Lõpulugu: parimad vennad Eesti ja maailma jalgpallis

Parimad jalgpalluritest vennad Eestis ja maailmas

Samad geenid ei tähenda alati samasugust taset jalgpalliplatsil. Küll aga võivad need tähendada seda, et võimalus jalgpallis läbi lüüa on suurem kui mõnel teisel kaaslasel.

Tekst: Raul Ojassaar

Jäähokiliigas NHL on teada-tuntud üks kurioosne rekord: nimelt on NHLi ajaloos enim punkte kogunud vendade paariks Wayne ja Brent Gretzky. Wayne kogus oma karjääri jooksul 2857 punkti, Brent… neli.

Jalka otsustas üles rivistada ja pingeritta sättida nii Eesti kui laia maailma parimad vendade paarid, kes on jalgpallilukku oma jälje jätnud. Mille alusel nad aga ritta seada? Otsustasime, et meie tabelis on vendade duo täpselt nii tugev, kui on selle nõrgem või vähem saavutanud pool. Seda selleks, et

Vendadevahelises heitluses tõmbas mullu pikema kõrre Hannes Anier (pildil), kes tuli Levadiaga Eesti meistriks. Henri Anier oli samal ajal küll Premium liiga parim väravakütt, ent tema Paide piirdus pronksiga. Foto: Liisi Troska tunnustada ja välja tuua just neid vendi, kus mõlemad mehed on jõudnud kaugele ja saavutanud edu ning välistada Gretzkyte-sarnased juhtumid, kus üks vend on läbi aegade parim, teine aga põgusalt tipu lähedalt läbi käinud sportlane. Meie tabelis kõrgele pääsemiseks peavad mõlemad vennad olema võimalikult head mängijad – üks väga heal tasemel vend ei saa siin teist kõrgele vedada. Alles siis, kui paremuselt teised vennad on võrdsel tasemel, võtame võrdlusesse edukamad mehed.

Eesti

Võiks arvata, et väikeses Eestis pole jalgpalli mängivaid või mänginud vennapaare väga palju, ent võta näpust: juba ainuüksi Transfermarkti andmetel on meie Premium liigas olnud aja jooksul peaaegu 50 paari vendasid, kus mõlemad on vähemalt ühe korra meistriliigas platsile saanud. Suurem osa neist on paraku sellised duod, kus üks või mõlemad on kõrgliigast vaid korra läbi käinud või pole seal kaua püsinud, kuid muljetavaldav hulk on see sellegipoolest. Tabelis otsustasime Eestist järjestada viis kõige kõvemat paari vennaseid, ülejäänud märkimisväärsed duod toome tähestiku järjekorras välja allpool.

5. Enar ja Enver Jääger

Kehtnast pärit jalgpallipoistest osutus edukamaks kaks aastat noorem Enar, kes mängis oma karjäärist 13 aastat välismaal, esindades nii Norra, Venemaa, Itaalia kui Belgia klubisid. A-koondise eest käis Jääger platsil 126 korral, millele lisandub kõigi eelduste kohaselt veel ka lahkumismäng. Aastaid oli Jääger meie koondise kaitseliinis sisuliselt asendamatu lüli.

Paari aasta jagu vanem Enver tegutses aga hoopis rünnakul ning sai koondises kirja kaks maavõistlust (2000. aastal Hongkongi vastu, 2004. aastal Tai vastu), ent sai päris edukalt hakkama kodustel meistrivõistlustel: kuus hooaega FC Floras ja paar tükki Viljandi Tulevikus tõid talle meistriliigas lõpuks 157 mängu ja 45 väravat. Välismaale pallima Enver Jääger oma karjääri jooksul aga ei jõudnudki ning viimase hooaja meistriliigas tegi ta 24aastaselt.

4. Henri ja Hannes Anier

Eesti läbi ajaloo parim vendadest ründeduo! Omal ajal jõudsid FC Floras üles kasvanud vennad ühe hooaja isegi koos Flora esindusmeeskonnas pallida, enne kui Henri Norrasse ja Hannes Taani siir-

dus. Omapärasel kombel sattusid nad taas kokku 2014. aastal Saksamaa esiliigaklubis Aue Erzgebirges, kuid läbilöök ei õnnestunud seal kummalgi. Kui Henri värvikas karjäär on teda veel viinud Šotimaale, Rootsi, Soome, Lõuna-Koreasse, Hollandisse ja nüüd Taisse, siis Hannese karjääri on tõsiselt räsinud vigastused – välisklubide esindusmeeskonnas on tal Odense, Erzgebirge ja Taani esiliigaklubi Thistedi eest kokku kirjas vaid kümme liigamängu. Sellest hoolimata suutis Hannes 2014. aasta suvel oma võimaluse koondises ära kasutada – juba oma teises A-koondise matšis tuli ta Tadžikistani vastu vahetusest sisse ja lõi võiduvärava. Henri koondisestatistika on praeguseks 77/17, Hannesel 4/1.

3. Henrik ja Hindrek Ojamaa

Anieridega küllaltki sarnane dünaamika on vendadel Ojamaadel – vanem Henrik (koondises 50/1) on oma karjääris jõudnud kaugemale ning kogenud väga erinevaid jalgpallikultuure, noorem Hindrek on selles vallas olnud tagasihoidlikum, ent samuti välismaal käinud ja elu näinud. Nagu ka Anierid, mängisid mõlemad mehed möödunud aastal Eestis, ent eri tiitlipretendentide ridades.

Rebimine Anieridega oli tihe, kuid nagu artikli alguses mainitud sai: otsustavaks sai võrdlus kahe vähem eduka venna vahel ning siin tuleb eelis anda Hindrek Ojamaale, kelle karjäär ei ole teda küll viinud nii tugevasse klubisse kui Hannes Anieri Odense, kuid kes on karjääri jooksul siiski peaaegu igal pool stabiilselt mänguaega teeninud. Väga palju vigastuste küüsis olnud Hannes Anier ei ole lihtsalt piisavalt palju mänginud, et tema karjääri Hindrek Ojamaa omast paremaks hinnata. Eesti koondises on mõlemal mehel kirjas võrdselt neli kohtumist.

Henriku ja Hindreku vanem vend Harri oli noorena samuti lootustandev mängumees, kuid temast sai hoopis jalgpalliagent, kes hoolitseb nüüd muu hulgas vennaste karjääri eest.

2. Sander ja Eino Puri

Kuidas nimetada kaht venda, kes pole tegelikult kaksikud, vaid hoopis kaks kolmandikku kolmikutest? Tõelisest spordiperest pärit Puride puhul ei maksa üldse imestada, et Sander ja Eino jalgpallis läbi lõid – nende kolmikõde Kadri oli heal tasemel võrkpallur nagu ka ema Keete. Spordist läbi imbunud olid ka isa Raul ja vanaisa Endel.

Kui paremäär Sander on aastaid välismaal mänginud, Eesti koondist 88 korda esindanud ja kolmel korral ka Eesti meistriks kroonitud, siis keskpoolkaitsja Eino karjäär päris nii säravalt ei kulgenud – Eesti koondise eest jõudis ta platsile vaid viiel korral ning käis paaril hooajal ka välismaal kätt proovimas, kuid põhilise jalgpallitee käis ta siiski koduses meistriliigas. Peaaegu kümnel hooajal mõne tiitlipretendendi ridadesse kuulunud Eino mängis meistriliigas enam kui 250 mängu ja tuli meistriks nii Levadias kui Kaljus.

Urmas ja Meelis Rooba esindasid Eesti koondist kahe peale kokku 120 korda.

Fotod: Lembit Peegel

1. Urmas ja Meelis Rooba

Esikoha puhul suurt küsimust olla ei saanud. Vennad Roobad on selgelt olnud kõige kõrgema lennuga Eesti jalgpallurid. Aasta noorem Urmas mängis aastaid äärekaitsjana Taani kõrgliigas ning tema nelja-aastane aeg FC Kopenhaagenis on hoolimata sagedastest vigastustest senimaani üks alahinnatumaid välismaal mänginud eestlaste saavutusi – lõppude lõpuks tõi see talle kolm Taani meistritiitlit.

Meelis Rooba tähelend küll nii särav ei olnud, kuid noorena peeti ka teda keskpoolkaitses ülimalt andekaks mängijaks, enne kui vigastused vahele tulid ja suurele välismaa-karjäärile kriipsu peale tõmbasid. Eesti mõistes oli sellest hoolimata tegu väga korralikul tasemel mängijaga – koondises sai ta kaheksa aastaga kirja 50 mängu ja neli väravat, Urmase arvele jäi rahvusmeeskonnas 70/1.

Väärt mainimist: Vitali ja Vladislav Gussev, Kert ja Mikk Haavistu, Artur ja Eduard Maurer, Vadim ja Nikita Mihhailov, Vitali ja Juri Leitan, Heinrich ja Rudolf Voldemar Paal, Daniil ja Eduard Ratnikov, Aleksei ja Daniil Savitski, Otto ja August Silber, Karl-Rudolf ja August Silberg, Ats ja Mikk Sillaste, Taijo ja Timo Teniste. Poolvennad Dmitri Kruglov ja Jevgeni Harin oleksid kindlasti samuti tabelisse pääsemist väärt, ent Harin võttis Vene kodakondsuse ning Eesti koondise eest seega mängida ei saa.

Lähiaastatel võivad lisanduda: Mattias ja Kristofer Käit, Karol ja Raimond Mets, Henrik ja Gregor Pürg.

Maailm

Kogu maailma puhul on valik mõistagi tunduvalt laiem, kuid ometi eristuvad teistest selgelt mõned vendade paarid, kus mõlemad pooled on oma karjääris olnud väga edukad. Samamoodi nagu Eesti poolel reastasime siingi viis paremat vendade paari, allpool toome aga välja veel portsu vendi, kes väärivad selles kontekstis mainimist.

5. Yaya ja Kolo Touré

Elevandiluuranniku tähtedest on Yaya küll kaks aastat noorem, kuid just tema oli see, kes 18aastasena esimesena kodumaa tolmu jalgelt pühkis ja Euroopasse siirdus – 2001. aastal liitus Yaya Belgia klubi Bevereniga, aasta hiljem siirdus aga Kolo Arsenali. Samal ajal kui vanem vend Arsenali põhimehena suuri tegusid tegi, tuli Yayal oma suurt läbimurret veel pisut oodata – põigetele Donetski Metalurgi, Pireuse Olympiakosesse ja Monacosse järgnes suur läbimurre, kui 2007. aastal liitus ta FC Barcelona meeskonnaga, mis paar hooaega hiljem Pep Guardiola käe all tõelise hoo sisse sai ja 2009. aastal lausa kuus tiitlit korjas. Meistrite liiga finaalis tuli tavapäraselt keskpoolkaitsjana toimetanud Yayal sealjuures tegutseda endale võõral keskkaitsja positsioonil.

Tõeliseks legendiks mängis Yaya ennast aga Premier League’is, kus ta sai Manchester City ridades kaheksa hooaega kirja. Tõelise kastist kastini poolkaitsjana säras ta nii kaitsefaasis kui rünnakul – hooajal 2013–14, kui City krooniti Inglismaa meistriks, lõi ta keskväljamängijana Premier League’is lausa 20 väravat, olles sellega senimaani Frank Lampardi kõrval ainus poolkaitsja, kes ühe hooajaga sellise tabamuste arvuni jõudnud.

Kolo mängis aastatel 2009–2013 samuti Manchester Citys, aga Premier League’is jäi tema suurimaks saavutuseks kahtlemata hooajal 2003–04 Arsenali põhimehena tiitli võitmine – mäletatavasti ei kaotanud Arsenal toona kogu liigahooaja peale mitte ühtegi kohtumist. Meistrite liiga finaalis sai tema oma võimaluse 2006. aastal, kuid Arsenal jäi toona Barcelonale napilt alla.

Vennad võitsid Elevandiluuranniku koondisega 2015. aastal üheskoos ka Aafrika meistritiitli.

Yaya Touré Manchester City eest Meistrite liigas mängimas.

Foto: Alex Livesey, UEFA / UEFA via Getty Images

4. Fritz ja Ottmar Walter

Bobby ja Jack Charltoni kõrval on Fritz ja Ottmar Walter senimaani ainsad vennad, kes jõudnud MM-tiitlini – aastal 1954 Lääne-Saksamaa ridades. Teise maailmasõja ajal pääsesid sõjavangi langenud mehed tänu jalgpallile GULAGi vangilaagrist ning kerkisid kodumaale naasnuna Kaiserslauterni klubi kangelasteks: Fritz lõi klubi eest 364 mänguga 357 väravat, Ottmar 295 mänguga 325 kolli!

Koondises mängis siiski tähtsamat rolli Fritz, kes oli MM-tiitlivõidu ajal ka Lääne-Saksamaa kapten. Kui Ottmar mängis ka tänapäevases mõistes kesktormajana, siis Fritz tegutses väljakul pisut allpool, kuid ei jäänud resultatiivsuse poolest vennale alla. Kuulsas finaalivõidus Ungari vastu mängis sakslaste kasuks ka vihmane ja jahe ilm – seda hakati Saksamaal nimetama Fritz Walteri ilmaks, sest just sellistes oludes kippus vanem Walter eriti särama.

3. Sócrates ja Raí

11aastane vanusevahe tähendas seda, et Sócrates ja Raí ei saanudki koos Brasiilia koondises mängida, hoolimata sellest, et nad olid mõlemad väga kõval tasemel mängijad ja kõigele lisaks ka vennad. Vanem Sócrates, keda tunti ründava poolkaitsja positsioonil eelkõige tema pika soengu, stiilse habeme ja peapaela poolest, on neist kahest selgelt tuntum ja kuulsam, kuid Raíl on vastu panna midagi sellist, millest Sócrates ilma jäi – 1994. aastal tuli Raí Brasiilia koondisega maailmameistriks.

Seitsme aasta jooksul esindas Sócrates koondist 60 korral ja lõi 22 väravat, kusjuures 1982. aastal oli ta MM-finaalturniiril Brasiilia meeskon-

na kapten. Suurema osa klubikarjäärist veetis ta kodumaal, kuid hooaja 1984–85 veetis ta Itaalias Fiorentina ridades.

Kaheksakümnendatel oli mängujuht Sócrates sisuliselt Brasiilia koondise aju, kuid pärast 1986. aasta MMi, mille veerandfinaali penaltiseeria Brasiilia Prantsusmaale kaotas (Sócrates oli esimene eksija), lõpetas ta koondisekarjääri.

Raí jõudis rahvusmeeskonda aasta hiljem ning tiitleid kogus ta vanemast vennast lõpuks isegi rohkem, samuti oli märkimisväärsem tema karjäär Euroopas, kus ta PSG ridades ennast üheksakümnendate keskel klubi legendiks mängis. Samuti ründava poolkaitsjana tegutsenud Raí sai koondises lõpuks kirja 49 mängu ja 17 väravat.

2. Frank ja Ronald de Boer

15. mail 1970 nägid ilmavalgust jalgpalliajaloo parimad kaksikud. Keskkaitses mänginud Frank ja rünnakul, ründava poolkaitsjana või paremal äärel toimetanud Ronald kerkisid üheskoos üheksakümnendatel Amsterdami Ajaxi põhitegijateks, aitasid klubi kümnendi keskel Meistrite liiga tiitlini ja veel mitme trofeeni, enne kui nad klubiga tülli läksid ja 1999. aastal üheskoos FC Barcelonasse müüdi. Üheskoos said nad hiljem mängida veel nii Rangersis kui ka kahes Katari klubis, Hollandi koondisega tulid nad 1998. aasta MMil neljandaks.

Pisut edukamaks saab lugeda mõned minutid vanema Franki karjääri, kes sai Hollandi koondises lõpuks kirja 112 mängu ja 13 väravat – sama palju tabamusi jäi ka Ronaldi arvele, kuid tema mängude arvuks jäi 67. Mõlemad mehed teenisid hääli ka Ballon d’Ori hääletustel: 1998. aasta eduka MMi järel oli Frank näiteks 11. ja Ronald 21. kohal.

Michael Laudrup 2020. aastal UEFA promoüritusel.

Foto: UEFA

1. Michael ja Brian Laudrup

„Ballon d’Or ei tähenda midagi, sest Michael Laudrup ei ole seda võitnud.“ „Kes on parim mängija jalgpalliajaloos? Laudrup.“

„1960ndatel oli Pelé, 70ndatel Cruijff, 80ndatel Maradona ja 90ndatel Laudrup.“

Need kolm tsitaati pärinevad Pep Guardiolalt, Andrés Iniestalt ja Franz Beckenbauerilt. Pole paha! Ei ole kahtlustki, et taanlast Michael Laudruppi, kes esindas oma tippaegadel teiste seas FC Barcelonat, Real Madridi, Juventust, Rooma Laziot ja Amsterdami Ajaxit, võib julgelt pidada jalgpalliajaloo üheks paremaks mängijaks. Mida suutis aga tema viis aastat noorem vend Brian?

Teiste seas Müncheni Bayerni, Fiorentina, AC Milani, Chelsea, Ajaxi ja Rangersi särki kandnud Brian lõpetas vigastuste tõttu karjääri vaid 31aastaselt, ent jõudis selle jooksul tulla Euroopa meistriks, Meistrite liiga võitjaks, Itaalia ja Šotimaa meistriks ning Taani koondisega ühes vennaga ka konföderatsioonide karikaturniiri võitjaks – kusjuures võidu järel tunnistati Brian ka turniiri parimaks mängijaks. Ei saa öelda, et Brian oleks kuidagi vanema venna varju jäänud – ka tema karjäär oli särav ja edukas. Kui Michael tegutses peamiselt ründava poolkaitsjana, siis Brian paremäärena.

Huvitav kurioosum juhtus 1992. aasta Ballon d’Ori valimisel: Michael, kes oli otsustanud EMil triumfeerinud Taani koondisesse mitte minna, valiti seitsmendaks, aga sellega polnud ta oma peres isegi parim, sest Euroopa meistrist vend Brian tuli hääletusel kuuendaks! 1998. aastal olid mõlemad vennad taas nomineeritud: seekord sai Brian 23. koha, Michael 20. koha.

Väärt mainimist: Thiago ja Rafinha Alcântara, Jordan ja André Ayew, Franco ja Giuseppe Baresi, Sven ja Lars Bender, Jérôme ja Kevin-Prince Boateng (poolvennad), Bobby ja Jack Charlton, Eden ja Thorgan Hazard, Lucas ja Theo Hernández, Filippo ja Simone Inzaghi, Ronald ja Erwin Koeman, Niko ja Robert Kovač, Diego ja Gabriel Milito, Gary ja Phil Neville, Rafael ja Fábio.

1998. aasta MM-finaalturniir. Brian Laudrup (paremal) on värskelt värava löönud Brasiilia koondisele.

Foto: Patrick Kovarik, AFP/Scanpix