Lylian Meister

40 TEGIJAD

Aasta tekstiilikunstnik 2018

LyLIAn MEISTER

Lylian Meister (1966) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias tekstiili erialal, maastikuehitust Räpina Aianduskoolis ja Luua Metsanduskoolis ning aiandust Eesti Maaülikoolis. Üle 20 aasta töötas ta Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna, tekstiiliosakonna juhatajana, hiljem dekaani ja prorektorina. Praegu töötab Lylian Meister Hiiumaa ametikoolis aianduse juhtõpetajana.

Lylian Meister on elus ja loomingus kirglik ja värviline, oma sügavat kultuuritausta, lugemust ja käsitööhuvi kasutab ta kunstiprojektides, luues teravmeelsetest assotsiatsioonidest kubisevaid terviklikke maailmu, mis on teatraalsed ja nostalgiliselt magus-vürtsikad.

Foto Lylian Meister

LyLIAn MEISTER

Kunstniku kodu.

42 TEGIJAD

Aasta tekstiilikunstnik 2018. Mis seda aastat ja sind kunstnikuna iseloomustab, milliste teemadega tegelesid?

Sellel aastal vaatasin oma tekstiilialasele tegevusele tagasi näitusega Möödanik+ Rakvere teatrimaja galeriides ja kohvikus ning avasin kaks näitust Tallinna vanalinna galeriides: augustis näituse „Taeva arm” HOP galeriis ja novembris näituse „Teeõhtu Boriss Mihhailovitšiga” Vabaduse galeriis. Osalesin ka Riias Arsenálsis toimunud 6ndal rahvusvahelisel tekstiilikunsti triennaalil „Tradition and Innovation”, mille teemaks oli „Identiteet” ja Pärnu Kunstisuve näitusel „Alice Imedemaal”. Minu jaoks oli see aasta, mil Tori jaamast lahkus viimane rong ja sain perenaiseks raudteejaamas, kus rongid enam ei käi. Samas lahkusin ma jaamast osaliselt ka ise, sest asusin 2018. aasta alguses tööle Hiiumaa Ametikoolis aianduse juhtõpetajana ja lõin sügiseks uue ja Eestis esmakordse linnaaianduse õppekava. Lisaks asusin õppima aiandust Maaülikooli magistrantuuris, nii et algas üks lõputu sõitmine Tori jaama, Hiiumaa, Tartu ja Tallinna vahel. Kunstnikuna tegelesin eelkõige oma vana jaama argipäeva ja lihtsa eluga, imaginaarsete ja glamuursete külalistega ning iseenda egoga.

Mis sind käivitab, mida vajad tööks?

Mind käivitab mingi väga isiklik ja eluline äratundmine, mille puhul ma aiman, et ka teised inimesed võiksid sedasama tunda, tahta või karta, olenemata ümbritsevast ajast ja ruumist. Vahel aitab kunstiga tegelemine mul üle saada mõnest hirmust või iseendale seatud tõkkest või siis vähemalt neid paremini näha. Ma kunstnikuna nagu räägiksin iseendaga ja püüaksin ennast mõista, selleks ümbritsen end sisemise üksinduse ja väljamõeldud tegelastega, aga päriselt nii see ei ole, sest mulle meeldib väga, kui inimesed mu näitustel käivad ja seeläbi justkui oma mõtetes minuga kaasa räägivad. Sotsiaalsest kunstist olen ma valgusaastate kaugusel, mulle läheb korda ainult isiklik ja lootus, et ehk suudan võimestada minuga kaasa mõtlevates näitusekülastajates nende isiklikku ruumi ning sisedialoogi. Vajan tööks aega ja raha, kumbagi ei ole piisavalt ja nii saan ennast ületada niidi ja nõela abil. Mul on selline naiskäsitöö trots, sest naist kui idiooti iseloomustatakse avalikus ruumis tihti „tikkijana” ja tekstiilikunsti peetakse jätkuvalt alamaks kunstiliigiks. Naiste peenikest näputööd saab osta kaltsukatest sentide eest, aga mulle see kõik meeldib, lisan sinna iseennast ja vahel ka muud, see kõik väärib mu arvates armastust ja kaitset. Tasakaalus püsimiseks trükin suuri kangaid.

Millest unistad?

Minu unistused on läbinisti väikekodanlikud ja romantilised: abiellumine oma armastatud mehega, õitsev ja lõhnav aed, hea mahedalt kasvatatud toit ja vein, klaverimäng läbi avatud akna Tori jaamas, sirelite lõhn videvikutunnil, lõke talvises metsas koos sõpradega, paadiretk Hiiumaa laidudele, isiklik vabadus teha ainult huvitavaid ja meeldivaid asju. Suuremalt unistan, et inimesed elaksid ja majandaksid mõistlikult, ei raiuks maha põlismetsi ja ei reostaks loodust, hooliksid ümbritsevast elurikkusest ja teistest liikidest olendite heaolust.

Foto Lylian Meister

Sinu tööruum.

Olen töötanud pikalt Eesti Kunstiakadeemias ja kuigi sellest on juba palju aega möödas, on endised kolleegid võimaldanud mul vajadusel paar päeva sealset trükilauda kasutada. See on nii äge ja iga kord muutun justkui nooreks, kogu üliõpilase-aegne vunk tuleb intensiivselt suuri kangaid trükkides tagasi. Teine pool loometööst on juba palju isiklikum, selline naiskäsitööga seotud nikerdamine, kollaaž ja tikkimine, mis pakub mulle suurt rahuldust ja toimub kas Tori jaamas või Hiiumaal. Tassin oma tikkimistarbeid „nagu kass poegi”. LyLIAn MEISTER

Mida vajad oma kunsti sünniks?

Minul on kunstiga tegelemiseks väga vaja energiat ja enese kokkuvõtmist, pean ennast selleks motiveerima. Enamasti hakkab mind täitma või vaevama mingi olukord või teema, mis tahaks kunstiliste kujunditena materialiseeruda, ma näen sellist üldist pilti, detailid tulevad töö käigus ja vahel ka juhuslikult. On näitusi, mis pole kunagi sündinud mujal kui minu peas, sest tekstiilikunst nõuab palju aega, oskusi ja ka muud ressurssi, oma ajaga on mul väga palju muudki teha ja see „muu” ei ole sugugi vähem põnev. Mulle tundub, et horisont väljaspool kunsti on hoopiski avaram. Tekstiilikunstnikuna ei ole ma saavutanud ju mingit majanduslikku edu ega isegi tasakaalu, see on minu jaoks professionaalne hobi, mitte sissetuleku allikas. Siiski ei ole tekstiilikunstiga tegelemine minu jaoks muutunud veel mingiks vanaks „kätteõpitud” harjumuseks, sellel on oma asendamatu võlu.

Kuidas sulle mõjuvad tähtajad?

Suurepäraselt. Näituste tähtajad on suureks abiks kunsti sünnil, ma olen selline tubli ja lubadusi täitev inimene ja kui isikunäituse aeg terendab, võtan ennast kindlasti kokku. Tähtajad tekitavad positiivset stressi ja aitavad kaasa loomingu materialiseerumisele.

Kas eeskujud/õpetajad on tähtsad? Miks ja milles?

Armastan väga oma õpetajaid, aga kuidagi teisiti kui tekstiilikunstnikena, pigem on nad mulle eeskujuks hoopis elulisemates asjades. Oma õpilasi armastan ma ka ja nendest on saanud paljuski minu õpetajad või järeleaitajad tehniliste uuen-

44 TEGIJAD

duste ja kaasaegsete tehnoloogiate vallas, ma ei väsi imetlemast, kui erinevad on inimesed ja nende ande avaldumise viisid, dialoog õpetajaga saab siin ainult kaasa aidata.

Mida ootad vaatajalt? Mida ise kunstist otsid?

Ootan seda, et vaataja näituseruumi uksest sisse astudes kohe välja ei jookseks ja et tal oleks huvitav minuga kaasa mõelda, aga see on eelkõige ootus mulle endale. Mina ise ei otsi kunstist enam üldse midagi ja eelistan elu selle erinevates avaldumisvormides, galeriidele eelistan metsa, aeda, loomi ja loodust, vett jões ja tuld ahjus. See ei tähenda, et kunst mind mõnikord positiivselt ei kõnetaks.

Siin kataloogis on töö...

Mina valisin kataloogi ühe oma vanema trükikanga „Talv” aastast 2002 (parempoolsel pildil), mis oli väljas ka minu 2018. aasta näitusel Möödanik+ Rakvere teatris. Konkureerisin sellega kunagi 1990ndatel vabriku Kreenholm trükikanga kavandite konkursil, siis oli see lihtsalt kangarapoor paberil, aga vaatamata Kreenholmi peakunstniku tollasele toetusele ei leidnud see žürii tunnustust. Kavand jäi seisma, mulle endale see aga väga meeldis ja otsustasin, et teen sellest ise kanga käsitööna siiditrükis. Paras katsumus oli trükiraami täpselt edasi tõsta ja sellel kangal ongi toredad nihked, mis sellest nüüd disaineri autorikanga teevad. Mu arvates on see kangas väga „minulik”, jutustav ja romantiline, aga samas ka konkreetne.

Lylian Meister. Talv.

2002 käsitrükk puuvillasel kangal 140 x 500 cm

Foto Lylian Meister LyLIAn MEISTER

Lylian Meister

Haridus

2018-2020 Eesti Maaülikool, aiandus, MSc 2005–2009 Räpina Aianduskool, maastikuehitus, kutsehariduse diplom 2005–2008 Luua Metsanduskool, maastikuehitus 1989–1990 Eesti Humanitaarinstituut, kultuuriteooria 1984–1989 EKA, tekstiil

Töö

Alates 2018 Aianduse juhtõpetaja, Hiiumaa Ametikool; 2009–2016 Disainiteaduskonna dekaan, EKA 2013–2014 Ajakirja 101 Ideed peatoimetaja, A-Meediagrupp 2006–2008 Ajakirjade Deko ja Kodukolle toimetaja, Ühinenud Ajakirjad OÜ 1998–2005 Akadeemiline prorektor, EKA 1995–1997 Rakenduskunsti teaduskonna dekaan, EKA 1994–1998 Dotsent, tekstiilikunsti osakonna juhataja, EKA 1989–1993 Disainer, Arsi tekstiiliateljee

Isikunäitusi

2020 Aarete saar, Hobusepea galerii, Tallinn 2018 Teeõhtu Boriss Mihhailovitšiga, Vabaduse galerii, Tallinn 2018 Taeva arm, HOP galerii 2018 Möödanik +, Rakvere teatri galerii 2016 Jaam, Arhitektuuri- ja Disainigalerii, Tallinn; 2009 Erailu, HOP galerii, Tallinn (koos Katarina Meistriga) 2008 1001, Tallinna Kunstihoone galerii; UKM, Pärnu 2003 f-mail, Arhitektuuri- ja Disainigalerii, Tallinn (koos Krista Leesiga)

Näitusi

2019 Rongid, rongid…, UKM, Pärnu; 2015 Pussy Envy, Hobusepea galerii, Tallinn, LadyFest Tallinn 2015 2015 SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015, Tallinna Kunstihoone ja Vana-Võrumaa Kultuurikoda, Võru. 2014 ornaMENTAALNE, Tallinna Kunstihoone 2012 Tallinna 6. rakenduskunsti triennaal Kogumise kunst, ETDM, Tallinn 2011 Eesti (tekstiili)kunst, biennaali Textile 11 satelliitprojekt, galerii Meno Parkas, Kaunas 2011 PIN Anonimum, Chiado Garrett Gallery, Lissabon; Marta Ortigão Sampaio muuseum, Porto 2010 Kaasaegne Eesti tekstiilikunst, Riiklik Surikovinimeline Kunstimuuseum, Krasnojarsk; Divnogorski Kunstimuuseum, Atšinski Kunstimuuseum, Venemaa 2009 Eesti tekstiilikunst eile ja täna, Vene Etnograafiamuuseum, Peterburi

Tunnustused

2019 ETeKL preemia Aasta tekstiilikunstnik 2018 2012 Tallinna rakenduskunsti triennaal, Kaido Ehasoo preemia 2010 TÜ teenetemärk 2009 ESL ruumipreemia 2007 Eesti Kultuurkapitali Kujutava ja Rakenduskunsti Sihtkapitali aastane loomingulise töö stipendium 2001 Eesti Kultuurkapitali stipendium ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendium erialaseks enesetäiendamiseks Indias