PÕLETAMEKALOREID –SÕNA OTSESES MÕTTES

PÕLETAME KALOREID – SÕNA OTSESES MÕTTES

Oled metsas. On külm ja märg. Kaasavõetud krõpsud kõhtu ei täida. Vaja oleks keeta natuke vett ja valmistada kiirkeedunuudlitest soe roog. Ent sajab. Juba kolmandat päeva. Silmapiiril ei paista ühtki kaske ning kuuseoksad tilguvad vett. Kuidas tuli üles saada?

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Paberit pole. Tikud on otsakorral. Pole mõistlik neid niisama rapsides raisata lootuses, et ehk võtavad niisked kuuseoksad lõpuks ikkagi tuld. Ära heida meelt. Pista veel üks krõps suhu, see tõstab tuju ja annab energiat. Keskmiselt on krõpsudes, sõltumata tootjast, 100 grammi kohta umbes 50 grammi süsivesikuid ja 33 grammi rasva. Rasva … Aga rasv – see ju põleb! Bingo! Leidsid lahenduse.

Ja nii ongi. Rasvast läbi imbunud õhukesed ja krõbekuivad kartulikrõpsud pole mitte ainult väga maitsvad ja ebatervislikud, vaid ka suurepärane süütematerjal. Piisab, kui võtta üks krõps, anda sellele korraks tuld ning juba näed, kuidas tulekeeled seda aplalt järama hakkavad. Ja põleb selline vigur oluliselt suurema leegiga ning märksa kauem kui tikk.

Seega aitab neljast-viiest oksaraohunniku alla ja vahele seatud krõpsust, et lõke pingevabalt põlema saada. Jätkub veel söömisekski.

Muide, väidetavalt valmisid esimesed kartulikrõpsud 24. augustil 1853. Juhtunud see nii, et USA-s Moon’s Lake House’i restoranis kaebas üks klient, et õlis valmistatud kartulid on liiga paksud. Kokk George Crumi pahandanud kliendi peenutsev hädaldamine. Vastutasuks otsustas ta lõigata kartuliviilud paberõhukeseks ja kõrvetada õlis krõpskuivaks. Edasine on juba ajalugu.

TOIDAB TULD JA KEHA

Aga kui krõpsu ei ole? On ainult kiirnuudlid? Need ei ole ju rasvased, 100 grammi kohta kõigest 3,5 grammi rasva. Sellest ei piisa. Nii on.

Aga need on kuivad. Ja kui murda nuudlibatooni küljest tükike, siis on näha, et see koosneb omavahel läbipõimunud peenikestest kiududest, mille vahele jääb piisavalt õhuruumi. Ja mida vajab tuli, et põleda? Õige: kütust ehk põlevmaterjali ja õhku. Seega võiks kiirkeedunuudlidki süütematerjalina toimida. Ja toimivadki.

Lammutage nuudlikamaka küljest õhuke, aga nii lai tükk kui õnnestub, andke servast tuld ja siis näete ise. Tõsi, süttimine on mõnevõrra vaevalisem

kui krõpsuliistakal, ent kui nuudliliistakas juba tuld on võtnud, põleb see rahulikult ja pikalt – piisavalt, et puisem lõkkematerjal jõuaks tule üles võtta. Saate oma vee keema ja tuletegemisest üle jäänud nuudlitest ka roa valmistada. Mis oligi eesmärk, eks ole.

Nuudlid söödud, saate korrata 2012. aastal Massachusettsi haiglas läbi viidud katset, mille käigus mõõdeti, kui kauaks kiirnuudlid soolestikku pidama jäävad.

Nimelt korraldasid Massachusettsi helgemad pead omalaadse võiduajamise, salvestades imepisikeste kaamerate abil kiirnuudlite ja värskete nuudlite teekonna läbi soolestiku. Selgus, et kaks tundi pärast seda, kui värskelt valmistatud nuudlid olid ammu soolestiku läbinud, olid kiirnuudlid soolestikus alles puutumata.

PAREM KUI PORGAND

Samas kui teil on – ja igal korralikul enda ning teiste tervisest hoolival inimesel ju ongi – taskus käte desinfitseerimisvahend, võite eelneva jutu unustada.

Nagu lõhngi reedab, on desinfitseerimisvahendi peamiseks toimeaineks etanool ehk piiritus. Seda on seal 100 grammi kohta suurusjärgus 70 grammi. Ning piiritus on teatavasti vägagi heade põlemisomadustega.

Seega, pigistage törtsuke kätepuhastusvahendit süütamist vajavale oksahunnikule ja andke tuld. Ent täpselt nagu piirituspõletite puhul, on siingi oluline teada, et piiritus põleb peaaegu nähtamatu leegiga.

Mistõttu kui teile tundub, et süttimist ei toimunud, siis enne, kui hakkate vahendit pudelist juurde pigistama, veenduge, et leeki tõepoolest pole. Vastasel juhul tekib leeki rohkem, kui oleks tervislik.

Nii et tervislik toitumine on kahtlemata oluline, ent järgmine kord rännakule minnes tasuks ikkagi kaaluda krõpsupaki ja kiirnuudlite kaasapakkimist. Sest ka rämpstoidule on oma aeg ja koht. Kes väidab vastupidist, võib proovida porgandiga lõket süüdata.

KARRI KAAS