Koondis

347 koondisemänguga kolmik saab viimaks lahkumisetenduse

19. august on A. Le Coq Arenal tähtis päev – kell 19.30 algavas kohtumises on vastamisi Eesti ja Soome. Kuid õhkkond ei viita sugugi tavalisele koondisemängule, vaid millelegi palju sümboolsemale: legendide kohtumisega tähistatakse 30 aasta möödumist taastatud Eesti koondise algusest.

Tekst: Eneli Mossin

Ühtlasi on tegemist Enar Jäägeri, Dmitri Kruglovi ja Aleksandr Dmitrijevi viimase koondisemänguga. Kui tavaliselt saavad saja mängu klubi liikmed kodupublikuga hüvasti jätta mõnes ametlikus maavõistlusmängus, siis viimastel aastatel tunduvalt tihedamaks läinud koondisekalender koos vahepeal koroonapandeemiast põhjustatud pausidega ei ole lubanud sel kolmikul tavapärasel moel oma lahkumismängu saada. Eesti–Soome legendide lahing annab selleks aga tavapärasest pisut teistsuguse võimaluse.

Millised mälestused legendidele oma karjääriga seostuvad ning kuidas nad üksteist meenutavad?

Enar Jääger 2007. aastal.

Foto: Lembit Peegel

Enar Jääger

Koondisedebüüt: 2002. aastal maavõistlus Eesti – Uus-Meremaa (3 : 2) Mänge/väravaid kokku: 126/0 Viimane koondisemäng: 2017. aastal maavõistlus Soome–Eesti (3 : 0)

Treenerite oluline roll

Raplamaalt pärit Enar Jäägerile on jalgpall alati meeldinud ning trenni suundus ta esimest korda kümneaastaselt. „Ega sellises vanuses pole rohkem vajagi, kui sai sõpradega koos trennis käia ja mängida,“ lisab ta. Tema esimesed treenerid olid Viktor Mets ja Vytautas Blinstrubas, kellel oli oluline roll noore teekonna kujundamisel. Jäägeri sõnul loeb väga palju, milline treener inimesena on ning kas ta suudab mängija jaoks luua positiivse ja meeldiva keskkonna. „Usun, et paljud noored teevad oma otsuse, kas jätkata või mitte, just selle järgi. Ma olen väga tänulik, et Viktor Mets suutis seda teha.“

„Enar on väga külmavereline mängija!“

Jääger on olnud läbi aegade nii stabiilne mees, et halba mängu on raske meenutada. „Mõnel mängijal on halvad ja head mängud, aga tema kohta ei oska meenutada halba mängu,“ ütleb Dmitri Kruglov. Enar on kindel meeskonnamängija, kellel on taskus tugev löök. „Ta on väga külmavereline mängija. Ja ma ei näinud kordagi, et ta paanitseks,“ kirjeldab Kruglov. Rahulikku meelt ei jäta Jääger platsile, vaid võtab selle kaasa ka igapäevaellu. Tema peale saab kindel olla ja ta on alati kõigile toeks. Ta ei tee vastas-

tel vahet ning mängib kõigi vastu kindla jalaga. „Ükskõik kellega mängisime, vastasel oli väga raske temast mööda minna,“ ütleb Aleksandr Dmitrijev. Ta teeb oma asja ja teeb seda väga hästi. Ta ei hakka väljakul rumalusi tegema – midagi, mida ta ei oska või mille eest ta ei saa vastutada. „See on väga-väga hea omadus,“ ütleb Kruglov.

Dmitri Kruglov 2007. aastal.

Foto: Lembit Peegel

Võimalused tulevad vaid pingutades

20aastaselt sai Jääger võimaluse mängida Moskva klubis Torpedo. Noore mängija esimese välislepingu tõttu tekkivat närveerimist aitas maandada see, et Torpedos olid ees kaks Eesti poissi. „Ma ju vene keelt ei osanud, siis (Andrei – toim.) Stepanov ja (Andres – toim.) Oper aitasid mind sellega palju,“ lisab ta. Uude keskkonda sulanduda oli tänu sellele palju sujuvam. Esimesel hooajal Jääger platsile väga tihti ei pääsenud, kuid tõdes, et see motiveeris oma oskusi parandama. Olles päevast päeva ümbritsetud tasemel mängijatega suurenes see tahe veelgi. „Ma teadsin, et kui ma ise pingutan, siis need võimalused ka tulevad,“ ütleb ta.

Kogenud mängijate tuge meenutab Jääger ka oma esimesest valikmängust Bulgaaria vastu, kus kaks põhimängijat olid vigastatud ning tal oli aeg platsile joosta. Kindlustunnet pakkus talle koos Marek Lemsaluga mängimine. „Mäng lõppes 0 : 0 ja kui taga null, siis ei saa nuriseda,“ ütleb ta. Kuigi kohtumine tundus esialgu hirmutav, andis see talle siiski häid emotsioone ja enesekindlust tulevikuks.

Dmitri Kruglov

Koondisedebüüt: 2004. aastal Eesti–Läti (2 : 2) Mänge/väravaid kokku: 115/4 Viimane koondisemäng: 2019. aastal maavõistlus Gibraltar–Eesti (0 : 1)

Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama

Kruglov alustas jalgpalliga kuueaastaselt. Esialgu viis isa ta trenni viieaastaselt, kuid siis ei saanud ta palliga sina peale. „Mulle ei meeldinud, sest mõned poisid juba oskasid paremini mängida kui mina,“ ütleb ta. Aasta pärast uuesti proovides hakkas talle jalgpall aga nii meeldima, et ei ole siiamaani pisikust lahti saanud. Esimeseks treeneriks peab ta Viktor Passikutat, kelle käe all ta kõige enam mängis. Treener õpetas peale jalgpalli ka seda, kuidas käituda, mis raskused ootavad tulevikus ees ja nii edasi. „Ta mõjutas meie iseloomu ja meie suhtumist jalgpalli,“ lisab ta.

„Kohe oli näha, et tal silmad põlevad ja temast tuleb hea jalgpallur!“

Kruglovi leivanumber on vaieldamatult vasaku jalaga tsenderdus, mille ta suunab täpselt sinna, kuhu tahab. „Ja muidugi pommlöök,“ lisab Dmitrijev. Jääger nõustub, et juba noorest peast oli ta tuntud hea ja tugeva vasaku jala poolest. Peale selle on tal väga hea oskus olla väljakul vajaduse korral igal positsioonil. Kui vaja, suundub kaitsesse ja hoiab seal asjad korras, ning teisel hetkel loob juba teravaid momente vastaste kastis. Kruglov on tõsine meeskonnamängija, kes ei jäta palli kunagi teistele söötmata ja paneb oma ääre kindlalt lukku. Dmitrijev meenutab Kruglovi lapsepõlveajast: „Kohe oli näha, et tal silmad põlevad ja temast tuleb hea jalgpallur!“ Mängijana on ta emotsionaalne ja energiline, väljaspool platsi aga väga sõbralik, meenutab Jääger.

Õppetunnid Lokomotivist

2005. aastal pakkus Kruglovile lepingut suur Moskva Lokomotiv. Samal aastal varem toimunud MM-valikmängul Eesti ja Venemaa vahel oli ta platsil algusest lõpuni. „Pärast seda mängu saatis Lokomotiv Levadiasse faksi. Järgmisel päeval nad mind kutsusidki,“ ütleb ta. See oli tema jaoks klubi, kus õpetati praktika kaudu kõike, kuidas asjad peavad olema: trennis peab käituma samamoodi nagu päriselus, ainult nahaalsemalt. „Näiteks kui sa tuled uude meeskonda ja te lähete mängule, siis

tuleb bussi minna siis, kui kõik mängijad on juba sees,“ toob ta näite, kuidas uus mängija ja noor mees peab käituma. Alles siis, kui kõik on sees, tuleb küsida, kus on vaba koht, muidu peetakse sind ebaviisakaks ja tekib ebamugav olukord. „Sind jälgitakse nagu luubi all: kuidas sa käitud kollektiivis, meeskonnas, trennis, mängudes ja nii edasi, need asjad on tähtsad,“ lisab ta. Professionaalsetel mängijatel on samuti vaja palju enesedistsipliini. „Mind õpetati nii, et kui sa tahad kuhugi minna, siis pead seda tegema väga õigel ajal. Ja ma ei räägi praegu sellest, et privaatset elu ei tohi üldse olla, aga kõik peab toimuma õigel ajal,“ ütleb ta.

Aleksandr Dmitrijev 2007. aastal.

Foto: Lembit Peegel

Aleksandr Dmitrijev

Koondisedebüüt: 2004. aastal maavõistlus Eesti–Moldova (1 : 0) Mänge/väravaid kokku: 106/0 Viimane koondisemäng: 2018. aastal maavõistlus Gruusia–Eesti (2 : 0)

Ühine armastus jalgpalli vastu viis edasi

Aleksandr Dmitrijevi teekond profikarjääri poole algas kuueaastaselt, kui ta läks Tallinna Jalgpallikooli. „(Jalgpalli mängima – toim.) motiveeris lihtsalt pall ja sõbrad, kes samamoodi armastasid jalgpalli,“ kirjeldab Dmitrijev algusaastaid. Esimene treener, kes jalgpallimaailma talle tutvustas, oli Vladimir Urjupin. „Treener mõjutas, andis palju jalgpallioskuseid, enesekindlust ja iseloomu,“ lisab ta.

„Läbi aastate on olnud väga raske teda asendada, just omal positsioonil“

Dmitrijevi meenutatakse ainult heade sõnadega: väga hea sõber, väga kena inimene, väga hea huumoriga. Ta on kindel tiimimängija, kes ei kaota mängus kunagi enesevalitsust. Kui vastastel on tunne, et just nemad kontrollivad palli, siis mõne hetke pärast on Dmitrijev märkamatult selle nende käest ära võtnud. Oma positsioonil oli ta täiesti asendamatu ning kui ta mingil põhjusel väljakult puudus, kannatas kaitsemäng nähtavalt. „Parima omadusena tooksin välja tema võimekuse teha keskväljal musta tööd,“ ütleb Jääger. Koondises oli ta tänu sellele väga oluline lüli. „Praegu ka mõned treenerid ja spetsialistid arutavad ja võrdlevad praegu tegutsevaid mängijaid Sanjaga, et kas on temast paremat või ei ole. Minu silmis kindlasti ei ole,“ ütleb Kruglov.

Seiklused välismaal

Dmitrijev on mänginud paljudes välisklubides, sealhulgas Norras, Valgevenes ja Venemaal. Norrasse Hønefossi klubisse jõudis ta 2008. aastal, esialgu laenule, hiljem juba päriseks. Välismaal mängimine sai mõneks ajaks lõpu Valgevenes, kui pikka aega kimbutanud traumad lõid Dmitrijevi lõpuks konkreetselt rajalt maha. Taastumiseks ja ravimiseks suundus ta tagasi Eestisse.

Teed viisid tagasi Norrasse aastal 2017, kui ta poole hooaja pealt taas laenulepinguga Hønefossiga liitus. Eesmärk oli Norras klubiga liigasse jääda. „Jäime püsima, hooaja lõpus rääkisime uuest lepingust,“ lisab ta. Kuid läbirääkimisteks need jutud jäidki, sest lõpuks otsustas ta pere kasuks siiski Eestisse jääda, kuna vanem tütar käis juba koolis.

Kõige magusam võit

2010. aastal olid legendid koos platsil, kui Belgradis läksid vastamisi Eesti ja Serbia koondis. Mängu jooksul suudeti välja tulla 0 : 1 kaotusseisust ja lõpuks võita seisuga 3 : 1.

Jäägeri sõnul oli see mäng üks Eesti koondise parimaid mänge. „Kui ma õigesti mäletan, siis Serbia polnud aastaid kodus kaotanud, ja eks see oli päris suur üllatus kõigile ja eriti suur šokk serblastele,“ lisab ta.

Kruglov mäletab seda päeva hästi. „Väljak ei olnud kõige parem ja ilm ka mitte – Eesti ilm oli,“ naerab ta. Ilusa mänguna ta seda ei meenuta, küll aga väga-väga tähtsa tulemusena. Sellegipoolest ei täheldanud ta mängijates mingit paanikat isegi siis, kui vastased hetkeks juhtima läksid.

Dmitrijev meenutab, et mäng oli küll raske, kuid meeskond oli väga hästi füüsiliselt valmistunud. „Panime lukku kõik nende rünnakud ja nii sündisidki meie ilusad väravad,“ ütleb ta.

Kruglov ja Dmitrijev peavad mõlemad seda kõige magusamaks võiduks Eesti koondise eest. Jääger aga tunneb, et tema jaoks oli üks magusamatest võitudest hoopis aasta hiljem võõrsil saadud võit Põhja-Iirimaa üle, tänu millele pääseti edasi mängima EM-valiksarja playoff’i. „Olime 0 : 1 kaotusseisus ja suutsime tänu Kostja Vassiljevi kahele väravale viimase 15 minutiga 2 : 1 võidu võtta,“ meenutab ta.

Jalgpall on fännidele ja nii peabki olema

6. septembril 2013 võõrustasid Eesti koondislased A. Le Coq Arenal Hollandit. Kohtumine lõppes seisuga 2 : 2 ning nii Dmitrijev kui ka Kruglov meenutavad seda mängu kui üht erilisemat kodumängu. Dmitrijevi meelest oli tegu väga tugeva vastasega ning kodumeeskond ei mänginud neist sugugi halvemini, mis tekitas hea tunde. „Kõik oli nii, nagu jalgpallis peabki olema,“ ütleb Kruglov. Lisaks ütleb ta, et fännid olid staadionil suurepärased ja toetasid neid väga-väga hästi. Kohtumist meenutades tulevad talle meelde koondise toonase peatreeneri Tarmo Rüütli enne igat mängu lausutud sõnad: andke endast kõik, et publik oleks rahul, sest vaatamata sellele, kelle vastu mängid, tuleb publik kohale selleks, et näha häid väravaid, head jalkat ja head andmist. „Jalgpall on fännide jaoks ja nii peabki olema,“ lisas ta. Jääger leiab, et kodupublik on alati olnud mängijatele toeks ning fännid teevad iga kohtumise eriliseks. „Eks seda möllu on pigem olnud rohkem mängudes, kui on olnud täismaja ja mängud maailma tippude vastu.“

100 mängu klubi

Kõik kolm meest on koondise eest mänginud üle saja mängu. Olulist verstaposti mäletavad nad väga hästi.

Dmitrijevi 100 mängu sai täis 2016. aastal maavõistlusmängus Malta vastu. Suur arv tundus esimese hooga uskumatu, kuid tekitas talle siiski erilise tunde. Kruglovi sada täitus 2016. aastal Balti turniiril kohtumises Leeduga. Ta meenutab, et see päev oli väga kuum, mille tõttu oli pingilt mängu minna raske. Kuigi kohtumine lõppes kaotusega, tõi saja mängu täitumine siiski kaasa mõnel määral rahulolu. „Ja võib öelda, et koondisekarjääriga olen rahul,“ lisab ta. Jääger mängis oma 100. mängu 2013. aastal maavõistluses Liechtensteini vastu, kuid kahjuks sai ta vigastuse tõttu platsil veeta vaid 20 minutit. Mingit erilist emotsiooni ta sellest päevast ei tähelda ning mänguks valmistumine ja keskendumine käisid tema sõnul samamoodi nagu tavaliselt. „Kahju oli ainult, et sain vigastada ja nii vähe mängida.“

Tasa ja targu legendide mänguni

Legendid valmistuvad augustis toimuva mängu jaoks rahulikult. Kruglov taastub hetkel põlveoperatsioonist ning on vähendanud koormust. Kõige tähtsam on temale see, et tervis oleks korras. „Liiga palju tervist on profikarjääri jooksul raisatud,“ lisab ta.

Sama meelt on ka Dmitrijev, kes erilist ettevalmistust ei plaani teha. „Mõnikord lihtsalt jooksen metsas ja kord nädalas mängin amatöörliigas,“ ütleb ta.

Jääger ei plaani samuti end enne viimast koondisemängu üle koormata. „Eks ma olen siin vaikselt ennast liigutanud, jooksmas käinud ja jalgpalli mänginud, et mänguks vähegi paremas vormis olla,“ ütleb ta.

Tuleviku eesmärgid ja unistused

Dmitrijev suuri tulevikuplaane pole teinud ning kindlat unistust endale ette mõelnud pole. „Võibolla treeneriks saada või olla midagi väljaspool jalgpalli?“ Samal lainel on ka Jääger. „Hetkel võtan ühe päeva korraga ja vaatan, milliseid huvitavaid väljakutseid elu toob,“ ütleb ta.

Kruglov oleks justkui ette teadnud, et teda ootab ees küsimus unistuste ja tulevikuplaanide kohta. „Me just Kostjaga paar päeva tagasi rääkisime, mis unistus võiks olla,“ ütleb ta. Tema unistus on, et Eestis oleks jalgpall kogu aeg moes. See tähendab, et kõikidel lastel oleks kasvõi korra elus kirg mängida jalgpalli ja vähemalt kõik oleksid seda proovinud. „Tahaks, et tasapisi hakkaksid inimesed nimetama meid jalkariigiks!“

Piletitulu eest hangitakse klubidele elustamisaparaate

Legendide lahingu piletimüügiga kogutud rahal on heategevuslik eesmärk: nimelt kavatsetakse selle eest osta Eesti jalgpalliklubidele automaatseid kehaväliseid defibrillaatoreid ehk AED-aparaate. Eelmisel suvel meeste EM-finaalturniiril Christian Erikseniga juhtunu tõstis AED-aparaatide vajaduse spordimaailmas hästi esile ning ka Premium liigas on sel hooajal nähtud kaht juhtu, kus mängija on platsil kokku varisenud. Kuigi kumbki neist õnneks AED-aparaati ei vajanud, võib defibrillaatori olemasolu olla teinekord sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. „Jalgpallis tuleb iga kontaktita kokkukukkumist käsitleda kui võimalikku äkksurma,“ sõnab Eesti koondise arst Kaspar Rõivassepp, tuues välja, et kui süda saab esimese kahe minuti jooksul pärast inimese kokkuvarisemist õigeaegse elektrilöögi, on ellujäämise tõenäosus lausa 90 protsenti. Eestis on ajapikku üha enam spordirajatisi defibrillaatoriga varustatud, kuid igasse klubisse ja igale staadionile pole need veel jõudnud. Probleem võib tekkida ka siis, kui rajatise kasutajad ei tea, kus AED asub. „Kui on äkksurm, siis pole enam aega otsida, vaid on vaja tegutseda,“ rõhutab Rõivassepp.

Tavaline AED-masin on küllaltki väike, kaasaskantav ja lihtsasti kasutatav – see annab kasutajale juhiseid selges eesti keeles ning on varustatud tehnoloogiaga, mis ei lase elektrilööki anda kehale, mis seda ei vaja. AED-aparaadi hind on olenevalt mudelist üldjuhul 1500–2000 eurot. 19. augustil avatakse A. Le Coq Arena väravad kell 17. Kell 18 algab meelelahutuslik jalgpallikohtumine Eesti avaliku elu tegelaste osalusel, legendide lahingu avavile on kell 19.30. Piletid on müügil Piletilevis.