KUIDAS ... SÜLETÄIEST OKSTEST RÄÄTSAD VALMISTADA

KUIDAS ... SÜLETÄIEST OKSTEST RÄÄTSAD VALMISTADA

Räätsade puhul on kõige olulisemad kaks aspekti. Need peavad sind lumel kandma ja nendega peab olema võimalik liikuda. Kui need tingimused täidetud, pole väga vahet, mis kujuga või materjalist räätsad valmistatud on.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Ent kui juba rääkida võimalikest vormidest, siis laias laastus jagunevad need umbes 6000 aastat tagasi Kesk-Aasias kasutusele võetud ning sealt üle lumise ilma levinud abivahendid kujult neljaks põhitüübiks.

Ümarad, karukäpa kujuga, jalast mitte väga palju suuremad räätsad sobivad eelkõige tihedamas metsas, mitte just väga koheva lumevaibaga kaetud maastikul liikumiseks.

Teise tüübina tunnevad pühendunud räätsauurijad Alaska räätsasid: suhteliselt kitsaid ja pikki, tagant kergelt kitsenevad, olemuselt suuski meenutavaid, jalalaiendusi. Sobivad need suuskade pontsakad sugulased liikumiseks avatud maastikul, koheva lumega aladel.

Alaska räätsadest pisut laiemad ja lühemad on koprasabaräätsad. Nagu nimigi ütleb, meenutavad need oma eest laiema ja kaarja ning tagant terava tipuga koprasaba. Terav sabaosa asendab suusakeppi, sobides hästi jalale äratõukepunktiks ja andes nõnda liikumiskiirusele omajagu lisa.

Ja neljandaks tüübiks on Kanada indiaanlaste juurutatud ja massiliselt kasutusele võetud, kanuud meenutavad lumekingad, millel on iseloomulik ülespoole keeratud, otsast terav ninaosa.

Nii et valikut on. Aga päeva lõpuks või alguseks, sõltuvalt sellest, millal nende järele vajadus tekib, sõltub räätsade valmistamine suurel määral sind parasjagu ümbritsevast floorast ja seljakotis olevatest vahenditest. Kui ümberringi kasvavad vaid sitked kuused, siis koprasaba nii naljalt ei painuta.

MIDA KOGUDA?

Üks räätsade tüüp jäi mainimata, selleks on Alaska koprasaba, mille valmistamist nüüd vaatamegi. See räätsatüüp säästab teid närvesöövast painutamistööst.

Esmalt tuleb hankida neli käsivarrest poole peenemat rinnakõrgust sirget oksa. Neist saavad räätsade raamid, nii et vastavalt soovile võib need lõigata ka pikemad või lühemad. Kui on

teada, et ees ootab omajagu metsas ukerdamist, siis pigem lühemad, kui aga peamiselt lund täis tuisanud põldude ületamist, siis pigem pikemad. Mida suuremad räätsad, seda paremini need kannavad. See on oluline, nagu sai juba öeldud.

Nüüd, kui räätsade soovitud pikkuse järgi puud leitud, tuleb paika panna laius. Selle määrab ära pikipuude vahele risti paigutatavate pulkade pikkus. Kui võtta mõõdupuuks küünarvars, siis väga mööda ei pane.

Selliseid pulki läheb tarvis kuus – kummagi räätsa kohta kolm. Oluline, et valitud pulgad kannaksid keha raskust, sest ühele neist toetub jala varbaosa, teisele kand. Ehk siis tuleb leida kompromiss tugevuse ja kaalu vahel. Aga kui üks ristpuu läheb kanna ja teine varvaste alla, mida siis selle kolmandaga teha? See paigutatakse räätsa etteotsa. Kahel eesmärgil: esiteks aitab see räätsa raami koos hoida, teiseks räätsa põhja moodustavat punutist fikseerida.

Ja punutiseks on vaja umbkaudu 12 painduvat, räätsast kümmekond sentimeetrit pikemat, nimetissõrmejämedust, kergelt painduvat oksa. Kummalegi räätsale kuus.

Lisaks metsas leiduvale materjalile on räätsade valmistamisel suureks abiks, kui teil on kaasas nuga ja suurem kogus nööri.

KUIDAS KOKKU PANNA?

Materjal ja vahendid kokku kogutud, saabki sellest puidukuhilast, näiteks mõnusalt praksuva lõkke kõrval, hakata räätsasid kokku lappima.

Esmalt võta kaks pikemat puud, aseta need paralleelselt teineteise kõrvale ning seo ühest otsast kokku. Nõnda, et moodustuks V-kujuline raam. Et nöör ära ei libiseks, võid lõigata kummalegi puule sidumiskohta sälgud.

Seejärel leia raampuu keskkoht ning aseta sellest umbes jalatalla pikkuse jagu ettepoole üks ristpuu. Sellele hakkab toetuma varvaste osa. Oluline on, et räätsade raskuskese jääks sellest tahapoole, nii et jalga tõstes kerkiks räätsa esiosa üles ja tagaosa jääks maha. Vastupidisel juhul kaevuks

räätsa ninaosa iga sammuga lumme ja liikumine oleks võimatu.

Niisiis kinnitage kahe pikipuu vahele õigele kohale jalatalla päkaosa toetav ristpuu. Et jalatugi kenasti paigal püsiks, lõigake ristpuu ja pikipuu ühenduskohta sälgud. Ja siduge kummaltki poolt nööriga kõvasti raampuu külge kinni.

Nüüd asetage jalg juba paigaldatud ristpuule nõnda, et varbad sellest üle ulatuks, ja mõõtke ära kanna asukoht. Kanna alla tuleb täpselt samamoodi paigutada teine ristpuu. Ja kolmas ristpuu, nagu öeldud, tappides ja nööriga sidudes räätsa etteotsa.

Ja nüüd siis räätsa põhi, milleks sai kogutud kaksteist vitsa. Need tuleb punuda räätsa sabatipu pealt, kannaosa alt, varbaosa pealt ja esimese ristipuu alt. Nii kuus korda järjest, üksteise kõrvale.

Kui teil veel nööri üle on, võite oksad kindluse mõttes nööriga esimese ristipuu külge kinnitada. Aga ärge kogu nöörivaru sinna mässige, sest teine rääts tuleb teil samuti valmistada.

KUIDAS KINNITADA?

Kuidas need arhailised käimad jala külge kinnitada? Lihtne. Siduge jalatalla esimest osa toetava puu kumbagi otsa umbes meetripikkune nöörijupp. Asetage jalg toetuspuudele ja tõmmake varbaosa nii tugevalt kui saate sõlmega räätsa külge kinni. Ülejäänud nöör kerige ümber sääre ja kinnitage sõlmega.

Siin on oluline, et jalga tõstes jääks varbaosa räätsaga kontakti, kannaosa saaks aga vabalt kerkida. Kes suuski ja suusasaapaid kasutanud, saab aru. Nöörklambri asemel võib kasutada ka koormakumme.

Muidugi võite räätsasid oma maitse ja võimaluste piires täiendada. Näiteks kellukeste, punaste lehvide või pikiokste vahelt veel omakorda ristipidi läbi punutud peenemate okstega.

Ent veel kord: jälgige, et räätsad liialt raskeks ei muutuks. Kui nende liigutamine nõuab rohkem pingutust kui vööni lumes kahlamine, pole neil suuremat mõtet.

VAJA LÄHEB: nelja umbes rinnakõrgust, käsivarrest pisut peenemat kaigast; kuut küünarvarrepikkust, pöidlast pisut jämedamat pulka; tosinat rinnakõrgust, nimetissõrmejämedust painduvat oksa; nööri, hästi palju nööri; nuga.

FOTO: ASSO PUIDET