Jalgpall on Euroopa kultuuri tugitala

Eestikeelse Twitteri jälgijatel üldjuhul juba igav ei hakka – ikka ja jälle tekib seal põnevaid vaidlusi, tehakse teraseid tähelepanekuid või visatakse teravmeelselt kildu. Hiljuti kerkis seal aga teemaks jalgpallikultuur ja selle koht nii Eesti kui Euroopa ühiskonnas.

Tegu ei olekski ehk olnud niivõrd märkimisväärse lõimekoguga, ent järeldused, mis justkui suurema osa kasutajate poolt kõlama jäid, olid pehmelt öeldes kummalised ja vohasid väärarusaamadest, vildakatest tõlgendustest ja ignorantsusest. Nimelt naeruvääristati täiesti tõsiselt väidet, et jalgpall on Euroopa kultuuriruumi üks suuremaid ühisosasid!

Teema sai alguse Napoli tiitlivõidust, mida suurlinna inimesed meeletute masside kaupa tänavapidustustega tähistasid. JK Welco üks eestvedajatest Mart Raamat postitas sellest video ja lisas provotseerivalt: „Jalgpallikultuur on Euroopa kultuuri tipp. Ilgelt kahju, et meie siin Eestis sellised matsid oleme.“

Napoli fännidele ei ole Diego Maradona mitte midagi muud kui selle klubi ja linna pühak.

Foto: Tiziana Fabi, AFP/ Scanpix

Raamatu torge kõlas mitmele vastajale millegipärast absurdsena ja arusaamatuna. Oli neid, kes hakkasid seletama, et jalgpall ei saa ju kohe kuidagi olla mingisugune kõrgkultuur, oli neid, kes lihtsalt naeruvääristasid jalgpallifänlust ja taandasid selle negatiivsetele asjaoludele, mis sellega kaasas käivad – kaklused, sõimamised ja muu niisugune.

Aga teha nägu, nagu jalgpallikultuur oleks peamiselt huligaanide kaklused, purjus peaga staadionil lämisemine ja rassistlikud hüüded, oleks sisuliselt sama, kui väita, et laulupidude kultuuri põhilised osad on pikad vetsujärjekorrad, lõputu parkimiskoha otsimine ja ootamatult kallis piletihind. See on ju absurd!

Jalka lugejatele ei pea ilmselt väga pikalt tutvustama, mida jalgpallikultuur oma tegelikus positiivses tähenduses hõlmab. Neil (eriti Eestis elavatel inimestel), kes ei ole spordihuvilised, võibki aga olla keeruline hoomata, millises rollis ja tähenduses on jalgpall peaaegu et kõikides teistes Euroopa riikides, kus see on ilma igasuguse liialduseta ühiskonnas äärmiselt nähtav ja olulisel kohal.

Maailm on eest ära, aga Eestis liigutakse õiges suunas Alustame sellest, et tippjalgpalli suurmängud on mõnes mõttes ju meie laulupidudega täiesti võrreldavad. Kui lauluväljakule koguneb sada tuhat inimest üheskoos laulma iga viie aasta tagant, siis suurtele staadionitele tuuakse sellised massid kokku kaks-kolm korda kuus. Ja mida nad seal teevad? Muidugi laulavad! Mitte küll nii organiseeritult ja puhtalt, kuid see-eest orgaanilisemalt. Ühtekuuluvustunne, mida meie laulupeol tunneme, on jalgpallifännidele vaat et iganädalane elamus. Ja üks asi, mida laulupeolt kunagi kaasa ei saa, on see emotsioonide tulv, mida jalgpallifänn tunneb oma võistkonna löödud võiduväravat tähistades… Samuti ka see tunne, mis valdab fänni pärast valusat kaotust.

Kultuuri tähendustest rääkides on aga jalgpallikultuur absoluutselt igal juhul osa üldisemast Euroopa (ja ka mitme teise maailmajao) kultuurist. Need sümbolid, tavad, reliikviad, vaikimisi sõlmitud kokkulepped ja täiesti võõraid inimesi ühendavad hetked moodustavad terviku, millesarnast on raske kuskilt mujalt ühiskonnast üldse leida. Seda, kuidas jalgpall võib iganädalaselt kinnistada ühendust kümnete või isegi sadade tuhandete inimeste vahel, ei suuda sellise regulaarsusega matkida mitte ükski teine valdkond.

Aga ju siis paljudele Eesti inimestele paistab jalgpallikultuur eespool kirjeldatuna. Kõverpeeglisse panebki asja ilmselt just see, et Eestis kohapeal ei hooma me veel jalgpalli tähendust sellisena – ja olgem ausad, Eesti ühiskonnas ei ole ka jalgpallil kaugeltki nii suurt rolli, kui võiks. Mart Raamatul oli õigus, kui ta andis mõista, et Eestis selliseid mastaape ei leidu – heal päeval võib siin jalgpall ühendada tuhandeid, ja nemadki pole kaugeltki nii tulihingelised ja sügavad oma klubi inimesed, kui näeme sageli suurtes jalgpallimaades, kus fännatavat klubi pärandatakse põlvest põlve. Meie jalgpalliline kultuurikiht on selleks lihtsalt veel liiga õhuke.

Õnneks on olemas positiivsed märgid, et oleme õigele poole teel. Klubide töö kogukondade kaasamisel on täpselt see samm, mida on vaja, et sellise staatuse suunas liikuda. Oluline on aga mõista, et kultuurikihi tekitamine ei käi üleöö, ühe hooaja või isegi mõne aastaga – see on väga pikk protsess, millel ei ole sealjuures konkreetset lõpptärminit või finišijoont.

Staadionid kui moodsa aja pühamud

Paralleelide tõmbamisega jätkates võib suuri jalgpallistaadione pidada tänapäevasteks pühamuteks, katedraalideks. Sessamas Twitteris üle maailma igasugu kultuuri puudutavaid teemasid põhjalikult avav konto

@culturaltutor tõi näiteks välja mitu aspekti, mille poolest jalgpallistaadionid suurte kirikute ja katedraalidega sarnanevad: loob mulje, et tegu on isegi suurema ehitisega, kui ta tegelikult on.

Nii suurte kirikute kui staadionite puhul on keeruline vastata pealtnäha lihtsale küsimusele: millal see ehitati? Paljud keskaegsed katedraalid ehitati valmis väga pika aja jooksul ning selle jooksul on neid pidevalt ümber ehitatud, lammutatud, uusi osi lisatud ja muudetud. Sama kehtib ka jalgpallistaadionite puhul: ka need on tihtipeale aja jooksul praegusele kujule „arenenud“ – tribüüne suurendatud, ruume ümber ehitatud, laiendatud ja kaasajastatud.

Nii katedraalide kui ajalooliste staadionite puhul saab imetleda nende arhitektuurilist väärtust: ka jalgpalliareenide puhul on sageli kasutatud väga keerukaid ja harva nähtavaid arhitektuurilisi võtteid.

Mõlemat tüüpi hoone on ka piirkonna sotsiaalne keskus – inimesed voorivad sinna iganädalaselt sisse-välja ja seda kindlatel aegadel ja üheskoos.

Teha nägu, nagu jalgpallikultuur oleks peamiselt huligaanide kaklused, purjus peaga staadionil lämisemine ja vastaste valimatute roppustega üle kallamine, oleks sisuliselt sama, kui väita, et laulupidude kultuuri põhilised osad on pikad vetsujärjekorrad, lõputu parkimiskoha otsimine ja ootamatult kallis piletihind.

Nii katedraalid kui suured staadionid kujundavad linnaruumi enda ümber. Nad on oma piirkonna keskused ja maamärgid aastakümneteks ja mitmeks põlvkonnaks.

Nii katedraalide kui staadionite sisemus on mastaapidelt ja proportsioonidelt hiiglaslik ning

Mõlemad ehitised toovad sageli välja esindatava piirkonna või sotsiaalse grupi ajaloo – näiteks klaasikunsti või seinamaalingute kujul.

Nii katedraalides kui staadionitel laulavad tuhanded inimesed ühekorraga samu laule – sellist fenomeni nii suurtes mõõtmetes ja nii korrapäraselt sageli naljalt mujalt ei leia.

Katedraalides on püstitatud ikoone ja skulptuure pühakutele, suurte ja ajalooliste staadionite juures mängivad seda rolli aga klubi suurkujudele püstitatud monumendid.

Täpselt nii, nagu kirikuid nimetatakse sageli pühakute järgi, on ka paljud staadionid klubi kunagiste mängijate järgi nimetatud. Öelge nüüd, et Napoli inimestele ei ole Diego Maradona vähem oluline kui mõni katoliku pühak!

Kui kirikud sisaldavad endas sageli reliikviaid, siis suurtelt staadionitelt võib tihti leida klubi muuseumi, kus olemas sarnased mälestusesemed endise aja mängijatelt ja mängudest.

Kas on üldse vaja midagi lisada?