Miks kulub A. Le Coq Arena muru

ühes väljaku otsas palju rohkem kui teises?

Need, kes tähelepanelikult jälginud meie rahvusstaadionil peetavaid jalgpallimatše, on ehk täheldanud, et ühe väljakupoole väravaesine kipub visuaalsel vaatlusel justkui rohkem vatti saama kui teine – ning ka need õnnelikud, kel on õnnestunud staadionil jalgpalli mängida, võivad täheldada, et üks osa väljakust on justkui pisut rohelisem ja elujõulisem kui teine.

Tegelikult on suisa nii, et ühel väravaesisel vahetatakse murukatet tunduvalt sagedamini kui teisel pool platsi – viimati tehti seda näiteks 11.–12. juunil, vaid napilt enam kui nädal enne A-koondise EM-valikmängu Belgiaga. Ja vahel on läinud kevadisel ajal vaja isegi rohelist värvi, et lõunatribüüni (ehk selle tribüüni, kus koondisemängude ajal asuvad koondise tuliseimad toetajad) ees oleval alal pruunimad kohad visuaalselt ilusamaks muuta.

Niisiis – miks kulub A. Le Coq Arena muru ühel väljakupoolel palju rohkem kui teisel? Vastab Lilleküla jalgpallikompleksi juhataja Targo Kaldoja: „Meie staadioni eripära on see, et väljaku lõunapoolne ots saab ülejäänud väljakust tunduvalt vähem päikesevalgust: katuse vari jääb sõltuvalt kuust ja kellaajast väljakul umbes karistusala jooneni. Staadioni lõunaosas on head murukvaliteeti tunduvalt keerulisem saavutada kahel põhjusel: üks neist on loomuliku päikesevalguse ja UV-kiirguse puudus, mida taimed kasvamiseks vajavad, teine eripära on see, et tulenevalt varjust on lõunapoolses osas ka keskmine temperatuur muu staadioniga võrreldes lausa viis kuni kaheksa kraadi jahedam, seda nii õhutemperatuuri kui pinnasetemperatuuri mõttes.

Taime kasvamiseks on head tingimused loodud siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +8 kraadi, teatud vegetatsioon algab juba viie plusskraadi juures. Kui ülejäänud väljakul on temperatuur juba keskmiselt kümne kraadi juures, siis lõunaosas on see veel vaid kaks kuni viis kraadi.

Kuna ehituskonstruktsioone muutma ei saa hakata ning ükskõik kuidas katus sinna asetada, siis varju jääks teatud osa ikka, siis tuleb meil pidevalt tegeleda võimalike tagajärgede ennetamise ja likvideerimisega. Üks meede, mida kasutame, on lisavalgus, mida pakume murule spetsiaalse valgustiga. Paraku on need väga kallid ja hetkel on meil neid lampe vaid üks, kuigi minimaalselt võiks neid olla kolm ja ideaalis kuus. Kuue lambiga saaksime ära katta kogu probleemse ala ehk 16 x 74 meetrit, aga sel juhul oleks ka energiakulu väga suur, sest meie kliimas on tarvis selliseid lampe, mis annavad lisaks valgusele ka soojust. Lõunamaades, kus temperatuur ei ole küsimus, piisab ka näiteks LED-lampidest, mis annavad küll UV-kiirgust välja ja valgustavad, aga lisasoojust ei erita.

Lisaks teevad areenimeistrid muidugi lõunaosale ka täiendavaid hooldustöid: näiteks läheb sellesse otsa rohkem muruseemet. Rohkem väetist annaks ühelt poolt küll murutaimele rohkem toitaineid, kuid teisalt muudab taime liiga laisaks, mistõttu ei saa ka sellega üle doseerida.

Aastas umbes korra võtame ette ka mättavahetuse. Seekord oli pärast tüdrukute U17

EM-finaalturniiri, karikafinaalide päeva ja Premium liiga kohtumisi lõunapoolse värava esine väga kehv, see ei olnud A-koondise vääriline, mistõttu pidime seda tegema enne koondisemängu. Selleni jäi pärast mättavahetust küll väga napilt aega, et murumätas jääks piisavalt tugev –ideaalis tahaks see juurdumiseks ja taastumiseks mõned päevad rohkem aega. Panime seekord aga natuke paksemat mätast ja silitasime muru rohkem!

Tavaliselt tasandatakse auke liiva, turba ja muruseemne seguga, aga isegi kui panna sinna kõige kiiremini idanevat murusorti, siis vajab see seitse kuni kümme päeva idanemiseks – ja siis tuleb sealt välja idu, mitte lai muruleht. Seetõttu ongi ainsaks lahenduseks kasutada valmis murumätta rulle, millega olemasoleva pinnase asendame. Oleme varem ostnud muru ka Soomest, aga Eestist oleme viimastel aastatel kasutanud partnerina Murumari, kust oleme saanud piisavalt hea kvaliteediga mätast.

Mättad tulevad kohale kokkurullitult, on 74 sentimeetrit laiad ja umbes kolme sentimeetri paksused – nendega asendame ala lõunapoolse karistusala keskel ning ka esimese abikohtuniku trajektoori küljejoone taga, mis ka päikest ei saa ning abikohtuniku ühel liinil liikumise tõttu samuti kõvasti vatti saab, sinna tekib sisuliselt vagu. Kui vaadata teise abikohtuniku trajektoori, siis seal vagu ei teki, sest päikese käes taastub muru ära.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!