Järjejutt

„Fännid tuleb lahus hoida,“ selgitas Liis, kes oli end Hille kõrvale istuma sättinud. „Enne mängu Jalka avaldab alates maikuu numbrist järjejutuna Tartu on inimesed sõbralikud, aga kui väravaid linnakirjaniku Juhan Voolaidi lööma hakatakse, võib jamaks minna.“ jalgpalliteemalise novelli „Kao„Mis mõttes?“ tada tuleb osata!“. Uus osa juba „Fännid võivad kaklema hakata. Ma järgmises numbris! nägin Madridi staadionil oma silmaga löömingut pealt. Päris jube.“

Muusika valjuhääldites lakkas ning kõlama hakkas plekine mehehääl. Räägiti kohalikus keeles ning eestlased jutust aru ei saanud, kuid tundus, et tutvustatakse mängijaid. Suurtel ekraanidel jooksid klipid kodumeeskonna varasemate kohtumiste ilusamatest hetkedest, sekka näidati pealtvaatajaid. Need inimesed, keda kaamerasilm tabas, osutasid sõrmega ekraani poole ja hakkasid lehvitama, ajasid käed laiali või vehkisid lipuga. Inimesi voolas staadionikatlasse aina juurde; nüüd oli täidetud umbes kolmveerand toolidest. Kaugel-kaugel all keset platsi oli väike lauake, millel hiilgas miski. See oli Euroopa karikas, mille peale mäng käis. Fännid võtsid laulu üles ja lehvitasid lippe. Hääl kaikus üle staadioni, kord kaugemalt, kord lähemalt. Taas lauldi „Ee-oho-ee-oo, pamppamp-pamp!“, ent kõlas ka teisi meloodiaid, millest mõni oli eestlastele tuntud. „See on nagu mingi väärastunud laulupidu,“ ütles Hille popkornitükke suhu pistes. „Jah,“ vastas Liis. „Meil on laulupidu iga viie aasta tagant, Golanos iga nädal.“ „Kas siia mahub tõesti sada tuhat inimest?“ „Jah. See on üks Euroopa suurimaid staadione.“ „Uskumatu,“ vangutas Hille pead. „Kogu Tartu rahvas mahuks siia ära! Kõik Karlovad ja Annelinnad oleks rahvast tühjad, sest inimesed on jalgpallil. Sport on ikka uskumatult popp.“ „Mitte sport,“ viibutas Liis naerdes näppu. „Ainult jalgpall.“ Ta nõjatus tagasi ja tundis end silmanähtavalt hästi. Talle sobis staadionimelu. „Miks just jalgpall? Miks näiteks kabevõistlusele sadat tuhandet inimest ei kogune?“ „Isa ütleb, et jalgpall on inimeste oma ala, sellepärast.“ „Mis mõttes inimeste oma ala? Kelle ala siis kabe on?“ „No vaata,“ ütles Liis, tõstis ühe jala üle teise ja nõjatus Hille poole. „Igaüks on lapsepõlves mingi spordialaga tegelnud. See, kes käis kabetamas, huvitub ülejäänud elu kabest, kes käis vehklemas, huvitub edaspidi sellest. Lapsena treenitud sport saab inimese osaks, igaüks teab oma ala peenemaid nüansse, tagamaid ja tipptegijaid. Jalgpalli taob lapsepõlves iga poisike ja tänapäeval paljud tüdrukud ka, sellepärast ongi see kõige populaarsem.“ „Ja mina mõtlesin alati, et asi on neis ilusates rohelistes platsides,“ ütles Hille.

„Ei-ei. Spordiala reitingut platsi värv ei mõjuta.“ Kõrvalsektoris tõusis üks palja ülakehaga habemik püsti ja näitas igasse suunda kollast paberit, millel oli kiri EBARDINHO = GOD. Mees nuttis meeleliigutusest, istus oma kohale, rullis paberi kokku ja jõi plasttopsist õlut. „Imelik, et see võrk just värava taga on,“ ütles Hille ja näitas näpuga alla staadionimuru poole. „Mis võrk?“ küsis Liis. „No see väravavõrk.“ „Võrk on hea, siis pole vaja kaugel palli järel käia.“ „Minu arust on see imelik. Värav on kõige hoolsamini kaitstud koht väljakul, seda valvab isegi spetsiaalne mees, aga ikka pannakse võrk just selle taha. Minu arust võiks võrk just ülejäänud ala katta ja väravad olla ainukesed katmata mulgud. Kui pall mulku lendaks, peaks väravavaht sellele karistuseks järele minema ja rahvas teeks talle „buuu!“.“ Hille põsed punetasid rääkides, ta oli erutatud ja rõõmus. Mure ettekande pärast oli ununenud. „Laine!“ hüüdis Liis järsku. „Laine tuleb!“ Vastastribüünil läbis inimesi tõepoolest miski, mis meenutas lainet, ja see „See on nagu mingi miski liikus ringiga eestlaste poole. Kui laine tühja külalissektorini jõudis, tõusid väärastunud laulupidu,“ eestlased püsti ja tõstsid käed. Läheduütles Hille popkornitükke sest kostis plaksutamist ja Liis pööras suhu pistes. pead. „Vaata!“ ütles ta Hillele, kui nad jälle istusid. „Kohalikud lehvitavad meile!“ „Halloo!“ hüüdsid teispool traataeda mees ja naine, tumedasilmsed ja päevitunud. Mehel oli seljas rebitud käiseotstega kollane T-särk, tema põski kattis paaripäevane habe ja kaela ümbritses jäme kuldkett. Naine oli sportlik ja nõtke nagu panter, paljastel käsivartel mängimas musklid, peas süsimustad lokid. Kohalikud tundusid vabad ja rõõmsameelsed, nad rüüpasid plasttopsidest õlut ja viipasid eestlastele. Hille tõusis, võttis oma koti kaasa ja läks lähemale. Ta istus sõbralike golanolaste kõrvale, neid jäi lahutama traataed. „Kas te olete Eestist?“ küsis kohalik naine. „Jaa,“ vastas Hille energiliselt. „Cheers!“ kergitasid kohalikud õlletopse ja Hille kergitas popkornitopsi vastu. „Cheers!“ ütles ta ja naeris. „Ma ei teadnudki, et Pärmimäe võistkonnal fänne on,“ ütles naine, kui oli topsi huultelt eemaldanud. „Ega vist ei olegi,“ ütles Hille. Kohalik naine naeris ja näitas näpuga Liisi peale. Hille märkas alles nüüd, et naisel on pikad erkkollased küüned. „Su kaaslasel on ju roheline fännikleit seljas,“ ütles naine muiates. „Ei-ei,“ hüüdis teiste juttu kuulnud Liis ja viibutas naerdes näppu. „See on tavaline kleit.“

„Küüned annavad su ära,“ ütles naine ja tõstis käe, et eestlased tema oma küüsi näeks. „Golano kollane, Pärmimäe roheline!“ Paar rida tagapool plaksutati käsi, Hille vaatas üles ja üks joobes noormees näitas talle oma biitsepsit. Hille tõstis pöidla, noormees irvitas rahulolevalt. „Jalgpall on Golanos väga populaarne!“ hüüdis Hille läbi traataia. Kära staadionil muutus mängu alguse ootuses aina valjemaks ning pinge kasvas. Kohalik naine haaras ühe käega traataiast, meenutades Hillele oma küünte tõttu hiiglaslikku loomaaialindu. „Jalgpall on igal pool väga populaarne,“ hüüdis naine. „Jalgpall on kõige tähtsam spordiala!“ „Miks ta tähtsam on kui teised?“ küsis Hille. Kuldketiga mees küünitas end üle naise lähemale. Ta tegi silma ja kergitas plasttopsi. „Aga miks on Egiptuse püramiidid suuremad kui teised majad?“ küsis ta. „Ma ei tea,“ vastas Hille ja kehitas õlgu. „Ma olen esimest korda jalgpallivõistlusel.“ Golanolased ei saanud temast aru; nende silmad läikisid ja nad olid kerges joobes. „Mida?“ hüüdsid nad koos. „Kas te ei ole varem Golano staadionil käinud?“ „Ei-ei. Ma pole üldse kunagi jalgpallimängu vaadanud.“

Siiani lahked golanolased muutusid tõsiseks ja jõllitasid Hillet sellise näoga, nagu oleks see neile teatanud, et on vähis ja sureb mõne minuti vältel ära. Naine ja mees sosistasid omavahel midagi, raputasid päid ja enam Hille poole ei vaadanud. Hille ootas natuke ja läks istus tagasi Liisi kõrvale. Staadionil süüdati suured prožektorid, vaatamata sellele, et ülevalt ovaalsest avast sisse tungivat päikesevalgust oli veel küllaga. Roheline jalgpallimuru oli nüüd nii eredalt valgustatud, et näha oleks olnud ka liblede vahel jalutav kärbes; või vähemalt nii ülalt vaadates tundus. Jalgpallurid sammusid ridadena väljakule, rahvas plaksutas ja tunda oli meeleolu muutust tribüünidel. Iga sportlase kõrval oli väike laps, kes mängija käest kinni hoidis; kõige ees astusid punastes särkides ja lühikestes mustades pükstes kohtunikud. FC Golano võistkond kandis seljas kollaseid särke ja jalas sama värvi pükse, kuid nende põlvikud olid mustad. Pärmimäe võistlusvorm oli roheline. Inimesed tõusid püsti ja kõlasid riikide hümnid. Suurtelt ekraanidelt näidati järjest jalgpallureid, kes hoidsid käsi südamel ja laulsid tõsiselt kaasa, pilk kaugusse suunatud. Eestlased seisid samuti püsti ja kuulasid tribüünidelt kostvat laulu. Kui Eesti hümni mängiti, oli rahvas vait.

Mäng algas ning esimesest pallipuudutusest alates oli selge, et võistkondade klassivahe on suur. Hille plaksutas iga kord ja kallutas ennast toolil ette, kui rohelises särgis mängijad palli puudutasid.

FC Golano surus kõvasti, kui pall jõudis mängijani number 10, hakkas rahvas karjuma ja kostis aplaus. „Kas see number kümme ongi Ebardinho?“ küsis Hille. „Jah,“ vastas Liis ja hüüdis: „Oi kui ilus tsenderdus.“ „Tsenderdus?“ kisas Hille Liisile kõrva. „Ma arvasin alati, et selle asja nimi on tsendeldus.“ FC Golano surus, pall käis kiiresti mehelt mehele; pärmimäelased olid selgelt hädas, nad tõuklesid ja viskusid vastastele jalgadesse. Kohtunik vilistas tihti ja andis palli kohalikele. Mängitud oli kõigest kolm minutit, kui Ebardinho peale lõi. Pall tabas latti, rahva kisa tribüünidel oli kõrvulukustav. „Ee-oho-ee-oo, pamp-pamp-pamp!“ laulsid kõik ning eestlased lõid lauluga kaasa. Inimesed tegid kõike saja tuhandekesi koos. Nad kargasid koos püsti ja haarasid koos peast, ohkasid koos ja aplodeerisid koos. „See on täiesti uskumatu,“ hüüdis Hille. „Ma pole kunagi midagi sellist näinud. Siin tekib tunne, et kõik need inimesed on ühe suure organismi osad.“ Pahh! Ebardinho lõi ja pall oli väravas. Mängija rebis särgi seljast, osutas nimetissõrmega taeva poole, viskus rinnuli staadionimurule ja laskis nii liugu. Meeskonnakaaslased kargasid talle selga ja moodustus kuhi, millest konkreetseid Kui korvpallis visatakse korvi, inimesi eristada ei saanud; ainult üksmõtlevad inimesed, et ei teist patsutavaid käsi, kõikjalt välja turole hullu, aga kui jalgpallis ritavaid jalgu ning higiste kehade vahele lüüakse värav, on hullu. viltu litsutud päid. Pealtvaatajad hüppasid toolidelt püsti ja tagusid rusikaid

Väravalöömise sündmus taeva poole, kõik karjusid ning vaimuson olenevalt poolehoidjast tus oli üleüldine. Ebardinho oli löönud kas ülimeeldiv või vastikust oma sajanda värava sarjas! Kuid kohtutekitav, ning see lihtsalt nik vehkis kätega. „Mis toimub?“ küsis Hille. paneb karjuma. „Suluseis,“ vastas Liis. „Väravat ei loeta.“ Inimesed olid väga rahulolematud. Sada tuhat inimest vilistas ja trampis jalgu, tundus, et veel veidi, ja staadion kukub kokku. Hille pani näpud kõrvadesse ja tõmbus oma toolil kössi. Keegi karjus üle traataia eestlaste poole midagi kurja. Pall pandi uuesti mängu ja rahvas rahunes. „Nüüd ma saan aru, miks seda aeda vaja on,“ hüüdis Hille Liisile kõrva. „Kui kogu see mass vihaseks saab, tuleb hirm peale.“ Ta raputas pead, nii et lokid värisesid. „Ma ei saa aru, miks need väravad inimesi nii hirmsasti erutavad.“ „Sest väravad on mänguõhtu kulminatsioonihetked,“ hüüdis Liis. „Korraga antakse tohutult palju infot peale. Kui korvpallis visatakse korvi, mõtlevad inimesed, et ei ole hullu, aga kui jalgpallis lüüakse värav, on hullu. Väravalöömise sündmus on olenevalt poolehoidjast kas ülimeeldiv või vastikust tekitav, ning see lihtsalt paneb karjuma.“ „Miks Ebardinho särgi seljast rebis?“ „Tegelikult särki seljast rebida ei tohi ja selle

eest saab trahvi. Isa ütleb, et mängija on pärast värava löömist oma võimu tipul ja seisab reeglitest kõrgemal nagu Putin. Juubelduste ajal on inimeste silmad õnnest krillis, väravalööjat jumaldatakse ning trahvi saamine ainult suurendab kangelastegu. Isa ütleb, et särgi seljast rebimise hetkel avaneb inimloomuse köögiuks ja meie ees seisab loom.“ „Ma ei saa aru!“ hüüdis Hille. „Isa ütleb, et ta sai jalgpallurite särgi seljast rebimise asjast aru loomaaias ahve jälgides. Alati kui suured isased omavahel kähmlesid, siis emased ootasid kõrval. Löömingu võitja läks otse mõne emaslooma juurde ja hakkas seksima. Isa ütleb, et jalgpalli väravalööja on just kähmluse võitnud ahv, kellelt eufooria mõjul inimese koorik maha pudeneb. Ta riietub avalikult lahti, kuna käes on tasusaamise hetk. Ta demonstreerib oma keha emasloomadele ehk meile, naistele.“ „Uskumatu!“ hüüdis Hille. „Kas tegelikult on ka nii või?“ „Tegelikult ma ei tea, see on isa teooria. Aga mingi seletus peab sellel särgirebimisel ju olema.“ „Kas selle kohta mingeid uuringuid pole tehtud?“ „Minu teada mitte.“ „Mul õpib sugulane Tartu ülikoolis kehakultuuri. Peaks talle seda kursusetöö teemaks soovitama.“ „Jaa!“ hüüdis Liis. „Muidugi soovita! Kui ta tahab, võib ta mu isaga rääkida.“

All väljakul oli pall järjepidevalt FC Golano võistkonna mängijate käes. Nad söötsid omavahel kiiresti ja liikusid aina pärmimäelaste karistusala poole. Rohesärgid olid otsusekindlad ja kurjad. Nad tagusid ründajaid õelalt jalgadesse, kohtunik vilistas aina ja jagas viie minuti jooksul välja kolm kollast kaarti. Rahvas vilistas ka ja ümises kurjakuulutavalt, kui mõni pärmimäelane jälle golanolast ründas. Saja tuhande inimese üheaegne ümisemine meenutas valju suminat. „Mis toimub, mis toimub!?“ hüüdis Hille ja vaatas kartlikult ringi. „See on Golano herilasepesa kuulus sumin,“ vastas Liis. „Staadion reageerib nii, kui nähakse midagi ebameeldivat.“

Kaitse jõhkrus oli harva nähtav. Ebardinho püsis rahulikuna ja hoidis end vägivallatsejatest eemale, kuid kõik teadsid, et tema rahu on üksnes näiline. Ja nii oligi! Ühtäkki oli mees paremal äärel vaba ja nõudis söötu. Kuid söötu ei tulnud ja Ebardinho lonkis tagasi. „Mäng võiks null-null lõppeda,“ ütles Hille. „Siis oleks kõik rahul.“ „Null-null?“ hüüdis Liis ja vehkis eitavalt kätega. „Isa ütleb, et inimene on loomult ründaja ja null-null mängud on suures plaanis kaotused. Igas mängus peab väravaid löödama, ütleb isa. Värav on rünnaku lõplik punkt, maksimaalne triumf, mille löömise järel levib tugevat võidulõhna. Inimesed ihalevad rünnakut ja sellele järgnevat võitu, nad tahavad skoorida. Null-null tulemus on nagu igavene sügis, puulehtedeta, värvideta, soojuseta sündmus. Kui selline olukord kaua kestab, sureb inimene välja.“ Ebardinho sai palli, triblas ja rahvas ahhetas. See mees oli tõesti osav. Ta tõstis palli kannaga üle iseenda, pääsedes nii mööda kahest pärmimäelasest korraga. Mees tegi pette vasakule, üks kaitsjatest viskus kõhuli, kuid juba oli jaol järgmine, kes hüppas, kannad ees, superstaari jalgadesse. Ebardinho kukkus karistusala joonel, kohtunik vilistas, rahvas kargas tribüünil püsti. Kära oli kohutav, Liis karjus midagi, kuid Hille ei kuulnud teda. Väljakul käis kõva õiendamine, Ebardinho rullis ennast maas, hoidis reiest kinni ja tundus, et tal on väga valus. Kollastes särkides mängijad kogunesid kohtuniku ümber ja seletasid midagi intensiivselt, kohtunik vehkis kätega, näidates, et penaltit ei ole. Ebardinho juurde jooksid väljaku kõrvalt kanderaamiga mehed, kuid sportlane kargas murult püsti ja tormas samuti kohtuniku juurde. Ta karjus midagi kohtunikule näkku, kohtuniku käsi käis taskus ja tõusis punane kaart. Veel üks FC Golano mängija karjus kohtuniku peale ning kohtuniku käsi tõusis

Isa ütleb, et jalgpalli punase kaardiga uuesti. Nüüd tormasid väljakule kodumeeskonna treenerid ja vaväravalööja on just kähmluse rumängijad, kes tungisid kohtunike poole võitnud ahv, kellelt eufooria ja nõudsid õigust. Paaris kohas püüdsid mõjul inimese koorik maha pudeneb. Ta riietub ka pealtvaatajad jalgpallimurule tungida, kuid väljakut ümbritsevad politseinikud hoidsid neid tagasi. Pärmimäe mängiavalikult lahti, kuna käes jad olid tõmbunud oma värava lähistele, on tasusaamise hetk. Ta seisid seal, käed puusas, ja ootasid tõsisel demonstreerib oma keha emasloomadele ehk meile, ilmel, mis saab. Kaugemal publiku hulgas süüdati oranž suitsupomm ja keegi viskas selle väljakule. Turvatöötajad olid kohe naistele. jaol, suitsupomm kustutati, süüdlased leiti üles ja talutati staadionilt välja. „Mis see punase kaardi näitamine tähendab?“ küsis Hille. Liis ei vastanud, vaid jõllitas, suu ammuli, alla staadionimuru poole, harali sõrmed põskedel. Rahvas muudkui karjus, kollased särgid olid endiselt kohtuniku ümber troppis, selgitades energiliselt toimunu asjaolusid. Nende agressiivsus oli kadunud, nad ei sõimanud enam kohtunikku, vaid palusid, anusid, lootes, et langetatud otsused ümber muudetakse. Mõned mängijad hoidsid peast kinni ja jalutasid ringi ilmel, nagu nad poleks kohtuniku käes mitte punast kaarti, vaid maailmalõppu tutvustavat voldikut näinud. Kisa staadionil oli nii hull, et Hille kükitas tooliridade vahele maha ja hoidis kätega kübaraservast kinni. Liis vaatas kartlikult ringi, vajus ülakehaga jalgadele ja haaras kätega põlvede ümbert. Rahvas loopis midagi Pärmimäe mängijate pihta ja need liikusid oma värava juurest eemale.