v
Vana Tooma teenistusleht
Balthasar Russow, kes on põhjalikult kirjeldanud hukatuslikule Liivimaa sõjale eelnenud „head vana aega”, on jäädvustanud ka „linnulaskmisi” kui vanimaid spordivõistlusi Tallinnas. Tagantjärele on neid nimetatud „papagoimängudeks”, kuivõrd laskurid-ammukütid sihtisid oma nooled värvitud puust linnukujulise märklaua pihta, mis meenutas papagoid. Õigupoolest võiks neid ka sõjalis-patriootilisteks mängudeks nimetada, kuivõrd need hoidsid kodanikkonnas värskena sõjaolukorraks vajalikke oskusi. Olgu meenutatud, et Tallinna kodanikuks saamisel pidi iga mees andma linnale truudusevande, maksma kodanikumaksu ja omandama raudrüü ning raudammu saja noolega. Alles seoses tulirelvade võidukäiguga XVI sajandil asendas ambu harkpüss. „Suured olid kodanike lõbustused ja rõõmud laskemängudest lihavõtte ja suvistepühade vahel,” kirjutas kroonik Balthasar Russow. „Ja need toimusid sel moel, et eelmise aasta võitja,
46
keda nimetati „vanaks kuningaks”, siirdus pika rongkäigu eesotsas linnast välja „lindu laskma”. Seda korraldati pühapäeviti, kusjuures kuningat saatsid linna pasunapuhujad ja kaks vanemat kogukonna kõige auväärsemate seast. Terve kogukond, nii noored kui vanad, kogunes seda lõbustust jälgima mitte ilma suure ohuta raudotsikutega nooltest, mis mõnikord üht või teist haavasid. Ja kui nad olid pool päeva lennutanud nooli linnukese poole ja selle teiba otsast alla löönud, õnnitleti uut kuningat valjude hüüetega igast küljest. Ja hõiskasid kõik kuninga sõbrad ja kõik need, kes olid tema peale kihla vedanud. Varsti pärast seda saadeti kuningas kahe auväärseima vahel kõigi gildi liikmete poolt fanfaarihelide saatel gildisaali. Aga tänavad maja ees olid rahvast tulvil – mehi ja naisi ja neitseid, lapsi ja igasuguseid, kes suure imetluse ja rõõmuga vahtisid kuningat. Ja tema pidi kandma teivast selle külge riputatud hõbedase linnukesega.
47
Kuninga ees hoiti kõrgel tema raudambu ja noolt, millega puust linnuke oli alla lastud. Ja kui nad gildimajja sisenesid, oli seal kõik juba hästi ja toredasti kaunistatud. Pidulikule söömaajale kogunesid ka gildivendade naised ja tütred. Kõige kaunimate neitsite seast valiti kuningale pruut, isegi kui ta juba abielus oli. Ja seesinane kuninganna pidi kogu aeg temaga istuma ja tantsima. Selliseid võistlusi korraldati pärast lihavõtteid kolmel pühapäeval järjest. Neil pühapäevadel pärast lõunat olid isegi vaimulikud vabad oma kohustustest, sest igaüks läks linnulaskmisele, mitte kirikusse...” Linnulaskmisi korraldati kas Ülemise veski juures või Kopli tammikus. Kolm korda järjest sellepärast, et nii käsitöölised kui kaupmehed saaksid oma kätt ja silma proovida. Omaette toimetasid Kanuti ja Oleviste gildid ning Suurgild koos oma järelkasvu, Mustpeade vennaskonnaga. Linnulaskmise kombestik arenes rituaaliks. Võitjale annetati gildi poolt hõbeliud. Ta oli kohustatud seejärel korraldama kostituse võistluskaaslastele. Tagasihoidlikumal juhtumil piisas vaadist õllest ja suitsusingist, millele lisati „üht-teist”. Kui võitja oli nii vaene, et ei suutnud kostitust tellida, jäi ta ilma hõbevaagnast. Pärimuse järgi olevat ükskord linnulaskmise katkestanud skandaal. Nimelt viibinud pealtvaatajate seas üks vaene jõmpsikas Toomas Kalamaja eeslinnast. Tal olid juhtumisi kaasas mänguvibu ja nooled. Toomast saigi peo rikkuja. Ta vaatles täiskasvanute mängu ilma piisava aupaklikkuseta ja tegi midagi täiesti sündsusetut. Olles tüdinud vaatamast, kuidas täismeeste nooled läksid üha mööda ja ikka viltu, seadis Toomas puhtast koerusest noole oma vibunöörile ja laskis selle lendu. Ja – ennäe imet! – Tooma nool tabaski ja tõukas papagoi teiba otsast alla. Jahmunud korraldaja pidas üleannetu poisi kinni, üllatunud rahvahulk möirgas vaimustusest, aga pärislaskurid tahtsid talle kere peale anda nende mängu sekkumise ja rikkumise pärast. Toomal oleks läinud haprasti, kui linnapea ise poleks tema kaitseks välja astunud. Muidugi, kuningaks teda ei tunnistatud (ja milleks poisikesele sellised auavaldused?), kuid linn võttis tema eest hoolitsemise enda kanda. Kõigepealt saadeti ta kooli kirjatarkust õppima ja kui poisikesest oli noormees sirgunud, võeti ta linna teenistusse raesõdurina, mis tema Kalamaja semudes kadedust esile kutsus. Sest mitte ilmaasjata ei tahtnud varatud poisid raesõduriks saada. Nende töö polnud rahuajal ei ohtlik
48
V a n a T o o m a t e e n i s t u s l e h t
ega koormav. Nad pidid vahikordades käima, linnaväravaid avama ja sulgema, turviseid ja relvi haljaks küürima ning aeg-ajalt pidulikel puhkudel linnamuusikute saatel paradeerima. Linn neid toitis ja kattis. Lahe elu! Seepärast nimetasidki kadedad raesõdureid hoopiski raevorstideks (tuletisena sõnast „laiskvorst”). Kõrgete aukraadideni Toomas ei jõudnud, kuid täitis innukalt oma ülesandeid, jättes ligimestele eeskujuliku sõduri ning heatahtliku mehe mulje. Kui ta vanaks jäi ja ära suri, otsustasid linlased, et tubli vahimehe vana Tooma kuju tuleb raekoja torni tippu panna. Et ta alati annaks häiret, kui vaenlaste laevad lahele ilmuvad või linnas kuskil punane kukk tiibu lehvitama hakkab, aga nõndasamuti näitaks õiget tuulesuunda, et kaupmehed ja laevnikud teaksid, kas tasub end hommikul reisile minekuks valmis seada ja sadamasse minna või tuleb veel koju laisutama jääda. Russow ei tee millegipärast omas kroonikas Vanast Toomast juttu, küll aga kirjeldab vaimustusega „Liivimaa Hannibali”, eesti talupoegadest partisanide salga juhi Ivo Schenkenbergi tegevust Liivi sõja ajal. Kui meil teiega oleks kasutada, nagu muinasjutu kurjal võõrasemal, üks võlupeegel ja me küsiksime temalt: „Ütle, oh peeglike, kes on kõige tuntum ja tublim Tallinna toredatest meestest!”, siis saab vastus olla ainult üks: „Vana Toomas, loomulikult!” Tõepoolest, pole tallinlast, kes teda ei tunneks. Ega külalist, kellele teda ei tutvustataks. Vaskmehike ise vaatleb oma kõrgelt aluselt häirimatult aegade vaheldumist, linna laienemist ja muutumist. Temast on saanud Tallinna üks tähtsamaid sümboleid Pika Hermanni, Paksu Margareeta, Kolme Õe ja teiste märgilise tähendusega ehitiste kõrval. Ta kehastab truud ja valvsat kodanikku, kes jälgib, kust tulevad sõbrad, kust vaen ja oht. Kes jõuaks üles lugeda kõikvõimalikke suveniirmärke ja muid meeneid Vana Toomaga, mis meie kodudesse ladestunud või siit turistide poolt võõrsile viidud! Vana Tooma nime on kandnud restoran Raekoja platsil, laualambid, sigaretid (kuigi ta elas ajal, mil suitsetamist kui põrguväärilist harrastust karistati ninasõõrmete ärarebimisega). Ei puudunud isegi lühikesed püksid tema kujutisega, kuigi selle paiknemine tagumikul ei paistnud just austusavaldusena. Jäägu vahimees Tooma elulugu pealegi üksnes legendiks, kuid tema sümbol – tuulelipuhoidja – on igati aistitav ja mitmeti dokumenteeritud tegelane.
49
50
V a n a T o o m a t e e n i s t u s l e h t
Tallinna rae arveraamatus on sissekanne aastast 1531: „Maaler Joachimile on makstud seitse marka sõjamehe ja kuuli kuldamise eest raekoja tornis.” Seda sissekannet peetakse üldiselt tuulelipuvalvuri sünnitunnistuseks, kuigi millegipärast pole mainitud vaskseppa, kes kohrutas tuulelipumehikese, ega ka raudseppa, kes tekitas kuju aluse ja lipukese raudvarda. Kahju küll, kuid Tooma sünniaasta 1531 tuleb siiski kirjutada mõningase küsimärgiga. Kahtluseks annab alust asjaolu, et meie raesõduri raudrüü lõige on veidi vanamoelisem, kui 1531. aasta moejoone järgi peaks olema. Seetõttu tekib kahtlus, et raekoda sai tuulelipu hoopiski aastal 1494. On teada, et sel ajal uuendati põhjalikult raekoja katust – vaskplekk asendati seatinaga. Katuse uuendamine ei saanud jätta puudutamata ka torni, millel enne olid tipus „lilled ja lehed”. Ehk sai tornikiiver just nüüd vurrulisega tuulelipu? Hea vormi säilitanud vanemate härrasmeeste jaoks ei oma erilist tähtsust, mitu kümnendit turjal on. Kas Vana Toomas on sündinud aastal 1494 ja seega praeguseks 521 aastat vana või pärineb aastast 1531 ja seetõttu saab 500aastaseks alles aastal 2031, on vanaduse protsendi vahe arvutamisel siiski üsna tühine. Hoopis olulisem on esile tõsta keskaegse Tallinna rae demokraatlikku meelsust lihtsõduriga tuulelipu ülesseadmisel mingi aristokraatliku viguri asemel. See hoiak on peaaegu võrreldav tekstiribaga Püha Vaimu seegikiriku vanimal tornikellal aastast 1433: „Ma löön õigesti nii teenijale kui sulasele, nii emandale kui isandale, seda ei või mulle keegi ette heita.” Lehtkulla õhuke kirme, millega kattis tuulelipufiguuri ja lipukese koos munaga maaler Joachim, ei pidanud meie vihmade, lume ja rahe käes kaua vastu. Uue portsjoni lehtkulda sai Vana Toomas aastal 1628, olles juba kuningas Gustav Adolfi alam. Raehärra Müller oli eelmisel aastal otsustanud teha oma kulu ja kirjadega linnale kingituse: lasta uuendada pehkinud puitkarkassiga ja narmendava katteplekiga tornikiivri. Sponsor maksis selle töö eest kohalikule ehitusmeistrile Geiger Graffile. Too lähtus moodsast vormikõnest: kui seni oli kiiver gootipäraselt nõeljas, siis nüüd sai ta paisutused ja kaks lahtist galeriid. Kui moodne tornikiiver valmis sai, pandi sinna taas üles värskelt ülekullatud Toomaski.
51
Raekoja tornikiivri järgmised „tõbisuse” märgid ilmnesid pärast Põhjasõda. Kiivrit parandati nii 1730 kui 1732. Pole teada, kas need tööd puudutasid ka vaskmehikest, kuid see-eest on kirja pandud, et tornimeister Pascalis Kappen käskis 1781. aastal Vana Tooma alla võtta, parandada, uuesti kullata ja tagasi panna. Magistraat tähistas noorendatud vahimehe uut teenistusse astumist aupaukudega suurtükkidest. Järjekordne raekoja remont aastal 1895 oli uudne selle poolest, et tornist alla toodud tuulelippu pildistati esmakordselt lähivaates. See foto osutus hiljem oluliseks, kui tõusis päevakorda Vana Tooma restaureerimine pärast II maailmasõjas saadud kahjustusi. Sel õudsel märtsiööl, mil purustati kolmandik kogu linnast ja sealhulgas lõõmas kümnendik vanalinnast, lennutas tuletorm sädemeid ka raekoja puidust vaateplatvormile, mis võttis tuld. Varsti põles torn suure leegiga. Vana Tooma jalgealune põles läbi ning koos kiivri rusudega prantsatas tänavasillutisele ka Vana Toomas. Kokkupõrkel sillutisega lagunes tuulelipp osadeks. Hommikul leidis kunstnik ja muinsuskaitsja Johann Naha vahva sõjasulase laialipudenenud ja lömmis osad. Ta korjas need üles ja viis Linnamuuseumi, mis toona paiknes Paksu Margareeta kõrval. Kadunuks jäid paraku tuulelipu vimpel, vahimehe banaanikujulised vurrud ja turvise parema käe kinnas, mis vardast kinni hoidis. Varsti pärast sõda olevat keegi näinud tuulelipu vimplit täiturul. Võimalik, et vaesel sõjajärgsel ajal kasutas keegi ajaloolist reliikviat tarbeesemete parandamiseks. Kolm aastat hiljem üritas linnamuuseumis töötanud Hillar Saha Vana Toomast kokku lappida. Muide, see kõrge eani elanud vanapoisist muuseumimees oli noorpõlves osalenud erakordses sündmuses: olles sõjakooli kadett Peterburis, kaitses ta bolševike ülestõusu ajal keiserlikku Talvepaleed, jäi vist kogemata punaste poolt maha löömata ning opteerus Eestisse, kus nõukogude ajal jäi tema „rahvavaenlase kontrrevolutsiooniline staatus” valvsal KGB-l avastamata. Seetõttu sai isand Saha Siberisse küüditamise ärajäämisel tegelda Vana Tooma taastamisega. Lihtsate käepäraste vahenditega, kasutades seosteks enamasti traadijuppe, saigi vanahärra kuju tervikuks kokku. Kahjuks ei teadnud Hillar Saha 1895. aasta foto olemasolust ning tegi seetõttu taastamisel paar viga.
52
V a n a T o o m a t e e n i s t u s l e h t
Ta lõi Vanale Toomale vasakukäelise maine, riputades mõõga valele puusale ja viies eksiteele suveniiritööstuse kunstnikke. Lapsus juhtus ka vurrudega, mis hakkasid välja nägema nagu president Ilvese kikilips. Asi oli selles, et Hillar Saha kasutas algmaterjalina Tsaari-Vene vaskset viiekopikalist ning tagus sellest vurrud oma parima äranägemise järgi, mis paraku osutus aastat nelisada liiga moodsaks. Sellisel kujul jõudis foto Vanast Toomast ka 1960. aastatel ilmunud „Eesti kunsti ajaloo” I köitesse. Need väikesed viperused, mis tabasid vana tsaari junkrut Tallinna rae vahisõduri väärkohtlemisel, võib minu meelest talle andeks anda, kasvõi üksnes seetõttu, et ta avaldas hiljem imetoreda ülevaate „Muusikaelust vanas Tallinnas”. Ja Vana Toomas ärkas uuele elule. Varsti pärast parandamist pidi Vana Toomas läbi tegema ideoloogilise eksami. Nimelt taastati 1952. aastal raekoja tornikiiver. Ent mida teha Vana Toomaga, kes on feodaalaja igand ega sobi vist linna nõukoguliku täitevkomitee kohale? Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee umbkeelne teine sekretär Lebedev, kes oli saadetud Moskvast „puhta Kremli joone” järgimist jälgima, oli koguni küsinud esimeselt sekretärilt Johannes Käbinilt, et kas Vana Toomas pole ideoloogiliselt kahtlane isik, sest olla Liivi sõja ajal sõdinud Ivan Groznõi vene vägede vastu. Käbin olevat muianud ning pilganud: „Mis, kas sa tahad ka siia Kremli tornide viisnurki?” Selle vahejuhtumi järel polnud enam takistusi senise tuuleliputraditsiooni jätkamiseks. Vähe sellest. Vanast Toomast koos võtme ja viisnurgaga üritati kujundada nõukoguliku Tallinna vappi, sest lõvivapp kui kodanlik igand oli põlu alla sattunud. Vana Toomas aga oli saanud kukkumisel nii palju kannatada, et pidi jääma muuseumi pensionipõlve veetma. Kunstnik Salme Raunam sai tellimuse koopia tegemiseks. Raudosa valmistas aga sepp Elmar Eigo. Toomas Noorem tuli täiesti oma „papa” sarnane ning sobis raekoja kohale imehästi. „Vana” ise jäi raekoja kaubasaali näitusele kuni aastani 1971, mil raekojas algasid ulatuslikud restaureerimistööd. Kevadel 1976 osutusin ma erakordse sündmuse tunnistajaks: Linnamuuseumi restaureerimisosakonnas laual, tugeva prožektori valguses, lammutati Vana Toomas koostisosadeks. Otsekui kirurgilisel operatsioonil või lahkamisel. Kogunenud oli asjatundjate konsiilium. Skulptor Cornelius Tamm harutas
53
ettevaatlikult vask- ja alumiiniumtraadi juppe. Kõik ebakorrektsed liited eemaldati. Ühest saapast tuli välja kaotsiläinuks peetud turvise ülaserva tükk. Üllatused peitusid ka kübara ääre all. Osutus, et see mõlkis ja auklik peakate pole algne, vaid teisene: peal tulid nähtavale algse kübara kinnitamiseks tehtud neetide augud. Ent ka uuendatud kübar vastab renessanslikule moejoonele, mida ei saa öelda rohmakalt uuendatud mõõga kohta. Selle vaskne tera on ümbritsetud rohmaka raudkestaga, käepide aga on saanud barokse vormi. Kahjuks ei saa mineviku restauraatoreid ehk parandajaid kiita. Kui algsel kujul säilinud osad on tehniliselt ja kunstiliselt laitmatud, siis uuemad mitte. Hilisemad needid ja jootmised on tehtud lohakalt. Võimalik, et parandusi teinud vasksepad arvasid, et alt, maa pealt, ei paista väikesed konarused silma. Olles kõik üle vaadanud ja läbi arutanud, soovis restaureerimisnõukogu, et sõjasulane saaks uued vuntsid 1895. aasta foto kohaselt; tuleb taastada kaela alaosa ja raudrüü ülaserv, aga ka asendada uuega lömmis ja katkine vasak varrukas. Tuulelipu vimplit otsustati mitte uuendada, sest foto järgi tehtav koopia torkaks oma uudsusega häirivalt silma. Vana Tooma restaureerimise peenekoelise töö võttis enda kanda skulptor Cornelius Tamm. Teda aitasid metallirestauraator Jaan Märss ja Arnold Voosemaa Teaduste Akadeemia konstrueerimisbüroost. Kui uued paigad olid saanud pruuni vasepaatina, saadeti Vana Toomas esmakordselt elus välisreisile. Teekond viis sõpruslinna Kieli, kus toimus meie ülevaatenäitus „Keskajast tänapäevani”. Vana Tooma foto kaunistas kataloogi kaant, minul aga oli juhus kirjutada kataloogi eessõna. Kontaktid Kieliga andsid varsti tõuke vanalinna päevade korraldamiseks Tallinnas, lähtudes Kieli kultuurinädala eeskujust. Pärast reisi Kieli leidis Vana Toomas endale turvalise nurgakese restaureeritud raekoja keldris. Tema järglane aga kattus pisitasa mürkrohelise paatinaga, mina aga kahetsesin, et ta pole kullatud. Ent osutus, et Vana Tooma „poeg” pidi teenistusest lahkuma juba parimas meheeas – üksipäini 44aastasena. Selgus, et Stalini ajal oli raekoja tornikiivrit nõukoguliku „ratsionaliseerimise” vaimus taastatud, kasutades ebakvaliteetset ja niisket
54
V a n a T o o m a t e e n i s t u s l e h t
puitu. Tulemuseks oli tornikiivri ülemääraselt kiire lagunemine. Puit pehkis ja konstruktsioonid kiskusid kiiva. Ei jäänud midagi muud üle, kui olemasolev lammutada ja teha täiesti uus asemele. Suvel 1996 oldigi niikaugel, et arhitekt Teddy Böckleri projekti järgi valmis ehitatud tornikiiver oli kahes tükis raekoja ees maas. Tippu kroonis kullatud munal seisev tuulelipp, kah osaliselt kullatud, osaliselt kaetud säravrohelise vasepaatinaga. Oli tõeline atraktsioon, kuis kraana tõstis maapinnalt alguses ühe poole tornikiivrist ja istutas täpselt kaheksatahulise torni servale. Seejärel teine haare ja lend ja istutus. Valmis! Hurraa! Muidu oli ju kõik tore, kuid minu hinge jäi okas: Vana Tooma „pojapoeg” näis kuidagi kummaliselt keigarlik või kehkenpükslik oma kuldrohelisuses. Vorm on korrektne ning valmistaja V. Roosveerile pole midagi ette heita. Ent kas polükroomia on õige? Tallinna Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni tellimusel saadeti „Toomas Vanim” ekspertiisi ennistuskotta Kanut. Mikroskoobi all osutus, et mahakulunud kullast ja värvidest on siiski vase uuretesse jäänud kübemeid. Tuvastati, et figuur ja manused olid üleni kullatud, vaid vahimehe nägu oli maalitud nagu inimesel „päriselt” – ihutoonides. Ei mingit mürkrohelist seega! Kui millalgi, loodetavasti mitte varem kui saja aasta pärast, hakatakse raekoja tornikiivrit järjekordselt restaureerima, siis saab teha Vana Tooma „pojapojapoja” ajalooliselt autentse väljanägemisega. Praegu aga on Vana ise raekojas, „poeg” linnamuuseumis Vene tänavas ja „pojapoeg” täidab vahiteenistuse ülesandeid.
55