Mika Keränen

Miks kirjutan jalgpallist?

Koolikülastustel vastan hästi lühidalt, et mulle meeldib jalka, mängisin ise ja olin ka treener. Mul on kahju, et pean vastama lühidalt, sest teistel lastel on ka küsimusi, aga nüüd saan ometi põhjalikumalt rääkida. Pikem vastus ongi alljärgnev arutelu, kus võtan üksipulgi ette mõned raamatud, kus olen kirjutanud jalkast.

Tekst: Mika Keränen, kirjanik | Foto: Liisi Troska sunnib suuri poisse võtma pisikest poissi ka mängu. Nii lähebki, aga väljakule saamine ei tähenda, et keegi söödaks talle palli. Mitte keegi ei sööda talle. Siis otsustab poiss, et ta peab iga hinna eest näitama, et ta oskab mängida, muidu keegi ei tea, millise mängijaga on tegu. Poiss võtab palli ära oma meeskonna mängijalt, et tõestada, et ta oskab mängida. See on raamatu kõige tähtsam õpetus. Kui sa tahad mängida, pead ise peale käima.

Raamatu esitlus Nõmme raamatukogus oli võimas. Kohale tulid ka Kalju jalgpallurid, kes andsid autogramme ja näitasid, et ka raamatukogus saab edukalt palliga kõksida, kui oled valitsev Eesti meister.

Supilinna jalkatüdruk

Armando Enne Armandot olin kirjutanud mitu osa salaTallinna keskraamatukogu palus aastal 2012, et selts Rampsu seiklusi. Supilinna noordetektiivide ma kirjutaksin neile ühe lasteraamatu. See oleks elust on ka mängufilm „Supilinna salaselts“, aga selline raamat, mille nad kingiksid kõigile, kes kahjuks jalgpalli filmis ei mängita. Raamatutes on alustavad kooliteed Tallinnas sel sügisel. seda küll ja küll. Need, kes on raamatuid lugenud, Tellimustööd on rasked. Tunne on sama, nagu teavad, et peategelane on Mari, kes armastab jalkeegi telliks enne jalkamängu õhust ühe puutega kat. Tema prototüüp on päriselt olemas – minu värava. Selline võib ju mängus tulla, aga ette tel- oma tütar, kes käis väikesena korraga jalkas ja lides on raske. Väravad tulevad sellised, nagu nad balletis. Väga kaua see ei kestnud, alla poole aasjuhtuvad tulema, ja raamatutega on sama lugu. ta. Kahjuks pidi mu tütar otsustama, kas ballett

Võtsin siiski pakkumise vastu. Hakkasin kaar- või jalka. Põhjuseid oli mitu, peamine ikka see, et distama olukorda. Mis oleks hea teema? trennide ajad kattusid. See polnud mu Esimene suur mure on ju see, kas koolis tütrele lihtne valik. leidub sulle sõpru. Eriti jube on see, kui Ma poleks kindlasti kirjutanud nii palsind kiusatakse. Lugu võiks seega rää- ju Mari jalkahobist, kui mu tütrel poleks kida sellest, et mis juhtuks, kui väikest kasvu poiss peab minema kooli ja teda Kirjutasin kaks e-kirja. Kalju olnud neid üleelamisi. Tema pisarad on raamatus. Supilinna Mari mängib jalkat kiusatakse seal, aga kui tuleb välja, et näitas rohelist tuld, too teine ka sellepärast, et tüdrukute jalka promota on hea jalkamängija, saaks ta enda- klubi ei vastanud. Küllap läks mine oli minu missioon tütre isana. Nulle sõpru. Olin kuulnud ühest väikesest toredast koolist Kivimäel ja otsisin selle üles. Käisin kooliga tutvumas ja see somu meil spämmi. Raiusin raamatusse suure jalkaklubi lindate alguses, kui kirjutasin neid seiklusi, ei mänginud tüdrukud Eestimaal eriti jalkat. Ma mõtlesin, et kui kirjutan bis väga hästi tegevuskohaks. Koolimaja asemel klubi nimega FC Mari poisteklubisse väravavahiks, siis seintel märkasin kuulutust, et Nõmme Fauna. äkki annab see mõnele tüdrukule julgust Kalju ootab noori trenni. Selge, minu minna jalkatrenni. Minu jaoks on täiesti raamatu esimese klassi poiss läheb mängima Kal- normaalne, et tüdruk mängib jalgpalli. jusse – tähendab siis, kui ta on suuremaks saanud Jalkat on mul Supilinna krimkades ka sellepäja tal raamatus juba hästi läheb. Edasi mõtlesin, rast, et selle ümber saab luua põnevaid konflikte. et otsustav mäng võiks olla ühe suure jalkaklubi Mari ja Olavi kõksimisvõistlus ja penaltite löömise vastu. Kirjutasin kaks e-kirja. Kalju näitas rohelist võistlus on omamoodi duellid, millele annab vürtsi tuld, too teine klubi ei vastanud. Küllap läks mu see, et üks tegelane arvab, et on ilgelt kõva kutt, ja meil spämmi. Raiusin raamatusse suure jalkaklubi teine on ilgelt kõva plika. Selle, kui palju feminismi asemel klubi nimega FC Fauna. on mu raamatutes, jätan feministide enda uuri-

Raamatu sisust veel nii palju, et Armando on da. Ma ise loodan, et nendes on võrdõiguslikkust peategelase nimi ja juurikas on tal Argentinas. Ta rohkem kui midagi muud, aga tegelikult ei kuulu tahaks kangesti mängida vahetunnis jalkat, aga kirjaniku teosed enam talle, kui ta on need välja teise klassi suured poisid Jaan ja Priit ei taha sel- andnud. Nad elavad juba oma elu ja see on vahva. lest kuuldagi. Väike idu käib aga jonnakalt peale. Kui ma kaevun veel veidi oma lapsepõlve, pean Lõpuks saab ta oma võimaluse, kui õpetaja Villi tunnistama, et ma poleks kirjutanud jalkast nii

palju siis, kui mul endal poleks selle spordialaga kedagi veel lugema ei pane, kui oled 15–18aastane pikka viha ja armastuse suhet. Minu esimene klubi jalkakutt, kes pole lugeja. Kui sellisel vennal pole oli Helsingis PK-35, kus mängisin kaheksaküm- lugemisharjumust sees, siis selles vanuses seda vänendatel. Olin tihti vaihtopenkin varalämmittäjä hem. Aastaid hiljem, kui õpetasin kirjandust ühes (vahetuspingi varusoojendaja). See, et ma lapsena Läti piiri äärses pisikeses kohas, panin kaheksanda eriti väljakule ei saanud, oli päris kurnav. Oli väga klassi poisid tunnis seda lugema. Te ei taha teada, ebaaus istuda kümneaastasena viis mängu järjest mitu lehekülge nad jõudsid 45 minuti jooksul lupingil, et saada mõneks minutiks või poolajaks sis- geda. Ega ma väga šokis ka polnud. Pealegi, poiste se. Treener oli halastamatu. Väljakule põhisse läks lugema panemine polnud minu motiivide pingereas parim koosseis. Minu lapsepõlves lihtsalt oli nii. kuigi kõrgel. Kihlveokoerused oli ikkagi ajend, mis sundis mind kirjutama. „Väravajoonel“ Hakkasin panema meeskondi kokku ja kirjutasin Selle põneviku sünnilugu on päris kihvt. Kui ma esimese käsikirja väravavahi vaatenurgast. Kokkuolin kirjutanud Armandost ja Marist, leppe skeemi töötasin ise välja. Ma olin tundsin, et tahaks teha ühe raamatu ai- väga õnnelik, kui pärast sain valdkonnult jalgpallist ja miks mitte suurematele na ekspertidelt teada, et selline skeem lugejatele. Käisin esinemas ühes Eesti- võiks tõepoolest reaalselt töötada. Kui nii maa nurgas ja keegi raamatukogutöö- võtta, on „Väravajoonel“ ka kokkuleppetaja ütles mulle otse, et kirjuta suurtele Ma olin väga õnnelik, kui mängu korraldamise käsiraamat! Ühtegi poistele. See mõte jäi pähe kummitama. pärast sain valdkonna kokkuleppemängu uurimisdokumenti Üks asi, mis oli mind jalgpalli vaatamise juures hakanud häirima, oli kihlveopettused. Need ajasid mind pidevalt lausa ekspertidelt teada, et selline skeem võiks tõepoolest ma ei näinud ega tahtnudki näha. Lugesin petumängude kohta ajakirjandusest ja sellest piisas. Tore juhus oli aga see, et närvi. Tundsin kuskil kuklas, et ma pean reaalselt töötada. Kui nii kui raamat 2014. aastal ilmus, tuli hiljem vist kirjutama sellest. Ma sain lihtsalt aru, võtta, on „Väravajoonel“ samal aastal välja ühe väikese Põhja-Eesti et olen õige mees kirjutama sellest, sest olen kirjanik, kes tunneb jalkat mitmest vaatenurgast. Olin ju tegutsenud nooka kokkuleppemängu korraldamise käsiraamat! linna kokkuleppeskeem. Eesti Ekspress kirjutas sellest ja mulle torkas silma, et kihlveopettuses osalenud kaitseliiniremas eas treenerina ja kohtunikuna. mängijatele oli politseidokumentide järgi Arendasin ideed edasi. Tahtsin teha totaalse jalka- pakutud igaühele 4000 eurot. See oli täpselt sama raamatu ja kõige lahedam tundus, et raamatu tege- number mis minu raamatus. Ma olin lihtsalt mõelvus toimuks ühe jalkamängu vältel. Raamat ise võiks nud, et kui ise korraldaks kihlveopettust, siis 5000 olla selline, et selle loeks hea lugeja ära 90 minutiga. eurot oleks mängijale maksta liiga palju, 1000 eurot Mõtlesin ka, et üks aus noorsooromaan võiks see liiga vähe, aga 4000 eurot oleks paras summa. Paisolla küll. Samas olin ma ka realist, et ega see raamat tab, et niiviisi mõtlesin täpselt nagu kurjategija.

värve ega muud atribuutikat. Seega võid usaldada mind täiesti.“ See kirjavahetus on mul alles. Ma ei taha praegu raamatu sisu rohkem reeta, sest paljud pole seda kindlasti lugenud. Kirjutasin anonüümsele klubile veel: „Olen olnud seotud jalgpalliga kogu oma teadliku elu ning minu eesmärk kirjutada profijalgpalli vaevavast tõvest, kokkuleppemängudest, on tekkinud armastusest jalgpalli vastu. See nähtus ei meeldi mulle teps mitte ning tõtt-öelda ma lihtsalt ei saa olla sellest kirjutamata.“ Niimoodi mõtlesin aastal 2013. Tagantjärele on seda natuke naljakas lugeda. Kas tõesti oli mul nii suur tung kirjutada sellest? Võis olla küll. Pettununa kolisin tegevuskoha Soome. Kirjutasin ka käsikirja ümber, algsest eestikeelsest käsikirjast valmis soomekeelne versioon. Kalle Salumaast sai Kalle Salomaa. Pärast sai raamat tõlgitud suure vaevaga eesti keelde. See oli väga ränk töö. Tegin seda peamiselt ise, kuid suureks abiks olid mul Ivar Lepik ja Kalle Voolaid. „Maaliviivalla“ ilmus 2014 ja „Väravajoonel“ veidi hiljem samal aastal. Selle raamatu kirjutamise järel tundsin, et olen teinud elus midagi head. Ma ei tea, kas see raamat peab olema iga noore profijalgpalluri kohustusSellel raamatul on üldse huvitav ajalugu. Esi- lik kirjandus, aga igal juhul on mul hea meel, et meses käsikirja variandis oli väravavaht Kalle ta on olemas ja tean, et seda loetakse. Ma mõtSalumaa ja klubi, kus ta mängis, oli üks vahva len siiralt, et äkki saab see raamat aidata kedagi Eesti klubi. Saatsin käsikirja 10. jaanuaril 2013 sel- karjääri sellel hetkel, kui talle tehakse pakkumine le jalkaklubi juhile. Ta vist ehmus veidi, sest sain osaleda kokkuleppemängus enam-vähem samanädal aega hiljem vastuseks e-kirja, mis algas nii- moodi nagu raamatus, kui pakkumise teeb oma suguste sõnadega: treener, kellest ta peab lugu ja kes pakub nii raha „Jalgpalliklubi /nimi/ ei soovi ning ei luba ka- kui kohta põhis. See oleks ju mitmel moel keesutada oma nime antud raamatus, samuti ei soovi ruline olukord. Oma treenerile oleks ikka raske me, et raamatut saaks ükskõik mis viisil meie klu- vastu hakata. Kes on lugenud, teab, kuidas Kalle biga seostada (sarnane nimi vms). Põhjus, miks me olukorra lahendas. Ega ma ei arva ega usu, et iga ei soovi, et meie klubi nime antud raamatus ka- jalgpallur üldse puutubki elus kokku kuritegelike sutaksite, on see, et raamat heidab halba varju nii skeemidega, aga mina olen andnud oma panuse esindusmeeskonnale, noortetööle kui ka kihlveopettuste vastasesse sõtta. Selle klubi töötajatele. Ka ei soovi me, et meie raamatu kirjutamine mõjus mulle väga klubi seostataks kuidagimoodi kihlveo- hästi. Kui ma loen nüüd mõne kokkupettuste, alaealiste alkoholitarvitamise leppemängu kohta maailmas, võtan või seksuaalkurjategijatega, mida/keda käsitles Teie raamat.“ Minu jaoks on Eesti ja Soome uudist rahulikult. See ei lähe mulle hinge nagu varem. Kirjutasin end raama-

Ma ei oodanud sellist vastust. Ehmu- mõlemad nagu oma lapsed. tuga vabaks. See kõlab pisut imelikult, sin ka ise. Ma mõtlesin, et klubi on sil- Eesti on veidi väiksem ja aga ma ei oska seda tunnet ka paremini las, et kirjutan nendest. Vastasin samal päeval (17. jaanuar 2013) siiralt ja keerutamata: „Tänan kiire põhjaliku vastuse seepärast on ikka tore, kui väiksem teeb suuremale ära. kirjeldada. Kokkuvõtvalt saab vist öelda, et jalkast kirjutan enda ja lugeja pärast. eest ning võtan nõuanded arvesse. Olen Eks mu varbad ole ka ikka Koolides küsitakse sageli: „Kelle poolt tõtt-öelda üllatunud niisugusest reakt- väga sügaval Eesti mullas. oled, kui Eesti ja Soome mängivad?“ sioonist, sest soovin Eesti jalgpallile ja Aus vastus on see, et olen Eesti xxx-ile ainult head. Ausalt öelda lootsin, et see poolt. Ma ei teadnud seda tükk aega ise ka, aga idee meeldib teile väga. See, et reaktsioon on vas- see selgus siis, kui kohtunik vilistas mängu käima, tupidine, ei mahu kohe esimese kirja lugemisega kui ma sattusin esimest korda „vendade“ mõõdumu pähe. Vaatamata sellele, et ma ei saa aru teie võtmisele. Minu jaoks on Eesti ja Soome mõlemad vaadetest, talitan xxx-i fännina täpselt teie soovi- nagu oma lapsed. Eesti on veidi väiksem ja seede järgi. Ma ei saa anda pead, kas muudan ära ka pärast on ikka tore, kui väiksem teeb suuremale linna nime, kuid kaalun seda tõsiselt. Kindlasti ei ära. Eks mu varbad ole ka ikka väga sügaval Eesti kasuta ma kaanepildil ega illustratsioonides xxx-i mullas.