Kaks suviselt sooja KOONDISEMÄNGU

Eesti meeste A-koondis jätkas EM-valiksarja kahe tavatult hilise juunikuise kohtumisega – esmalt mängiti Bakuus Aserbaidžaaniga 1 : 1 viiki, seejärel saadi kodus tugevalt Belgialt kena alguse järel 0 : 3 kaotus.

Jalka vaatas mõlemat kohtumist kohapealt – millised mõtted, nopped ja märkmed nendest näppude vahele jäid?

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee

Päev Türgi tippklubi baasis

Reisi Tallinnast Bakuuse tegi koondis sisuliselt kahes osas: esmalt reisiti Eestist Istanbuli, kus veedeti peaaegu 24 tundi, misjärel lennati Türgist Aserbaidžaani. Päeva Istanbulis ei lasknud meeskond loomulikult raisku – selle jooksul tehti kaks trenni Istanbuli Başakşehiri treeningubaasis. Türgi meistrivõistlustel viienda koha saanud meeskond ei olnud sealjuures päris juhuslik valik – nimelt tegutses Eesti A-koondise mänedžer Miko Pupart lõppenud hooajal korraldusjuhina Başakşehiri kodumängudel Konverentsiliigas.

Aserbaidžaani fännirühmitused boikoteerivad koondist

Kui headel aegadel on Aserbaidžaaani koondise kodumänge peetud enam kui 30 000 inimest mahutaval Tofiq Bahramovi staadionil ja moodsal Bakuu olümpiastaadionil, mis mahutab peaaegu 70 000 inimest, siis alates eelmisest aastast on aserid kodumängudega kolinud Bakuu kesklinnast umbes 45 minuti kaugusele äärelinna Dalğa Arenale, kus asuva kompaktse staadioni täismaja tähendab vaid 6500 inimest.

Näiteks kohaliku tippklubi Karabahhi fännirühmituse juht rääkis Aserbaidžaani meediale mängu eel, et nad boikoteerivad koondisemänge protestiks Aserbaidžaani jalgpalliliidu juhatuse vastu. Fännid ei näe koondise puhul arengut ega tulemusi ning ei kavatse enne tribüünidele naasta, kuniks vutiliidu juhatus vahetub. Samamoodi kinnitasid ka teiste fännirühmituste liidrid, et inimesi staadionile nad ei meelita ning tribüünidel nende organiseeritud tegevust ei toimu.

Kodumeeskond kohtumises Eestiga aga päris toetuseta siiski ei jäänud – otsatribüünil elas mängule kaasa koreograafia ja ühise musta riietuse poolest silma paistnud rühm. Mõne tuhande pealisest publikust moodustasid silma järgi tavatult suure osa lapsed ja noorukid.

Muide, kui Eestis toimus värskelt tüdrukute U17 EM-finaalturniir, siis meie meestekoondist võõrustanud Dalğa Arena valmis 2012. aasta tüdrukute U17 MM-finaalturniiri tarbeks.

Pentsik telefonimäng pressikonverentsil

Eesti koondise pressikonverentsil leidis aset kummaline telefonimäng. Eesti ajakirjanikud küsisid ja Henri Anier vastas eesti keeles, Eesti koondise pressišeff Eva Nõmme tõlkis jutu inglise keelde, misjärel pani aserite sama asjapulk omakorda ingliskeelse teksti veel ka aserbaidžaani keelde! Vähegi pikemate küsimuste-vastuste korral tähendas see seda, et pärast Anieri vastust tuli ajakirjanikel oodata vaat et mitu minutit, enne kui uueks küsimuseks sõna saadi. Tõlkes läks ilmselt lõpuks tohutult palju kaduma, sest iga lisasammu puhul muutusid tõlgitud vastused aina lühemaks.

Kogu olukorra muutis veelgi tragikoomilisemaks asjaolu, et Eesti koondise pressikonverentsi vastu tundis põhjalikumat huvi vaid üks kohalik ajakirjanik!

Samasuguse mustri järgi käisid ka aserite pressikonve- rentsid, sest nende peatreener Gianni De Biasi on itaallane. Kui esmalt vastas ta kõigile küsimustele itaalia keeles, siis ühel hetkel muutus mängujärgne pressikonverents sedavõrd tuliseks, et ta palus isikliku tõlgi juttu omakorda inglise keelde pannud kohalikul pressiesindajal lõpetada, sest too ei andnud peatreeneri mõtteid inglise keeles piisavalt hästi edasi! De Biasi verbaalset mõõgavõitlust Aserbaidžaani ajakirjanikega oli lausa meelelahutuslik vaadata – ajakirjanikud süüdistasid peatreenerit Eestiga tehtud viigimängu järel sajas surmapatus ja küsisid (nõudsid?) mitme nurga alt treeneri lahkumist. Kogenud itaallane ei jäänud aga sugugi vastuseid võlgu, vaid ründas vastu, kommenteerides muu hulgas ühe ajakirjaniku „naljaka väljanägemisega nägu“ ja süüdistades teist äärmises naiivsuses.

Sealjuures puudutati isegi sellel pressikonverentsil Aserbaidžaani ja Armeenia vihavaenuni viinud omavahelist läbisaamist – teadupoolest on riigid juba kolmkümmend aastat sõdinud Mägi-Karabahhi piirkonna pärast, mille territoorium kuulub küll juriidiliselt Aserbaidžaanile, kuid millest suur osa on Armeenia kontrolli all ja kus elavad enamikus armeenlased. Nimelt küsis üks ajakirjanik, miks Aserbaidžaani koondis ometi võita ei suuda – täiesti „juhuslikult“ tõi lehemees välja, et näiteks Armeenia oli eelmisel päeval Walesi alistanud!

Kummardus Marko Kristalile?

Pole ime, et kohalik alkoholitootja on meie Marko Kristalist sedavõrd vaimustuses, et on välja lasknud suisa temanimelise viina: oli ju just Kristal see, kes Eesti ja Aserbaidžaani omavahelises kohtumises 1997. aastal kõige esimese värava lõi!

Lukaku tõusis Eesti koondise kardetuimaks vastaseks

Peale selle, et Romelu Lukaku tegi kohtumises Eestiga skoori oma 15. MM- ja EM-valikmängus järjest, jõudis ta veel ühe omalaadse tähiseni – nimelt on ta koondisekarjääri jooksul löönud Eesti vastu kokku kuus väravat, millega jõudis soomlase Jarl Öhmani enam kui sada aastat püsinud rekordiga samale pulgale. Kui Öhman lõi kuus kolli kõik ühes mängus (Eesti koondise läbi aegade esimeses maavõistluses, mille Soome võitis 10 : 2), siis Lukaku on Eesti vastu pallinud neljal korral. Ühes neist mängudest jäi ta kuivale, aga ülejäänud kolmes on ta Eesti vastu igal korral löönud kaks väravat.

A. Le Coq Arenal Eesti koondise vastu löödud väravate arvestuses tõusis Lukaku aga nelja kolliga ainuliidriks – mitte ükski teine pallur pole suutnud sel staadionil Eesti koondise vastu kokku nii palju väravaid lüüa.

108 koondisemänguga löödud 75 väravaga jagab Lukaku selles arvestuses kõigi aegade 13. kohta. Aktiivsetest mängijatest on temast eespool vaid Cristiano Ronaldo (123), Lionel Messi (103), indialane Sunil Chhetri (87), Araabia Ühendemiraatide ründaja Ali Mabkhout (81), Robert Lewandowski (79) ja Neymar (77).

Peaaegu et publikurekord

Eesti–Belgia kohtumise publikuarv – 11 772 pealtvaatajat – on Eesti koondise kodumängude arvestuses läbi aegade teine tulemus, jäädes alla vaid 2019. aastal toimunud Eesti–Saksamaa mängule, mille publikuarvuna läks kirja 12 062 inimest. Sealjuures tuli kahe mängu publikuarvu vahe suuresti võõrsilfännide tribüüni arvelt – kui belglaste sektor oleks olnud täis, oleks publikuarv võinud tulla isegi 12 200 inimese kanti. Sisuliselt täismaja loodud õhkkond oli säärane, mida pole Eesti jalgpallistaadionitel juba aastaid tunda saanud – päris mängu tunne! Rõõm oli ka näha, et eelmisel aastal mõnel mängul suisa kokku kuivanud Eesti koondise fännitribüüni sinist värvi tuumik oli seekord tunduvalt suurem, kuigi jäi tippaegadele veel kõvasti alla. Vähemalt lauldi, hõigati ja musitseeriti Belgia suhteliselt tagasihoidlik fännisektor selgelt üle.

Reaktsioon Vassiljevile

jääb ootama sügist

Eesti–Belgia kohtumine oli koondise esimene kodumäng pärast seda, kui Eesti jalgpallitegelased aastavahetuse paiku Valeri Karpiniga õhtustasid. Paljude jalgpallivaatlejate jaoks oli õhus põnevus: kuidas reageerib publik Konstantin Vassiljevile, kelle väljaütlemised Karpini-skandaali järel paljudele vastukarva käisid? Mängueelsel päeval tekkinud lihaseprobleemi tõttu jäi Vassiljevil lõpuks aga väljakul käimata, mistõttu ei saanudki me teada, kuidas oleksid kümme tuhat fänni tema tegutsemisele reageerinud.

Mõned inimesed täheldasid, et koondise fännitribüünilt oli kadunud plagu, millega on viimastel aastatel Vassiljevit tema meeletu koondisemängude arvu eest tänatud. Tegelikult ei maksa sellest aga praeguses olukorras erilist seisukohavõttu välja lugeda – seda plagu ei kasutatud ka eelmisel aastal.

Koondise järgmine kodumäng toimub 9. septembril Rootsiga.