Euroopa Meistrite liiga MAAILMAMEISTER

Suve lõpus Budapestis toimunud kergejõustiku maailmameistrivõistlustel kerkis maailma kiireimaks meheks 26aastane ameeriklane Noah Lyles, kes võitis kulla nii 100 meetri, 200 meetri kui 4 x 100 meetri distantsil. Mõneti ootamatult ei olnud tema nimi aga spordimaailmas augusti lõpus inimeste huulil mitte seepärast, et temast sai esimene mees pärast Usain Bolti, kes suutnud ühel MMil võita kolm põhilist sprindikulda – temast räägiti hoopis muudel põhjustel. Tema pressikonverents pärast kullavõitu 200 meetri jooksus ajas nimelt tagajalgadele pool korvpalliliiga NBA tegelastest.

Lyles rääkis, et soovib tippkergejõustiklaste üldist mainet, tuntust ja prestiiži parandada, ning osana sellest imestas ta, miks MMil ei olnud näha endisi kergejõustikuässasid. Ootamatult pööras ta hinge tõmbamatagi teraviku NBA suunas. „Asi, mis mind kõige rohkem haavab, on see, kui näen, kuidas NBA meistriks tulnud meeskonnad nimetavad end maailmameistriks. Mille maailmameistriks? Ameerika Ühendriikide? Ärge saage must valesti aru, ma armastan enamasti USAd, aga see pole kogu maailm. Siin (kergejõustiku MMil) on kogu maailm koos.“ seepärast on igati õigustatud, et NBA meistrid end ühtlasi maailmameistriks nimetavad. Ülejäänud maailmas ei olevat ju ühtegi meeskonda, kes võiks realistlikult võttes NBA meistrile vastu saada.

Videoklipp Lylesi teatraalselt väljendatud seisukohast levis NBA mängijate ja fännide seas kulutulena ning sprinterit naeruvääristavate avaldustega tulid välja isegi NBA superstaarid. „Keegi võiks seda venda aidata,“ ilkus näiteks Kevin Durant, kes peab iseennast nähtavasti kolmekordseks maailmameistriks – 2010. aastal õnnestus tal kuldmedal võita korvpalli MMilt, 2017. ja 2018. aastal tuli ta NBA meistriks.

Huvitaval, aga mitte eriti üllataval kombel jooksis NBA tähtede seas üsna selge joon – USAst pärit staarid olid Lylesi vastu, Euroopast ja mujalt maailmast pärit NBA pallurid paistsid aga pigem Lylesi mõistvat. Näiteks kreeklane Giánnis Antetokoúnmpo, keda peetakse kuuluvat maailma kolme parima mängija sekka, võttis sõna alles natuke pärast seda, kui esimene torm oli vaibunud, öeldes, kui väga oleks ta tahtnud Lylesi kaitseks välja astuda.

Need väited seisavad pehmelt öeldes savijalgadel. Jah, keegi ilmselt tõsimeeli ei kahtle, et NBA on maailma kõige tugevam korvpalliliiga, kuid vähemalt senikaua, kuni tegu on kinnise võistlusega, kus osaleb vaid 30 sinna kuuluvat frantsiisi, ei ole mitte mingi nurga alt tegu maailmameistrivõistlustega. Ja maailmameister saab ju selguda vaid maailmameistrivõistlustel, mitte kinnises konkurentsis. Rahvusvaheline korvpalliliit FIBA korraldab küll maailmajagudevahelist karikaturniiri, mis on FIFA klubide MMi analoog, kuid tegu on praeguse seisuga täiesti kõrvalise ja karjuvalt ebaesindusliku turniiriga: maailma kahe kõige olulisema klubivõistluse ehk NBA ja euroliiga meistrid seal ei osale ning esindajat ei võeta kampa ka Aasiast ega Austraaliast. Ainult FIBA ise oskab ilmselt öelda, mis sellise turniiri mõte on.

Kas see siis tähendab, et järgmine Meistrite liiga võitja (või suisa Premier League’i meister?) võiks samuti ennast näiteks võidupostritel või tiitlipeol juba eos maailmameistriks tembeldada?

Ja pealegi – viimased olümpiamängud ja MM-turniirid koondistele on näidanud, et vahe Euroopa korvpalli ja NBA korvpalli vahel on rahvusvaheliste reeglite järgi väiksem, kui võiks arvata.

Ameeriklaste väited tuginesid lihtsale alusele: NBA on maailma tugevaim korvpalliliiga, kõik paremad mängijad tahavad mängida just NBAs ja

Maailmameistrivõistluste õige tähendus paistab olevat ameeriklastel täiesti kahe silma vahele jäänud. Kuigi aasta-aastalt on olnud keeruline vastu vaielda, et just USA parim viisik või tosin (koondise koosseisu kuulub ju 12 mängijat) on maailma tugevaim, on nad MM-finaalturniiri võtnud veidra lõtvusega. Sel sajandil on nad näiteks kuuest MMist võitnud vaid kaks, jäädes kolmel korral üldse medalikolmikust välja. Parimad pojad (ja tavaliselt ka mitte parimatest parimad, vaid pelk valik superstaaridest) suvatsevad koondisesse ilmuda ainult olümpiaturniirideks, kui sedagi. Kui üldjuhul on muu maailma korvpalluritele koondise esindamine auasi ning sellest ei loobuta kergekäeliselt, siis USA mängijate puhul on risti vastupidi. Pole siis ime, et maailmameistrivõistluste kontseptsioon neile võõras on.

NBA on tegelikult maailmameistrihullusest võõrandunud NBA (ja ka mitme teise Põhja-Ameerika suurliiga) meistrite maailmameistriks nimetamine on tegelikult ajalooline suurustav eksimus, mis on rudimendina tänapäeva üle kandunud. Aastatel 1950–1985 (NBA esimene meister selgus 1947) nimetati finaalseeriat millegipärast NBA World Championship Seriesiks (toortõlge: NBA maailmameistriseeria), enne kui 1986. aastal jõuti praeguseni kehtiva NBA Finalsi (NBA finaalide) nimetuseni.

Kõige selle juures pingutas Lyles sealjuures oma väidetega pisut üle – maailmameistriks või NBA maailmameistriks ei ole NBA ise oma võitjameeskondi juba aastaid tituleerinud ning viimastel aastatel pole ka meeskonnad ise end kippunud maailmameistriks nimetama. Ühe erandiga – sõnapaar World Champions figureerib traditsiooniliselt NBA meistrisõrmuse peal. Peale selle kasutab seda sõnapaari osa meeskondi bännerite peal, mille nad uhkusega oma areeni lae alla võidukate aastate meenutamiseks tõmbavad.

Ja lisaks: lihtsa loogika vastu eksisid ka need paljud irvhambad, kes hakkasid Lylesi mõnitanud atleete omakorda vastu pilkama, kui USA korvpal- likoondis MMil kullata jäi – näe, ise nimetate oma meisterklubi maailmameistriks, aga NBA polegi ju kõige kõvem liiga, sest teie koondis ei võitnud. Sujuvalt jäeti tähelepanuta, et ameeriklasi edestanud meeskondade liidrid olid samuti NBAs mängivad pallurid…

Tühja see klubide MM!

Kohandame mõtteharjutusena Ameerika loogikat ka jalgpallile. Jah, FIFA korraldab eraldi klubide MMi, kuid see pole ju kõige kõvema konkurentsiga või kõige tugevam võistlussari maailmas, sest sisaldab vaid üht klubi Euroopast. Euroopasse kogunevad aga kõige paremad jalgpallurid. Kõige tugevam riiklik liiga on Inglismaa Premier League, tippkonkurents on veel pisut laiem aga Meistrite liigas.

Kas see siis tähendab, et järgmine Meistrite liiga võitja (või suisa Premier League’i meister?) võiks samuti ennast näiteks võidupostritel või tiitlipeol juba eos maailmameistriks tembeldada? Samad tingimused nagu NBA-l on ju täidetud: tegu on maailma kõige tugevama liigaga, kuhu tulevad kokku kõige paremad mängijad üle kogu maailma. Milleks seda klubide MMi üldse korraldada, kõik teavad ju niigi, et see, kes Euroopas Meistrite liiga võidab, on maailma tugevaim klubi. Eks ju?

Kuhu ometi meie pallimängud jäävad?

Samal ajal kui meie jalgpallikoondised sumpavad ühiselt Euroopa põhjamudas, saavad leedukad ja iseäranis lätlased hingele palsamit teiste suurte võistkondlike spordialade jälgimisest. Meie spordiinimesed meenutavad siiani heldimusega 1993. aastat, kui korvpallikoondis EM-finaalturniiril kuuendale kohale tuli. Muidugi, see oligi kõva asi!

30 aastat hiljem võime meie nii jalgpallis kui korvpallis MM-finaalturniirist vaid unistada, kuid Läti ja Leedu mängisid korvpalli MMil äsja OMAVAHEL viienda-kuuenda koha mängu. Sealjuures olid lätlased vaid ühe viske kaugusel poolfinaali pääsemisest, leedukad vajutasid aga enne seda USA koondisele ära.

„Mida seal Baltimaades ometi süüakse?“ ahhetas maailma korvpallipublik. Ühest küljest oli ju uhke vaadata, kuidas meie naabrid nii suures mängus on, teisalt aga näris hinges valu. Millegipärast seda „Baltimaade sööki“ Valgast põhja poole jagunud pole. Lätil on NBAs olnud seitse mängijat, Leedul 15 – meie saame aga siiani meenutada Martin Müürsepa enam kui kahekümne aasta tagust paari hooaega. Tipptasemel võistkondlikke pallimängijaid tõelistel maailmaaladel, jalgpallis-korvpallis, tuleb Eestist haruharva. Müürsepp, Mart Poom ja Ragnar Klavan ongi ju viimase 30 aasta ainsad näited.

Kusjuures Läti puhul ei oleks maailma viiendaks (ja seda ilma oma parima mängijata!) kerkinud korvpallikoondis meie mõistes isegi aasta võistkonna tiitli põhisoosik, sest ei tasu unustada, et sarnase muinasloo tegi selle aasta alguses läbi ka nende hokikoondis, kes MMilt pronksmedalitega koju tuli. Mõelda vaid, milline spordiaasta lätlastel on olnud!

Sealjuures tuleks meil end lätlastega võrreldes lahti lasta alaväärsuskompleksist ja vabandusest, et lätlased on pallimängudes edukamad seepärast, et neid on meist lihtsalt rohkem. Rahvaarvude vahe on üha kahanenud ning suures plaanis peaaegu et marginaalne: Eestis elab 1,37 miljonit, Lätis 1,84 miljonit inimest.

Aitab küll!

Kohtunik Kristo Tohver jagas hiljuti Facebookis muljeid Genfis toimunud UEFA tippkohtunike seminarilt, kus tuli välja, et UEFA on koos tippliigadega asunud kohtunikke jõuliselt kaitsma – see tähendab, et väljakul reageerivad kohtunikud nulltolerantsiga nende pihta suunatud pahameeleavaldustele, millele seni on läbi sõrmede vaadatud. Kaardiga karistatakse peale avaliku protesti kohtuniku piiramist mitme mängija poolt, kohtuniku juurde distantsilt jooksmist, vastasele kaardi nõudmist, tehnilisest alast tulevaid püüdlusi kohtunikku mõjutada jne.

Eesti koondis sai uut suunist tunda mängus Rootsiga, kus Karol Metsa põgus, aga emotsionaalne reaktsioon abikohtuniku pihta tõi talle pikema jututa juba avapoolajal kollase kaardi.

Suund mängijaid karmimalt karistada on küll kaasa toonud pahameeleavaldused, kuid suures plaanis oleme jõudnud olukorda, kus midagi muud ei olegi võimalik ette võtta. Kohtunike verbaalne töötlemine on saanud tipptasemel sedavõrd levinuks, et pehmete sammudega ei olegi enam võimalik selle vastu võidelda. Kuhugi tuleb tõmmata rasvane punane joon: aitab küll!

Esialgu võib see tunduda harjumatu ja veider, et kohtunikud iga „väiksemagi“ asja peale kaardi taskust võtavad, kuid nüüd oleneb kõik sellest, kui kiirelt mängijad uue normaalsusega harjuvad. Mida kiiremini, seda parem nii neile endale kui jalgpallimängule üldiselt.

Eestis on emotsionaalsete pursete eest antud kaarte kõvasti kritiseerinud näiteks jalgpalliajakirjanik Ott Järvela, kes on eri meediumites leidnud, et sellise lähenemisega röövitakse jalgpallist selle juurde käiv emotsionaalsus, et mängijatest tahetakse teha tunneteta robotid jne. Samuti on Järvela leidnud, et kui mängija või ametiisik protesteerib emotsionaalselt mõne kohtuniku otsuse vastu, mis osutub hiljem valeks, tuleks selle eest jagatud karistused tagantjärele tühistada.

Jamajutt! Jalgpalli lahutamatu osa ei tohiks mitte ühestki otsast olla kohtunike valimatu sõimamine, demonstratiivne leppimatus ja muu selline, isegi siis, kui kohtunik vahel eksib. Emotsiooni ja kirge ei võta kohtunike sõimamise keelamine jalgpallist ära – seda saab ja tuleb väljendada lihtsalt eesmärgipärasemalt. Publik ei tule kohe kindlasti staadionile selleks, et näha, kuidas viis-kuus mängijat korraga kohtunikku verbaalsete ilgustega kostitavad.

Kokkuvõttes on tegu jalgpalli enesehügieeni küsimusega – ja seda väga praktilises võtmes. UEFA hinnangul on üle kogu Euroopa puudu 40 000 kohtunikku. Puudu on vilemehi ja -naisi Eestiski, sest väga sageli kordub muster: entusiastlikud noored astuvad kohtunike kooli ja alustavad vilistamist-liputamist, kuid kaotavad siis kiirelt motivatsiooni, kui saavad väljakul isegi õigete otsuste eest mängijatelt ja pealtvaatajatelt sõnalisi obadusi. Jah – kohtunike maailmas ei olegi ilmselt võimalik tippu jõuda ilma paksu nahata, kuid kohtunikke ei ole meil tarvis mitte ainult tippjalgpallis, vaid igal tasandil, alustades noortest ja amatööridest.