Kadrioru staadion sajanda juubeli eel: harjutusväljakust saab võistluspaik

Saja aasta juubeliks 2026. aastal saab Eesti spordiajaloo legendaarsemaid rajatisi –Kadrioru staadion – uue hingamise. Jalgpalli vaatest on olulisim, et ülemine murukattega harjutusväljak saab täismõõtmed ja ligi tuhandekohalise tribüüni, kus saab pidada nii Premium liiga kui ka noortekoondiste kohtumisi.

Tekst: Indrek Schwede

Harjutusväljakute teenindamiseks ehitatakse abihoone, kuhu tulevad sportlaste riietusruumid ja muu vajalik. Tabloo tuleb eeldatavasti kahepoolne, mis annab infot ka kõrvalasuvale kergejõustiklaste harjutusväljakule, kus suurvõistluste puhul tehakse sportlaste soojendust enne starti.

„Kaks harjutusväljakut saavad eraldi sissepääsu Ilvesesilla poolt ja nii on võimalik samaaegselt kasutada ka peaareeni,“ rõõmustab staadioni direktor Olavi Sikka, kel endal möödub kahe aasta pärast pool sajandit töötamist staadionil, neist 40 viimast direktorina. „Peaareenil on olulisemateks muutusteks suure tabloo viimine jooksuraja 200 meetri jooksu kurvi, kahe kaugushüppekasti rajamine väikse tribüüni ette, kuhu kerkib uus tribüün 1600 pealtvaatajale. Kokku saab peastaadionil olema 5000 istekohta. Tehnilist laadi muudatusi ja täiustusi tuleb peatribüünil ja selle all olevates abiruumides. Palju me seal muuta ei saa, sest tegu on arhitektuurimälestisega. Peasissepääsu ehitame ka eelkõige jalgpalli vajadusi silmas pidades ümber, aga säilitame muinsuskaitse all olevad piletikassad. Samuti tuleb juurde lisapinda 100 meetri jooksu stardipaiga taga olevatele abihoonetele: ühele neist ehitame juurde teise korruse. Loodetavasti see kõik realiseerub, oleme seda oodanud juba üle kahekümne aasta!“ võõrustas Kadrioru staadion

U17 EM-finaalturniiri mänge, sealhulgas üht poolfinaali. UEFA delegaat Sanja Bosanac-Perišić andis mängu vaheajal staadioni direktorile Olavi Sikkale üle sümboolse kingituse. Foto: Sam Barnes, Sportsfile / UEFA via Getty Images

Selle aasta oktoobri lõpuks või novembri alguseks saavad staadioni peaareen ning kaks harjutusväljakut kauaoodatud valgustuse. Harjutusväljakute puhul lubab see sügisel pikendada mitte ainult võistlus-, vaid ka treeninguhooaega.

Direktor ja väljakumeister samas isikus Peaaegu sada aastat Eesti kergejõustiku koduks olnud Kadrioru staadionit kasutavad võistluspaigana kõige enam jalgpallurid, kelle kalender ongi tihedam. Treeningute osakaal on suurem kergejõustiklastel. Selle tingib ka murukate, mis ei pea

Kadrioru staadioni peatribüünialused spordialad

Kadrioru peatribüüni all kulgeb staadioni jooksurajaga paralleelselt kummiplaatidega kaetud sirge, kus sai ammustel aegadel talvel teha sprinditrenni. Sama sirge finišijoonepoolses otsas on olnud kaugushüppekast. Sealtsamast on teele lastud ka vibunooli 80 meetri kaugusel olevasse märklauda. Et madalapoolne lagi noole trajektoorile ette ei jääks, oli vibulaskurite jalgealune viidud põranda tasapinnast madalamale.

„Kui vibutreening käis, siis signaliseeriti riietusruumidesse seal asunud punaste lampide abil, millal ei tohtinud nina välja pista,“ muigab Sikka. „Mitte ainsatki õnnetust ei juhtunud!“ jalgpallitreeningute koormusele vastu sedavõrd kui kergejõustiku heitealade puhul.

Teises otsas eraldi ruumis asus aga väike bassein, kus said talvel veetunnetust treenida aerutajad. Pika sirge keskel – tribüüni tagaosas asuvate uste poole – asus aga kõrgushüppekonstruktsioon koos matiga, kuhu võis kokkupõrget laega kartmata rullstiili kasutades turvaliselt maanduda.

„Kui me harjutusväljakud välja ehitame, jääbki üks ehk ülemine väljak ainult jalgpallile ja suurvõistluste korral vasaraheitele ning teine kergejõustikule,“ kõneleb Sikka. „Võibolla ainult siis, kui alumine väljak on vaba, saavad jalgpallurid seal ka treenida.“

Kadrioru staadioni muru on korduvalt valitud aasta parimaks Eestiks. Lausa sametisena tundub see ka Olavi Sikkaga rääkimise päeval septembri keskel. Sikka räägib, et on alates Eesti taasiseseisvumisest saadik käinud palju välismaal õppimas ja saab vajadusel alati nõu küsida eelkõige põhjanaabritelt.

„Mul on head suhted Soome jalgpalli- ja kergejõustikuliiduga, olen kutsutud nende korraldatud seminaridele,“ selgitab Sikka, kelle sõnul on väga keeruline rahuldada nii kergejõustiku kui jalgpalli soove ja vajadusi, sest alati on keegi rahulolematu. „See ei puuduta ainult väljakuhooldust, vaid ka turvateenistust jms. Kui meil pärast taasiseseisvumist oli esimene jalgpallikoondise mäng, saime esimesed kasutatud, kuid hästi hooldatud niidukid ka Soomest, kusjuures esimese aasta tegi Soome firma muruhooldustöid meile tasuta. Väljakumeistri leidmine on väga keeruline, meie palgad on madalad. Jalgpalliliidu pakutav on suurem ja neil on ametis Mihkel Puusepp, kellega me ikka konsulteerime ja püüame meie kliimas parimaid lahendusi leida.“

Murualused augud Levadia treeningul Sikka meenutab juhtumit, kui staadionil olid toimunud Euroopa karikavõistlused kergejõustikus ning paar päeva hiljem pidas Levadia eurosarjamängu. Peastaadionil olid vasaraheiteja kuulitõukevõistlused meestele ja naistele. Koos soojenduskatsetega tähendas see sadakonda heidet ja sama palju tõuget, mis maandusid murul.

„Käisime terve väljaku üle ja parandasime augud,“ meenutab Sikka. „Vasar jätab eriti sügava augu ja selle koha peal peab tüki välja võtma ja uuega asendama. Mõnel puhul maandub vasar nii, et uuristab end murukamara alla ja jätab sinna õõnsuse, mida ei pruugi märgata. Noh, ja oligi: Levadia peatreener Marko Kristal tuleb treeningu ajal, et kuule, tule vaata, mis siin on! Muru oli pealt sile, aga kui peale astusid, vajus jalg läbi! Oli õnn, et keegi viga ei saanud ja et see oli kodumeeskonna treening.“

Just selline nägi Kadrioru staadioni suur tabloo välja 1975. aastal. Oli alles „ekraanigraafika“! Foto: Lembit Peegel

Käesoleval hooajal on Kadrioru staadion Tallinna Kalevi kodu. Küsimuse peale, kas Kalev on enne mänge palunud olenevalt vastasest muru kas pisut rohkem või vähem pügada, Sikka muigab ja vastab: „Oleme alati nii Premium liiga kui ka euromängudeks niitnud muru vastavalt standardile ja ükski meeskond pole palunud seda teha kõrgemalt või madalamalt. Võibolla ainult kevadel või sügisel oleme selle kõrgust pisut tõstnud. Väljaku kastmisega enne mängu ja vaheajal on teine lugu, reeglina on see kodumeeskonna otsustada.“

Erilise katuse päästmine

1937. aastal (aasta hiljem oli avamine) sai Kadrioru staadion tänaseni säilinud betoonkatuse, mille ehitusinsener August Komendant konstrueeris ilma pealtvaatajate vaadet takistavate tugedeta. Varikatuse väljaulatuvus on 12,8 meetrit, mis on Euroopa pikimaid. Hiljem kujunes USAsse emigreerunud Komendandist maailma juhtivaid raudbetoonkonstruktsioonide asjatundjaid, kes tegi koostööd samuti Eestis sündinud maailmakuulsa arhitekti Louis Kahni ja teistega. Kui Olavi Sikka 1975. aastal staadionil tööle asus, vajas katus kapitaalremonti.

„Asjad ei liikunud, katus ning peatribüüni konstruktsioonid olid kehvas seisus ja siis palusime kunagisel Komendandi kolleegil Tarmo Randveel teha ekspertiisi, mis kirjeldaks olukorda selliselt, et katus võib hommepäev kokku kukkuda. See aitas ja algas projekteerimine. 1983. aastal löödi kopp maasse ja kolm aastat hiljem oli kapitaalremont valmis.“

Kuulus Eesti–Šotimaa kolmesekundiline mäng Maailma jalgpalliajaloo kummalisemate mängude edetabeli tippu kuuluv mäng peeti 1996. aasta sügisel Kadriorus, kui esimest korda MM-valikmängude ajaloos jäi kohtumisele saabumata kodumeeskond. Šotlased olid enne saanud Riias raske võidu lätlaste üle ning mitme põhimehe puududes kartsid ilmselt punktikaotust Tallinnas, kus nad elasid kohtunikega samas hotellis.

Kuna Kadriorus puudus püsivalgustus, laenati see Soomest: abitribüüni poolel paigaldati valgustus statsionaarsetele postidele ja peatribüüni poolel kahele mobiilsele Pekkaniska kraanale. Valgus jaotus üle väljaku ebaühtlaselt, jättes pimedamaks nurgad. Samas oli minimaalne valguse määr tagatud ja kahel korral olid sama valgustusega ilma nurisemata mänginud itaallased.

„Šotlased nagu kartsid või noh, nad olid kuidagi närvis,“ räägib Sikka. „Meile oli igatahes üllatus, et nad keeldusid mängimast ja nõudsid mänguaja ettepoole toomist valgele ajale, mis neil ka õnnestus. Olin ise tunnistajaks, kuidas kohtunik ja šotlased läksid väljakule ja mäng kestis kolm sekundit. Aga kogu see asjaajamine FIFAga ja muu läks minust mööda, sellega tegeles jalgpalliliit. Kuulsin neid lugusid tagantjärele.“

Keeldus parteibosside pilte üles panemast

Okupatsiooniaja kuulsamaid sündmusi toimus Kadrioru staadionil 1980. aastal, kui pallimurul kohtusid Eesti Televisiooni ja Raadio võistkond. Taustaks mängis tuntud punkbänd Propeller eesotsas Peeter Volkonskiga. Rahvas läks leili, võimud sattusid segadusse ja keelasid bändil edasimängi-

Kadrioru staadioni harjutusväljaku (mitte lõplik) asendiplaan. A tähistab hetkel olemasolevat staadioni peahoonet koos peatribüüniga, hallil taustal B on kavandatav peatribüüni laiendus, mis on plaanis peahoonega maa-aluse tunneli kaudu ühendada. Rohelisel taustal F tähistab uhiuut 1000kohalist tribüüni uue täismõõtmetes jalgpalliväljaku ääres, mille juurde mise. See pani noorsoo end välja elama Tallinna tänavatel ja järgnes paarinädalane mäsu, kus nõuti avalikult iseseisvust Eestile ja venelaste väljakihutamist okupeeritud riigist. Sikka ütleb, et teda ei olnud põhjust karistada, sest ta ei kuulunud kommunistlikusse parteisse ega olnud veel staadioni direktor, vaid areenimeister.

„Kadrioru staadion kuulus spordiühingu Dünamo kaudu siseministeeriumile, aga mingit suurt staadioni asjadesse sekkumist Eesti poolt ei olnud,“ räägib Sikka. „Ürituse korraldamise puhul küsiti viisakalt, kas määratud ajaks on aeg vaba. Perestroika ajal, kui olin juba direktor, tuli mingi komisjon Moskvast ja hakkas nõudma, et miks meil pole partei poliitbürooliikmete suuri pilte üleval. Venemaal oli see tavaks. Eirasime nende nõudmisi. Ühest küljest oli parteisse mittekuulumine hea, sest seda liini pidi ei saanud karistada, ja teisalt olid ajad juba vabamad.“

Kolm maailmarekordit.

Neljas läks muru nahka

Kadriorus on püstitatud kolm maailmarekordit, millest kaks sündisid 1986. aastal NSV Liidu – Saksa DV kergejõustiku maavõistlusel: vasaraheites Juri Sedõhh (86.66), naiste kaugushüppes Heike Drechsler (7.45). Kuulitõukes jäi Ulf Timmermannil maailmarekordist puudu kaks sentimeetrit.

„Meil oli tol ajal staadioni kuulitõukesektoris värske külvimuru, mitte siirdemuru, mida tänapäeval paigaldatakse, ja see tähendas, et langev kuul jättis sügavama jälje,“ räägib Olavi Sikka. „See oli jaanipäevaeelne aeg, muru oli pehmevõitu ja kuul uppus sinna ära. Võibolla järgmisel aastal oleks seesama muru olnud kõvem. Siirdemuru korral oleks kuul jätnud väikese jälje ja tulemuseks olnuks maailmarekord.“

Kolmas maailmarekord püstitati naiste vasaraheites (77.80) harjutusväljakul: 2006. aastal venelanna Tatjana Lõssenko poolt.