Jalad on põhjast lahti, aga veepind jääb üha kaugemale

Alles see ju oli, kui meie koondis kinnitas Rahvuste liiga D-liigas veenvalt, et meie koht ei ole päris Euroopa põhjamudas vutikääbuste seas. Kaks septembrikuist järjestikust 0 : 5 kaotust Rootsile ja Belgiale kipuvad aga näitama, et veepinnani on põhjamuda juurest rohkem maad, kui oskasime ehk arvata.

Koondisejalgpall on klubivuti kõrval mõnes mõttes lausa kummaline moodustis. Kuna koondised tulevad kokku iga mõne kuu tagant ja peavad aastas kümmekond mängu, loob see täiesti teistsuguse keskkonna kui klubijalgpall. Ebaõnnestunud koondiseakent tuleb heal juhul seedida kuu aega, halvemal juhul mitu kuud, samal ajal kui klubijalgpallis tulevad uued mängud iganädalaselt peale. Ja niimoodi võimenduvad koondise tulemused alati, olgu need siis head või halvad.

Võib vaid ette kujutada, kui paljud koondisetreenerid on saanud täiesti ebaõiglaselt kinga, sest on ühes-kahes koondiseaknas kogenud pisut ebaõnne või sattunud õigesse kohta pisut valel ajal. Aega koondisetreeneritel ühest küljest justkui on, sest mängude vahel on sageli mitme kuu pikkused pausid, samal ajal nõutakse aga igas koondiseaknas tulemusi. Juhuse osakaal on koondisemängudel kindlasti märgatavalt suurem kui klubijalgpallis.

Eesti koondis vääris mõlemat septembrikuist kaotust selgelt, sellest ei saa me üle ega ümber. Kohutavad eksimused ja valearvestused kaitsemängijatelt ja (osaliselt ilmselt sellest tekkinud) tujutus koos vaat et olematu rünnakuga ei jäta muud tõlgendamisruumi. Sellest hoolimata on vahel põnev mõtiskleda, kui teistsugune oleks võinud kõik olla, kui vaid mõned momendid oleksid lõppenud meile sobivama lahendusega. Viimastel aastatel jalgpallistatistikas kulutulena levinud xG (expected goals; eeldatav väravate arv mängus loodud võimaluste põhjal) ütleb näiteks, et rootslased oleksid pidanud oma 5 : 0 võidumängus nende võimaluste pealt lööma 2,3–3 väravat (eri mudelid hindavad šansse pisut erinevalt), belglased aga

Jälle täismaja!

Kui mänguliselt on septembrikuistest matšidest Eesti koondisel raske midagi positiivset välja tuua, siis platsi äärest ühe väga toreda aspekti siiski leiab. Teist kodumängu järjest oli A. Le Coq Arena koondisemänguks välja müüdud! Eriti heaks tegi meele seekord tõsiasi, et väljamüüdud kohtumises ei olnud meie koondise vastaseks mõni A-kategooria tipptiim, mis näitab justkui seda, et inimesed tulid eelkõige vaatama Eesti koondist, mitte kuulsaid vastaseid. Siin tuleb jalgpalliliidu turundusrakule kiitust avaldada ja loota, et kehvade skooride mõju edasistele publikuarvudele on võimalikult väike.

oma 5 : 0 mängus 1,5–2,7 väravat. Ehk teisisõnu: nii Rootsil kui Belgial oli meie vastu väravaesisel väga hea päev.

Oleks jabur mõtetega nii kaugele minna, et rääkida, kuidas tegelikult oleks Eesti võinud Belgia vastu võõrsil viigipunkti kätte saada või kodus Rootsit üllatada – ulmevaldkonda me siinkohal ei lähe. Küll oleks aga huvitav võrrelda, milline oleks olnud üldsuse reaktsioon sellele, kui skoorid oleksid 0 : 5 ja 0 : 5 asemel jäänud näiteks 0 : 3 ja 0 : 2. Pettumused kindlasti, aga vähemalt kuust ajast sellisest naeruvääristamisest nagu praegu oleks Eesti jalgpall ehk pääsenud.

Läbi aegade halvim koondiseaken

Kahest kaotusest Rootsile ja Belgiale tegi selgelt rohkem haiget esimene. Paberi peal neist kahest märksa nõrgem vastane, kodumäng täismaja ees, ootused võrdlemisi suured – ja siis selline krahh. Võõrsilmängust Belgiaga ei olnudki justkui pärast sellist esitust rootslaste vastu eriti midagi loota või oodata. Ja mäng näitas, et paraku polnudki põhjust.

Arvudest on keeruline mööda vaadata – puhtalt tulemuste alusel jääb meil seljataha meie meeste koondise ajaloo halvim koondiselaager. Kahe mänguga kokku 0 : 10 alla jääda ei ole meil varem „õnnestunud“, kuigi kahe järjestikuse (aga eri koondiseaknas toimunud) mänguga kahekohalise miinuse kirjasaamine pole meile päris võõras. Omapärasel kombel on kõik need kehvad seeriad sattunud septembrisse-oktoobrisse.

2008. aasta sügisel saime Tarmo Rüütli käe all Belgialt võõrsil 2 : 3 kaotuse, neli päeva hiljem saabus Zenicas aga madalpunkt, kui Bosnia ja Hertsegoviina meist 7 : 0 üle sõitis. Sellest järgmine mäng oli kodus valitseva Euroopa meistri Hispaaniaga, kes meid kuu aega hiljem 3 : 0 võitis.

2001. aastal saime MM-valikmängudes kaks suurt kaotust järjest: septembris võõrsil Hollandilt 0 : 5, seejärel Portugalilt oktoobris võõrsil 0 : 5. Ning ajas tagasi minnes jõuame ka 1995. aasta sügisesse, kui septembris-oktoobris kaotasime võõrsil EM-valikmängud Horvaatiale 1 : 7 ning Leedule 0 : 5.

Ja ongi kõik! Kõik need kolm varasemat näidet on tulnud vaid võõrsilmängudest, seekord aga saime ühe ketuka ka oma koduplatsil. Ei vaja vast üle kordamist, et tegu on Eesti meestekoondise ajaloo suurima kaotusega A. Le Coq Arenal.

Ma tahan võitu, võitu vajan ma!

Thomas Häberli ametiaja kohatiste positiivsete ilmingute järel on tegu seni suurima sammuga tagasi. Lüüa on saanud nii koondislaste eneseusk kui fännide meelestatus. Oktoobrikuine valikmäng Aserbaidžaaniga ei ole nüüd tähtis mitte selle pärast, kumb meeskond suudab valikgrupis viimast kohta vältida, vaid seetõttu, et sinisärkidel on vaja taastada usk iseenda võimetesse.

Me oleme ju tegelikult suutnud isegi nende kõige kõvemate vastaste vastu mängida! Oleme suutnud neid võita, oleme suutnud nendega viigistada, oleme suutnud nendega mängida kui võrdne võrdsega. Ja seda veel käesolevalgi aastal – kas mäletate, kuidas me võõrsil Austria vastu tükk aega eduseisus olime ja viimaste minutiteni viigiseisust kinni hoidsime?

Viimast märgilist võitu meist paberil selgelt tugevama vastase vastu punktimängus tuleb otsida aga juba peaaegu kümne aasta tagusest ajast. Jah, 2018. aastal suutsime Rahvuste liigas võõrsil Kreekat võita, kuid see mäng oli otsustatud tabeliseisu tõttu juba sisuliselt sõpruskohtumine. Kas tõesti oli meie viimane säärane võit, mille kohta tõesti kellelgi midagi kobiseda ei ole, 2014. aastal saadud 1 : 0 Sloveenia üle, mis oli 2016. aasta EM-valiksarja avakohtumine?

Kui arvestada kohtumisi meie masti või tugevamate vastastega, oleme pärast seda valiksarjas ja Rahvuste liigas peale juba mainitud Kreeka suutnud võita vaid korra Leedut, Küprost ja Valgevenet. Selle ligi kümne aasta jooksul oleme saanud Belgia, Šveitsi, Inglismaa, Bosnia ja Hertsegoviina, Soome, Põhja-Iirimaa, Saksamaa, Hollandi ja Tšehhi vastu kätt proovida 20 korral ning kõik need mängud kaotanud.

Võrdluseks: enne seda 2014. aasta septembrikuu võitu Sloveenia üle suutsime vaid viie aasta jooksul võita punktimängus Põhja-Iirimaad (kaks korda!), Sloveeniat, Serbiat ja Belgiat ning Hollandi ja Serbiaga viigistada. Tegelikult ju suudame küll!

Eesti koondise mängude üllatav parim väravakütt

Lõpetuseks üks omalaadne „mälumänguküsimus“. Milline mängija on viimase kahe aasta (alustame 2021. aasta septembrist)

Eesti koondise mängudes löönud enim väravaid?

Arvate, et Sergei Zenjov? Eksite. Rauno Sappinen? Ikka vale. Henri Anier? Kui valimit natuke suurendada, siis muutub see õigeks vastuseks, aga praegusel juhul ei taba ka tema nimi täppi. Tegelikult on õige vastus selle ajaga kuus väravat kõmmutanud Romelu Lukaku. Ja teisel kohal on ühes mängus viis kolli löönud Lionel Messi. Alles siis tulevad eelmainitud Eesti koondise ründajad, kes kõik on selle ajaga löönud neli väravat.