LÄÄNERINDEL KAOTUSTEGA

LÄÄNERINDEL KAOTUSTEGA

Suurem jagu emba-kumba maailmasõda kujutavatest filmidest on tehtud võitjariikides. Loogiline ka, sest lisaks frustratsioonile ja solvumisele läheb kaotajal suurem aur majapidamise uuesti ülesehitamiseks, sest võitjad on reeglina headparemat mälestuseks koju kaasa võtnud või katki teinud. Seda rõõmustavam on täheldada, et kaotaja poolelgi on leidunud riike, kus mõni rahapaber sõjafilmi tegemiseks üle jäänud. Sestap on hea leida midagi tõeliselt eksootilist.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Veelgi parem, kui rariteet ei tule välja kusagilt teisest ilma otsast, vaid kodule suhteliselt ligidalt. Seekordne leid pärineb aastast 1930 ning geograafiliselt üldse mitte kaugelt, Weimari ehk Saksa Vabariigist.

On aasta 1918, käib Esimene maailmasõda. Sõdurid jooksevad kaevikus edasi-tagasi, tulistavad ja loobivad vastast granaatidega. Prantslased koos liitlastega lootusrikkalt, sakslased mitte nii väga. Lootes vaid seda, et ehk väsivad prantslastel käed ära ja saab vahepeal hinge tõmmata. Saksa poolel passivad kaevikus Karl, Tudeng, Baierlane ja teised sõjamehed. Lisaks vaenlasega sõdimisele on igal neist oma asi ajada – kellel on kuskil kaugel kodused, kellel rindelähedases tagalas tütarlaps jne. Lugu ongi selgelt kaotusseisu jäänud armee sõjameeste lugu. Film ei keskendu kindlale peategelasele, vaid üldisele olukorrale nii rindel kui tagalas ning kogu komplekti üldnimetajaks on „Westfront 1918“.

Film sai valmis mõneti halval ajal. Kõigest kolm aastat pärast filmi valmimist oli Weimari Vabariigiga kaputt ja võimule tuli Hitler. Weimari Vabariigis oleks fi lm südamerahus välja kannatatud, aga füürerile polnud „Westfront 1918“ üldsegi meeltmööda. Selge see, et tema mäletamist pidi käis ilmasõjas kõik hoopis teistmoodi, režissöör on pimedusega löödud ja kõik need teised sõnad. Igatahes sai fi lm füürerilt bänni, kas nüüd ameeriklaste antud auhinna pärast või seetõttu, et fi lmis tema meelest kõik valesti oli, vaat ei tea. Seetõttu saab fi lm teenitud edu nautida pigem praegu, 90 aastat hiljem.

Filmi režissööriks on Georg Wilhelm Pabst. Huvitava elukäiguga mees, kes esiti õppis hoopis inseneriks, kuid sattus peagi lavakunstist vaimustusse ja asus teatri alal tegutsema. 1923 sai mehest režissöör Carl Froelichi assistent, aga peagi asus Pabst ka iseseisvalt filme kõpitsema. Ta on tassinud Veneetsia filmifestivalilt koju kaminasimsile nii mõnegi auhinna ning teda loetakse oma aja üheks paremaks kineastiks. Siinmail kahjuks täiesti tundmatu nimi, aga nagu näha, tasub tema filmidest huvituda.

Pea sajanditaguste näitlejate kohta ei oska suurt midagi öelda. Vähemalt mulle on selle seltskonna teised filmirollid täiesti tundmatud. Ajastule omaselt ei ole veel täiesti välja kujunenud filminäitlejat kui elukutset, kogu punt on möllanud nii filmis kui teatrilaval. Põhiraskus jääb Gustav Diessli (Karl) ja HansJoachim Möbise (Tudeng) kanda. Idee poolest püüab film anda tervikpilti aasta 1918 olukorrast, kus sakslastel oli selge kaotus juba silme ees, aga teeb seda, jälgides kord Tudengi, kord Karli käekäiku. Olulisemateks tegelasteks jäävad veel Baierlane (Fritz Kampers) ja Leitnant (Claus Clausen), kuivõrd tegemist on osalistega, kes püsivad filmi jooksul piisavalt kaua elus. Sõjafilmide häda selles ongi, et lavastajal tuleb kokku ajada hordide viisi näitlejaid. Hea on, kui saad ühele statistile selga anda mitu erinevat kostüümi või panna ta surnut mängima kord selili nagu kirjamargi, kord näoli poriloigus. Masside kokkuajamine on ja jääb sõjafilmis kohutavaks peavaluks.

„Westfront 1918“ keskendub esiti Tudengile. Tudengil tekib rindelähedases tagalas kohaliku tibinaga armulugu. Poiss lubab tüdrukule maad ja taevad kokku, nagu sellises olukorras tavaks, naaseb rindele ja kipub seal vabatahtlikult patrulli. Edasine on saatus. Seni, kuni Tudeng kaevikute vahel okastraadipundarde all püherdab, saab Karl puhkuse ja sõidab kodukanti. Suur on tema üllatus, sest vahepeal ära oldud pooleteise aasta jooksul on kodus toimunud tuntavad muutused. Lähedased on küll elus, aga moodustuma on hakanud, kuidas nüüd viisakalt öeldagi, põnev kärgpere. Karl naaseb peagi rindele ja, niipalju võib ette ära öelda, peab lõpukaadriteni vastu. Igati korralik stsenaarium. Võimaldab lisaks jälgitavate sõjameeste käekäigule kenasti kujutada elu nii kaevikutes kui tagalas ja sellega on Pabst ka probleemivabalt hakkama saanud. Eriti just järjest dramaatilisemateks muutuvates lõpustseenides on kõvasti teatri mõju tunda ning fi lm mõjub rohkem kinolinale sattunud teatritükina kui filmina. Mis ei vähenda siiski järjest kuhjuvat dramaatikat ja kui vaene põrutada saanud Leitnant hakkab ringi tuiama, näol pesuehtne Munchi „Karje“, rõhutab see toimuvat, kuid ei mõju ülemängimisena.

Tehnilisest küljest on filmi pildikeel tänasest üksjagu erinev. Väga palju on staatilisi kaadreid, kus kaamera on statiivil kusagile püsti pandud ja nii on. Kes peab kaadris püsima, see seal ka on ning ülejäänud jõuk passib objektiivi nägemisulatusest kaugemal. Lihtne lahendus, mis suuresti välistab mittevajaliku kraami pilti sattumise. Nii ei näe filmis kuskil kaadrinurgas einestavaid tehnikuid või keset lahingutandrit rahumeeles ringirallivat traktorit. Vahel harva lohistatakse kaamerat küll relssidel edasi-tagasi, kuid see on ka kõik. Ka sisse-välja suumimised ja muud ägedad võtted puuduvad täiesti. Kaamera ei ripu kraana küljes, ei jälita tegelasi, ei poe näitlejale ninna või kõrva ega vahi võtteplatsil ringi nagu metsa eksinud seeneline. Osalt tingib selle toonane tehniline võimekus/võimetus, osalt kunstilised taotlused. Väga palju kasutatakse teatrile omaseid võtteid. Ei olnud film eelmise sajandi kolmekümnendateks muutunud veel nii iseseisvaks kunstiliigiks kui täna ja toetus suuresti teatrile. Heaks näiteks on flmi viimased kaadrid. Säärast lahendust ootaks pigem teatrilaval kui fi lmis. Ent kui see töötab, siis miks mitte.

Suures plaanis niisiis igasugused vead ja tobedused puuduvad, kui välja arvata ... tankid. Kui eelmainitud asjandused kaadrisse roomasid, oli üllatus suur, sest hoolimata kõiksuguste teatmike lappamisest ei suutnud ma aparaatide marki välja mõelda. Ilmselt pidid filmis toimetavad sõjamasinad kujutama prantsuse Renault FT-sid, kuid tõenäoliselt sõdisid ekraanil kunstipäraselt plekitükkidega kaetud, ülimalt rahuarmastavad põllumajandusveermikud. Kas siis polnud Saksamaal pärast ilmasõda võtta ühtegi, isegi mitte harjavarrest kahuriga FT-d või ei lubatud filmitegijatel nii kardetavate riistadega mängida. Igatahes mõjusid tankid väga lustlikult ja paraku rikkus see vähemalt allakirjutanu silmis ühe dramaatilise stseeni ära. Olukord ekraanil on ülimalt pinev, prantslased ründavad, sakslased tegelevad kaotamisega ja siis ... nagu oleks pilti lubatud grupp kloune. Naer tuleb peale ja igasugune tunne kaob rutem kui raha kasiinos. Aga see on ka ainus väike etteheide filmile. Vaevalt et realistlikku pildikeelt viljelenud Pabst nüüd meelega vaatajat naerma ajada püüdis. Ilmselt ei olnud ühtki paremat masinat võtta ja kõik lootused olid sellel, et ehk petab ära.

Kokkuvõtteks ei ole mul filmile suurt midagi ette heita. Hoolimata vanadusest igati hea lugu ja nauditavalt esitatud.

„WESTFRONT 1918“

Osades: Fritz Kampers, Gustav Diessli, Hans-Joachim Möbis

Lavastanud: Georg Wilhelm Pabst

1 tund ja 36 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 8 – küllaltki lihtne, kuid siiski suurepärane algmaterjal.

Teostus: 9 – tankide tõttu siiski maksimumpunkte ei anna.

Näitlejatööd kokku: 8 – igati üle keskmise töö.

Lavastajale: 8 – teatrimaitseline, kuid ikkagi hea film.

NERO-FILM