Aasta töötaja Liisi Troska: pildistamine on minu jaoks puhkus!

Jalgpalliliidu aasta töötajaks valiti seekord video-, foto- ja sotsiaalmeedia toimetaja Liisi Troska, keda Eesti jalgpalliringkonnad tunnevad peamiselt fotograafina, kes jõuab pealtnäha igale poole, kuhu parasjagu vaja – olgu see siis Premium liiga mäng Narvas, naistekoondise laager Türgis või rannajalgpallimatš Pärnus. Kuidas suudab Troska selle kõige juures säilitada energia ja rõõmsa meele?

Täiskohaga tööd saab Troskal jalgpalliliidus tänavu täis alles kolm aastat ning tegelikult ei ole ta ka fotograafiaga väga kaua tegelenud – esimesed proovitööd tegi ta Soccernet.ee portaalile 2016. aastal. Jalgpalli pildistamise valis ta seepärast, et mängis ka ise Paide naiskonnas vutti. „Kirjutasin peatoimetajale Kasper Elissaarele, et mul kaamera kodus seisab. Proovitöö järel öeldi, et potentsiaali mul on ja võin edasi teha,“ naerab Troska tagantjärele.

Kuigi „päris“ fotograafiaga alustas ta just nimelt 2016. aastal, oli huvi pildistamise vastu olemas juba varem. „Kui sain esimese telefoni, millel oli kaamera, siis oli mul muidugi vaja kõik üles pildistada. Ühel hetkel sain endale ka seebikarbi, aga juba mälukaardiga, mitte filmirulliga – sellega pildistasin lilli, loodust, tegin mõned selfid. Kuna olin Paide naiskonna mängija, siis mõtlesin, et seon kaks asja. Ja siin ma nüüd olen!“

Küsimusele, mis hetkest muutus pildistamine tema jaoks tööks, vastab Troska kiirelt: ei olegi muutunud! „Võtan seda enda jaoks endiselt hobina. Olen ära jaganud, et minu tööülesannetest on minu jaoks töö videopool, kus ma veel ennast nii koduselt ei tunne. Pildistamine ja platsi ääres olemine… saan mängu näha ja võibolla ka mõne hea kaadri – see ongi minu jaoks puhkus!“

Kuna Paide lähedal elav naine pildistab jalgpalli üle kogu Eesti, on paratamatult osa tema tööst ka tundide kaupa autoroolis olla. Ka seda aega, mida mõni teine inimene peab hirmus tüütuks, kirjeldab Troska omamoodi teraapiana. „Vahel keeran muusika põhja, karjun kaasa ja elan ennast välja, teinekord istun aga täielikus vaikuses. Oleneb tujust!“

Isiklikuks rekordiks peab Troska mõnd päeva, kui on jõudnud pildistama suisa neljale vutimängule – kõiki küll mitte täies mahus, vaid mõnel puhul ühe poolaja kaupa. Autorooliga seoses meenub talle aga päev, kus ta Paidest alustades külastas järjepanu kohtumisi Pärnus, Viljandis ja Tartus, enne kui õhtuks tagasi koju jõudis. „Remonditöökojas ikka imestatakse – issand, sina jälle siin ja tahad õlivahetust! Läbisõitu koguneb päris kiirelt.“

Jalgpalli pildistamise juures hindab Troska seda, et saab emotsioone, mida mäng pakkus, hiljem fotosid töödeldes, nendega tegeledes või niisama galeriisid lapates uuesti läbi elada. Eredalt tulevad meelde positiivsetest tunnetest pakatanud mängud – näiteks naistekoondise Pärnus saadud 4 : 2 võit Kasahstani üle, Paide Linnameeskonna eelmise suve euromängud Pärnus või mullune esiliigakohtumine Paide Linnameeskond U21 ja FC Elva vahel, kus Elva üleminutitel 0 : 1 kaotusseisu 2 : 1 võiduks pööras.

Mõnda mängijat on lihtne pildistada Troska kinnitab, käsi südamel, et lemmikuid tal ei ole – ei meeskondade, mängijate ega isegi oma tehtud piltide seas. Siiski toob ta välja mõned mängijad, kelle pildistamine on lihtsam kui teiste puhul.

„Koondistest võttes on näiteks Erik Sorga ja Lisette Tammik sellised, kellest on alati väga lihtne pilti teha. Üldiselt aga mängijad vist mängu ajal eriti ei mõtle, kus fotograaf paikneb, kuigi mõnel korral on küll väravat tähistades mind üles otsitud. Naistekoondises oli hiljuti üks tore olukord: Liisa Merisalu oli mängu eel kõhu peal liugu lasknud ja seda täpselt turniiri korraldaja tellitud fotograafi ees. Kui ta seejärel mängus värava lõi, tähistas ta minu ees täpselt samamoodi ja ütles, et ta tahtis, et mina ka sellise pildi saaksin!“

Efektsetest tema suunas tehtud tähistamistest meenub Troskale kohe veel näiteks Aleksandr Volkovi otse kaamerasse saadetud suudlus ja Andre Frolovi tähistus tema Premium liigas löödud 50. värava puhul. „See on alati äge, kui otse kaamerasse tähistatakse, aga ainult siis, kui seda ei tehta liiga lähedalt – mängu pildistades on mul nii suur objektiiv ees, et sellega ei annagi lähivõtteid teha.“

Eesti staadionitest rääkides toob Troska välja kaks suurt Tallinna staadioni, aga paigutab need skaala eri otstesse. „Kadriorg on alati väga mõnu-

Koondisereisid on raske töö, mitte meelakkumine

Uiboleht: Troska on EJLi sotsiaalmeedia viinud uuele tasemele

Aasta töötajat valib jalgpalliliidu juhtkond. EJLi arendusdirektor Mihkel Uiboleht:

„Meil on jalgpalliliidus töötajate tunnustamiseks mitu algatust. Aasta kolleegi valivad töötajad enda seast hääletuse teel. Aasta tegu ja aasta töötaja valitakse juhtkonna poolt. Aasta töötajat oleme valinud juba rohkem kui kümnendi.

Sel korral tunnustasime Liisi Troskat, kes on olnud eeskujuks oma positiivse suhtumise, algatusvõime ja teotahtega. Liisi jäi silma sellega, et otsib alati lahendusi, on väga abivalmis, pühendunud, soovib õppida juurde. Just õppimise pool on eriti oluline: Liisi alustas fotograafina, kuid on iseõppijana arendanud end videote tegemisel ja viimased rohkem kui pool aastat sotsiaalmeedia toimetajana. Tänu tema panusele on jalgpalliliit sotsiaalmeedias astunud sammu edasi, kasvatanud põneva videosisu mahtu ja kõikidest suurtest sündmustest on heal tasemel pildid. Mõistagi on aasta töötaja üks oskusi koostöö ja teistega arvestamine.“

Palve mängijatele: küsige originaalfotosid!

Nagu ikka, laadivad mängijad sotsiaalmeediasse sageli üles endast tehtud pilte, mille autor on just Troska. Fotograafi sõnul ei ole tal midagi selle vastu ning teda isegi ei häiri väga, kui mängijad pilte filtrite ja töötlusega tuunivad – kuid ühe palve soovib Troska siiski palluritele edastada.

„Olen pannud tähele, et sageli võetakse sotsiaalmeedia jaoks fotod Soccernet.ee galeriidest, kust need saadakse väga madala kvaliteediga kätte. Mängijad, küsige alati mult julgelt originaalfaili –ma ei ole kade!“ sa vaibiga. Kella viiesed mängud päikeseloojangu ajal jäävad eriti mõnusad, kui Lasnamäe-poolse otsajoone tagant pildistada. Valgus on meie jaoks väga oluline – Kadriorus muidugi pimedal ajal ju ei mängitagi. A. Le Coq Arena on aga näiteks päevasel ajal fotograafide jaoks päris jube koht! Üks osa väljakust on päikese käes, teine aga täiesti varjus – tasakaalu on nii päris raske leida.“

Jutuajamine leiab aset Bakuu lennujaamas, kus Troska on meestekoondise fotograafina – selline roll pole talle sugugi võõras, sest ta on seda saanud täita nii meeste- kui naistekoondise laagrites. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et tegu on unelmate tööga, kus saab palju reisida ja maailma näha, siis päris elu tema sõnul siiski nii roosiline ei ole. „Reisisihtkohas jõuan teinekord niisama ringi vaadata veel vähem kui mängijad! Seekord oli umbes kaks tundi aega, et Bakuud avastada, aga vahel ei jää sedagi. Olen siis üritanud ikka töö ja uneaja arvelt need üks-kaks tundi näpistada. Kui mängijatel on trenn või mäng, siis olen ikka seda pildistamas, aga minu töö ju lõpuvile või trenni lõpuga otsa ei saa – seejärel töötlen paar tundi pilte ning asun neid erinevatesse kohtadesse üles laadima, samuti tegelen sotsiaalmeediaga. Lisaks tulevad alati mõned intervjuud ja muud jooksvad asjad, mis tahavad samuti komandeeringu ajal ajamist,“ selgitab Troska.