KOOLIÕU: INSPIREERIV ÕPIRUUM Lastele loodud tegevuspaigad võib jaotada kas atraktsioonidel või ruumidel põhinevaiks. Esimesel juhul on tegevused enamasti rangelt ette määratud: tehases on täpselt paika pandud, mida ühe või teise atraktsiooniga teha tohib ja üldjuhul on muudmoodi lähenemine keelatud või tõkestatud. Seesugune range piiritlus eelistab lapsi vastavalt nende konkreetsetele kehalistele omadustele või võimetele (nt pikkus, vastupidavus, käte jõud). Erinevatest ruumidest või ruumiosadest kujundatud tegevuspaigad füüsisest lähtuvaid eeliseid ei anna: vähemate kasutuspiirangutega ja seega enamate võimalustega kohad sobivad ühtmoodi nii füüsilise võimekuse kui loovuse ja fantaasia proovilepanekuks. Maastikuarhitektuuris on selle kohta käibel mõiste Bullerby mudel, mida on kirjeldanud Aalto Ülikooli professor Marketta Kyttä. See on lapsesõbralik inspireeriv ja turvaline keskkond, mille tähtsaim omadus on võimaldavus ehk jõukohane tegutsemisvabadus kõigile. Niimoodi läbi mõeldud keskkonnas toimetavad lapsed loomulikult oma võimetest juhinduvalt: erinevatele lastele paistavad erinevad mõtted teostatavad ning alternatiivid on võrdväärsed. Ükski laps ei pea tõdema, et tema on mänguväljaku jaoks liiga väike või suur, liiga nõrk või kohmakas. Kõige lihtsam näide sellisest keskkonnast on harilik liivakast, kus iga mudilane leiab oma huvidele ja võimetele vastava mängu – „õigeid“ mänge ei ole keegi ette kirjutanud ega „valesid“ ära keelanud. Vanemad lapsed ootavad, et nende keskkond oleks enamat kui liivakast, kuid pakuks samasugust vabadust.
LIIKUMINE ON ISESEISVUSE ALUS Keskkonna aktiivne kasutamine on otseses seoses laste ja noorte iseseisva ringiliikumisega. Täiskasvanute korraldatud või kontrollitud ja piiratud tegevuste asemel soosib Bullerby mudel mitmekesiseid valikuid ja liikumisvabadust. Ringi liikumine avab keskkonna võimalusi, nende märkamine omakorda motiveerib uurimist ja liikumist jätkama. Võimaldavus sünnibki lapse või noore ja keskkonna
12
