Poisike rukkis issuu by Hea Lugu

Eet Tuule

Poisike rukkis Elu s천jaj채rgses Eestis lapsepilguga

nii palju hoope, kui vähegi jaksas. Kõige valusamaid matse üritas Priit anda naabripoisist pundipealikule. Klassijuhataja oli korratu välimusega klassi ilmunud Priitu juba mitmel korral noominud, seletades, et kaklustest tuleb hoiduda. „Nad ei lase mul ju kooli tulla,” püüdis õnnetu poiss selgitada. „Siis pead teise tee valima!” oli Koost järeleandmatu. Ja kui Priit ühel päeval tundi hilines, silm sinine, dressipluus rebenenud, sai Koostil ehk Lusikal mõõt täis: „Anna päevik siia! Ma pean sinu emaga rääkima! Kas sa siis ei tea, kes need poisid on?” Ei tea, aga üks elab minu naabermajas.” „Siis on asi lihtne,” lõpetas õps vestluse ning võttis ise asja käsile. Elukoha järgi oli kallaletungija nime lihtne välja selgitada ja Koost pöördus huligaani isa töökoha poole. Sealt soovitati jäise häälega aga kogu lugu unustada – tegemist olevat tähtsa ülemuse pojaga! Nüüd meenus Priidule küll, et paaril korral oli ta juhuslikult näinud, kuidas paks tegelane teda koju sõidutanud autost vaevaliselt välja ronis ja majja komberdas. Halb uudis igatahes! Mida teha? Sõprade korduva abipakkumise oli Priit alati tagasi lükanud – nende pasatskitega peab ta ise arved klaarima! Sest vastasel korral oleks teda – Priitu – hiljem kakluse organiseerimises süüdistatud. Soodne juhus avanes õige pea. Tulles ühel talveõhtul Liisi juurest, sattus ta aiaväravast väljuva poisivolaskiga vastamisi. „Tahad jälle vastu tatti saada?” laskis too oma tavalise „tervituse” lendu, kuid Priit märkas, kuidas naabri silmad hirmunult siia-sinna vilasid. Pätt kartis teda! Kas nüüd või mitte kunagi, otsustas Priit ja tormas vastasele kallale. Rünnak toimus sedavõrd ootamatult, et Priit klohmis vaenlast, nagu tahtis. Pärast imestas isegi, et kust küll ta selle jõu võttis. Madistati otse tänavalaterna all, aga Priit ei hoolinud praegu millestki. Pealegi oli Kitsas tänav sel kellaajal inimtühi.

Viimaks hakkasid Priidu rusikad talle endale valu valmistama ja siis surus ta vastase selili maha ja toppis tolle suu lund täis. „Säh söö!” parastas ta raevunult. „Kui ära kaebad või veel mulle kambaga kallale tulete, löön maha!” „Ei tule,” vingus teine hädiselt vastu. Siis Priit õnneks kainenes, hüppas püsti ja kiirustas pooljoostes koju. Seistes juba välisukse vahel, nägi Priit piki teed lähenevaid inimesi – õigel ajal lõpetas: keegi polnud teda kaklemas näinud. Hiljem need poisid Priitu enam ei tülitanud, vaid läksid kaarega mööda. Mida naaber oma kaaslastele rääkinud oli, polnud enam Priidu probleem. Keretäie saamist ta igatahes mainida ei tohtinud – siis oleks ta pealikuaust ilma jäetud.

***

Ausalt öeldes Priit enam ei mäletanudki, millal kohalikus kinos „Kolme musketäri” näidati, aga selle vaatamise tagajärjel vallandus Kuressaare poiste seas täielik vehklemishullus. Juba seansside ajal tegid poisid ise parajat kino – nagu piletikontrolör tabavalt ütles. Soovides filmi uuesti vaadata, pugesid nad toolide alla või WC-sse peitu, ent lõpptulemusena kupatati vaesed vennikesed peaaegu alati saalist välja. Aga tüki mitmekordseks seaduslikuks vaatamiseks poistel raha polnud. Mõned väiksemad sellid – ka Priit nende seas – ronisid läbi lahtise meeste WC akna väljast sisse, ent needki nabiti tavaliselt kinni. Lõpuks hakkas kinotädil poistest kahju – neil, kes oskasid ilma piletita saali tulla või sinna jääda, lubati seina ääres püsti seistes musketäride seiklustele kaasa elada. Ainult vaikust tuli hoida.

Küllap see film ikka kevadel kinos jooksis, sest puude lehtemineku ajal võis kõikjal – eriti pargis ja lossivallidel – paarikaupa või ka tervete rühmadena keppidega vehklevaid poisikesi näha. Peale puude kannatasid seeläbi sageli ka musketärid ise, sest äge võitlus kippus vägisi kontrolli alt väljuma. „Ükskord keegi silmast ilma jääb,” torises kuursaali ees ühele suurele lahingule juhuslikult peale sattunud Liis. „Sina, Priit, katsu sellest kaigastega vehkimisest eemale hoida!” Tädi oleks nagu Priidu vehklemise ära sõnunud, sest paar päeva hiljem tungis kamp vaenuliku tänava karme patsaane otsast teravaks ihutud „mõõkadega” talle kallale. Priit võttis rünnaku vapralt vastu, aga madina käigus torkas üks ründaja oma relvaga Priidu põsest läbi. Verd hakkas kohe ohtrasti voolama ja kraaded lasid kähku jalga. Õnneks oli ema kodus. Ta puhastas haava ära ja sidus selle kuidagi moodi kinni ning siis mindi kohe arsti juurde. Seal teda süstiti ja sõjahaav sai korraliku sideme. Ema tänas viisakalt ja päris: „Kas teised poisid on ka viga saanud?” „Iga nädal käib vähemalt paar-kolm selli siit läbi. Tänage õnne, et see puhas lihahaav on! Arm igatahes jääb, aga need pidavat meeste rahvast vaid kaunistama,” teatas meesarst muheldes. Oli selle puhta lihahaavaga kuidas oli, aga keset põske ilutses piisavalt suur torkehaav ning söömine kujunes üsna vaevaliseks. See paranes aeglaselt ja Priit pidi toidu mälumise ajal pead esialgu kõvasti kallutama. Arusaadav, et praegu Priidust tasemega vehklejat enam polnud. Aga kaaslaste poolt tunnistati ta kangelaseks, kes võitles üksi terve armee vastu. Ja Priit arvati lõpliku paranemiseni sõjamängudest välja. Seda kuulnud, ohkas Priidu ema kergendatult. „Ehk saab nüüd natuke rahus elada. Viimasel ajal ajab sul ju üks õnnetus teist taga!” Kahjuks see soov ei täitunud, sest peagi juhtus jälle midagi…

Tol päeval säras päike nii eredalt, et pärast tunde kohe aritmeetika ülesannete kallale asunud Priit jättis töö pooleli ja läks parki kondama. Kuursaali poolt kuuldus poiste jooksumüdinat ja musketäride mitmehäälset võitlushüüdu ning Priit põikas lossihoovi. Lahtise lossiukse ees seletas Janno midagi nägupidi vaid pooleldi tuttavatele kuttidele. Need vangutasid Janno jutu peale pead. „Ei, meie enam ei tule,” sõnas üks neist otsustavalt ning nad tegid kähku vehkat. Janno sülitas lahkujatele järele, haaras Priidul kõvasti sõrmest kinni – sel sellil lihtsalt oli selline vastik komme! – ja hakkas nüüd klassivenda pehmeks rääkima. „Tead ju küll, et siin muuseumis tehakse remonti ja kõik uksed on seepärast lahti. Töömehed kopsivad kusagil tagumises ruumis. Tule ka, lähme sisse – seal on põnev ringi hulkuda.” Esimese hooga Priit imestas, miks Janno teistega vehklemas pole, aga siis sai aru – see vennike oli mõõgavõitluse jaoks piisavalt arg ja saamatu ja hoidus teadlikult teistest eemale. Muuseum oli olnud remondi tõttu juba mõnda aega suletud, kuid Priidule meeldis seal kõik. Miks siis mitte ilma rahata lossiruumides taas natuke ringi vaadata! Samas oli ta veendunud, et ega igaüks omaette lossi peale kolistama küll minna ei tohi. „Miks sa teistega koos võitlemas pole?” nokkis Priit teadlikult Janno kallal. „Ah, tead, ära on tüüdanud – iga päev üks ja seesama,” keerutas klassivend end kuidagi välja, ise salamahti katkist kõrva silitades. Priit muigas, tundes end äkki kuidagi ülemeelikuna. „Kindlasti on valvur platsis. Muidu poleks uksed kõik pärani?” uuris ta siiski kahtlustavalt. „Kui me sees käisime, siis valvur tukkus tooli peal. Seal lase või kahurit – see vanamees ei näe ega kuule midagi!” „Aga miks need sinu sõbrad jalga lasid?” usutles Priit ikka veel edasi. „Kas teil juhtus seal midagi?”

„Ei juhtunud. Neil olid lihtsalt teised plaanid,” kinnitas Janno kuidagi ebalevalt. Priidule tegi teise ilmne kimbatus nalja, aga samas tundis ta, et väike seiklus kuluks praegu tõesti ära. „Eks lähme siis,” teatas ta suureliselt. Janno ei lasknud tal seda teist korda öelda ning kiirustas uksest sisse. Selle suure iidse lossi ruumid olid mõlemale poisile üldjoontes teada ning esialgu laabus luurekäik viperusteta. Jõudnud muuseumi ruumidesse, nägi Priit, et valvuri tool oli tühi. „Kus see sinu papi siis on?” sosistas ta kaaslase kõrva sisse. Too kehitas nõutult õlgu. „Siin te neetud varganäod olete!” käratas keegi äkitselt nende selja taga käriseva häälega. „Jälle platsis. No nüüd te enam ei pääse!” Järgnevast põgenemisest mäletas Priit pärast vaid üksikuid seiku, sest polnud see papi nii vana ja jõuetu midagi ning lipata tuli elu eest. Pealegi oli selge, et varem oli siit midagi näpatud. See veel puudus, kui vargaks tunnistatakse… Pagana Janno, igavene salalik selline! Poisid pääsesid siiski terve nahaga uksest välja, aga seal ootas neid uus üllatus: kaks töömeest nokitsesid lauavirna juures. Enne neid näha polnud, käis Priidul peast läbi. Hea veel, et nad lossist väljuvaid naakmanne esialgu vaid üllatunult silmitsesid! Ent kohe oli ka valvur kohal ja röökis täiest kõrist: „Võtke vargad kinni!” Ja alles nüüd läks tõeline tagaajamine lahti, sest parimates aastates remondimehed asusid põgenejaid jälitama. Õige pea hingasid nad kabuhirmus pagejatele juba kuklasse ning siis otsustas Priit lossi vallidele ronida. See neid esialgu päästiski, sest igat rajakest tundvad ja meestest palju kergemad poisid said paraja edumaa sisse. Jälitajad ei jätnud aga jonni ning jõudsid valjusti kirudes peagi üles vallile. Ja vahemaa hakkas taas vähenema … Janno oli kuhugi kadunud ning üle õla kiiganud Priit komistas ja kukkus. Ta sai küll kohe jalule, ent kooli vormimüts lendas peast ning veeres lossivallilt alla,

jäädes siiski ühe vallil kasvava puukese taha pidama. Õnneks üsna lähedale, ja Priit laskus mütsile järele. Ettevaatlikult küll, kuid tagaajaja oli kusagil ligidal ning eks hirm sundis kiirustama ning mütsi kätte saanud Priit hakkas ise allapoole libisema. Ta püüdis küll teele jäävatest puudest kinni haarata, aga langemise hoog oli juba liiga suur ning järsu müürini jõudnud poiss kukkus lossikraavi… Kui hetkeks vist teadvuse kaotanud Priit silmad avas, nägi ta enda kõrval suuri müürist varisenud paelahmakaid. Taas oli tal õnnetuses vedanud! Oleks ta nende kivimürakate peale kukkunud, siis… Edasi ei suutnud ega tahtnud poiss mõeldagi. Vasakul jalal oli pealpoolt põlve paras suur haav, kust ohtrasti verd tuli. Ribid olid valu täis, nägu ning käed-jalad kriimulised ja hiljem siit-sealt siniseplekilised. Aga ta oli olukorrast – mis oleks tõepoolest võinud saatuslikuks saada – siiski kergete vigastustega välja tulnud. Kui Priit briljantrohelisest kirjuna kooli läks, võeti ta klassis vilekoori ja aplausiga vastu – oli ta ju järjekordselt tõestanud, et oskab pidevalt sündmuste keerises olla! Õpetajal oli siiski teine arvamus, sest vaatas Priidule pikalt otsa ja küsis: „Priit Meriniit, ütle, kas sinul on mingi magnet sees, mis pidevalt õnnetusi ligi tõmbab?” Vaatas siis poisi plaasterdatud põske ja jätkas: „Kas sa klassi ette suuliselt vastama tulla saad või eelistad kirjalikku tunnikontrolli?” „Ma parem kirjutaks.” „Selge, käsi on sul momendil terve,” muheles Koost seepeale. Seni vaid vaevu-vaevu naeru tagasi hoidnud õpilased purskasid nüüd ohjeldamatult naerma. Isegi Priit ühines teistega, sest see polnud pahatahtlik, vaid heasoovlik naer ja poisil oli korraga lahe tunne – ta viibis sõprade seas ja kõik oli siiski hästi lõppenud. Äsja oli Janno talle kõrva sosistanud, et oli jälitaja eest napilt terve nahaga pääsenud. Seega langes ka Priidu varguses süüdistamine ära!

Kooliaasta hakkas lõppema ja Priidul tuli tänavu veel pingutada, sest poiste mängud, mis arme kaasa tõid, kippusid õppeedukust alla kiskuma. Tunnistusele ilmusid siiski endiselt viied, vaid paar nelja lisaks, aga ega ta polnud suurt vaeva ka näinud. Õunapuud õitsesid, park rõkkas linnulaulust ning väsimatult ringi rahmeldanud Priit tundis linnaelust kerget tüdimust, isegi väsimust. Järjest sagedamini viibisid ta mõtted maal. Oma unistustes kujutles ta end linnuna, et siis kohe õhku tõusta ja Kinglisse lennata – nii suur oli Priidu igatsus Tammiku metsa järele! Ühel ilusal hommikul istuski ta bussis, mis ilmsi Kuke poole vuras.

***

Maksi oli lähenevaid hääli kindlasti kuulnud, sest istus oma piiripunktis – Kõrgemäe veerul suure kase all – ja ootas. Ta tervitas linnast saabunud noort sõpra tormilise haukumise ja ägeda saba väntsutamisega. „Kuidas Kõuts elab?” meenus Priidule kohe, kui tädi teda köögis pannkookidega kostitas. „Sügisel ilmus korraks välja, aga talveks ta enam tagasi ei tulnud. Küllap kohalik rebane ta eluküünla kustutas,” nentis Nats nukralt. „Isegi kaua pidas metsas vastu,” lisas ta tunnustavalt, hakates mõtlikult pliidi all tuld kohendama. Vanade talumaade asemel laius nüüd küll kõikjal kolhoosi maa, aga kohalik rahvas tunnistas endiselt iga talu eesõigust. Seda muidugi isekeskis, sest riigikord seda ei soosinud. Seepärast ei läinud keegi teise talu metsa küttepuid tegema – seda oleks koguni varguseks peetud! Kütet varuti ikka oma maa pealt. Kõrgemäel oli see eriti lihtne, sest tammik pakkus ainuüksi oma rikkaliku sarapuu-alusmetsa näol

pidevat küttematerjali. Ole aga mees ja puhasta koduümbrus metsa kuivast ära! Kuna onu August töötas brigadirina majandi ehitustel ja viibis enamasti kusagil objektil, siis jäi metsa puhastamine tädi Natsi ja Priidu hooleks. Sageli tuli paras koorem üpris kaugelt maja juurde lohistada. Metsas armastas Priit puudel turnida ning vahel ronis ta õige kõrgele, hakates sealt ümberringi kukkuvatele kägudele vastu kukkuma. Ja nii mõnigi kord ei saanud kukulind pettusest aru ja tuli oma rivaali otsima. Kutt ehk onu August suutis vahel ka vihmakassi ehk peoleod vilega ligi meelitada. See musta ja kuldkollase sulekuuega lind oli sama kaunis kui mõni väga värvikirev liblikas! Viimaseid võis Priit tundide kaupa imetleda ja neid mälu järgi valgesse vihikusse värvipliiatsitega joonistada. Veel kogus ta igasuguseid teokarpe, millest üks vöödiline oli eriti ilus. Hiljem uuris ta selle teoliigi nime välja – aed-vööttigu. Nüüd lippas Priit endisest palju sagedamini ka metsast välja: Pardiaugu lahe roostikku, karjamaale, põllale – kirjakeeli põllule – või koguni külla. Kas siis maasikaid, muulukaid või maarmaksu ehk magesõstraid sööma. Ehk siis niisama rukkisse, kus talle meeldis mööda enda poolt sissetallatud kitsaid radu liikuda ja rukkililli imetleda. Viimaseid tõi ta sageli ka koju kaasa, sest kambri laual vaasis nägid nende taevassiniseid õied koos mõne ätse ehk härja silmaga väga kenad välja. Veel meeldis talle rukkis oma platsikesel – mõnikord ka koduõuel – selili maas taevasse vahtida. Eriti siis, kui sinitaevas ilusad valged pilverünkad sõudsid. Vahva oli jälgida, kuidas need alatasa oma kuju muutsid, vahel utekarja, samas aga uhkeid purjelaevu meenutades… Juba eelmisel aastal oli hakanud Priidust paar aastat noorem Vare Villem Kõrgemäel käima ja siis võeti koos nii üht kui teist ette. Tänavu püsis noorem tal aga lausa takjana kannul. Priit eelistas

tegelikult pigem üksi mängida, sest Villem tõi talle alatasa vaid igasuguseid sekeldusi kaela. Ja pealegi oli Priidul piisavalt mitmesuguseid kohustusi – vaba aega suurt üle ei jäänudki. Alles pärast seda, kui Villem oma ainsad korralikud püksid koos isikliku taguotsaga korralikult lõhki tõmbas, polnud teda Tammiku metsas enam näha. Et Villemit Kõrgemäele enam tulla ei lubatud, kuulis Priit onu Augustilt nädalapäevad hiljem. „Mis sul Vare Villemiga juhtus?” päris Kutt, kui nad kahekesi isukalt praetud räimi ja värskeid tuhleid vitsutasid. „Ta on ju tita – ei oska puu otsast alla tulla,” seletas Priit. „Aga kust sa tead, et tal midagi juhtus?” „Küla peal on jutt lahti, et Kõrgemäe poisi pärast saab nende Villem nüüd vaid kõhuli magada,” muigas Kutt. „Ise süüdi. Ronisime Tammiku mäe aiamulgu juures selle tamme otsa, mille tüve sisse okastraat on kasvanud. Mina tulin ilusti alla ja õpetasin teda ka, aga Villem ei osanud ega julgenud midagi ette võtta. Ütlesin, et minu poolest jäägugi puu otsa passima.” „Mis siis edasi sai?” tundis vanaisa huvi. „Kuidas sealt siis alla saab?” „Alumisel oksal tuleb kätega rippu lasta, siis tüvest veidi eemale minna ja alla hüpata. Seal kive pole. Kogu lugu.” „Kuidas te siis alt esimese oksani ulatusite?” ei jätnud Kutt uurimist. „Panin paraja toika tüve najale püsti ja tegin talle pätti ka.” „Pätti?” päris papi. „Noh, põimisin käed risti, ta astus neile peale, siis minu õlgadele ja lõpuks pähe. Pärast sai juba ise edasi.” „Ja kuidas see õnnetus siis ikka juhtus?” küsis August. „Ta üritas puust eemale hüpata, aga kukutas end mööda tüve robinal alla – otse traatidesse. Mets oli verd ja kisa täis!” lõpetas Priit nii dramaatiliselt, et seepeale irvitas onu avalikult mõlema suupoolega.

„Mis sa muigad, teisel pepu lõhki!” noomis Nats ja tõttas põrsale süüa viima. Kannatanust oli tal kahju ka, aga Villem oli üle küla tuntud kui paras väänikas ning väikene viperus kulus talle vist marjaks ära. Augustikuu tuletas mitmel viisil lähenevat sügist meelde: maasikad asendusid hilissuviste põldmarjade ja varajaste õuntega ning hobuniidukid võtsid juba vilja ja põldudele ilmusid lainetava viljavälja asemel rukkihakid. Omamoodi ilus, kuid Priidu jaoks nukker vaatepilt! Ja kui Matu mäel hakkas rehepeksumasin undama, läks poiss esialgu seda küll huviga vaatama, ent võttis Harry ettepaneku – tulla Luhina sadamasse – siira rõõmuga vastu. Hoopis teine värk kui leitsakuga rehepeksu tolmupilves passida! Onu võttis ta järgmisel hommikul ette rattaraami peale. Sõideti kõige otsemat teed: üle Kävala jõe ning läbi Leede metsa otse Saaremõisa ja sealt Luhina metsa kaudu sadamasse. Kohale jõudes oli poisi istmik üpris valus – vähemalt viis kilomeetrit raputamist ja põrutamist tegi oma töö. Rannast avanes ilus vaade merelahele ning kahele laiule, üks neist oli servadest roogu kasvanud. Sellest ka nimi – Rooglaid. Kõige enam meeldis poisile aga sadam: paadisild ja paadid. Samuti hooned koos mingi transportöörlindiga. Sellal, kui Priit ümbrust uudistas, oli onu Harry kuhugi kadunud. Mehed otsisid teda juba taga, sest Harry oli varakevadest saadik Luhinal kala vastuvõtupunkti juhataja – seega kogu sadama ülemus. Ent peagi ilmus ülemusest onu kadakate vahelt välja, parajalt pikk ritv käes. Nüüd tuli Priidule meelde, et onu oli eile midagi õngitsemisest rääkinud. „Kohe kinnitame tamiili ridva külge, paneme ka õngekonksu ja korgi paika ning võid kalapüügiga algust teha.” „Aga kes mind paadiga merele viib?” küsis asjade nii kiirest arengust üllatunud Priit.

„Miks merele? Püüad siin, paadisillal,” selgitas onu. „Mis kala ka siit saab,” kirtsutas väikemees nina. „Viidikat ikka, ka särg või ahven võib otsa hakata.” „Pidid mulle sadamat tutvustama.” „Pärastpoole. Enne on mul vaja tööasjadega tegeleda. Pealegi peaks praegusel kellaajal kala hästi näkkama,” vastas Harry, ent nähes õepoja torssis nägu, lisas: „Tule, ma näitan koha kätte, kus sa kedagi ei sega, ise aga nähtaval oled. Meri nalja ei mõista, ka sadamas mitte – vesi on siin oma kolm korda üle sinu pea. Ega sa ei karda?” „Ei,” vastas poiss ebalevalt. „Istu siia, toon vihmaussid!” Kergelt ähmi täis Priit ei taibanud küsidagi, millal onu need veel hankis. Harry torkas ussi vilunult konksu otsa ja viskas õnge vette. „Näed, nii lihtne see ongi.” „Aga sa panid ju elusa ussi konksu otsa,” kurtis algaja kalamees. „Teisiti kahjuks saaki ei saa.” „Harry, keskusest helistatakse juba teist korda. Tahavad kiiresti püügiplaani täitmise aruannet,” hõikas keegi heleda häälega naine kontori ukse vahelt. „Kohe tulen. Sina ära siit kuhugi mine! Pärast vaatame koos ringi,” luges onu poisile sõnad peale, kirus omaette neid mõttetuid aruandeid ja kadus majja. Merel oli väga väike laine. Just selline, mis veepinna sillerdama pani. Eemalt lähenes podisedes mootorpaat, saatjateks parv kajakaid. Viimaseid jagus hulgi mujalegi: Rooglaiule, hoonete katuseharjadele ning sadamas seisvatele paatidele. Äkitselt hakkas õngekork väheke võbeledes kõikuma, kadudes siis üleni vette. Vaja haakida, meenusid Priidule juba rattasõidu ajal lausutud õpetussõnad. Ta sai ootamatust ärevusest jagu, haakis ja tõmbas õnge veest välja. Selle otsas siples hõbedane kalake –

väike küll, aga tema enda püütud! Natuke nikerdamist, ja poiss sai oma elu esimese kala konksu otsast kätte. Poetas selle onu toodud suurde alumiiniumist kastrulisse ja hakkas erutusest värisevate kätega uut ussi konksu otsa ajama. Selgus, et too tegevus osutus õngitsemise juures kõige keerulisemaks tööks – viimaks sai ta suure pusimise peale selle kuidagi konksu otsa, aga see napsati õige pea õnge otsast ära. Alles ülejärgmine viidikas rändas esimese kõrvale. Kala oli aga nii ägedalt sööta neelama hakanud, et hasardist haaratud Priidul olid käed tööd täis. Püütud kalade hulk muudkui kasvas, isegi paar särjepoega ja üks ahven oli kätte saadud. Ja sama ootamatult, kui edukas viidikapüük oli alanud, see ka lõppes. „Ei võta enam,” kaebas Priit krässus peaga taadile, kes teda kaema oli tulnud. „Eks kalaga ongi nii,” muigas mees halli habemesse, „raske ära arvata, millal näkkavad ja millal lõpetavad. Noh, aga sul siin ju kenakene noos potis.” Nagu tellitult, ilmus ka onu Harry paadisillale, tegi üllatusest suured silmad ja teatas: „Nüüd marss sööma! Siis näitan sulle siinset majapidamist.” Vaatamisväärset oli rannas üksjagu, ent eriti huvitasid Priitu tohutu suured angerjasumbad ning hirmkõrged tühjade puutünnide püramiidid. Pärastlõunal õngitses Priit veel, aga saak oli nii kesine, et põnevam oli poolsaarel ringi uidata. Järgmise päeva veetis Priit taas Luhinal. Hommikul oli meri peegelsile, alles mõne aja pärast hakkas kerge virvendus üle veepinna jooksma. Ja alles täna sai värske õngemees õiget kalapüügihasarti tunda – viidikad lausa ründasid sööta! Ka paar ogalikku jäid konksu otsa. Need viskas ta kähku merre tagasi. Õhtul andis ta kahe päeva saagi uhkelt Natsile üle. Tädi lõi üllatunult käsi kokku: „Oh sa mu meie – kes neid puhastada jõuab!” Aga kuna ta oli kalarappimises osav ja ülikiire, siis sai ta ka selle tööga kenasti hak-

kama. Selle tulemuseks oli täpselt kolmeliitrise piimamannergu täis vürtsikilu moodi sisse tehtud viidikaid. Priit igatahes polnud eales nii maitsvaid kalu saanud! Ta pakkus neid ka teistele, ent need ainult mekkisid natuke, kiitsid ja rohkem ei soovinud. Hoidsid temale, sai Priit aru, ega ta siis enam tita polnud! Paar järgmist päeva veetis Priit Kõrgemäel, sest baromeeter olevat muudkui langenud. „Kisub tormiks,” ütles Harry, „ja sul pole seal rannas midagi teha.” Ja tõepoolest – seni imeilusana püsinud ilm oli hakanud kiiresti muutuma: taevas tõmbus üleni pilvevinesse, tuul tõusis ning õhk jahenes tunduvalt. Ja õhtul alanud vihm tümitas öö läbi põuast kuivanud maapinda.

***

Ometi õnnestus poisil tormijärgsel päeval ennast mere äärde kaasa kaubelda. Ilmselt tänu sellele, et linnast autoga saabunud ülemus tol päeval ka onu ennast erandkorras Luhinale ja sealt tagasi sõidutas. Autosõit oli ikka hirmus vahva: keerati kohe Pekiniidi teele, sealt Kangaste maanteele ja peatselt paistiski Saaremõisa valge peahoone. Kohe paremale, läbi Luhina tammiku, ja oldigi kohal! Kalarannas valitses parajasti aga kenakene segadus. Kuidas osa angerjaid kahest suurest sumbast välja olid pääsenud, sellest Priit küll aru ei saanud, aga nüüd jooksid kalurid ringi ja püüdsid paljaste kätega plehkupannud kalu … Harry, linnamees ja Priit ühinesid teistega ning alles siis koges poiss oma nahaga, kui kiire ja libe see ussi moodi vingerdades mööda maad roomav limane angerjas ikka on! Algul Priit suisa kartis neid paljaste kätega püüda, aga vabadusse pääsenud kalu oli hirmus palju ning polnud aeg peljata.

Kalurid näisid ootamatult saamatutena: komberdasid ja komistasid mis hirmus ning muudkui kukkusid kõhuli maha. Ent poisil polnud mahti neid vahtida ning eks temagi käte vahelt lipsas nii mõnigi libedik uuesti maha. „Püüa kõigepealt neid, kes veele lähemal!” õpetas Harry, kui nad hetkeks kohakuti sattusid. „Miks neid?” „Need on juba aru saanud, kus pool meri on, teisi jõuab hiljem kinni võtta.” Lõpuks sai kuivamaa-kalapüük läbi. Eks mõnigi põgenik libistas end päästvasse vette, aga suurem osa angerjaid paigutati sumpadesse tagasi. Oli ka viimane aeg, sest Venemaalt pidi päeval mitu suurt spetsiaalset veoautot neile järele tulema. Seepärast oli ka too Kuressaare mees Luhinale sõitnud. Viidikapüügist sel päeval niikuinii enam midagi välja ei tulnud, sest meri oli sedavõrd kõrgele kerkinud, et paadisild oli üle ujutatud. Vähe sellest – enne oli merevesi ka sumbad üle ujutanud ning selle tõttu olidki angerjad sealt välja pääsenud. Onu Harry jõllitas vihaselt mehi. „Kus, kurat, teie silmad siis olid, et te seda ei näinud?” Vaikus. Siis üks vibalik vastas: „Paate päästsime.” „Ega meri ühe hetkega nii kõrgele kerki!” kärkis ka linnamees sekka. „Te sindrinahad olete ju kõik maani täis!” sai ta viimaks asjale pihta. Isegi Priit mõistis nüüd, miks nad ennist muudkui uperkuuti kukkusid. „Mehed! Tünnid meres!” hüüdis äkki Priidule tuttav kaluripapi. Ning alles nüüd märgati, et üleujutuse järel tasapisi taanduv meri oli suurema osa enne nii korralikult virnastatud tühjadest puutünnidest kaasa viinud! Harry läks kräsupea juurde. „Kas sul viina on?” See nõksatas peaga peakontori mehe poole.

„Tema on oma poiss,” rahustas Harry kõhklejat. Taat tatsas suure kadakapõõsa juurde ja koukis sealt rohu seest pudeli välja. Ja isegi omaks poisiks nimetatu võttis ühe mehise klõmaka. Rüüpasid teisedki, ent mõõdukalt, sest armuaega neile ei antud. Harry vaatas merel möllavaid laineid. „Aga nüüd kõik see mees paatidesse ja toote need neetud vaadid tagasi!” „Selle ilmaga…” julges keegi vastu kobiseda. „Jah, kui te selle ilmaga oskasite end pildituks juua, siis nüüd julgete ka merele minna.” Ja mehed läksid. Mitme paadi ja pootshaakidega. Võttis aega mis võttis, aga lõunaks olid vist peaaegu kõik juba lahesuus lainetel tantsinud tünnid randa toodud. Õnneks oli lainetus mõnevõrra rahunenud ning eks ka tormides karastunud kalurite pead said keset mäslevat merd kainemaks. Siis jõudsid Venemaa autod pärale ning angerjate pealelaadimine algas. Läbimärjad kalurid tegid tihedate rannakadakate vahel platsikesel asuvale tuleasemele suure lõkke üles, hakates seal aega viitmata oma riideid kuivatama. Priit nägi, kuidas kõik mehed midagi seletavale Mustaks Kapteniks hüütavale kolgele raha ulatasid; seejärel kiirustas pikk mehevolask võrgukuuri poole. Hetk hiljem kuuldus sealt mootorratta põrinat ning poiss silmas vaid korraks põõsaste vahel vilksatavat kampsunit. Priit siirdus autode juurde – seal oli palju põnevam. „Ega sa ei näinud, kes ratta selga istus?” päris hetkeks Priidu juurde tulnud Harry. „Must Kapten.” „Oh sa saadana silmamuna, see põrutas Saareküla poodi viina järele,” kirus onu. „Hoia neil sindrinahkadel silm peal!” „Aga mida mina siin teha saan?” oli poiss nõutu.

„Ega saagi. Lihtsalt vaata ja pane tähele. Kuhu sa ronid?!” Viimased sõnad olid mõeldud saamatule autojuhile, kes üritas kontori nurka maha sõita. Taibanud, et sohver eesti keelest mõhkugi aru ei saanud, hakkas Harry meest tema emakeeles mahlakalt sõimama. Ja ime küll, venelane saigi oma masina täpselt viimasel hetkel pidama. Ei kulunudki kaua aega, kui sitikmustade juustega Must Kapten tagasi jõudis ning oma tsikliga kitsukest jalgrada pidi otse tule äärde sõitis. Selgus, et külgkorv oli poolest saadik mitut karva pudeleid täis. „Sa ohmu oled ka veini ja likööri võtnud,” pahandas hall kräsupea. „Viin sai otsa. Võtsin viimased pudelid ära.” „Meie maal saab poes viin otsa!” imestas keegi piiksuva hiire häälega. „Seda nüüd küll ei juhtu!” Mehed pahvatasid mürinal naerma. „Tõsijutt, halli hülge nimel,” püüdis Must Kapten end õigustada, lüües täis pudeliga endale vastu rinda. „Pea nüüd kinni, lõhud pudeli ära!” karjatas Hiireke ärevalt. Jälle naer. „Egas midagi, tuleb segu teha, uhhaapott ongi õnneks tühi,” kamandas keegi, korkis ühe pudeli lahti ja valas selle mulksuva sisu laial lamedal kivil asuvasse patta. Veel mitu järgmist pudelit tühjendati sinnasamasse. „Kus kulp on?” päris segumeister. Käharpea koukis pooleks murdunud varrega riistapuu kadaka alt välja ja teatas: „Kui nii, siis kulp on mehe mõõt. Kes kulbitäit ära ei joo, jätab ringi vahele!” Priit vaatas ammuli sui pealt, kuidas kalurid kordamööda, kulp kulbi järel, katelt tühjendasid. Äkitselt Must Kapten käratas: „Mis sa poiss passid? Tahad kah klõmakat saada?” Meestel oli nalja jälle nabani, aga Priit katsus, et sealt ruttu minema sai. Oligi paras aeg, sest kontoris saadi ka saatelehtedega ühele poole ning raske lastiga autod keerasid riburada kohalikule kitsale maanteele.

„Kohe hakkame sööma,” rõõmustas Harry Priitu. „Täna on meil angerjapäev – seepärast tuleb meilgi keedetud angerjaga leppida,” lisas ta kelmikalt naeratades. Poiss oli seda ussi meenutavat kala maal varem ka marineeritult ja suitsutatult saanud, aga nii maitsvat angerjat kui praegu polnud ta enne mekkinud! Ta pistis kohe mitu parajalt pikka tükki pintslisse. „Nüüd sõid sa küll nagu täismees,” imestas onu peakontori mehega võidu. „Kas Must Kapten tõi palju viina?” tulid Harryle äkitselt kalurid meelde. „Palju! Ja ta tõi igasugust kraami. Kulp on mehe mõõt,” teatas Priit varmalt. „Mis sa ütlesid, kulp?” röögatas Harry. „Siis on nad ka homme kõik lääbakil.” Ja tormas uksest välja, õepoeg kannul. Onu oli väheke eksinud, sest vähemalt pooled mehed olid juba siis rivist väljas. Kolm kalurit jorutasid kaelastikku koos midagi laulda, üks püsis kuidagimoodi veel istuli, aga kui talle kulp ulatati, vajus mehike ümisedes küljeli maha. Priit oli imestusest keeletu – alles nad tulid merelt tünne püüdmast, tegid nalja, aga nüüd… Onu läks lõkke äärde, õiendas midagi väga ägedalt kõige kainema Musta Kapteniga, aga rüüpas siis ka ise ühe kulbitäie tühjaks. Tuli aga kohe tagasi, sest linnamees kiirustas tagant – tal ju pikk tee veel ees. „Vaata, poiss, ja pea meeles, mida viin tõsiste ja tugevate töömeestega teeb!” ütles Harry autosse istudes. „Sa vaata ise ka ette,” torkas linnamees ootamatult vahele. „Koos kaluritega juues sa neid vaos ei hoia. Ja kuidas sa nendega püügiplaanid täis saad?” Priit kuulis küll, et meeste jutt kippus üha ägedamaks paisuma, aga talle tuli lausa vägisi tukastus peale. Ei aidanud isegi see, et ta jälle autos istus! Muljeid oli vist liiga palju. Kinglis Kärbi talu väravas äratati ta üles.

„Tõuse nüüd, aeg on maha kobida ja sinul veel Kõrgemäele kõmpida,” sundis onu unesegast noort sugulast. „Seda see suur angerjasöömine tähendas.” „Angerjasöömine?” imestas poiss. „Jah, kui palju rammusat angerjat süüa, tikub uni tõesti kallale,” teatas linnamees, viipas mahajääjatele käega ja andis gaasi. Kõrgemäe köögis istus Kutt laua taga ja lasi tuhlistel ja kuivatatud lestal hea maitsta. „Istu lauda,” viipas ta käega siseneja poole. „Sul pikk päev selja taga.” „Pole isu – kõht on täis,” vastas poiss ja päris: „On see tõsi, et kui korraga palju angerjat süüa, siis tuleb uni peale?” Seepeale lagistasid kõik naerda. „Nii see kipub olema jah,” kinnitas Nats. „Kui palju sa siis ära sõid ja mida sa seal rannas selle valju ilmaga üldse tegid?” Ja Priit hakkas Luhina päevasündmustest pajatama, ainult et haigutamine kippus juttu segama. „Aitab tänaseks küll,” teatas August. „Kobi parem koikusse. Näh, võta enne suutäis lesta – see teeb südame tahedamaks!” Ja tõepoolest, poisi süda läikis väheke ning parajalt soolane suutäis tegi ta olemise tunduvalt paremaks. Sel suvel enam midagi erilist ei juhtunud. Ka ilm keeras pikemale sajule ning Priit istus enamasti toas. Hea, et tal paks ümbermaailma reisi raamat käepärast oli! Nats ja Kutt pidid paratamatult sageli eemal viibima, aga gangreeni tõttu voodisse aheldatud vanaisaga toimusid nüüd pikad ja huvitavad jutuajamised. Aeg veeres märkamatult, nädal enne kooli tuli ema nädalavahetuseks maale ja esmaspäeva varahommikul saatis Nats nad Kukele, kust buss nad linna viis. Üks ilus vaba suvi oli taas läbi saanud.