiivsest reostusest põhjustatud kulud, mis on eelkõige seotud reoveepuhasti töörežiimi taastamise ja ühiskanalisatsiooni korrastamisega.

Sellisest tõlgendusest lähtub veeteenuse hinna taotluste kooskõlastamisel ka Konkurentsiamet.

Konkurentsiamet on oma otsustes toonitanud, et ülenormatiivse tasu suuruse saab määrata üksnes vee-ettevõtja, kuna tema pädevuses on hinnata kulusid, mis võivad tekkida reoveepuhasti töö taastamise ja ühiskanalisatsiooni korrastamisega. Seetõttu ei pea ülenormatiivset tasu kooskõlastama Konkurentsiametiga ega tõendama Konkurentsiametile ka selle õigsust.52 Riigikohus on seisukohal, et ülenormatiivse tasu peamiseks eesmärgiks on mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja vähendama oma reostustaset53. Sarnane eesmärk tuleneb ka 2013 ettevalmistatud ÜVVKS muutmise seaduse eelnõust.54 Selle eelnõuga kavatseti sätestada, et ülenormatiivse tasu kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus ÜVVK eeskirjaga. Ülenormatiivse tasu suurus tulnuks arvestada lähtudes sellest, kui palju ületab kliendi poolt ühiskanalisatsiooni juhitud reovesi kehtestatud maksimaalset lubatud reoaine sisaldust või kokkulepitud ohtliku aine maksimaalset piirväärtust, kuid seda maksimaalselt viiekordses määras. Eelnõus käsitleti ülenormatiivset tasu avalik-õigusliku ennetavana vahendina, mida vee-ettevõtja saab kohaldada ülemäära reostunud reovee juhtimise eest ühiskanalisatsiooni. Ülenormatiivse tasu nõudmisel ei oleks vee-ettevõtja pidanud tõendama oma tegelikke kulutusi, sh keskkonnatasude maksmiseks või keskkonnale tekkinud või tekkida võivat kahju. Ühtlasi toodi seletuskirjas välja, et vee-ettevõtjal on võimalik lisaks ülenormatiivsele tasule nõuda tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 alusel. Nimetatud seadusemuudatus

Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse (597SE) seletuskiri, 15.10.2009. – http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a1b6818e-28d9-2be3-2395bdabe3348660/Monopolidele%20hinnapiirangute%20kehtestamise%20seadus/, 30.12.2015.

52 Näiteks Konkurentsiameti 24. juuli 2012 otsus nr 9.1-3/12-015 OÜ Loo Vesi veeteenuse hinna kooskõlastamise kohta, lk 8; Konkurentsiameti 10. detsembri 2013 otsus nr 9.1-3/13-019 Tõrva Veejõud OÜ poolt taotletava veeteenuse hinna kooskõlastamise kohta, lk 7.; Konkurentsiameti 7. jaanuari 2013 otsus nr 9.1-3/13-001 OÜ Järvakandi Kommunaal veeteenuse hinna kooskõlastamise kohta, lk 9.

53 RKTKo 3-2-1-125-10, p 69.

54 Eelnõude Infosüsteemi toimiku nr 13-0207. – https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/acb6de8e-ab744c4d-98b2-e9b31befdcca, 30.12.2015.

51

14

võeti eelnõust menetlemise käigus välja, kuna Justiitsministeerium seadis kahtluse alla, et veeettevõtja saab klientidelt ülenormatiivset tasu nõuda sellisel kujul 55.

Autori peetud telefonivestlusest ja kirjavahetusest vee-ettevõtjatega selgus, et ülenormatiivse tasu eesmärkidena nähakse eelkõige võimalikult kiiret nõuetele mittevastava tegevuse lõpetamist kliendi poolt ja ülemäära reostunud reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise ärahoidmist tulevikus. Kusjuures tasu määra osas on peetud oluliseks selle suuruse piisavust, et motiveerida klienti võimalikult kiiresti lõpetama ülereostunud reovee juhtimist ühiskanalisatsiooni ja vältida sama olukorra tekkimist ka tulevikus56.

Seega nähtub eelnevast vähemalt kolm ülenormatiivse tasu eesmärki, millega ajalooliselt ülenormatiivse tasu võtmist on seostatud: 

kliendi õigusvastase tegevuse kiire lõpetamine;



tulevikus kliendi õigusvastase tegevuse vältimine;



kulude

hüvitamine

korrastamiseks,

mis

reoveepuhasti võivad

tekkida

töö

taastamiseks

ülemäära

ja

reostunud

ühiskanalisatsiooni reovee

juhtimisel

ühiskanalisatsiooni. Ühtlasi peeti oluliseks, et ülenormatiivse tasu suurus ei ole seotud tegelike kulutustega kahju hüvitamiseks ning vee-ettevõtjal ei ole kohustust tekitatud kahju tõendada.

Justiitsministeeriumi 30.07.2013 kooskõlastamata jätmise kiri nr 8-2/13-6474 ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta, lk 6. – https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/acb6de8e-ab744c4d-98b2-e9b31befdcca, 30.12.2016.

56 Hans Liibeki suuline teade autorile 30.04.2015 Tallinnas; A. Pärnamäe an G. Danilišina. Kohtla-Järve, 25.01.2016.

55

15

3

ÜLENORMATIIVSE REOSTUSE TASU OLEMUS

3.1

Ülenormatiivse reostuse tasu kui leppetrahv

Lähtudes eelmises peatükis nimetatud ülenormatiivse tasu kolmest eesmärgist, võib eeldada, et ülenormatiivne tasu on oma olemuselt kõige lähedasem sellisele tsiviilõiguslikule kõrvalkohustusele nagu leppetrahv. Sarnaselt ülenormatiivsele tasule on ka leppetrahvi eesmärkideks tagada lepinguliste kohustuste täitmine ja võimalike lepingurikkumiste vältimine tulevikus. Teisisõnu, sellel on preventiivfunktsioon ehk survefunktsioon lepingut rikkunud poolele. Ühtlasi võimaldab leppetrahv hüvitada lepingu rikkumisega tekitatud kahju kui miinimumhüvitist, täites sellega õiguskaitsevahendi funktsiooni. Seejuures võimaldab leppetrahv saada kahjuhüvitist ka juhtudel, mil kahju tõendamine on võimatu või ebamõistlikult kulukas ehk leppetrahvi saamiseks õigustatud pool ei pea tõendama tekitatud kahju, kuna seda saab nõuda sõltumata sellest, kas kahju oli tekitatud. Leppetrahv ei välista ka leppetrahvi ületava kahju hüvitamise nõuet57.

Eeltoodust lähtuvalt asub töö autor seisukohale, et ülenormatiivne tasu on oma olemuselt kõige lähedasem leppetrahvile.

Samas on leppetrahvi rakendamise eelduseks lepingulise pooltevahelise kokkuleppe olemasolu, st mõlemal poolel on leppetrahvi suuruse osas kaasarääkimise õigus. Riigikohus on leidnud, et olukorras mil ülenormatiivne tasu on kehtestatud kohaliku omavalitsuse määrusega, ei saa seda vaadelda leppetrahvina või kokkulepitud kahjuhüvitisena lepingulise kohustuse rikkumise eest VÕS § 158 mõistes. Seda põhjusel, et selle aluseks ei ole leping, vaid kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik õigusakt. Olenevalt kohaliku omavalitsuse määruse sõnastusest, võib ülenormatiivse tasu võtmine olla ka kohustuslik58.

Lähtudes sellest, saab ülenormatiivset tasu käsitleda leppetrahvina üksnes olukordades, mil selle võtmine ja suurus on kokku lepitud vee-ettevõtja ja kliendi vahelises lepingus ning kliendil oli võimalus mõjutada tasu suuruse kujunemist. Selliseid olukordi on praktikas siiski vähe ning valdavalt on ülenormatiivse tasu määr jäetud vee-ettevõtja otsustada või määratud ÜVVK eeskirjaga ehk kohaliku omavalitsuse haldusaktiga. See kõik viitab sellele, et tasu kehtestatakse

57 58

P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-102). Komm vlj. Tallinn: Juura 2006, lk 537.

RKTKo 3-2-1-125-10, p 68.

16

avalik-õiguslikult ning see omakorda suunab täpsemalt analüüsima, kas ülenormatiivne tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus.

3.2

Ülenormatiivse reostuse tasu kui avalik-õiguslik rahaline kohustus

Ülenormatiivne tasu, kui avalik-õiguslik rahaline kohustus, peab olema võetud avalikõiguslikus suhtes. Avalik-õigusliku suhte tunnuseks on asjaolu, et vee-ettevõtja täidab avalikku ülesannet oma klientide suhtes. Avaliku ülesande täitmisega on tegemist siis, kui eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus osutada avalikes huvides teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik, kohalik omavalitsus või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik59.

Veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamise kohustus on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt pandud kohaliku omavalitsuse üksusele. Tegemist on klassikalise kohaliku omavalitsuse olemusliku ülesandega, mille täitmise on seadusandja teinud kohalikele omavalitsustele kohustuslikuks, lähtudes kõrgendatud avalikust huvist60. Oluline on märkida, et ka kohalike omavalitsusüksuste suhtes kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev legaalsusprintsiip ning seaduse reservatsioon eelkõige kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete üleandmise suhtes eraõiguslikele isikutele. Eeltoodu tähendab seda, et neid ülesandeid saab anda üle üksnes formaalse seaduse volituse alusel61.

Vastav volitus ja täpsed suunised ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni korraldamisele tulenevad ÜVVKS-st. ÜVVKS § 7 lg 1 kohaselt osutab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust eraõiguslikust juriidilisest isikust vee-ettevõtja, kelle ÜVVKS § 7 lg-te 2 ja 22 alusel on kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu oma otsusega oma territooriumil määranud teenust osutama.

Kuigi ÜVVKS-s ei ole täpsemalt määratletud, mis avalikku ülesannet täpsemalt vee-ettevõtjat volitatakse täitma, siis töö autori arvates on see tuletatav ÜVVKS reguleerimisalast ja asjaomastest paragrahvidest. ÜVVKS § 1 lg-st 1 tuleneb, et seadusega reguleeritakse eeskätt kinnistute veega varustamise ning kinnistute reovee ja sademevee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaudu. Seega reguleeritakse just selle avaliku ülesande osa, mis on seotud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamisega. Ka vee-

59

RKHKo 3-3-1-49-12, p 23.

K. Merusk, lk 500.

61 K. Merusk, lk 504.

60

17

ettevõtja määratlusest (ÜVVKS § 7 lg 1) tuleneb, et vee-ettevõtja osutab ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenust. ÜVVKS §-dest 6 ja 8 saab omakorda järeldada, et ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse osutamine hõlmab endas kinnistute veega varustamist, reovee või sademevee ärajuhtimist kinnistutelt, sh puhastamist ning kinnistute liitumist ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga.

Riigikohus leidis, et võrguettevõtja kohustus ühendada kliente võrguga ja piiratud liitumisest loobumisõigus, kohustus jätkata tegevust etteantud aja jooksul ning vajaduse korral arendada võrku, kinnitavad, et võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet62.

Vastavad kohustused on ka vee-ettevõtjal tulenevalt ÜVVKS § 5 lg-st 1 ja 4, § 7 lg-st 7 ning § 4 lg-st 1.

Eelnevalt kirjutatust saab autori hinnangul järeldada, et vee-ettevõtjale on antud üle avalik ülesanne, mille eest lõppkokkuvõttes vastutab seaduse järgi kohalik omavalitsus. Seda kinnitab ka asjaolu, et HOS § 34 lg 9 p 3 kohaselt vastutab kohalik omavalitsus oma haldusterritooriumil veevarustuse ja kanalisatsiooni kui elutähtsa teenuse korraldamise eest. ÜVVKS § 7 lg 23 p 1 täpsustab, et vee-ettevõtjale antakse täitmiseks üle haldusülesanne.

Haldusülesanne on avaliku ülesande üks osa, mis ei hõlma seadusandliku ja õigusmõistmise funktsiooni (kaasaarvatud kohtuvälist menetlust süüteomenetluses)63.

Ainuüksi asjaolu, et vee-ettevõtja täidab haldusülesannet, et tähenda, et vee-ettevõtja ja kliendi vahel on avalik-õiguslik suhe. Avalikku ülesannet (haldusülesannet) on võimalik täita ka eraõiguslikus vormis, kui haldusülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonna eriseadusega ei sätestata, et ülesannet tuleb täita avalik-õiguslikus vormis64.

Praktikas valdava arusaama järgi vee-ettevõtja ja kliendi vaheline ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni teenuse leping ning veeteenuse hind on eraõiguslikud, vaatamata sellele, et veeteenuse hind tuleb kooskõlastada avaliku võimuga ehk Konkurentsiametiga65.

62

RKHKo 3-3-1-49-12, p 23.

N. Parrest. Segadus mõistetes seoses avaliku võimu ülesannetega. – 2014/X, lk 732.

64 RKHKo 3-3-1-49-12, p 24.

65 Nt RKTKo 3-2-1-125-10, p 34; TlnRnKo 22.11.2013 nr 2-12-34985.

63

18

Samas endiselt on ebaselge, kuidas tuleb lahendada veeteenuse hinnaga seotud vaidlused66. Ühtlasi on ebaselge ülenormatiivse tasu olemus, mis on käesoleva uurimustöö aineks. Seega, kui ülenormatiivne tasu osutub avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks, siis sama suhte raames hakkab esinema kaks erineva iseloomuga õiguslikku suhet: veeteenuse osutamisega kaasnev suhe ja veeteenuse hind hakkab olema eraõiguslik, ülenormatiivse tasu osa aga avalikõiguslik.

Eelnevalt selgus, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse puhul leidis Riigikohus, et seda võetakse avalik-õiguslikus suhtes ka juhul, kui tasu võetakse avalikust huvist lähtuvalt, see on kehtestatud avalik-õiguslikult ning üks pooltest täidab haldusülesannet.

Lähtuvalt sellest on ülenormatiivse tasu osas oluline kontrollida kas vee-ettevõtjale üleantud haldusülesanne laieneb ka ülereostunud reovee vastuvõtmisele ja ülenormatiivse tasu võtmisele?

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis peab hindama järgmiste asjaolude esinemist: 

kas vee-ettevõtjale on ülenormatiivse reovee vastuvõtmisel ja ärajuhtimisel antud avaliku võimu teostamise volitus või kas seadusega nähakse ette, et vee-ettevõtja peab täitma ülesannet avalik-õiguslikus vormis;



kas ülenormatiivset tasu võetakse avalikust huvist lähtuvalt;



kui palju vee-ettevõtja klient saab mõjutada ülenormatiivse tasu määra kujunemist.

Kuigi ÜVVKS § 8 lg 6 täpsustab, et vee-ettevõtja on kohustatud kliendilt vastu võtma reovett, mis ei ületa ÜVVK eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi või mis ei kahjusta ühisveevärki ja kanalisatsiooni ning reoveepuhasti toimimist, siis töö autori arvates on ekslik eeldada, et ühiskanalisatsiooni kaudu ärajuhitud ülereostunud reovee vastuvõtmise ja puhastamisega veeettevõtja ei täida enam haldusülesannet. Taoline käsitlus oleks üksnes teoreetiline ja läheks vastuollu üleantud haldusülesande mõttega.

Vee-ettevõtjale on antud üle ülesanne osutada ühiskanalisatsiooni teenust kõigile oma klientidele ja võimaldada teenust uutele liitujatele. Kuna ühiskanalisatsioonil ja reoveepuhastil

66

Vt RKHKo 3-3-1-42-14, koos I. Koolmeistri ja V. Kõve eriarvamusega, p 12; Vr RKHKm 3-3-1-49-12, p 26; Õiguskantsleri 11.06.2015 märgukiri nr 6-1/141359/1502650 veeteenuse hinna kohtus vaidlustamise võimalikkuse kohta, lk 5-6. – http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_margukiri_veeteenuse_hinna_kohtus_v aidlustamise_voimalikkus.pdf, 30.12.2015

19

on tehnilised piirangud reovee vastuvõtmisel ja selle puhastamisel, siis reovee ärajuhtimine ühiskanalisatsiooni toimub kindlatel tingimustel ehk on antud ette, mis nõuetele ärajuhitud reovesi peab vastama. Vaatamata sellele on võimalik ärajuhtida ka teistsugust reovett, kui see on ühiskanalisatsioonile ja reoveepuhastile kahjutu. Seega, peamiseks eesmärgiks on teenuse jätkuv osutamine klientidele, mille tagab töökorras ühiskanalisatsioon ja reoveepuhasti. Ühiskanalisatsiooni teenuse osutamisel on alati risk, et klient juhib ära nõuetele mittevastavat reovett. Reovee nõuetele mittevastamise fakt või selle kahjulikus tuvastatakse üksnes peale seda, kui reovesi on juba jõudnud ühiskanalisatsiooni ja reoveepuhastisse. Sellest tulenevalt on oluline vaadata osutatavat teenust tervikuna ja on väär lähtuda asjaolust, et hetkel, mil ühiskanalisatsiooni jõuab nõuetele mitte vastav või kahjulik reovesi, ei täida vee-ettevõtja enam kliendi suhtes haldusülesannet. Töö autori arvates jätkub haldusülesande täitmine ka nõuetele mittevastava reovee juhtimisel ühiskanalisatsiooni. Võimalike riskide ärahoidmiseks on veeettevõtjale delegeeritud teatud meetmete rakendamise võimalus. Käesolevas uurimustöös on nimetatud ÜVVK eeskirjade kohaselt vee-ettevõtjal õigus kontrollida kliendi poolt ÜVVK eeskirjas ehk haldusaktis sätestatud nõuete täitmist. Ühtlasi on vee-ettevõtjal võimalus rakendada ülenormatiivset tasu juhul, kui reovesi ei vasta ÜVVK eeskirjas sätestatud nõuetele. Ülenormatiivset tasu võetakse eelkõige selleks, et lõpetada kliendi õigusvastane tegevus ning vältida kliendi õigusvastast käitumist ka tulevikus.

Sellest saab järeldada, et ülenormatiivse tasu rakendamise osas on vee-ettevõtjale antud üle mitte üksnes haldusülesanne, vaid ka avalik võim ehk klientide suhtes siduvate otsuste tegemine ja sunni rakendamine. Sellisel kujul on ülenormatiivne tasu kõige lähedasem mittekaristuslikule sunnivahendile ehk sunnirahale. Ka sunniraha eesmärkideks on sundida isikut täitma oma kohustust, järgima nõudeid ja hoiduma rikkumisest tulevikus67. Sarnaselt sunnirahale võetakse ka ülenormatiivset tasu korduvalt kuni kohustuse täitmiseni ning selle rakendamiseks ei pea tõendama tegelikult tekitatud kahju. Ülenormatiivse tasu rakendamisel ei eeldata isiku süüd. Ka ei ole sellel otsest eesmärki karistada klienti ega teda avalikult taunida nõuete rikkumise eest, mis on väga omane karistuslikele sunnivahenditele, näiteks trahvile68. Põhilisteks eesmärkideks on tagada kliendi nõuetekohane käitumine ja vältida võimaliku rikkumise esinemist tulevikus. Ülenormatiivse tasu kui sunniraha kasuks räägib ka asjaolu, et seadusandja on pidanud

67 68

RKÜKm 3-2-1-4-13, pp 44 ja 46.

RKÜKo 3-4-1-10-04, pp 17-18.

20

vajalikuks karistada hukkamõistetava käitumise eest üksnes ohtlike ainete normist ületava koguse juhtimist ühiskanalisatsiooni (ÜVVKS §-s 152).

Isegi kui pidada võimuvolituse üleandmist ja ülenormatiivse tasu käsitlemist sunnirahana kaheldavaks, ei väära see asjaolu, et vee-ettevõtja täidab kliendi suhtes haldusülesannet. Lisaks sellele on ülenormatiivse tasu võtmine avalikes huvides. Täpsemini ülenormatiivse tasu rakendamine võimaldab takistada ülereostunud reovee juhtimist ühiskanalisatsiooni. Seeläbi takistatakse eluliselt olulise elutähtsa teenuse katkemist, mille osutamist on seadusandja pidanud kõrgendatud avalikuks huviks. Ühtlasi takistatakse võimaliku kahju tekkimist keskkonnale. Kõik see viitab sellele, et tasu rakendatakse avalikust huvist lähtuvalt.

Oluline on ka see, et ülenormatiivset tasu kehtestatakse avalik-õiguslikest põhimõtetest lähtuvalt. Eelnevalt selgus, et paljudes kohaliketes omavalitsustes on ülenormatiivse tasu määr ja selle võtmise kord määratud ÜVVK eeskirjaga. Sellistel juhtudel vee-ettevõtja klientidel puudub igasuguse kaasarääkimise võimalus ülenormatiivse tasu suuruse osas, kuna see on määratud haldusaktiga, mis on täitmiseks nii vee-ettevõtjale kui ka vee-ettevõtja klientidele.

Lõpliku ülenormatiivse tasu kujundabki vee-ettevõtja sellest haldusaktist lähtudes. Riigikohus leidis sotsiaaleluruumide üürileandmise asjas, et tasu kehtestamine või muutmine toimub avalik-õiguslikult, kui tasu suurus määratakse või muudetakse kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korra järgi, mitte üürileandja ja üürniku vahelise kokkuleppe sõlmimisega69.

Nendele põhimõtetele vastab ka ülenormatiivse tasu kehtestamine ÜVVK eeskirjaga. Seega analoogiliselt sotsiaaleluruumide üüritasu kehtestamisega võib autori hinnangul järeldada, et ka ülenormatiivset tasu kehtestatakse avalik-õiguslikest põhimõtetest lähtudes ning see viitab veeettevõtja ja kliendi avalik-õiguslikule suhtele.

Sarnane olukord on ka kohaliketes omavalitsustes, kus ülenormatiivse tasu määr ja selle võtmise kord on ÜVVK eeskirjaga jäetud vee-ettevõtja otsustada. Vee-ettevõtjale on jäetud ühepoolne pädevus ülenormatiivse tasu kehtestamiseks ja kliendil puudub kaasarääkimise õigus selle osas. Sellistel juhtudel võib samuti rääkida, et tasu kehtestatakse avalik-õiguslikult.

Eelnevast lähtudes saab järeldada, et olukorras, mil ülenormatiivse tasu määr ja võtmise kord sätestatakse kohaliku omavalitsuse haldusaktiga või haldusakti alusel ning selle määramine on jäetud vee-ettevõtja ühepoolseks otsuseks, on ülenormatiivne tasu avalik-õiguslik rahaline kohustus. Kuigi ülenormatiivne tasu on kõige lähedasem sunnirahale, siis käesoleva uurimustöö 69

RKEKm 3-2-4-1-04, p 13.

21

piiratud mahtu arvestades ei hakata seda täpsemalt liigitama, s.o kas tegu on maksuga, lõivuga vms. Ka Riigikohus on leidnud, et tasu võib olla lihtsalt avalik-õiguslik rahaline kohustus sui generis70.

Teine olukord on kohaliketes omavalitsustes, kus ülenormatiivse tasu suurus ja määr lepitakse kokku lepinguga või ad hoc. Kuna on raske kontrollida, kas sellistel juhtudel ülenormatiivse tasu lepitakse ka sisuliselt kliendiga kokku või mitte, siis saab üksnes eeldada, et vee-ettevõtja kliendil on sellistel juhtudel kaasarääkimisõigus ülenormatiivse tasu määra ja võtmise korra osas ehk poolte vahel puudub subordinatsiooni suhe. Eelnevast selgub, et taolisi olukordi esineb praktikas vähe, kuid oluline on siinkohal, et sellistel juhtudel ei saa rääkida, et ülenormatiivset tasu kehtestatakse avalik-õiguslikest põhimõtetest lähtuvalt ja et tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustusega.

Siiski on autori hinnangul põhjendamatu olukord, et mingi õigussuhte õiguslik olemus (era- või avalik-õiguslik) ning seega ka õiguskaitsevahendite kasutamine (nt kas vaidluste korral tuleb pöörduda maa- või halduskohtusse), ei sõltu mitte seadusandja tahtest, vaid sellest, kuidas kohalik omavalitsus on otsustanud antud küsimuse reguleerida. See toob kaasa nii veeettevõtjate kui nende klientide ebavõrdse kohtlemise.

70

RKÜKo 3-2-1-71-14, p 96.

22

KOKKUVÕTE Käesoleva uurimistöö eesmärk oli selgitada välja ülenormatiivse tasu olemus ja vastata küsimusele, kas täna rakendatav ülenormatiivse tasu regulatsioon on põhiseaduspärane, ning kui mitte, siis mida tuleb kehtivas õiguses muuta.

Uurimustöös püstitatud hüpotees, et ülenormatiivne tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille sissenõudmine haldusväliselt isikut eeldab Riigikohtu praktikas välja kujunenud kriteeriumitele vastavat seadusandja volitust, pidas osaliselt paika.

Uurimustöö raames selgus, et praktikas määrab valdavalt ülenormatiivse tasu määra ja selle võtmise korra kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ÜVVK eeskirjaga ehk haldusaktiga.

Mõnes kohalikus omavalitsuses ei ole ülenormatiivse tasu määr ja selle võtmise kord siiski määratud ÜVVK eeskirjaga ning selles lepitakse kokku vee-ettevõtja ja kliendi vahelises lepingus. Ka on juhtumeid, kus vastavad kokkulepped puuduvad üldse ja sellisel juhul otsustatakse ülenormatiivse tasu rakendamine ja suurus ad hoc. Ülenormatiivset tasu võetakse mitmel eesmärgil. Esiplaanil on eesmärk kliendi õigusvastase tegevuse kiireks lõpetamiseks ja tulevikus kliendi õigusvastase tegevuse vältimiseks. Samuti võetakse tasu võimalike kulude hüvitamiseks, mis võivad kaasneda reoveepuhasti töö taastamise ja ühiskanalisatsiooni korrastamisega peale ülemäära reostunud reovee juhtimist ühiskanalisatsiooni ja reoveepuhastisse. Viimane eesmärk on ajalooliselt jäänud siiski tahaplaanile.

Kõige rohkem võimaldab neid eesmärke täita autori hinnangul ülenormatiivne tasu kui leppetrahv. Ülenormatiivset tasu saab käsitleda leppetrahvina aga üksnes juhul, kui see on kokkulepitud vee-ettevõtja ja kliendi vahelises lepingus ning kliendil oli võimalus tasu suuruse osas kaasa rääkida. Uurimustöö käigus selgus, et sellised olukorrad on praktikas üksikud ja pigem erandid.

Autori hinnangul valitseb vee-ettevõtja ja kliendi vahel üldjuhul avalik-õiguslik suhe ja ülenormatiivne tasu on käsitletav avalik-õigusliku rahalise kohustusena. Seda põhjusel, et veeettevõtja täidab avalikku ülesannet, ülenormatiivset tasu võetakse avalikust huvist lähtuvalt ning see kehtestatakse järgides avalik-õiguslikke põhimõtteid ehk tasu suurus määratakse või muudetakse kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud haldusaktiga ja kliendil puudub võimalus mõjutada ülenormatiivse tasu määra ja võtmise korda. Samuti on vee-ettevõtjale 23

delegeeritud järelevalve õigus kohaliku omavalitsuse haldusaktis sätestatud nõuete täitmise osas ning võimalus rakendada sundi ülenormatiivse tasu näol. See kõik viitab asjaolule, et veeettevõtjale on delegeeritud ka avaliku võimu teostamine, kuid üksnes sunni rakendamine, mitte karistusvõim. Ülenormatiivse tasu, kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse puhul, on oluline, et see oleks kehtestatud seadusega või kui selle kehtestamine delegeeritakse kohalikule omavalitsusele või eraõiguslikule juriidilisele isikule, siis seadusega peavad olema määratud ülenormatiivse tasu kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse ulatus või selle suuruse määramise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud vastava kohustuse olemuslikud tunnused. Ühtlasi peab ülenormatiivse tasu menetlemine toimuma avalik-õiguslikus menetluses, täpsemini haldusmenetluse raames, et tagada isikule õigus informatsioonile, õigus olla ära kuulatud ning vaide- ja kaebeõigus.

Kehtiva ÜVVKS-i kohaselt eelnevalt kirjeldatud tingimused ei ole täidetud ja seega ülenormatiivse tasu rakendamine sellisel kujul on problemaatiline ja viitab selle vastuolule põhiseadusega.

Kuigi Riigikohus peab üldiselt võimalikuks haldussunni iseloomuga avalik-õigusliku rahalise kohustuse delegeerimist eraõiguslikule juriidilisele isikule, sh haldussunni rakendamise õigus, siis selle kooskõla põhiseadusega on endiselt küsitav. Lõpliku sõna õigus jääb siin Riigikohtule. ÜVVKS-i muutmisel on seadusandjal kolm võimalust ülenormatiivse tasu reguleerimiseks.

Esimeseks võimaluseks on jätta see vee-ettevõtja ja kliendi endi kokkuleppida. Töö autori arvates võimaldaks selline lahendus kõige rohkem saavutada ülenormatiivse tasu eesmärke. Ühtlasi võimaldab see leppida kokku tasu suuruses ja selle rakendamises lähtudes vee-ettevõtja ja kliendi vajadustest, arvestades kliendi omapära. Kuna ülereostunud reovee juhtimine on probleemiks üldjuhul tööstusklientidel, siis eelkõige on tegemist juriidiliste isikute vahelise suhtega ja tavatarbija õigused sellisel juhul ohtu ei satuks.

Teine võimalus on reguleerida ülenormatiivset tasu kui avalik-õiguslikku rahalist kohustust.

Selline lahendus võimaldab rakendada sunnimeetmeid kliendi suhtes ka juhul, kui vee-ettevõtja ja klient ei soovi või saa kokku leppida leppetrahvi osas. Selle lahenduse õiguspärasuse tagamiseks tuleb ÜVVKS-s täiendavalt sätestada selgesõnaline volitus, kellel on õigus nimetatud tasu kehtestada, samuti ülenormatiivse tasu kohustuse tekkimise alus ja kohustatud 24

subjekt, kohustuse ulatus või selle suuruse määramise tingimused, tasumine, sissenõudmise kord ja muud asjaomased olemuslikud tunnused.

Kuna on endiselt küsitav, kuivõrd eraõiguslik juriidiline isik tohib kehtestada avalik-õiguslikku rahalist kohustust, siis võimalike põhiseaduslike vastuolude vältimiseks on töö autori arvates mõistlikum ülenormatiivse tasu rakendamise pädevus anda üle kohalikule omavalitsusele või Keskkonnainspektsioonile, kellel praegu on süüteomenetluse pädevus ohtlike ainete osas.

Samas sellise lahenduse korral tuleb arvestada, et vee-ettevõtjale jääb endiselt õigus leppida kliendiga kokku leppetrahvi osas ja nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuhüvitamist.

Kolmas võimalus on reguleerida ülenormatiivse tasu võtmist analoogselt veeteenuse hinnaga, kus tasu ise on eraõiguslik, kuid mida tuleb kooskõlastada avaliku võimuga ehk Konkurentsiametiga. Töö autori hinnangul välistab sellise lahenduse rakendamise aga asjaolu, et ülenormatiivne tasu eesmärgiks ei ole tasu saamine teenuse eest, vaid eelkõige kliendi õigusvastase tegevuse kiire lõpetamine ning sarnase kliendikäitumise vältimine ka tulevikus.

25

THE NATURE OF THE CHARGE FOR POLLUTION EXCEEDING SUMMARY In Estonia public water supply and sewerage service (water service) is regulated by Public Water Supply and Sewerage Act. According this Act water undertaking is allowed to take from client’s water price. Since 10. July 2005 water undertaking can take charge for pollution exceeding in addition to water price.

The aim of this research was to clarify the nature of the charge for pollution exceeding and to answer the question of whether the regulation of the charge for pollution exceeding applicable today is constitutional, and if not, then what must be changed in the law in force. The hypothesis set in the research, that the charge for pollution exceeding is a public financial commitment, which recovery from a person external from the public administration requires legislator´s authorization according to criteria of the Supreme Court´s established practice, was partly true.

Research showed, that the charge for pollution exceeding is charged for many purposes. In the foreground is the target to end quickly the client´s unlawful action and to prevent client´s unlawful acts in the future. Also the charge is taken for the compensation of the potential costs that may be associated with the recovery of the work of the waste water treatment plant and the arrangement of the public sewerage system after leading the excessively polluted waste water to a public sewerage system and to the waste water treatment plant. The latter aim has although historically remained behind.

In the opinion of the author the most these objectives can be met by the charge for pollution exceeding as a contractual penalty. The charge for pollution exceeding can be considered as a contractual penalty only if it is agreed in the agreement by the water undertaking and the client and the client had a say about the size of the fee. The research revealed that there are few such cases in practice and these are rather exceptional.

Author estimates that between the water undertaking and the client there is usually a public relationship and the charge for pollution exceeding is a public financial commitment. This is because the water undertaking performs a public law function, the charge for pollution exceeding is charged in the public interest and is established in accordance with principles of public law, i.e the size of the charge is set or modified by the administrative act established by the local government council and the customer has no opportunity to influence the rate of the 26

charge for pollution exceeding and procedure for collecting it. Also to the water undertaking the supervisory power is delegated in part of the requirements stipulated in the administrative act of the local government and the opportunity to apply coercion with charge for pollution exceeding. It all points to the fact, that the excercise of public authority is delegated to the water undertaking, but only the application of coercion, not penal power.

In case of the charge for pollution exceeding as the public financial commitments, it is important, that it would be established by law or if its establishment is delegated to the local government or to the legal person in private law, then the law must set the basis of the obligation of the liability of the charge for pollution exceeding and the obligated subject, the scope of the obligation or the conditions for determining the size, the procedure for payment or collection and other relevant characteristics of the corresponding obligation.

According to the procedure of public water supply and sewerage system applicable at the time the conditions described previously are not met, and hence the implementation of the charge for pollution exceeding in such form is problematic and refers to its unconstitutionality.

Although the Supreme Court has a view that the delegation of the financial commitment of public law to the legal person in private law is generally possible (including the right of implementation of the administrative coercion), its constitutionality is still questionable. The right of the final say remains to the Supreme Court.

When changing the procedure of public water supply and sewerage system the legislator has three options for regulating the charge for pollution exceeding. The first option is to leave it to the water undertaking and the client to agree upon. Author believes that this solution would allow to achieve the objectives of the charge for pollution exceeding the most. It also enables to agree upon the size of the charge and the implementation of it on the basis of the needs of the water undertaking and the client, taking into account the client's individuality. As leading off the overly polluted waste water is generally a problem of industrial clients, then it comes to the legal relationship between legal persons and the rights of the consumer in this case, could not be jeopardized.

Another option is to regulate the charge for pollution exceeding as the public law financial commitment. This solution allows the use of coercive measures against the client, even if the water undertaking and the client shall not wish to or can not agree on a contractual penalty. For ensuring the legitimacy of this solution in the procedure of public water supply and sewerage 27

system the clearly worded provision for delegating authority must be provided, who has the right to lay down the charge, the basis for the liability of the charge for pollution exceeding and the obligated subject, the scope of obligation or conditions for determining the size of it, payment, collection procedure and other relevant essential characteristics.

As it is still questionable, to what extent the private legal person may impose the financial commitment of the public law, in author´s opinion for prevention of the potential constitutional conflicts it is reasonable to give the competence of the implementation of the charge for pollution exceeding over to the local government or to the Environmental Inspectorate, which currently has the competence of an offense procedure of the hazardous substances. However, with such solution must be taken into account, that the water undertaking will continue to be entitled to agree upon contractual penalty with the client and to demand compensation of damages in respect of § 115 s. 1 of the Law of Obligations Act. The third option is to adjust the charging of the charge for pollution exceeding analogically with the prices for water services, where the charge itself is in private law, but must be coordinated with the public authorities, i.e with the Competition Authority. In the author's opinion the circumstance, that the aim of the charge for pollution exceeding is not obtaining a fee for the service, but the rapid ending of the client's unlawful conduct and the prevention of future similar behaviour of the client, preclude the application of this solution.

28

KASUTATUD LÜHENDID m – määrus o – otsus RKEK – Riigikohtu erikogu RKHK – Riigikohtu halduskolleegium RKPJK – Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium RKTK – Riigikohti tsiviilkolleegium RKÜK – Riigikohtu üldkogu TlnRnK – Tallinna Ringkonnakohus

29

KASUTATUD ALLIKAD Kasutatud õiguskirjandus 1.

Eesti Vabariigi Põhiseadus. Komm vlj. 3 vlj. Tallinn: Juura 2012. – www.pohiseadus.ee, 12.03.2016.

2.

K. Ikkonen. Avalik huvi kui määratlemata õigusmõiste. Juridica 2005/III.

3.

K. Merusk. Avalike ülesannete eraõiguslikele isikutele üleandmise piirid. - Juridica 2000/VIII.

4.

N. Parrest. Segadus mõistetes seoses avaliku võimu ülesannetega. – 2014/X.

5.

S. Põllumäe. Mõiste administrative penalties riigisisesse õigusse ülevõtmine. – Õiguskeel 2015/II.

–

http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/sander_pollumae._moiste_administrative_pena lties_riigisisesesse_oigusesse_ulevotmine.pdf, 12.03.2016.

6.

J. Sootak. Karistusõiguse revisjon kuriteo-, väärteo- ja haldusõiguse piirimail. – Juridica 2013/IV.

7.

P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-102). Komm vlj. Tallinn: Juura 2006.

Kasutatud kohtupraktika 8.

RKEKm 3-2-4-1-04.

9.

RKHKm 3-3-1-31-03.

10. RKEKo 3-3-1-15-01 11. RKHKm 3-3-1-95-07.

12. RKHKm 3-3-1-7-10.

13. RKHKo 3-3-1-54-07.

14. RKHKo 3-3-1-49-12.

15. RKHKo 3-3-1-72-11.

16. RKHKo 3-3-1-42-14 koos kohtunike I. Koolmeistri ja V. Kõve eriarvamusega.

17. RKKKo 3-1-1-20-12.

18. RKPJKm 3-4-1-6-10.

19. RKPJKo 3-4-1-3-02.

20. RKPJKo 3-4-1-15-07.

21. RKPJKo 3-4-1-18-07.

22. RKPJKo 3-4-1-14-09.

30

23. RKPJKo 3-4-1-6-08.

24. RKPJKo 3-4-1-15-11.

25. RKPJKo 3-4-1-1-10.

26. RKPJKo 3-4-1-55-14.

27. RKTKo 3-2-1-55-08.

28. RKTKo 3-2-1-125-10.

29. RKÜKm 3-2-1-4-13.

30. RKÜKo 3-4-1-10-00.

31. RKÜKo 3-4-1-10-04.

32. RKÜKo 3-1-1-86-07.

33. RKÜKo 3-4-1-30-14.

34. RKÜKo 3-2-1-71-14 koos kohtunike V. Kõve ja T. Tamepuu eriarvamusega.

35. TlnRnKo 22.11.2013, 2-12-34985.

Normatiivmaterjal 36.

Eesti Vabariigi põhiseadus – RT I, 15.05.2015, 2.

37.

Elva linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Elva LVKm 17.12.2012 nr 45 – RT IV, 03.09.2014, 24.

38.

Hanila

valla

ühisveevärgi

ja

–kanalisatsiooni

kasutamise

eeskiri.

Hanila

VVKm28.01.2010 nr 3. – RT IV, 04.12.2013, 32.

39.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus – RT I, 30.12.2015, 82.

40.

Kohtla-Järve linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskiri. Kohtla-Järve LVKm29.03.2006 nr 34. – KO 2006, 77, 951.

41.

Lihula valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Lihula VVKm 28.01.2010. – KO 2010, 37, 511.

42.

Otepää valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Otepää VVKm 24.01.2013 nr 3 – RT IV, 11.04.2013, 8.

43.

Paide linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Paide LVKm18.06.2015 nr 15 – RT IV, 02.07.2015.

44.

Põlva valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Põlva VVKm10.06.2015 nr 20. – RT IV, 19.06.2015, 22.

45.

Pärnu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Pärnu LVKm 17.12.2015 nr 34 – RT IV, 28.12.2015, 6.

31

46.

Rakvere linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Rakvere LVKm 26.06.2013 nr 14 – RT IV, 02.07.2013, 34.

47.

Reovee ärajuhtimise tasu diferentseerimise juhend. Tallinna LVKm14.06.2006 nr 53. – RT IV, 07.08.2013, 17.

48.

Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. – KO 2006, 134, 1551

49.

Tapa valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni eeskiri. Tapa VVKm 14.09.2006 nr 34 – RT IV, 28.03.2013, 26.

50.

Tartu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja ning Tartu linna ühisveevärgi

ja

-kanalisatsiooni

kasutamise

eeskirja

kinnitamine.

Tartu

LVKm14.09.2006 nr 37. - KO 2006, 178, 1996.

51.

Veeseadus – RT I, 06.11.2015, 3.

52.

Veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise kord. Narva LVKm 03.08.2006 nr 31 – KO 2006, 167, 1883.

53.

Võru linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Võru LVKm 10.04.2013 nr 12 – RT IV, 19.04.2013, 5.

54.

Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadus – RT I 2005, 37, 280…RT I, 23.12.2014, 23.

55.

Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse eelnõu – Eelnõude Infosüsteemi toimiku nr 130207.

–

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/acb6de8e-ab74-4c4d-98b2-

e9b31befdcca, 30.12.2015.

56.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Valga LVKm 29.02.2008 nr 8 – RT IV, 09.01.2015, 3.

Muud allikad 57.

Justiitsministeeriumi 30.07.2013 kooskõlastamata jätmise kiri nr 8-2/13-6474 ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. – https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/acb6de8e-ab74-4c4d-98b2e9b31befdcca, 30.12.2015.

58.

Konkurentsiameti 7. jaanuari 2013 otsus nr 9.1-3/13-001 OÜ Järvakandi Kommunaal veeteenuse hinna kooskõlastamise kohta.

59.

Konkurentsiameti 24. juuli 2012 otsus nr 9.1-3/12-015 OÜ Loo Vesi veeteenuse hinna kooskõlastamise kohta.

60.

Konkurentsiameti 10. detsembri 2013 otsus nr 9.1-3/13-019 Tõrva Veejõud OÜ poolt taotletava veeteenuse hinna kooskõlastamise kohta.

32

61.

Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse (597SE) seletuskiri, 15.10.2009. – http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a1b6818e-28d9-2be3-2395bdabe3348660/Monopolidele%20hinnapiirangute%20kehtestamise%20seadus/, 30.12.2015.

62.

Õiguskantsleri 11.06.2015 märgukiri nr 6-1/141359/1502650 veeteenuse hinna kohtus vaidlustamise

võimalikkuse

kohta.

–

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_margukiri_vee teenuse_hinna_kohtus_vaidlustamise_voimalikkus.pdf, 30.12.2015.

63.

Hans Liibeki suuline teade autorile 30.04.2015 Tallinnas.

64.

A. Pärnamäe an G. Danilišina. Kohtla-Järve, 25.01.2016 (kiri adressaadi valduses).

33