Koondis

Kõik märgid paistavad head

Kui pisut kaugemale suumida, on Eesti koondisel olnud viimane aasta lausa ootamatult ilus, kusjuures selle talve jooksul on asjad läinud üha paremaks. Kõige selle juures tuleb meil aga juba märtsi lõpus võidelda selle nimel, et mitte Euroopa seitsme kehvema koondise seas maanduda.

Tekst: Raul Ojassaar

Arvestades seda, millises augus paistis meie koondis olevat vaid pisut rohkem kui aasta tagasi, tundub praegune seis olevat kui pehme muinasjutt. Koondis lööb taas väravaid ning on suuteline ka endast märksa tugevamate vastaste vastu kaitses nulli hoidma. Balti turniirigi suutsime 83aastase pausi järel lõpuks ära võita. FC Flora jõudis vaid Eesti mängijaid kasutades Konverentsiliigas alagrupiturniirile ning pakkus paljudele mängijatele võimalust väga heal tasemel kogemusi koguda.

Kogu selle tausta juures tundub tõsiasi, et hakkame peagi pidama suuri mänge selle nimel, et mitte Rahvuste liigas D-liigasse kukkuda, nagu mingisugune taak ammusest tumedast perioodist. Just nii palju on vahepealne 2021. aasta asju muutnud.

Kõige suurema sammu on meie koondis teoreetiliselt edasi teinud aga hoopis sel talvel – mängijate üleminekute kaudu. Kui võtta ette eelmise aasta viimase koondiseakna esialgne koosseis (enne seda, kui sealt jäid mõned mängijad vigastuste tõttu eemale), on selle talve jooksul kas välisklubiga liitunud või välisklubist naasnud lausa 11 mängijat ehk vaid pisut vähem kui pool kogu rivistusest! Sealjuures on sisuliselt eranditult olnud need üleminekud õnnestumised: väga mitu neist mängijatest on karjääris teinud selge sammu edasi ning esimesed märgid on paljude puhul ka mänguaja poolest kas head või lausa väga head.

Viimane omava- Koondistejalgpall on oma olemuselt mõneheline kohtumi- ti kummaline moodustis, kus tihtipeale võivad ne Küprosega lõppes meile magusalt: Mattias mängijate tegelikud võimed või igapäevane mängutase jääda tulemuste osas täiesti kõrvaliseks Käidi üleminutite teguriks. Meenutame kasvõi meile edukat ja lekauglöök tõi gendaarset 2012. aasta EM-valiksarja: kui vaadameile A. Le Coq ta mängijate koduklubisid ning nii varasemat kui Arenal 1 : 0 võidu. Foto: Jana Pipar hilisemat klubikarjääri, ei oleks meil tohtinud olla ei Serbia ega isegi Sloveenia vastu erilist variantigi. Ometi surusid sinisärgid ühtse hingamise, totaalse eneseusu ja väikeste õnnestumiste toel järjest vastu muru mitu endast paberi peal tunduvalt tugevamat meeskonda. Jõudsime suurturniirile lähemale, kui selleks hetKoondistejalgpall on oma keks oli seda suutnud näiteks Soome olemuselt mõneti kummaline koondis, kus kümmekond aastat vamoodustis, kus tihtipeale võivad rem mängisid pallurid Euroopa ab soluutsetest tippklubidest. mängijate tegelikud võimed Sellesama 2011. aasta sügise juurvõi igapäevane mängutase de naastes: meie koondise suurvõijääda tulemuste osas täiesti dud Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle kõrvaliseks teguriks. tulid vahetult pärast seda, kui kaks meie vaat et kõige olulisemat tegijat – Konstantin Vassiljev ja Raio Piiroja – olid äsja teinud klubikarjääris suure sammu edasi, liitudes Permi Amkari ja Arnhemi Vitessega. FC Levadiast oli äsja Norrasse Sogndali

siirdunud ka Taijo Teniste. Vaid kolm üleminekut andsid kogu koondisele meeletu energiasüsti. „Meil oli olnud arvestatav ebaõnnestumiste periood, aga mul on hästi meeles, et enne Sloveenia reisi oli kohe algusest peale kogu vaib õige. Saime parima koosseisu kokku, mängijatel olid klubijalgpallis olnud positiivsed emotsioonid ja see kandus kõik koondisesse edasi,“ meenutas koondise toonane abitreener Janno Kivisild hiljuti Jalkale. Need olukorrad ei ole mõistagi päris üks ühele võrreldavad, ent mõelda vaid, kui mõnus võib koondises praegu olla, kui Küprosele astutakse vastu tubli koondiseaasta ja suisa ülevoolavalt positiivsete klubivahetuste pealt? Annaks vaid, et viimasel hetkel vigastused kimbutama ei hakkaks.

Mõnus enesekindlus

Kuigi Küprose klubijalgpall on teadupoolest väga kõval tasemel, ei ole nende koondis sarnaseid tulemusi näidata suutnud – sealsed rikkad tippklubid palkavad väga palju välismängijaid ning kohalikud pallurid on tippmeeskondades pigem taustarollides. Lihtne näide: kui võtta Küprose liiga hetke kuus paremat meeskonda ja rivistada nende mängijad sel hooajal teenitud mänguaja järgi, kuulub kuue meeskonna 11 põhitegija sekka kokku vaid

Eesti algrivistus enne sügisest kodumängu Belgiaga. Sellest rivist ei vahetanud talvel klubi vaid Joonas Tamm ja Konstantin Vassiljev!

Foto: Jana Pipar

Eesti koondislaste üleminekud talve jooksul

Henri Anier – Paide Linnameeskond → Muangthong United (Tai kõrgliiga) Karl Jakob Hein – Arsenal U23 → Reading (Inglismaa esiliiga, laen) Matvei Igonen – FC Flora → Bielsko-Biała Podbeskidzie (Poola esiliiga) Vladislav Kreida – Helsingborg → Rivne Veres (Ukraina kõrgliiga) Märten Kuusk – FC Flora → Újpest FC (Ungari kõrgliiga) Mattias Käit – Bodø/Glimt → Bukaresti Rapid (Rumeenia kõrgliiga) Karol Mets – Sofia CSKA → FC Zürich (Šveitsi kõrgliiga) Artur Pikk – FK RFS → FCI Levadia (Eesti kõrgliiga) Rauno Sappinen – FC Flora → Gliwice Piast (Poola kõrgliiga) Erik Sorga – VVV-Venlo → IFK Göteborg (Rootsi kõrgliiga) Bogdan Vaštšuk – FCI Levadia → Poltava Vorskla (Ukraina kõrgliiga, laen)

Eesti ja Küprose varasemad kohtumised

1994 maavõistlus Küpros–Eesti 2 : 0 1995 maavõistlus Küpros–Eesti 3 : 1 1996 maavõistlus Küpros–Eesti 1 : 0 1998 maavõistlus Küpros–Eesti 4 : 0 1999 maavõistlus Küpros–Eesti 1 : 2 2001 MM-valikmäng Küpros–Eesti 2 : 2 2001 MM-valikmäng Eesti–Küpros 2 : 2 2017 MM-valikmäng Küpros–Eesti 0 : 0 2017 MM-valikmäng Eesti–Küpros 1 : 0

kümme Küprose passiga meest, kusjuures mitte üheski meeskonnas ei ole 11 enim mänguminuteid teeninud mängija seas rohkem kui kaht küproslast. 2019. aastal läbi viidud uuring tuvastas, et Küprose liigas on kõige suurem leegionäride osakaal (66,8%) ja kõrgeim keskmine vanus (27,41).

Samas mängib lõviosa Küprose koondislastest siiski kodumaal: väga heal tasemel palgad lubavad ka seal hästi ära elada. Samuti võib arvata, et välisklubidele ei ole kõige lihtsam silma jääda või areneda, kui isegi kodumaa klubides mänguaega väga väheks jääb. Mõned üksikud erandid on siiski ka neil ette näidata – suvel siirdus Belgia klubi Charleroi ridadesse 19aastane keskkaitsja Stelios Andreou, talvel liitus MLSi klubi Sporting Kansas Cityga 20aastane ründav poolkaitsja Marinos Tzionis.

Üldine koondiseolukord ei ole Küprose meestel aga kaugeltki nii positiivsetest toonidest kantud kui Eestil. Eelmisel aastal peetud 12 kohtumisest suudeti võita vaid üks (MM-valikmäng märtsis Sloveenia vastu), millele järgnes seeria, kus üheksa mänguga saadi kaheksa kaotust ja üks viik (kodus Maltaga). 2021. aastal lõi Küprose koondis kokku vaid kolm väravat.

Sülitame nüüd kolm korda üle õla, aga märtsi lõpu eel paistavad kõik märgid olevat Eestile sobilikud. Meie koondisel läheb hästi, me oleme enesekindlad ja usume võitu. Koondisejalgpallis on see olulisemgi kui mõni üksik kvaliteetne mängija. Muude variantide peale ei soovi praegu mõeldagi: andke see Küpros ainult ette, küll ära võtame!