THOMAS HÄBERLI, JALGPALLUR. Otsustega tuleb elada

Eesti meeste jalgpallikoondise juhendajana tunneme Thomas Häberlit viisakalt riietuva, kergelt hallipäise, kindlasti ambitsioonika 49aastase treenerina. See on aga tema teine, et mitte öelda kolmas elu. Nagu tuhanded teised treenerid, alustas ka Häberli mängijana.

Thomas Häberli

Sündinud 11.04.1974

Mängijakarjäär

1994 Le Mont

1995 Lausanne-Sport

1996–97 Hochdorf

1997–99 Schötz

1999 Kriens

2000 Basel

2000–09 Berni Young Boys

Šveitsi koondises: 1/0 (2004)

Young Boysi ridades 217 liigamänguga

52 väravat

Mõne mängija karjäär kulgeb võrdlemisi sirgjooneliselt, mõni teeb läbi terava tipuga tagurpidi V või kaarjama U, mõni liigub mööda külili lükatud S-tähte. Häberli karjääri kirjeldamiseks sobivat tähte vähemalt ladina tähestikust ei leia.

20aastaselt poolprofiks saanud, jättis ta vigastuste tõttu suure jalgpalliga hüvasti ja maitses viis aastat tööinimese leiba. Seljatas tervisemured, proovis uuesti. Jõudis välja Šveitsi tippklubisse ja rahvuskoondisesse, mängis regulaarselt eurosarjades. Kogus eelviimasel hooajal profina saldosse võimsad statistilised näitajad. Ja lõpetas siis uuesti, et alustada treenerikarjääri.

Häberli lugu mängijana on kahtlemata õpetlik, aga aitab ehk mõnevõrra paremini mõista ka mõningaid otsuseid, mida šveitslane on langetanud Eesti koondise peatreenerina. Vestleme muheda juhendajaga juuni alguses, enne EM-valikmänge Aserbaidžaani ja Belgiaga.

Kas arvad, et jalgpalluriks on lihtsam saada, kui perekondlik taust seda soosib? Näeme Eestiski, kuidas paljude endiste mängijate lastest saavad samuti jalgpallurid.

Kindlasti mõjutavad vanemad palju, aga minu arvates võivad nad suunamisega rohkem kahju teha. Suruda ei ole mõtet, laps peab seda ise tahtma. Oluline on luua toetav keskkond, aga perekondlikke väärtuseid hindav, mitte jalgpallikeskne. Muidugi on iga spordiala puhul abiks, kui pere natukene treeningute ja mängude iseloomu mõistab, aga forsseerimisest ei ole abi.

„Keegi ei mänginud jalgpalli, mu isa vaatas ehk üht või kaht mängu. Võib öelda, et kedagi mu peres ei huvitanud jalgpall.“

Rääkisid äsja Eesti koondise koosseisust, nüüd räägime aga sinu mängijakarjäärist. See teema ei tule ilmselt enam väga sageli jutuks. Ei tule tõesti. Ja ausalt öeldes ei meeldi mulle sellest väga rääkida! (Naerab – toim.). See on minevik, need on mälestused.

Aga suundume mälestustes päris algusesse. Oled pärit Luzernist, aga alustasid kohalikes väikestes klubides Eschenbachis ja Hochdorfis. Kas jõudsid nooruses ka FC Luzerni katsetele?

Ei. Perioodil, kus see võinuks kõne alla tulla, mängisime Luzerniga samal tasemel. Olin Hochdorfis, mis on tõesti väike küla, aga meil oli selles vanuses väga heal tasemel grupp ja mängisime Šveitsi parimatega ühes liigas. See oli hea keskkond, Luzerniga liitumine polnud vajalik. Ja siis läksin juba kaugemale, Šveitsi prantsuskeelsesse ossa Le Monti.

Milline on sinu perekonna taust? Kas nemad suunasid sind jalgpalli juurde või olid eeskujuks?

Nad ei olnud üldse jalgpalliga seotud. Keegi ei mänginud jalgpalli, mu isa vaatas ehk üht või kaht mängu. Võib öelda, et kedagi mu peres ei huvitanud jalgpall. See oli täielikult minu valik.

Mängisid hiljem poolkaitsja ja ründajana. Mis positsioonil lastejalgpallis alustasid?

Noortes olin samuti number kaheksa või number kümne positsioonil, seega poolkaitsja. Hiljem, täiskasvanuna, kutsus Lucien Favre mind Zürichisse ja tahtis minust number kuut teha, aga lõpetasin tõesti ründajana, number üheksa peal.

Väravavahiks sa niisiis saada ei tahtnud?

Ei tahtnud tõesti, kaitsjaks samuti mitte! Küll aga mängisin mingitel perioodidel ka äärel.

Olid 20, kui sõlmisid Lausanne-Sportiga esimese profilepingu.

Jah, aga ausalt öeldes ei olnud see raha, millega ära elada. Töötasin samal ajal, olin põhimõtteliselt poolproff. Minule oli see muidugi suur asi, kuigi olin pidevalt vigastatud ja esindusmeeskonnas mängida ei saanudki. Veetsin seal poolteist aastat, sellest esindusmeeskonnas kuus kuud. Siis läksin koju tagasi.

„Jalgpall on mäng, sageli on mängijad kuni karjääri lõpetamiseni mingis mõttes lapsed. Mina nägin aga teistsugust elu: ärkasin hommikul kuuest, olin pika päeva tööl ja läksin õhtul trenni.“ muidugi aega, ma ei olnud füüsiliselt täiesti valmis. Need pool aastat selleks kulusidki. Siis aga valisin Young Boysi.

Kuidas siis nii läks, et enda jaoks jalgpalli leidsid?

Ma ei tea! Olin juba lasteaiast alates sõltuvuses ja siis kutsuti mind klubisse mängima. Nad pidid muidugi enne mu vanematega rääkima. Jalgpall oli neile täiesti võõras, aga vanemad toetasid mind. Alustasin Eschenbachis, mis ei olnud meie koduküla. Käisin treeningutel jalgrattaga nelja kilomeetri kaugusel.

Kõige rohkem valmistas sulle muret selg. Kas tead, mis olid selle vigastuse põhjused?

Mind taheti alaseljaga operatsioonile saata, aga ma ei soovinud ja arstid ei olnud samuti päris kindlad: üks ütles jah, teine ei. Tundsin sisimas, et koormus võis olla seljale liiga suur, ja kui teen vähem trenni, saan ehk terveks. Niisiis loobusin jalgpallist. Töötasin kindlustuses ja naasin, kui olin 25.

Sel tööinimese perioodil mängisid tegelikult madalamates liigades, päris maha sa jalgpalli ei jätnud. Kas sellele koormusele pidas tervis kenasti vastu või pidid mingil perioodil täielikult loobuma?

Mängisin tõesti kolmandas liigas, treenisin kahel või kolmel korral nädalas. See oli lihtne, kui selja seisundi stabiilseks sain. Pikemat pausi kui sellist tegelikult ei olnudki, ehk kolm kuud, kui käisin Lõuna-Ameerikas reisimas.

Mainisid, et töötasid kindlustuses. Kas see periood kontoris aitas sul paremaks jalgpalluriks saada? Motivatsioon suurenes?

Arvan, et sain täiskasvanuks. Jalgpall on mäng, sageli on mängijad kuni karjääri lõpetamiseni mingis mõttes lapsed. Mina nägin aga teistsugust elu: ärkasin hommikul kuuest, olin pika päeva tööl ja läksin õhtul trenni. See oli väärtuslik kogemus, professionaalne jalgpall tundus sel hetkel väga kaugel. Aga kirg polnud kuskile kadunud.

Miks otsustasid suurde jalgpalli naasta?

See võis olla ehk maikuus, kui koondised kogunesid. Lausanne palkas koos minuga veel kolm noort kutti, kes olid nüüd jõudnud rahvuskoondisesse. Teadsin nende taset ja mõtlesin, et miks mina samal ajal kontoris istun. Tundsin end füüsiliselt hästi. Võtsin telefoni ja helistasin ise Kriensi, nad mängisid tugevuselt teises liigas. Käisin testimisel, nad olid minust huvitatud ja sealt edasi arenes kõik üsna kiiresti.

Baseli spordidirektor ütles sulle, et selles vanuses lööb läbi sajast mängijast üks – neil ei olnud vist esialgu suurt usku?

„Ühel hetkel tuleb endalt küsida, kas oled valmis kogu elu jalgpallile pühenduma. Kui ei, siis on targem loobuda – teisiti ei ole võimalik edukaks saada.“

Veidi hiljem testisid edukalt Baseli juures, siis liitusid juba Berni Young Boysiga. Millised olid sinu toonased mõtted ja emotsioonid?

See oli hullumeelne aeg. Kriensis veedetud kuue kuu järel oli mul kõrgliigast kolm pakkumist, valisin Baseli. Nad pakkusid lepingut kaheks ja pooleks aastaks, aga ütlesin, et kuuest kuust piisab – tahtsin näha, kas see on see, mida päriselt tahan. Mäletan neid vestluseid peatreener Christian Grossiga hästi. Sõlmisimegi pooleaastase lepingu, et saaksin suvel otsustada, kas jätkan jalgpallurina või loobun lõplikult. Baseliga kohanemine nõudis

See lugu vastab tõele! See Baseli spordidirektor oli – ja on siiani, kuigi nüüd on tal vist vanust juba üle 80 – Šveitsi jalgpallis väga oluline kuju. Läbirääkimised ei olnud lihtsad. Mul ei olnud mänedžeri, kohtusin temaga ise. Istusime kokku ehk 10–15 minutit, siis tõusin püsti ja jalutasin minema. Pärast helistas Gross ja kutsus mind tagasi. Olen aus, ma ei olnud kindlasti lihtne mängija. Olin jäärapäine ja minule ei olnud jalgpall nii oluline. Aga lõpuks tõestasin, et spordidirektor eksis.

Jõudsid suurde jalgpalli üsna hilja. Kas sulle tundub, et Eestis loobuvad noored mängijad unistuse püüdmisest liiga kergekäeliselt? Hiljuti jõudis näiteks uudistesse, et mõned noored lähevad suveks Ameerikasse raamatuid müüma.

Arvan, et küsimus on eesmärkides ja kires. Miks nad jalgpalli mängima hakkasid? Mõni teeb seda sõprade pärast, mõnda suunavad vanemad. On erinevaid põhjuseid ja ühel hetkel tuleb endalt küsida, kas oled valmis kogu elu jalgpallile pühenduma. Kui ei, siis on targem loobuda – teisiti ei ole võimalik edukaks saada. Eestist on võimalik välismaale jõuda, siin on kõik arenguks vajalikud tingimused olemas. Aga kui sisemine põlemine puudub, siis ei ole loobumine kindlasti vale otsus.

Millisel positsioonil tundsid end väljakul kõige paremini? Nagu ennist mainisid, mängisid keskväljarollides ja lõpuks ründajana.

Kõige paremas seisus olin karjääri lõpus – füüsiliselt võimas, tugev, kiire. Viimaseid aastaid nautisin seepärast kõige rohkem. Ütleksin siis, et ründajana. Samas meeldis mulle ka keskväljal, sest seal olin mängu südames ja pidevalt olukordadesse kaasatud.

Kas ütleksid, et sinu parim hooaeg oli 2007/08, kui lõid Young Boysi kasuks liigas 18 väravat ja jagasid 15 resultatiivset söötu?

Jah, kindlasti, kuigi olin sellest hooajast kuus nädalat vigastusega audis. Hea oli ka 2003/04. hooaeg, nende kahe vahel aga üritas Young Boys iga hinna eest tähtede poole püüelda – pidevalt toodi uusi täiendusi, ehitati uus staadion... ja lõpuks olin ikkagi mina üks neist, kes pidi klubil aitama eesmärgid täita. Olid natuke teistsugused hooajad. Aga karjääri lõppu nautisin kindlasti kõige rohkem.

Olid tol ajal 33aastane. Kas kogemused tegid sinust niivõrd ohtliku mängija?

Kindlasti mängis ka see rolli, aga muutsime 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustele mõeldes üldfüüsilist ettevalmistust ja see tõesti sobis mulle. Uus metoodika aitas mul kiiremaks ja tugevamaks muutuda. Tehnika polnud kuskile kadunud, enesekindlus oli laes. Kui otsustasin lõpetada, pakkus kolm klubi mulle kolmeaastast lepingut, aga jäin endale kindlaks.

„Mul on väga hea meel, et Kalevil ja Pärnul läheb hästi – nad töötavad tagasihoidlikult, arendavad Eesti mängijaid. Ühel hetkel tuleb ka tulemus.“

Sellise hooaja põhjal uskusid kindlasti, et väärid kohta EMile sõitvas koondises?

Olin nädala nendega laagris, aga enne turniiri saadeti mind koju. Jah, arvan küll, et väärinuksin kohta. Aga see on minu mõte, otsustas keegi teine ja elus asjad nii käivad. Sellega tuleb leppida.

See oli Šveitsi jalgpallile suurepärane aeg, vahemikus 2004–2008 jõudsite kolmele järjestikusele suurturniirile.

Sel ajal saime maitse suhu. Teadmise, et kuulume neile turniiridele. Klubid ehitasid uusi staadione, jalgpall kasvas spordialana meeletu kiirusega. Oli tore sellest osa saada.

Terve selle perioodi vältel juhendas koondist Jakob Kuhn ehk Köbi. Kas arvad, et ta ei hinnanud sind mängijana eriti kõrgelt?

Sa saad, mida väärid. Pean mõtlema sellele, mida ise valesti tegin. Aga tõsi, eriti tema viimastel aastatel olid valikud kohati kummalised. Eeldatakse, et mängija ei arene enam mingist vanusest alates. Vaadates statistikat... Aga sellest ei piisanud, nagu näha.

Said rahvuskoondises vaid ühe võimaluse. Olid 30, mängisid Fääri saarte vastu 16 minutit. Kas see moment tekitab sinus uhkust või tunned praegu, et väärinuksid enamat?

Muidugi oli see oluline hetk. Sain kaheks mänguks kutse ja neist ühes ka minuteid. Ründajana ei olnud lihtne, meil oli teisi häid valikuid. Ja ma ei olnud tol hetkel veel ründajana kuigi kogenud. Neli aastat hiljem olin teisel tasemel, aga siis eelistati nooremaid mehi. Üllatasin oma teekonnal korduvalt kõiki, arenesin mängijana ja tunnen, et lõikan neist kogemustest nüüd treenerina kasu. Peame olema mõtete ja emotsioonidega ettevaatlikud, et mitte endale kahju teha. ta. Paljud treenerid on peas endiselt mängijad, aga nii ei saa. Mingi klõps, mingi muutus peab peas käima. Mingis mõttes on lihtsam kõrvalt tulla, siis oled esimesest päevast treener.

Esindasid põhimõtteliselt terve profikarjääri jooksul vaid Young Boysi. Kui läheksid nüüd pealtvaatajana staadionile, kas sind tuntaks ära?

Ma arvan küll (naerab – toim.). Ma ei elanud kunagi Bernis, aga klubi on viimasel 10–15 aastal suurepärast tööd teinud. Olin vahepeal treenerina Baselis ja kahe aastaga vahetusid seal kõik inimesed, aga Young Boysis on kümmekond inimest, kes on seal pikalt püsinud ja kannavad klubi väärtuseid edasi. Nad on tõesti head tööd teinud ja sinna on alati tore külla minna.

Zürichit sa juba mainisid, aga kui sageli sind Young Boysist lahkuma meelitati? Kas välismaal mängimine oli kunagi variant? Karjääri lõpuaastatel kutsuti mind Šotimaale, aga tahtsin väga midagi võita ja arvasin, et Young Boysiga on selleks parimad võimalused. Olime alati lähedal, aga mängijana ma Šveitsi meistriks ei tulnudki. Sel ajal pidin muidugi arvestama ka pere ja lastega. Tundsin, et Young Boysis on kõik olemas, sest tase oli hea ja saime ka eurosarjas regulaarselt mängida.

Mängijana jäid sul tiitlid võitmata. Kas tunnetad, et oled treenerina edu järele selle võrra näljasem?

Päris nii ei ütleks, aga kindlasti õppisin, et edu saavutamiseks peavad kõik ühise eesmärgi nimel töötama. Kui presidendi soov on teenida raha, jääb sportlik pool tagaplaanile. Esmalt võidame, siis teenime raha! Energia peab liikuma samas suunas, aga Young Boysis ei olnud alati nii. Meil olid mõned väga head aastad, aga kahjuks oli ka Basel just siis väga võimas.

Kas endine mängija tunneb talendi paremini ära?

Olulisem on mõista inimese ülesehitust ja seda, millised oskused jalgpalliväljakul kasuks tulevad. Näha tuleb suurt pilti, mis nooremate mängijate puhul võib väga kiiresti muutuda. Muidugi oskan mängijaid nüüd vaadata teisiti kui kümme aastat tagasi. Tehnika on oluline, käitumine on oluline, aga see ei ole peamine. Mängija võib olla kiire, aga palju olulisem on sisemus. Iseloom, kirg, soov olla iga päev parem.

Milline Eesti mängija on sinuga mängustiili poolest kõige sarnasem?

„Kui otsustasin lõpetada, pakkus kolm klubi mulle kolmeaastast lepingut, aga jäin endale kindlaks.“

Kui klubi vahetab iga kolme või kuue kuu tagant peatreenerit, on see kõnekas. Järelikult ei tehtud kodutööd ära. Kui sa võtad treeneri ja annad talle kolm kuud hiljem kinga... Aga selline jalgpall on. Näeme seda ka Eestis. Mul on väga hea meel, et Kalevil ja Pärnul läheb hästi – nad töötavad tagasihoidlikult, arendavad Eesti mängijaid. Ühel hetkel tuleb ka tulemus.

Kas sinu arvates peaks treener olema ise tipptasemel jalgpalli mänginud?

Ei, aga sellest on abi. Arvan, et treener peab olema jalgpalli mänginud, aga mida kõrgemal tasemel, seda raskem võib olla – nabanöör tuleb läbi lõiga-

Keeruline öelda. Jätame selle vahele! (Naerab – toim.). See võrdlemine ei tee kellelegi head.

Karjääri lõpetamisest on möödas ligikaudu 15 aastat. Kui tihti putsad jalga tõmbad?

Nüüd ma enam ei mängi. Enne Eestisse kolimist mängisin vahel vanade sõpradega, aga nüüd vaid lastega. Pean leidma uue kire! Viimati mängisin... See pidi olema enne koroonat. Äkki siis, kui olin Baselis abitreener, viis aastat tagasi. Siis mängisin vahel treeningutel kaasa ja sain hakkama. Nüüd enam ei saaks!

Kas igatsed mängimist?

Ei. Kõik on hästi, tõesti on. Nüüd, kui läheme tagasi Šveitsi, ootab seal üks väike turniir, kus mu lapsed palusid mul mängida. Seal ehk tõmban putsad jalga, aga siis lähen väravasse! Jah, ma tõesti ei igatse mängimist. Olen endaga rahu teinud.