Vestlusring

Jalgpall kui rokkbänd

Ajakirja Jalka konverentsi lõpetuseks korraldati taas kord vestlusring, mille teemaks oli sedapuhku „Jalgpall ja popkultuur“. Jalgpallist kui popkultuurist ning jalgpalli ja popkultuuri seostest rääkisid Tallinna ülikooli popkultuuriteooria lektor Tõnis Kahu (tekstis edaspidi TK), kirjanik Jan Kaus (JK) ning luuletaja, melomaan ja jalgpalliajakirjanik Siim Kera (SK). Arutelu tüüris Tartu ülikooli nooremteadur ja Tallinna ülikooli kirjandusdidaktika lektor Joosep Susi (JS). Avaldame siinkohal mõned kõlanud mõtted.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

JS: Arutasime enne tänast natuke läbi, millest võiksime rääkida, ning huvikeskmeid oli palju. Läbi käis näiteks nimi Roland Barthes. Hiljuti möödus tema sünnist 105 aastat – Janar Ala kirjutas temast väikese nupu Postimehe veergudel ja lõpetas tsitaadiga, mille mõte oli see, et kui maailmast kaoksid eri distsipliinid, siis peaks alles jääma kirjandus, sest see sisaldab kõiki teisi teaduseid. Kui siit utreerides edasi minna, siis võiks ju öelda, et alles peaks jääma jalgpall, sest jalgpalli on võimalik absoluutselt kõikidest perspektiividest vaadelda, sest see on nii mitmekesine fenomen. Meil on täna siin esindatud väga erinevad elualad – kas teie oma eriala muudab otsustavalt seda, kuidas te vaatate-jälgite jalgpalli?

TK: Need on siiski eri asjad. Ma ei arva, et see, kuidas ma mängu vaatan, on otseselt seotud minu tööga. Jälgin ja analüüsin seda hiljem aga mitme muu konteksti järgi. Kuulun ka nende hulka, kes tahavad, et jalgpallis tuleks tulemus, mis mulle meeldib, aga jalgpall kui esitus sisaldab palju eri asju ja sinna sobivad ka kultuuriteoreetilised mudelid. Kui kasutame korra sõna, mis on minu põhitegevusega seotud – ehk popkultuur –, siis see on mõiste, mis ei ole üks või teine kultuuritüüp, vaid mille sisse on valmis sisenema mistahes nähtused. Erinev muusika, erinevad harjumused, kõik, mis teeme, sealhulgas ka jalgpall. Mainitud Barthes on pannud kokku raamatu „Mütoloogiad“, kus ta analüüsib eri nähtuseid popkultuurina – alates striptiisist ja wrestling’ust, lõpetades Greta Garbo näoga. Kuna mul on mõisteaparaat olemas, siis olen ka jalgpalli sinna paigutanud, aga see ei tähenda, et mul muud viisi sellega suhestumiseks ei ole. Kui meeskond, kelle poolt olen, saab ebameeldivuse osaliseks, siis loomulikult ma vannun!

JK: Sõna osa jalgpallis – kui võtame ühe matši – on ju üsna taandatud, sõnale juurdepääs justkui puudub. Mina ei vaata samuti jalgpalli omast erialaspetsiifikast lähtudes. Samas huvitavad mind sõnalised olukorrad, mis on sageli tähtsad ja otsustavad. Esimese asjana meenub mulle 2006. aasta MMi finaal, kus itaallane Marco Materazzi ütles midagi Zinedine Zidane’ile, Zidane lõi teda seepeale peaga kõhtu ja sai punase kaardi. Hakati ju lausa dešifreerima, mida ta öelda võis, sõna sai korraga suure kaalu. Kuna kuuleme väheseid sõnu, siis see lause hakkas suurt rolli mängima. Mulle meeldis selle sõnalise osa saladuslikkus selles olukorras. Oleksin eelistanud, et me ei oleks kunagi teada saanud, mida Materazzi õieti ütles. Lõpuks oli see ju päris banaalne. Jalgpalli vaatan aga ikkagi sel põhjusel, miks paljud seda teevad.

SK: Kui Jani jätkuks sõnalisest osast rääkida, siis mind on alati köitnud klišeed. Näiteks „pall on ümmargune“. Kui kuulen, et keegi seda ütleb, siis see jääb mind kummitama, olgugi et see on nii tavaline asi. Tahaksin selliseid klišeesid – nagu veel näiteks „tugevam võidab“ – lahti muukida, sest need on nii tähtsusetud, aga samas ka põnevad. Kui rääkida muusikaseostest, siis ise mõtlesin selle peale, et ega ma tihti ei viitsigi jalgpalli vaadata – pigem on huvitav see, mis seal taga on. Jalgpalli vaatamine käib natuke hooti – mõnel aastal on see väga põnev, siis tuleb aga mõni aasta, kui see polegi väga huvitav. Mõtlesin enda jaoks sellise võrdluse: kui meil on tavaline punkbänd, kus on vokalist-kitarrist, bassimängija ja trummar, siis tavaliselt saab kõige rohkem tähelepanu see vo-

Konverentsi peakorraldaja Indrek Schwede juhatamas sisse vestlusringi. Tema kõrval istuvad vasakult Joosep Susi, Tõnis Kahu, Jan Kaus ja Siim Kera. kalist-kitarrist, kes on bändi nägu. Jalgpallis on võibolla see spordi osa selline nägu, aga selle taga võivad fännid olla trummarid ja kogu kultuuriniidistik olla bassimängija. Nagu mõni kuulab muusikat sellepärast, et trummarit kuulata, siis võib ka jalgpalli vaadata või lugeda seepärast, et sealt midagi muud leida. Viimasel ajal on need teised asjad just põnevamad ja tõmbavad rohkem uurima ja lugema.

JS: Võtan kahe näite varal kinni sõnalisest tasandist. Kõigepealt tuleb meelde Péter Esterházy raamat „Teekond karistusala sügavusse“, kus ta kirjeldab publikut tribüünidel. Kui keegi karjub roppusi, sõimab näiteks kellegi ema, siis see on tegelikult lugupidamisavaldus. See on omamoodi register, mida tuleb mõista. Teiselt poolt, kui vaatame, mis toimub meediaväljaannetes – kui 15 aastat tagasi oleks tähelepanu pööratud Liverpooli ja Manchester Unitedi mängule, siis nüüd on esiplaanil hoopis teised kategooriad, näiteks see, mida üks või teine mängija Twitteris säutsus. Toimunud on justkui nihe mängust eemale.

JK: Kas see element ei ole alati oluline olnud? Meenub teine huvitav juhtum, taas MMi finaalist, aga aastast 1990, kui Saksamaa ja Hollandi mängus sülitas Frank Rijkaard kaks korda Rudi Völlerile pähe. Rijkaardi Wikipedia küljel on selline alajaotus nagu rahvusvaheline karjäär. Seal on kaks lõiku, üks on üldine lõik, teine on aga sama pikk lõik, mille vahepealkiri on „Spitting incident“ ehk sülgamise vahejuhtum. Just sellised žestid või performatiivsed aktid, mis ei ole otseselt seotud mängu strateegiaga, aga mõjutavad mängu kulgu, on juba minu meelest pikemat aega olulised olnud.

TK: Igasugune popkultuuriline sündmus on kultuuritekst, millel on tähenduslikkus ja kuhu kuuluvad nii verbaalsed kui mitteverbaalsed elemendid. Eksisteerib küll koolkond inimesi, kes armastab verbaalsust, täpselt nagu popmuusika puhul on olemas inimesed, kes seletavad, et kuulake lihtsalt muusikat ja ärge rääkige muust. Aga ei ole ju võimalik kuulata Guns N’ Rosese muusikat, ilma et kujutaksid ette Axl Rose’i laulmas, jalg monitoril. Või see, kuidas avalikkuse ees käitutakse. Ei ole mõtet esile tõsta ainult muusikat ja ainult laule – see on sotsiaalsete suhete kompleks. Mõne muusikatüübi, näiteks klassikalise muusika puhul eeldatakse küll, et seal on puhas kultuuriline tekst, mis kestab üle aegade, aga populaarmuusika puhul millestki sellisest rääkida ei saa. Joosepi tähelepanek oli küll õige, aga see ei tähenda, et pilt on nii radikaalselt muutunud. Üht asja tahan aga öelda: jalgpall on popkultuur siis, kui ta asub tehnoloogilises masinavärgis ehk kui teda on vahendatud massikommunikatsiooni vahendite kaudu. See, kui inimesed toksivad endamisi aias palli, võib, aga võib ka mitte sellesse mudelisse kuuluda.

Räägin oma isikliku loo ka: kui ise ei saa selles kuidagi veenduda, saan olin kümneaastane, nägin oma esi- ainult teisi uskuda. Selles osas erineb mest EMi. Vaatamata Mihhail Lotma- jalgpall natuke ülejäänud popkultuuni kontseptsioonile väravavahtidest rist, et võin minna Spotifysse, kuulata imetlesin mina just nimelt värava- kõik Joy Divisioni albumid läbi ja nenvahte, nemad olid minu jaoks peami- dest kellegagi vestelda, aga Peléga ma sed kangelased. See, mida nägin te- sama teha ei saa. leekraanilt, asus afektiivsel tasandil TK: Kui võtame rokk-kultuuri, milminu kehasse ümber. Minu keha sai lega me kõik mingil moel tuttavad tehnoloogiast enesele jätku. Reaalne oleme, siis see oleks kindlasti lausa mäng, mida sain hoovis harrastada, dissertatsiooniteema, kui uurida seda, tähendas ikkagi seda, et mind lükati kuidas oli briti rokk-kultuur 1960ndaümber ja suuremad poisid olid minust tel seotud sellega, kuidas kujunes välja tugevamad, aga minu jalgpallikoge- väärtussüsteem Briti jalgpallis, mille mus tulenes massikommunikatiivsest kõrghetkeks oli omakorda 1966. aasta vahendusest. Sport omandab popkul- MM-tiitel. Rokkmuusika idee oli vastu tuursed mõõtmed just siis, kui ta selle seista suurele unitaarsele massikulfiltri läbi teeb. tuuripildile ja öelda, et meil on muusiPika jutu lõpetuseks – nii nagu on võimatu eristada Elvis Presley muusikat Elvis Presley isikust, mis on omaSIIM KERA: „Nagu mõni kuulab muusikat ka, mis kuulub ainult meile. Tegelikult on ju suur osa jalgpallikultuurist esitanud samasuguse väite: meil on mäng, korda loodud massikommunikatsioo- sellepärast, et trummarit mida suurtööstus tahab meilt ära võtni tingimustes, nii ei ole võimalik ka kuulata, siis võib ka jalgpalli ta, aga see kuulub meile ja me ei anna Cristiano Ronaldo isikut ja tema tegemisi eritleda tema imagoloogilise foonita. Mis mulle veel spordi puhul vaadata või lugeda seepärast, et sealt midagi muud leida.“ seda käest. See on poliitilise võitluse teema. JK: Ütlen ausalt välja, et mina ei meeldib, on see, et mõni mängija, keda oska jalgpallist kui popkultuurist rääma aktiivselt ei salli, võib mind ümber veenda – kida, mind huvitab pigem massikultuuri aspekt, täpselt nii on Ronaldo puhul juhtunud. Neelasin jalgpall kui vaatemängukultuur. Ta võimaldab alla selle müüdi, et ta teeskleb ja vaidleb koh- mingeid asju, mida kõrgkultuur või kaunid kunstunikuga liiga palju, aga nägin kunagi Rootsi ja tid ei võimalda. Mul on jalgpallist olnud põnev Portugali mängu, kus nad Ibrahimo- mõelda kui postdramaatilise teatri vićiga võistlesid: kumbki lõi kõik oma erivormist, mis viib selle postdramaatiimi väravad ja Portugal võitis 3 : 2. tilise teatri potentsiaali ellu. EtenduSee oli nii võimas vaatepilt, et võisin se ajal on teatris väga raske neljandat küll hambaid kiristada, aga omaette seina lõhkuda. Isegi kui publikult nõukodus aplodeerisin. takse aktiivset sekkumist, siis on see

SK: Tõnise jutt meenutas mulle seda, publikuliikmele väga raske. Kui tramida mõtlesin hiljuti pärast Maradona ditsioonilises tükis on esil verbaalne surma, aga mis käib ilmselt kõigi jalg- ja psühholoogiline meisterlikkus, siis pallurite kohta, keda ma ei ole näinud postdramaatilise teatri puhul tulevad mängimas. Olin nelja-aastane, kui Ma- esile improvisatsiooniga seotud osradona viimati Euroopas mängis, ja kused: vastupidavus, osavus, kehaliviieaastane, kui ta viimati koondises ne plastilisus. Kõik need omadused mängis. Mul puudub isiklik kogemus iseloomustavad ka head jalgpallurit. temaga kui jalgpalluriga, minu jaoks Kui postdramaatilise teatri parameetongi ta põhimõtteliselt popkultuuri- rid jalgpalliväljakule panna, siis mulle tegelane, kellest olen lugenud, kelle tundub, et seal on palju ühtimiskohkohta filme ja tipphetki näinud. Olen ti, aga neljas sein kaob ära. Kaovad näinud tema „jumala kätt“ – kas see on ka etenduse kestuse piirid – jalgpalli sama, kui oleksin biitlite puhul ainult „Yesterdayd“ kuulanud? Ma ju muud ei JAN KAUS: puhul meeldib mulle publikuliikme seisukohalt piiride hägusus. Mäletan, tea. Jalgpalli puhul puudub ka võimalus „Kui postdramaatilise et käisin mõned aastad tagasi Helsingi ajas tagasi minna. Kui tahaksin Peléga teatri parameetrid olümpiastaadionil Manchester City ja lähemalt tutvuda, siis mida peaksin tegema? Neid mänge ja väravaid ju sisuliselt ei ole enam olemas. Tean, et ta jalgpalliväljakule panna, siis mulle tundub, et seal on palju Arsenali näidismängul. Minu jaoks algas matš juba siis, kui läksime kindla seltskonnaga laeva peale, kõndisime on legend, aga see staatus jõuab minu- ühtimiskohti, aga neljas sein staadioni poole, sattusime staadioni tekstide ja teiste juttude kaudu, ma kaob ära.“ nimelusse. Ma isegi ei mäleta, mis tu-

lemus oli, aga pärast mindi eksalteeritud olekus puhul võib olla nii, et vaatan 89 minutit, lootes, et tagasi laeva peale. Kui jalgpalli veel teatrieten- midagi juhtub, aga tuleb välja, et otsustav sünddusega võrrelda, siis saab ju öelda, et publik on mus oli juba esimesel minutil ära. muusikaline kujundaja. TK: Korvpallis olen hakanud vaatama ainult Kui hüpata Siimu võrdluse juurde tagasi, siis ka teisi poolaegu. jalgpallimeeskonda ei ole raske võrrelda bändiga. JS: Jan, sinu kirjeldust jalgpallimängule mineVäravavaht on trummar – kui tema rütm laguneb, ku kohta kuulates tundus, et ega see väga palju laguneb kogu lugu. Kaitsjad on bassi- ei erinegi näiteks rokk-kontserdimängijad, kes hoiavad mängu paigal. le minekust. Paar tundi enne mängu Ees saavad soleerida vokalist ja kitar- on mingi tegevus, paar tundi pärast rist. Struktuur on olemas, aga improvi- on mingi tegevus. Publiku suhe toisatsiooni osakaal on suur. muvaga on võibolla natuke teistsu-

TK: Kas samas ei ole ka ennustata- gune. Jalgpalli puhul räägitakse, et vuse osa päris suur? Mõned invariant- publik läheb tribüünile kinnistama sed asjad korduvad jalgpallimängust oma väärtushinnanguid ja identiteeti. jalgpallimängu. Inimesed oskavad ju Teatris seda vast nii palju ei tehta, aga sõltumata tulemusest öelda, kas see rokk-kontserdil küll. oli õiglane või mitte, nad eeldavad, SK: Kui mõtlen, miks mulle jalgpalli et stsenaariumil on mingi etteantud ja popkultuuri seosed meeldivad, siis lõpp. Põhimõtteliselt mängitakse lahti olen lapsest peale kuulnud jutte, kuiterve hulk situatsioone, mis on müto- das sportlased on otud ja totud. Tealoogilised. Eriti on seda näha jalgpalli- dagi küll, kus sportlased olid, kui mõiskommentaatorite juures. Võtame kaks tust jagati, nagu see klišee ütleb. Kui mängijatüüpi: üks on selline britilik suuremaks saad ja leiad, et ohoo, meil workmanlike, jõulise stiiliga mängija, on olemas nutikaid ja oma näoga jalgnäiteks James Milner. Teist tüüpi män- pallureid, siis ühisosa ühendab. See on gija nime ei pea ma teile ütlemagi, ta TÕNIS KAHU: mind tõmmanud. Kui loen, et Leighon noor Brasiilia täht, kes armastab ennast murul veeretada. Eksisteerib hoiak, et see esimene tõsise töömehe „Võtame kaks mängijatüüpi: üks on selline britilik ton Baines kuulab Tame Impalat või et Pat Nevin palus poolajal vahetust, et minna postpungi kontserdile, siis hoiak on väärtuslikum. See on müto- workmanlike, jõulise stiiliga see on see fun osa, mis ühendab. Kui loogiline mudel, mille oleme omaks mängija, näiteks James räägitakse depressioonis inimestest, võtnud ja mida armastame kasutada. Iga jalgpalliajakirjanik võiks aru saada, et sellised müüdid on eeskätt ainult Milner. Teist tüüpi mängija nime ei pea ma teile ütlemagi, siis teiste läbielamiste kohta lugemine annab jõudu. Võibolla on siin sama asi, et jalgpallikultuur võib olla pelgupaik, müüdid, nende tõelevastavus peaks ta on noor Brasiilia täht, kust leiad omasuguseid. olema löögi all iga kord, kui neid esi- kes armastab ennast murul JK: Ma hoian ikka massi mõistest tatakse. Käisin poegadega vaatamas FC Barcelona esimest kodumängu veeretada. Eksisteerib hoiak, et see esimene kinni nagu uppuja Titanicu pardast. Elias Canettil on raamat „Massid ja võim“, kus ta toob välja neli massi 2007/08. hooajal, kus nad mängisid tõsise töömehe hoiak on määratlust. Mass vajab suunda, arBilbao Athleticuga ja võitsid 3 : 1. Kui väärtuslikum.“ mastab tihedust, tahab igavesti kasBarcelona oli 2 : 0 eduseisus, siis löö- vada ja massi sees on oluline võrdsus. di neile värav. Fännide käitumine oli huvitav: see Mulle tundub, et kui võtame suuri ilminguid, siis värav ei häirinud publikut, see käib asja juurde. on jalgpall sellele kõige lähemal, ehk isegi läheHäiris aga see, kui nende staarid Ronaldinho ja mal kui Eestis laulupidu. Thierry Henry ei hakanud enam 3 : 1 eduseisus ründama. Vaat siis tuli vilet! See on ka osa müü- Vaata kogu konverentsi ja vestlusringi täispikdist – et rikkad on mingil moel vastutavad rah- kuses aadressilt https://youtu.be/V-Z3MlJBSCo. va ees. Teie olete need, keda tulime vaatama, ja Videoni saab jõuda ka selle QR-koodi abil: me ei kannata välja seda, kui te töllerdate palliga keskjoone kandis. Teie kohustus on lüüa Bilbaole üheksa väravat!

JS: Jalgpalli puhul võlub mind teatav ajalisuse eripära. Üllatusi sünnib iseenesest harva, sest võimalikud stsenaariumid on võrdlemisi piiratud, aga me ei tea kunagi, kas ja millal juhtub. Korvpallis näiteks teame, et mäng jõuab mingisuguse tulemuseni, visatakse mingi hulk korve. Jalgpalli