MUUTUNUD ÕPIKÄSITUS JA OOTUSED KOOLIRUUMILE Tulevikuühiskonna kujundamine sõltub sellest, milline on tänaste õppijate mõtteviis, teadmised ja oskused. Paradoksaalsel kombel arutleme õppimise kontekstis üha enam selle üle, kuidas kool peab kujundama õnnelikke ja eluga toime tulevaid inimesi, kuid vähem räägime sellest, et heaolutunne ja tahe õppida kujunevad emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt terviklikus õpikeskkonnas. Kooliruum peab toetama tuleviku otsustajate vajadusi, kujundades õpilaste personaalseid õpiteid, lubades teha valikuid ja eksida, langetada otsuseid ja võtta vastutust. Tehnoloogilise kiirkõnni ajastul on tähtis mitte ainult fakte ära õppida, vaid aru saada, miks õppida ning mõista vajadust ümber ja juurde õppida. Heade aineteadmiste kõrval vajame universaalseid oskusi, mille jaoks ei ole eraldi õppeainet. Õppeks määratud aeg on piiratud ja füüsiline ruum peab aja otstarbekat kasutamist mitmekülgselt toetama. Meeskondlike arutelude ajal on vaja vaadata kaaslasele otsa, kuulata ja tajuda kaaslase mõtteid – seda soodustab võimalus mööblit ringi tõsta. Arutelud aulas või aatriumis pakuvad võimaluse õppida keskendumist ka sagina olukorras. Oskust pidada välkkoosolekut, kus arutelu ei kesta kauem kui 15 minutit, soosivad seisulauad. Avastamise ja uurimise projektideks pakuvad võimalusi nn rääkivad seinad ja põrandad, mobiilsed õppepinnad ja kooli ümbritsev õueala. Õppija aktiivsus algab tema mõtlemisest. Lihtsalt nelinurka asetatud lauad ei tähenda muutust, kui tegevused laua ümber ei ole aktiivsed, kui ei õpita õppima või rühma liikmed ei tunne end turvaliselt. Kaaslase teistsuguse seisukoha arvestamine nõuab aega ja toetavat keskkonda. Digiajastu õppematerjalid täidavad oma ülesannet paremini, kui nad annavad ajule toitu mitmel eri viisil, eri meelte abil.
6
