Saatuslik testimine Floras tõi nigeerlasele armastuse, pere ja uue kodu

Viljandi Tuleviku eest aastatel

2021–2022 nii Premium liigas kui esiliigas mänginud nigeerlase

Ganiu Atanda Ogungbe ühendus

Eestiga sai tegelikult alguse juba 11 aastat tagasi, kui ta kohtus eestlannaga. Võtsime

Atanda abikaasa Eva-Maria Lee-

Ogungbega palaval suveajal aja veidi maha, et rääkida elust-olust.

Liigume ajas veidi tagasi. Palun meenuta, kuidas esimest korda abikaasaga kohtusid. Ma kutsun teda nüüd Ganiuks, kuid jalgpallimaailmas on ta endiselt tuntud kui Atanda. Meie tutvumisest on möödas 11 aastat. Töötasin tol ajal ühes Tallinna hotellis vastuvõtujuhina, mulle laekus broneeringuleht, kus oli kirjas Ganiu Atanda Ogungbe nimi. Mäletan, et juurdlesin väga pikalt selle üle, milline on ees- või perekonnanimi (naerab – toim.). Ganiu saabus Eestisse 2012. aastal pärast noorte U20 maailmameistrivõistlusi, mis toimusid Kolumbias. Eestisse sattus ta treenima Tallinna FC Floraga ning tema igapäevane marsruut oli trenn-hotell-trenn. Mina suure Eesti ja Tallinna fännina soovitasin tal minna vanalinna avastama. Ganiu ei tihanud aga üksinda võõrasse linna seiklema minna ning palus mind endale giidiks. Ta meenutab veel tänaseni, kuidas nad veebruaris Eestis Floraga treenisid: traktor puhastas treeningu ajal väljakut lumest, sest sel ajal oli suur tali, ning miinuskraadid ulatusid 20 kanti. Kui ta külmaga trennist tagasi hotelli tuli, oli tal nii külm, et küsis tuppa soojapuhurit.

Eestis olles käisime veel mõnel korral väljas, seejärel hakkasime juba järjest rohkem ja rohkem suhtlema, mis jätkus ka siis, kui ta lendas märtsis edasi Hollandisse treenima kõrgliigaklubi Vitessega, kus tal hoidis silma peal ka Londoni Chelsea. Ganiu on mulle rääkinud, et plaani järgi pidi Chelsea ta palkama ja Vitessele välja laenama, kuid agent soovis tema eest üüratut raha ja seetõttu

Ganiu ja Eva-Maria abiellusid 2017. aastal Küprosel, kus mees parasjagu mängis.

Foto: erakogu jäi tehing tegemata. Jätkasime suhtlemist ka siis, kui ta Nigeeriasse tagasi lendas.

Kuidas ja mismoodi nägi teie eluolu ja korraldus välja ajal, kui Atanda Eestis veel ei mänginud?

Kui ta 2013. aastal Küprosel AC Omonia meeskonnaga lepingu sõlmis, helistas ja kutsus ta mind sinna külla. Mõeldud-tehtud: mõne päeva pärast olin juba Küprosel. Veetsime seal toredat aega, kuniks mu elukorraldus viis mind elama Inglismaale. Kuna lennuühendus on seal mugavam ja kiirem, hakkasime kohtuma üle kuu ning seda aasta aega.

Kui suhe oli juba tõsisem, otsustasime anda teineteisele võimaluse. Elasime kaks aastat Küprosel Larnaca ja Paralímni linnas. Peale Küprost kolisime Bahreini, mis on rahvaarvult Eesti-suurune, kuid pindalalt väiksem kui Hiiumaa.

Mäletan veel eredalt neid hetki, kui suvekuudel küündisid soojatemperatuurid 45–50 kraadini. Võib öelda, et hinge ja eksisteerimist hoidis sees vaid konditsioneer (naerab – toim.). Ilma selleta ei saanud üldse olla. Liigelda sai vaid õhtuti, kui päike oli loojunud ja õhk oli taas ringluses. Mäletan, et kui esimest korda Bahreini läksin ja lennukist väljusin ning mu prilliklaasid uduseks läksid, siis mõtlesin: kas ma saabusin aurusauna? (Naerab – toim.). Selline kliima tundub üle mõistuse, kuid tegelikult harjub sellega mõne nädalaga ära ning edasine on juba lihtsam. Bahreinis sündis ka meie poeg Johan Matheo, kes sai nime Barcelona Johan Cruijffi ja minu vanavanavanaisa järgi. Eelmisel hooajal, kui Atanda Maltal mängis, otsustasime, et vajame veidi stabiilsust, ning jäime Johaniga siiski Eestisse, aga käisime kas ise Maltal või Ganiu Eestis.

Kuidas ise kõigi muutustega toime tulid?

Olen juba loomult avatud ja kiire kohanemisvõimega. Ma õppisin uusi keeli, uurisin kohalikku kultuuri ja tavasid ning püüdsin luua uusi sõprussuhteid. Jalgpallurite elukutse nõuab sageli ümberasumist ja elamist välismaal. Seega mina jalgpalluri kaaslasena kohtusin Ganiu meeskondades paljude erinevate inimestega, alustades jaapanlaste ja lõpetades argentiinlastega. Oluline osa muutuste hetkel oli meile mõlemale see, et me olime alati teineteise kõrval toeks. Hoidsin pidevat sidet pereliikmete ja sõpradega läbi interneti avaruste. Minu pere ja sugulased käisid meil nii Küprosel kui ka Bahreinis külas.

Küproselt jõudsite ringiga Eestisse tagasi…

Atanda jõudmine Tulevikku on pikk lugu ja huvitavate juhuste kokkusattumine. Tegelikult ei otsinud me Ganiule Eestis klubi, vaid kohta, kus ta saaks suvekuudel treenida, kui me kahe hooaja vahel mõned nädalad Eestis veedame. Mu ema tunneb Aivar Lillevere abikaasat – hakkasime sealtkaudu vaikselt võimalusi uurima. Kuna Aivar ei teadnud Ganiu taset ja tema ise oli Tuleviku noortetreener, pakkus ta välja, et tulgu ta reedel noortega trenni.

„Ganiu on mulle rääkinud, et plaani järgi pidi Chelsea ta palkama ja Vitessele välja laenama, kuid agent soovis tema eest üüratut raha ja seetõttu jäi tehing tegemata.“

Selsamal reede hommikul läks Ganiu aga Viljandis jõusaali ja kohtas Sander Posti, kes oli sel ajal Tuleviku esindusmeeskonna peatreener. Post uuris talt, kas ta on korvpallur! Peale lühikest vestlust kutsus Post ta esindusmeeskonna treeningutele. Suvel, kui viibisime Eestis, käis Ganiu oma füüsilist vormi hoidmas Tulevikus, talle pakuti kaks korda ka võimalust sõlmida leping, ent esimesel korral polnud see võimalik. Järgmisel, 2021. aastal sai see siiski teoks koroonapandeemia tõttu, mis Sloveenias, kuhu Ganiu oli vahepeal siirdunud, liigahooaja katkestas.

Eestisse naasnuna sõlmis ta hooaja algul viljandlastega lepingu.

Millist rolli mängid abikaasa jalgpallurikarjääri toetamisel nii väljakul kui ka väljaspool seda?

Olen Ganiu number üks fänn, Küprosel ja Bahreinis mängides olin igal mängul kohal. Kõige olulisem on toeks olemine. Olen moraalne tugi, eriti hetkedel, kui mäng ei ole läinud soovitult. Samuti olen aidanud teha nii teda tutvustavaid jalgpallivideoid kui sotsiaalmeedia postitusi, samuti olen isegi nii-öelda agendi ametit pidanud. Bahreini meeskonna leidsime tänu minu kirjutatud kirjale ühele araabia jalgpallimänedžerile.

Kuidas te säilitate tervisliku töö- ja eraelu tasakaalu, arvestades jalgpallurikarjääri nõudlikkust?

Jalgpallurite tööpäevad pole tavalised kaheksatunnised ja ütleks, et selle kõrvalt on siiski lihtsam aega leida kui kontoritöö kõrvalt. Küprosel ja Bahreinis elades, kus olin kodune, oli meil lihtsam. Vabal ajal avastasime linnu ja kohalikke vaatamisväärsusi, käisime randades ning korraldasime kohtumisi sõpradega. Kuid nüüd, olles Eestis tööl, on tasakaalu leidmine keerulisem. Rääkimata sellest, kui Atanda on täiesti teises riigis. Siiski püüame leida kompromisse ja seada realistlikke ootusi, et saavutada sobiv tasakaal. Meie lähenemine hõlmab tööaja paindlikkust, ühiste plaanide loomist ja toetust nii kolleegidelt kui ka perekonnalt. Olen suhelnud oma tööandjaga, kes on mõistnud meie eripärasid ning aidanud leida lahendusi. Näiteks olen saanud tööaja kohandamist ning võimaluse teha kaugtööd. Kokkuvõttes on tervisliku töö- ja eraelu tasakaalu säilitamine pidev protsess, kus me mõlemad peame pidevalt leidma kompromisse ja suhtlema avatult, et tagada mõlema poole vajaduste täitmine.

Millised on uhkeimad hetked, mida oled jalgpalluri abikaasana kogenud? Kuidas te neid saavutusi koos tähistate?

Iga kord, kui ta lööb värava või tõrjub mõne vastaste rünnaku, tunnen tema üle suurt uhkust. Iga meeskonnavõit on samuti eriline hetk, mis täidab mind rõõmuga. Pärast võidumänge Küprosel ja Bahreinis läksime restorani või kohvikusse sööma. See võimaldas meil lõõgastuda ja nautida hetke, samal ajal jagades rõõmu ja kogemusi mängust. Mulle meeldis alati anda mängujärgset tagasisidet ning hinnangut Ganiu mängule.

Eelmise hooaja eel proovis Atanda kätt ka Tallinna Legionis, kuid võimalikust diilist lõpuks siiski asja ei saanud.

Foto: Jana Pipar

Kuidas teil praegu läheb?

Oleme hetkel terve perega Eestis. Ganiu leping Maltal lõppes aprillis ja ta otsib oma karjääris uut katsumust. Oleme rõõmsad, et ta on tagasi Eestis, eriti meie lapse jaoks, kes on väga õnnelik isa naasmise üle. Kuigi välisriigis elades on olnud oma võlusid ja väljakutseid, on Eesti meile alati oluline ja kodune paik. Armastame Eesti kaunist loodust ja rohelust, puhtust, värsket õhku ja rahulikku elutempot. Lisaks on meil siin tugevaid sidemeid perekonna ja sõpradega, mis teeb meie jaoks Eesti eriliseks.

„Mu ema tunneb Aivar Lillevere abikaasat –hakkasime sealtkaudu vaikselt võimalusi uurima. Kuna Aivar ei teadnud Ganiu taset ja tema ise oli Tuleviku noortetreener, pakkus ta välja, et tulgu ta reedel noortega trenni.“

Samas on ka mõned aspektid, mis võivad olla keerulised. Näiteks Eesti kliima võib olla karm, eriti talvekuudel, lõunamaades on vastupidi. Lisaks võib välisriigis elades tekkida mõningasi raskusi seoses bürokraatlike protsessidega või teatud teenuste kättesaadavusega. Bahrein on ju näiteks islamimaa, kus on oluline osa islami kultuuril ja traditsioonidel. Ramadaani ajal on tavapärane pidada kinni teatud käitumisreeglitest. Avalikes kohtades palutakse inimestel päevavalguses selle ajal mitte süüa ega juua paastu pidavate moslemite austamiseks. Restoranid ja kohvikud on sel ajal ostukeskustes kinni. Samuti ei ole kombeks kanda ramadaani ajal paljastavaid rõivaid. Eestis oleme harjunud kõike tegema interneti vahendusel, kuid teistes riikides pole olnud selle areng nii kiire.

Millised on teie pere tulevikuplaanid?

Elasin tema saavutustele kaasa juba siis, kui ta mängis Nigeeria noortekoondises praeguste staaride nagu Antoine Griezmanni, Kalidou Koulibaly, Alexandre Lacazette’i ja teiste vastu. Samuti olen uhke, et Ganiu läbis lastetreeneri- ja kohtunikekoolituse. Tal on siht silme ees ning usun, et temast saab ühel päeval väga hea treener. Ainult eesti keelt on vaja veidi rohkem õppida!

Kuigi elu võib olla ettearvamatu, on meil mõned üldised suunised ja eesmärgid, mida soovime järgida. Ganiu soovib jätkata oma profikarjääri ja leida uusi väljakutseid, olles valmis võtma vastu uusi pakkumisi klubidelt eri riikides. Ta jätkab treenimist ja pühendab end jalgpalli arendamisele, samas mõeldes, mis saab temast edasi pärast elu jalgpallurina. Elu on pidevas muutumises, püüame olla paindlikud ning avatud uutele kogemustele, mis võivad meie teele sattuda.