Põline kaitsja, kel on talentidele silma

Oled sa alati keskkaitses mänginud? Kuidas sai sinust keskkaitsja?

Olen alati kaitses mänginud. Noorteliigades olin üsna palju ka äärekaitses, nii vasakul kui paremal, aga sain mingi hetk aru, et ega ma väga suure võhmaga ei ole ja targem on keskkaitses olla.

Esindasid noorteklassides pikki aastaid Tabasalu. Mida sealse aja jooksul enim õppisid?

Esiteks seda, et võistkond peaks olema omavahel sõber ja kõik peak sid läbi saama, sest niimoodi on palju kergem trenni teha ja mängida. Mänguliselt oli seal tähtis üksteise aitamine ja tiimitöö, sest jalgpall on võistkonnamäng.

Selle aastaga on sinust saanud Kalevis kindel põhikoosseisumängija, samuti oled esimest korda kaasatud U21 koondise tegemistesse. Mis sinu tõusu taga on?

Ütleksin, et olin üsna kannatlik. Ootasin pea kaks aastat seda momenti. Kui minu konkurentidel olid vigastused ja mulle anti see hooaeg esimene mäng Nõmme Kalju vastu, võtsin seda väga tõsiselt ja ei lasknud kor rakski fookust alla. Kasutasin oma võimaluse ära ja teenisin järk-järgult mängudega treenerite usalduse.

Miks kannad väljakumängija kohta harva nähtavat särginumbrit 1?

Mingil põhjusel polnud mõnedel mängijatel aasta alguses veel särgid trükki jõudnud, mina olin üks neist. Mingil kummalisel põhjusel oli meil olemas number 1 mängusärk ning ma mõtlesin, et oleks pull, kui ma mängiksin taliturniiri mängud selle särgiga. Lõpuks venis mu särgi trük kimine nii pikale, et ma jätsingi endale selle number 1 särgi. Algul pidin tegelikult olema number 5.

Mida mäletad oma Premium liiga debüüdist? See oli eelmisel aastal, alustasid põhis ja saite Paidelt suure kolaka.

Nädala alguses, kui hakkasime taktikalise trenniga Paideks valmis tuma, pandi mind põhivõistkonda ja süda jättis tegelikult korra löögi vahele. See oli nii kauaoodatud moment! Neli päeva jutti ei suutnud ma millestki muust peale selle mängu mõelda. Mäng ise oli muidugi täielik katastroof. Sellel võistkonnal, kes meil alustas, ei olnud ka väga palju kogemust. Oli raske, aga läks nii, nagu läks.

Kui saaksid üheks päevaks olla keegi oma meeskonnakaaslastest, siis kelle valiksid? Miks?

Ma arvan, et ma oleksin Kaspar Laur. Kaks meetrit ja neli sentimeetrit pikk ikkagi. Ma veel ei tea, mil viisil, aga kasutaksin seda kindlasti kuidagi ära.

Kui sa parasjagu jalgpalli ei mängi, siis millega aega sisustad? Jõusaaliga ja mängin tegelikult veel jalkat peale. Huvitavam vastus on võibolla discgolf, mida käime mängimas mõne tiimikaaslasega ja mõne vennaga teistest tiimidest.

Kui peaksid välja tulema oma äriga, siis millega see äri tegeleks? Ilmselt teeksin oma spordiagentuuri. Ma arvan, et mul on päris hea silm noortele talentidele, ja usun, et suudaksin nad küll kuhugi mängima saada.

Kes sind sinu teekonnal jalgpallurina enim mõjutanud on ja kuidas? Ilmselt Jüri Talu. Kui ma olin kaks aastat jalkat mänginud, sai temast minu treener ja ta oli seda umbes kaheksa aastat. Aga ta ei ole lihtsalt treener, ta on ka sõber ja mentor – inimene, kellele ma alt üles vaatan. Ta on väga hea treener, oskab õigel hetkel range olla ja õpetada, aga on ka väga inimlik. Tema käe all ma olengi kõige pikemalt jalgpalli mänginud.

Sünniaeg: 1.03.2004

Positsioon: keskkaitsja

Klubi: JK Tallinna Kalev

Endised klubid: JK Tabasalu

Treenerid: Risto Sarapik, Jüri Talu, Ludvig

Tasane, Daniel Meijel, Aivar Anniste, Ats

Purje, Alo Bärengrub, Sander Post, Kent

Männik, Alan Monken Arruda

Koondisekarjäär: –

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Premium liiga debüüti ma välja ei too (naerab – toim.)! Ma arvan, et see on U19 eliitliiga meistriliiga võit Kaleviga eelmisel aastal Flora vastu. Enne seda ei olnudki ma A. Le Coq Arenal mänginud ja see võit tuli veel viimasel minutil, seega jääb kindlasti eredalt meelde.