Maailm

Viimane mohikaanlane jalgpallistunud maailmas

Ajal, mil jalgpall vallutab südameid absoluutselt igas maailma otsas, on Vaikses ookeanis asuvad Marshalli saared jäänud senimaani kogu maailmas ainsaks riigiks, millel ei ole mitte kunagi olnud oma jalgpallikoondist.

Tekst: Raul Ojassaar

Jah, isegi Vatikani ja Monaco vutikoondis on kokku tulnud ja mänge pidanud, hoolimata sellest, et UEFA või FIFA liikmelisusest võivad nad hetkel vaid unistada. Marshalli saartest lõunas asuv vaid kümne tuhande elanikuga Nauru suutis hiljuti oma võistkonna kokku panna, 58 000 elanikuga Marshalli saared peavad aga endiselt ootama.

Vaikne ookean on meeletult suur, Marshalli saared on meeletult väikesed ning asuvad keset seda lõputut vett umbes Austraalia ja Havai vahel enam kui tuhande saare ja atolli peal, mis asuvad teineteisest nii kaugel, et kui asetada pealinn Majuro kaardi peal Tallinna kohale, ulatuks põhjapoolseim osa riigist Lapimaale, läänepoolseim Kesk-Norrasse ja lõunapoolseim Läti ja Rootsi vahele Läänemerre. Sellest hoolimata on riigi kogupindala vaid 181 ruutkilomeetrit – vaid õige pisut suurem kui Vormsil. Suur osa sellest on omakorda hajutatud väikeste asustamata ja asustamatute saarte ja atollide peale, mis muudab tegelikult kasutatava maa-ala veelgi väiksemaks.

Atollid on veel ka tohutult kitsad. Mainitud pealinn Majuro asub näiteks sellisel atollil, mille ühest nurgast teise saamiseks tuleb autoga sõita peaaegu 50 kilomeetrit, kuid saare pindala on kokku vaid 9,7 ruutkilomeetrit. Kogu elu käibki heal juhul paarisaja meetri laiuse riba peal.

Ruumipuudusega saab osaliselt seletada ka seda, miks ei ole jalgpall Marshalli saartel kanda kinnitanud – täismõõtmetes platsi jaoks ei ole lihtsalt ruumi! Vähegi laiemad kohad on juba hõivanud teed, hooned ja muu taristu. Tegelikult asub Kwajaleini atollil küll üks suur staadion, kuid

Kohalikku parki kogunevad iga nädal mitu korda mängima nii vanad, noored kui päris lapsed. Seda juhul, kui ilm lubab – tugeva saju korral jäetakse trennid ära. Temperatuuri mõttes on Marshalli saarte ilm väga stabiilne – mitte kunagi pole kraadiklaasi näit kukkunud alla 20 kraadi, rekordpalavus on aga vaid 36 kraadi. Jalgpalli mängimiseks ju väga mõnus! Taamal paistab ka platsi keskel kõrguv laternapost. Foto: Marshalli saarte jalgpalliliit kogu saar on USA sõjaväebaasi valduses ja tavainimestel sinna asja ei ole. Just nimelt USA mõjutusest tasub otsida ka teisi põhjuseid, miks jalgpalli väikeriigis sisuliselt ei mängita. Teise maailmasõja käigus USA kätte läinud saarel hakati ameeriklaste mõjutusel mängima korvpalli ja võrkpalli, mis on tänini riigis kaks populaarseimat spordiala. Mõistagi tuleb suureks kasuks ka asjaolu, et nende alade jaoks sobivaid väljakuid on riigis võimalik rajada! Pealinn Majuro asub näiteks Iseseisvuse said Marshalli saared 1979. aastal, aga enne seda oli USA jõudsellisel atollil, mille ühest nud ühe imetillukese osa riigist teha nurgast teise saamiseks maailmakuulsaks. Nimelt viidi Marshalli tuleb autoga sõita peaaegu 50 kilomeetrit, kuid saare saarestikku kuuluval Bikini atollil 1946. aastal läbi ajaloo esimene avalik tuumapommikatsetus. Selle järgi hakati nimepindala on kokku vaid tama naiste päevitusriideid.

9,7 ruutkilomeetrit. Jalgpall kogub hoogu, kõigest hoolimata

Päris võõras jalgpalli mängimine Marshalli saarte elanikele siiski ei ole. Oluline osa riigi rahvastikust koosneb mujalt sisse rännanud inimestest, kellest mõned on endaga kaasa toonud ka tükikese jalgpallikultuuri. 2020. aasta viimasel päeval asutati viimaks Marshalli saarte jalgpalliliit, mille

esimeseks presidendiks sai Shem Livai – kohalik mees, kes mängis USA Neitsisaartel õppides ka natuke jalgpalli, kuid kel muud vutitausta ei ole. Livai sõnab usutluses The Athleticule, et tema huvi saareriigis jalgpalli arendamise vastu tekkis alles siis, kui tema poeg vuti vastu huvi tundma hakkas. „Olen entusiastlik vanem ja hakkasin juurdlema, miks meie riigis jalgpalli ei mängita. Tahtsin seda oma poja jaoks muuta. Oleme selle kogukonna liikmed, kes soovivad oma laste tulevikku panustada.“

Senise tegutsemisaasta jooksul on kohalik vutiliit teinud samme selle suunas, et käima panna koolidevahelised võistlused, samuti korraldatakse elanikele, sealhulgas lastele, mitu korda nädalas kohalikus pargis treeninguid. Tingimused on askeetlikud: väravaid ja piirjooni asendavad koonused, väljaku suurus on tingitud pealinna suurima pargi mõõtmetest: kogu platsi peal mängides saab väljaku pikkuse venitada isegi 40 meetrile ja laiuse 30 meetrile. Seda klausliga, et Orissaare tamme kombel jääb sel juhul väljaku keskele ka laternapost. Koolidevaheliste võistluste tarbeks joonistatakse väljak maha pisut väiksemates mõõtmetes ja ilma postita, kuid see tähendab, et korraga mahub platsile väravavaht ja neli väljakumängijat. Algus seegi!

Just laste ja noorte huvi jalgpalli vastu võiks olla see, mis lubab Marshalli saartel ühel hetkel ka rahvusmeeskonna moodustada. Kui see õnnestub, on esimene samm osalemine kohaliku regiooni võistlustel – Mikroneesia mängudel ja Vaikse ookeani mängudel. Sealt edasi viiks loogiline tee juba Okeaania jalgpalliliidu ja FIFA liikmeks saamiseni, ent selleks on esmalt vaja sobivat väljakut, valmisolekut rahvusvahelistel võistlustel osalemiseks ja palju muud, nii bürokraatlikus kui sportlikus plaanis.

Riigi väheste jalgpallitegelaste suur ühine unistus on ühel päeval osaleda MM-valiksarjas. Rahvaarvu suhtes ei tohiks olla küsimustki: samas suurusjärgus elanike arvuga Fääri saared on suurepäraselt näidanud, et ka nii väikesed riigid suudavad konkurentsi pakkuda. Pealegi oleksid Marshalli saarte vastasteks Okeaanias paljud teised pisiriigid, kellega on sisuliselt võrdne võrdse vastu madistada… kui lõpuks meeskond kokku saadakse.

Väljakud ja väravad märgitakse maha koonuste abil. Ehk on selle foto peal ka mõni noor, kes kuulub kunagi Marshalli saarte koondisesse? Foto: Marshalli saarte jalgpalliliit

Atlantis, mitte Majuro?

Ent selle kõige juures on veel üks suur aga. Arengumaade toetamisega tegelev Maailmapank avaldas eelmise aasta lõpus raporti, kus näidati, mida võib maailmamere veetaseme tõus, mis on kliima soojenemisest tingitud, endaga kaasa tuua. „Kui globaalselt jätkub senine süsihappegaasi õhku paiskamine, ähvardab Marshalli saarte elanikke veetaseme tõus, mis kujutab ohtu nende maale ja kultuurile,“ seisis raportis. Teisisõnu: kui senised trendid jätkuvad, löövad lained varsti üle Marshalli saarte kokku ning alles jäävad vaid mälestused. Seda juhul, kui inimesed sealt enne minema pääsevad. Tingimused on askeetlikud: Tegu ei ole sealjuures ennustusega, väravaid ja piirjooni mis puudutaks järgmist sajandit või aastasadu – prognooside kohaselt võib asendavad koonused, asi väga ohtlikuks minna juba mõneväljaku suurus on tingitud kümne aasta pärast. Juba praegu upupealinna suurima pargi tavad tõusuveed regulaarselt kohalikke mõõtmetest. autoteid. Kolimise kõrval on üks võimalik lahendus kuivendamise teel maapinna juurde tekitamine ja vallide abil selle kindlustamine. Pealinna Majuro juures on mitu sellist projekti juba töös, kusjuures ühele neist loodetakse rajada ka spordikeskus koos jalgpalliväljakuga. Ühel päeval loodetakse just selsamal platsil võõrustada MM-valikmängu. Senikaua tuleb neil oma oskusi lihvida aga pargis väikesel platsil.

10 meetri

kõrgune on Marshalli saarte kõrgeim punkt. Kogu riigi keskmine kõrgus merepinnast on vaid kaks meetrit.

Üks kuuest

GPS-süsteemi toimimise jaoks vajalikust maapealsest jaamast asub just Marshalli saartel.

295 inimest

elab Marshalli saartel ühe ruutkilomeetri kohta. Eestis on see näitaja peaaegu kümme korda väiksem.