Treener: Nikita Andrejev

Nikita Andrejev:

mängu ajal mul sõpru pole!

Eelmisel suvel profikarjääri treeneritöö vastu vahetanud ründaja Nikita Andrejev tunnistab Jalkale antud avameelses intervjuus, et vajas suurte eesmärkide poole liikumiseks rohkem karmi sõna kui õlalepatsutust. Seevastu treenerina soovib endine kollikütt noori mängijaid võimalikult palju aidata ja toetada.

Tekst: Indrek Petersoo

Põhjalik intervjuu Andrejeviga ilmub Jalkas kahes osas. Usutluse esimese poole avaldasime aprillikuu Jalkas.

Mille taha jäi sinu debüüt La Ligas?

Almería esindusmeeskonna eest ma ei mänginud ega olnud isegi üles antud, aga treeningutel osalesin küll. Kui sinna läksin, siis oli peatreeneriks legendaarne mehhiklane Hugo Sánchez, kes hakkas mind kohe treeningutele kutsuma. Mul oli seal väga lihtne, koos duubliga oli isegi raskem treenida. Üldiselt oligi kõik tore – linn, kollektiiv ja kõik muu. Ainus häda seisnes selles, et nende kahe aasta jooksul vahetus meil kuus korda treener – iga kolme kuu järel tuli etteotsa uus mees.

Mul oli Almeríaga leping seitsmeks aastaks, 4 + 3 põhimõttel. Kuna klubi kukkus 2011. aastal La Ligast välja, siis tekkisid koheselt suured rahalised raskused. Hispaania lõunaosas Andaluusias asuv Almería on väike provintsilinn, sealsel klubil ei olnud rahakat sponsorit, meeskonna toimetulek sõltus linna ja regiooni toetusest ning teleõiguste eest saadavast rahast.

Kuna olin reservmeeskonna mängija, siis ütlesid nad mulle, et ei saa enam lepingujärgset palka maksta ega mind duubelmeeskonnas

hoida, kuna see on mõeldud kohalikele noortele. Klubi hakkas mind provotseerima, et lahkuksin oma Nikita Andrejev soovil, aga mul oli leping veel viieks Sündinud 22. septembril 1988 Narvasaastaks ega olnud tahtmist kusagile Positsioon: ründaja minna. Loomulikult ei lubatud mul Karjäär enam koos esindusmeeskonnaga 1995–2001 Narva Paemurru sportreenida, duubliga samuti mitte. dikool Alguses harjutasin koos U17 meeskonnaga, siis keelati see ka ära ja lõpuks pidin käima 25–30 kilo2001–2004 2004–2005 2006–2009 2009–2011 FK Narva Lasnamäe FC Ajax Tallinna FC Levadia UD Almería (ESP) meetri kaugusel asuvas külas sealse 2012–2013 FK Tjumen (RUS) filiaalklubi U15 meeskonna treenin- 2014 FK Sokol Saratov (RUS) gutel. 2014–2016 FK Tambov (RUS) Mulle anti treeninguplaan ja öeldi selgelt, et kui tahad sinna trenni 2017–2019 2020 2020–2021 Tallinna FCI Levadia CF Intercity (ESP) Tallinna JK Legionminna, siis mine, aga kui ei taha, siis Alates augustist 2021 Tallinna FCI Levalõpeta leping omal soovil. Võtsin dia abitreener rendiauto ja sõitsin päevast päeva Venemaa U19 noortekoondises 11 mäntreeningutele, aga oli selge, et kaua gu ja kaks väravat ma lastega koos treenida ei saa.

Valeri Ovtšinnikov agendina rõhutas, et pean kõikidel treeningutel osalema ja oma lepingulisi kohustusi täitma. Põhiküsimuseks oli lepingu juriidiliselt korrektne lõpetamine. Leidsin spordijuristi, kellega suhtlen tänase päevani, ta aitas mul paari päevaga asjad ära lahendada ja sain sealt tulema.

Edasi viis tee sind Venemaale, aga kas oli ka teisi variante?

Mul oli võimalus jätkata Hispaania kolmandas liigas Valencia CFi farmklubis. Kuna Almería lõpetas mu lepingu pärast 1. septembrit, ei saanud ma enam vabaagendina teise klubisse siirduda, aga kolmandas liigas oleksin saanud mängida. Pakkumine tehti üheks hooajaks, see-

Almería survestas lepingut lõpetama: „Alguses harjutasin koos U17 meeskonnaga, siis keelati see ka ära ja lõpuks pidin käima 25–30 kilomeetri kaugusel asuvas külas sealse filiaalklubi U15 meeskonna treeningutel.“

järel olnuks mul võimalus edasi vaadata ja endale Hispaaniast tugevam meeskond leida. Iseenesest oli see hea võimalus, aga ma olin üksi olemisest ja koos lastega treenimisest nii vaimselt kui füüsiliselt väsinud. Tahtsin koju. Eestisse jõudnult leidis Ovtšinnikov mulle variandi Venemaa teisest liigast: mängid seal, saad ennast taas käima ja siis vaatame edasi. Mängisin Venemaal viis aastat. Tjumenist on mul head mälestused, tõusime meeskonnaga teisest liigast esimesse, sama võib öelda Saratovi Sokoli ja FK Tambovi kohta. Tambovi klubi jõudis hiljem Venemaa kõrgliigasse, aga ma tulin enne Levadiasse tagasi.

Kas Venemaal maksti head raha?

Üpris head. Seal olid prisked mängupreemiad, preemiate pealt võib Venemaal väga head raha teenida. Palka sain rublades, aga kriisi ajal hakkas kurss langema. Rublad oli vaja Eestisse perele toimetada.

2017. aastal saabusid tagasi Eestisse ja liitusid uuesti Levadiaga. Kas koduigatsus sai võitu?

Jah, tahtsin tagasi koju. Levadia seab alati kõrgeid sihte ja oli mõnel hetkel isegi tugevam meeskond kui selleaegne Tambov. Lisaks oli võimalus mängida eurosarjas ja võidelda meistritiitli nimel. Igor Prins oli taas peatreener, aga meeskond ja mängijad teised kui Hispaaniasse minnes. Ma ei ütleks, et olime kehvad; mängisime, võitlesime ning olime pidevalt teisel kohal, ikka jäi kuldmedalist natuke puudu. Kukkusime auku, kuigi olime pidevalt konkurentsivõimelised.

2018. aastal ühines FC Levadia FCI Infonetiga ning FCI Levadia peatreeneriks tuli Aleksandar Rogić, kes viis meeskonna treeningud ja töökorralduse uuele tasemele. Kuidas seda aega meenutad?

Sellest kõik algas. Rogić oli töötanud koos mitme spetsialistiga eri koondiste juures. Ma teadsin ka enne, kuidas asjad peaksid käima, olin seda nii Hispaanias kui Venemaal vahetult kogenud. Rogić ei toonud midagi uut, vaid üritas organiseerida treeninguid nii, nagu need professionaalses klubis peavad olema. Praegu toimub kõik samamoodi. Vladimir Vassiljev võttis asjad üle ja arendas edasi, seejärel üritasid nad koos Marko Savićiga kõike veelgi paremale tasemele viia.

2019. aasta lõpus sai sinu leping Levadiaga läbi ja läksid taas Hispaaniasse. Miks?

Mul oli pakkumisi ka Bangladeshist, Kasahstanist ja Usbekistanist. Minu agent tegi ettepaneku minna tagasi Hispaaniasse, kus minu kohta oli

veel infot säilinud. Sõitsin ühe Segunda B mees- TJK Legioni konna juurde, aga siis liitusin teisega. Mõtlesin, et ajalugu kordub. Samas leidsin, et pean kogemuste eest sai Andre jev kahe pooliku Premium toel oma teise võimaluse ära kasutama, kui saatus liiga hooajaga seda pakub. kirja 28 mängu

Aga läks samamoodi nagu varem – juba kahek- ja 15 väravat. sa kuud hiljem sõitsin Hispaaniast minema. SeeFoto: Jana Pipar kord sai saatuslikuks koroonapandeemia. Jõudsin InterCity eest mängida vaid kaheksa mängu. Saabusin detsembris, kui hooaeg oli juba täies hoos, Eestis lõppes jalgpalliaasta novembris. Poolteist kuud hiljem olin taas väljakul. Hakkasin vaikselt vormi koguma: tulin vahetusest sisse, paaris mängus alustasin põhikoosseisus, aga märtsi keskel kuulutati välja lockdown ja pandi kogu riik kinni. Mõtlesin, et pagan küll – just elasin sisse.

Elasin Alicantes kolm kuud kodust väljumata. Hispaanias oli kord väga karm. Tallinnas võis sellel ajal rahulikult õues jalutada ja pidi üksnes piiranguid järgima, aga Hispaanias oli ringi liikumine üldse keelatud. Kehtis komandanditund, inimesed võisid minna ainult kauplusesse ja tagasi koju ning sedagi kindla ajagraafiku alusel – millal tohivad liikuda vane- Ei tajunud noorena mad inimesed, millal nooremad jne. individuaalse töö vajalikkust:

Oleksin hea meelega InterCitysse „Mõtlen vahel tagasi ja tunnistan jäänud, aga koroona tõttu kannatasid paljud klubid rahaliselt. Mul oli leping veel aastaks, aga klubi soovis seoses endale, et kui oleksin omal ajal rohkem tööd teinud ja tekkinud olukorraga – me ei mängi- individuaalselt treeninud, peale nud kuue kuu jooksul ühtegi mängu trenni veel 30 minutiks väljakule – lepingu poolte kokkuleppel lõpetada. Tegime seda väga sõbralikult ilma vastastikuste etteheideteta. Klubile jäänud, siis võibolla mängiksin kõrgel tasemel.“ tuleb öelda tänusõnad, sest nad täitsid lockdown’i ajal korralikult kõik kohustused. Kuulsin teistelt mängijatelt, et 70% klubidest kärpisid siis palku 50–75 protsendi ulatuses, aga InterCity seda ei teinud. Nad mängivad ka praegu edukalt ja neil on tubli president. Olen selle võimaluse eest tänulik!

2020. aasta suvel Eestisse tagasi jõudes valisid JK Legioni, mitte FCI Levadia. Miks nii?

Ma ise nende poole ei pöördunud. Artjom Artjunin ja Kirill Nesterov on minu lähedased sõbrad ja nad rääkisid Legionis, et olen hetkel klubita ja lepinguta. Pidasin ka FCI Levadiaga läbirääkimisi, Hispaanias olles helistasin mitmel korral Viktor Levadaga. Levadial oli huvi, arutasime asju, neil oli sellel hetkel Manucho osas olukord lahtine. Marko Savić helistas mulle samuti, ta pidi samal suvel Eestisse tagasi tulema. Lõpuks läks kõik väga kiiresti: Legion tegi mulle pakkumise, Levadia võttis aja maha, aga ma tahtsin kohe mängida. Legionis olid normaalne kollektiiv ja head kaaslased, seetõttu läkski nii, et valisin Legioni. Mängisin Legionis 2020. aasta sügisest kuni 2021. aasta suveni. Kollektiiviga oli kõik hästi. Mängisime koos ja nautisime seda. Kaotusi tuli ette, aga lõppkokkuvõttes täitsime oma eesmärgid. See on muidugi tore, aga Premium liiga pole nautimise, vaid on tulemuste saavutamise koht. See oli klubi probleem. Meeskonda ei suudetud korralikult üles ehitada. Paljud mängijad tulid lihtsalt praktikat saama. Samas mõned mängud mängisime hästi.

Eelmisel suvel otsustasid ootamatult profikarjääri lõpetada ja treeneriks hakata. Kuidas praegu sellele tagasi vaatad?

Vaatan samamoodi nagu siis. See polnud emotsionaalne lähenemine, vaid rahulikult läbimõeldud otsus. Minus ei tekkinud tunnet, et võinuks veel mängida. Olid konkreetsed asjaolud, mis panid olukorra üle järele mõtlema. Esiteks sain FCI Levadialt väga hea pakkumise, mis võimaldas sümboolselt koduklubis treenerikarjääri alustada. Suhtlesime pidevalt Marko Savići ja Vladimir Vassiljeviga, teadsin, kuidas nad heal ja professionaalsel tasemel tööd teevad. Samuti olid mul probleemid põlvega, talvel oleksin pidanud minema lõikusele. Mängisin viimastes mängudes valuvaigistavate süstide toel, kuna ei saanud oma meeskonda alt vedada. Siis saabus ootamatult Levadia pakkumine. Kaalusin plusse ja miinuseid, viimaseid õigupoolest polnudki. Legioni president võis muidugi mõelda, et see kõik oli mul planeeritud, aga meil polnud Levadiaga üldse sellest juttu olnud. Võibolla Markol juba mõte liikus, kuid mina sellest ei teadnud. Tunnistan, et mul oli Legioni ees piinlik. Tahtnuks teisiti, ilusa noodiga lõpetada, aga elus me

olukordi ei vali. Langetasin otsuse, rääkisime Marko ja Viktoriga läbi ja lõime käed.

FCI Levadiasse naasmine võimaldas sul taas Eesti meistriks tulla.

See oli ilmselgelt mängijate ja treenerite tiimi teene.

Kuidas ennast treenerirollis tunned?

Alguses oli harjumatu, sest elu muutus täielikult. Alguses käisin ringi ja vaatasin, harjusin uue rolliga, pöörasin tähelepanu erinevatele üksikasjadele ja nüanssidele. Jalgpallurina tead, mida tuleb teha, aga treeneri ülesanded ja vastutus on teised. Nüüdseks olen juba sisse elanud ning tean täpselt, mida teha ja mille eest vastutan.

Kuidas võrdled praeguseid noori jalgpallureid oma põlvkonna mängijatega?

Meie ajal polnud selliseid võimalusi nagu täna. Meil oli ainult üks treener. Keegi ei pööranud noortele sellisel tasemel tähelepanu ega teinud nendega personaalselt tööd. Levadias olid kogenud mängijad nagu Konstantin Nahk ja Indrek Zelinski, kellelt õppisin väga palju. Varem polnud ka internetis sellises mahus informatsiooni nagu täna. Praeguste noormängijate jaoks on olemas lisatreeningud, fitnessitreenerid ja palju muud.

Meie suutsime oma iseloomu, tahtmise ja talendi pealt rohkem saavutada. Praegu on kõik vajaminev ja tingimused olemas, aga kasvaval põlvkonnal jääb tahtmisest puudu. Üritad neile pakkuda, aga nad ei võta vastu, kõik on muutunud vastupidiseks. Muidugi leidub ka häid näiteid, aga neid on kahjuks vähe.

Kas sinu edu taga oli pigem talent või töö?

Mõlemad koos. Mul oli tohutu soov jalgpalli mängida. Ma ei loe ennast supertalendiks. Mingil hetkel tulid mul kõik asjad hästi välja, ammutasin endasse kõike, mida räägiti. Praeguse aja probleem seisneb selles, et on õpetatavad ja mitte õpetatavad mängijad. Mulle treener sel-

Nikita Andrejev mullu mais FCI Levadia vastu platsil müttamas. Vaid paar kuud hiljem oli mees samas meeskonnas juba treenerina!

Fotod: Liisi Troska

jamängijad nagu Konstantin Vassiljev ja Zakaria Beglarišvili on intellektuaalsemad ja loovamad, sest keskenduvad rohkem muudele asjadele nagu triblingud ja teravad söödud, aga karistusalas olles pead kogu aeg võitlema või vajadusel kaitses aitama. Keegi peab mängu ehitama ja keegi meeskonda tassima. Kaitsjad peavad olema samuti tigedad, et mitte anda ründajale võimalust palliga mängida. Kaitsjad ja ründajad on oma olemuselt sarnast tüüpi mängijad.

Kes on praegu Eesti parimad ründajad?

Rauno Sappinen oli eelmisel hooajal väga hea, hetkel tal kahjuks kõige paremini ei lähe. Ta lõi nii Eesti koondises kui ka eurosarjades olulisi väravaid, hoides FC Florat suures mängus.

Ründajal on hea lüüa väravaid siis, kui meeskonnas on suurepärased keskväljamängijad, kes talle palle ette annavad. Hetkel on FCI Levadial Zakaria Beglarišvili, Bogdan Vaštšuk ja Ernest Agyiri, kes jagavad Robert Kirsile ja Liliule väga häid sööte. Robi (Kirsi hüüdnimi – toim.) eelmine hooaeg oli hullumeelselt hea, aga selleks pead olema õigel ajal vajalikus kohas.

Henri Anier on samuti vastase jaoks ebameeldiv mängija, kes hüppab pidevalt igale poole, selline ongi tõelise ründaja karakter. Suhtleme omavahel, ta on väga meeldiv ja intelligentne inimene. Pärast mängu alati tervitasime ja vahetasime mõned sõnad, aga mängu ajal pole ühelgi kaitsjal meeldiv tema vastu mängida. Alex Matthias Tamm on noor ja perspektiivikas ründaja, kes võib tulevikus kaugele jõuda.

Kes olid sinu oma iidolid?

Minu suur lemmik oli Alessandro Del Piero. Hetkel on maailma parimad tipuründajad Robert Lewandowski ja Karim Benzema. Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo on muidugi omaette klassist, aga nad pole tipuründaja tüüpi.

Olen kuulnud, et õpid usinalt eesti keelt. Kuidas sellega läheb?

Vahepeal käisin eesti keele kursustel, aga need ei andnud mulle palju. Markus Jürgenson aitas veel ülesandeid lahendada, kuid jäi nendega hätta! Küsisin temalt naljatledes, et kuidas saan mina neid asju teada, kui sa ise ei tea. Kui meeskonnas mehed omavahel eesti keeles räägivad, siis katsun kuulates sõnu ja väljendeid meelde jätta, keeleoskus tuleb eelkõige suhtlemise kaudu. Loomulikult on eesti keele oskus laste ja noortega töötades väga oluline. Jalgpallialaseid asju suudan eesti keeles selgitada, aga pikemaid dialooge on veel raske pidada. Üldiselt probleeme pole, vajadusel võtame inglise või vene keele appi.

gitas ühe korra, sain kohe aru ja hakkasin seda ellu viima. Teisele mängijale võib pikka aega samadest asjadest rääkida, aga ta seedib seda väga kaua. Loomulikult olid ka töö ja treeningud väga olulised.

Ma ei ütle, et olen asju alati samamoodi mõistnud nagu praegu. Mõtlen vahel tagasi ja tunnistan endale, et kui oleksin omal ajal rohkem tööd teinud ja individuaalselt treeninud, peale trenni veel 30 minutiks väljakule jäänud, siis võibolla mängiksin kõrgel tasemel. Siis polnud minu lähedal neid inimesi, kes oleksid seda öelnud. Käisin treeningutel, lõin seal väravaid ja arvasin, et olen tegija – miks peaksin veel vaeva nägema? Löön ju Levadias väravaid, milleks veel täiendavalt treenida? Nüüd vaatad möödunud ajale tagasi ja taipad, et kõigele sellele oleks olnud tarvis tähelepanu pöörata. Täna on tingimused olemas, aga paljud noormängijad ei soovi pingutada.

Levadiasse naasmise järel tegi Andrejev 2019. aastal oma parima hooaja, lüües Premium liigas 13 väravat.

Foto: Jana Pipar

Paljud jalgpallurid on öelnud, et Nikita Andrejev on hea meeskonnakaaslane, kuid vastik vastane. Miks on see nii?

Väljakule tulles on ainsaks eesmärgiks mäng võita ja vastane alistada. Ründaja ülesanne on lüüa väravaid ja mitte kaotada kahevõitlusi. Legioni mängijast poole hooaja Öeldakse, et väljakul sõpru pole. pealt Levadia treeneriks: Pead tegema 90 minutit kõvasti „Tunnistan, et mul oli Legioni tööd ning aitama oma meeskonda ees piinlik. Tahtnuks teisiti, ilusa ja kaasmängijaid. Pärast lõpuvilet võin rahulikult kõigiga kätt suruda, noodiga lõpetada, aga elus me kõiki emmata, juttu ajada ja kohvi olukordi ei vali.“ juua.

Oma stiili poolest olid sa nahaalne ja heas mõttes agressiivne ründaja.

Aga kuidas saaks ründaja olla väljakul viisakas ja meeldiv? Sellist asja ei tohi olla. Nii ründajad kui kaitsjad peavadki olema võitlejad. Keskväl-