1 Clarissa Pinkola Estes Naised, kes jooksevad huntidega
Ürgnaine on kõigi naisterahvaste tervis. Ilma temata pole naiste hingeelul mõtet. Ürgnaine on prototüüpne naine – ei hakka ta peale ei kultuuri-, aja- ega poliitika-hammas; teda see kõik ei muuda. Ta elutsükkel muutub, ta kuju loovad sümbolid muutuvad, aga oma sisimas tema ei muutu. Ta on see, mis ta on, ja ta on tervik. Ürgnaine on alus ja hakatus. Igaüks meist saab temalt hõõguva raku, mis sisaldab kõiki instinkte ja eluks vajalikke teadmisi. Ennemuistsed laibalahkajad on rääkinud, et sügaval ajus jaguneb kuulmisnärv kolme või enamasse harru. Selle järgi tegid nad oletuse, et kõrv on ette nähtud kuulmiseks kolmel eri tasandil. Üks haru on määratud kuulama maalähedast ilmalikku juttu. Teine haru on vaimse õpetuse ja sõnakunsti kuulamiseks. Ja kolmas haru on olemas selleks,et hing ise võiks kuulata hingejuhiseid ja teada saada seda, mis tal maises elus vaja võib minna. Loitsida – see tähendab tarvitada hingehäält. See tähendab hinguse abil välja öelda tõtt inimese vaimujõu ja vajaduste kohta, see tähendab hingata hingehingust nende paikade peale, kus valu vaevab või mida on vaja ellu äratada. Seda saab teha, kui me süüvime armutunde kõige suuremasse sügavusse ja paneme voolama iha ühineda oma ürgse Isedusega. Ja kui see voolab üle mõistuse ääre, alles siis saab hing vabalt väljenduda. Muinaslugu soovitab meile, et kõige paremini saame alateadvuse sügavikke kogeda siis, kui me ei lase end liiga palju ega ka liiga vähe võluda, kui me ei tunne liiga suurt aukartust ega pole ka liiga küünilised, kui meil on küll vaprust, aga me ei lase sel hulljulguseks muutuda. Sedasi siis tavatseme meie, naisterahvad, mediteerida, kui me kutsume tagasi elule omaenda surnud või tükkideka raiutud hingetahke, kui me äratame ellu surnud või tükkideks raiutud elu ennast. Sellel, kes surnud ollusest taas elu loob, on arhetüübina alati kaks külge. Loomise Ema on alati Surma Ema ja vastupidi. Selle topeltloomuse tõttu, selle topeltülesande tõttu seisab meil ees suur töö õppida aru saama sellest, mis on meie ümber ja mis käib meie kohta: peame õppima seda, mis meie sees peab edasi elama ja mis peab surema. Meie ülesanne on ajastada need mõlemad küljed õigesti: peame laskma surra sel, mis peab surema, ja laskma elada sellel, mis peab edasi elama. Inimesed mediteerivad, et oma hinge korrastada. Sellepärast käiakse psühhoterapeudi või psühhoanalüütiku juures. Sellepärast analüüsitakse oma unenägusid ja luuakse kunstiteoseid. ... Just sellepärast teeme kõike seda, mida me teeme. See ongi kontide kokkukorjamise töö. Seejärel tuleb istuda tule äärde maha ja mõtelda selle peale, missugust loitsu me hakkame kontide kohal loitsima ja mida peab see loits looma või taaslooma? See loits koosneb meie eneste sõnastatud tõdedest. Rahvaluules on suur hulk lugusid nõiaõpilastest, kes lollist peast riskisid ette võtta nõidumise, milleni nende võimed ei küündinud või kes astusid Looduse seadustest üle. Selle eest karistati neid ihu- ja hingehaavadega. Kõik olendid siin maailmas peavad teadvustama, et hinge röövloomad on olemas. Ilma selle teadmiseta pannakse naine ta omas hingemetsas nahka. Et seda röövlooma ära tunda, peab naine saama täiskasvanud emasloomaks, kes pole haavatav omaenese lihtsameelsuse, kogenematuse või rumaluse läbi. Lihtsameelne naisterahvas on mitteteadja rolliga nõus. Kergeusklikud, aga ka vigastatud vaistuga