FILmIARVUSTUS
LÄÄNERINDEL KAOTUSTEgA Suurem jagu emba-kumba maailmasõda kujutavatest filmidest on tehtud võitjariikides. Loogiline ka, sest lisaks frustratsioonile ja solvumisele läheb kaotajal suurem aur majapidamise uuesti ülesehitamiseks, sest võitjad on reeglina headparemat mälestuseks koju kaasa võtnud või katki teinud. Seda rõõmustavam on täheldada, et kaotaja poolelgi on leidunud riike, kus mõni rahapaber sõjafilmi tegemiseks üle jäänud. Sestap on hea leida midagi tõeliselt eksootilist. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
V
eelgi parem, kui rariteet ei tule välja kusagilt teisest ilma otsast, vaid kodule suhteliselt ligidalt. Seekordne leid pärineb aastast 1930 ning geograafiliselt üldse mitte kaugelt, Weimari ehk Saksa Vabariigist. On aasta 1918, käib Esimene maailmasõda. Sõdurid jooksevad kaevikus edasi-tagasi, tulistavad ja loobivad vastast granaatidega. Prantslased koos liitlastega lootusrikkalt, sakslased mitte nii väga. Lootes vaid seda, et ehk väsivad prantslastel käed ära ja saab vahepeal hinge tõmmata.
80
1/2021
Saksa poolel passivad kaevikus Karl, Tudeng, Baierlane ja teised sõjamehed. Lisaks vaenlasega sõdimisele on igal neist oma asi ajada – kellel on kuskil kaugel kodused, kellel rindelähedases tagalas tütarlaps jne. Lugu ongi selgelt kaotusseisu jäänud armee sõjameeste lugu. Film ei keskendu kindlale peategelasele, vaid üldisele olukorrale nii rindel kui tagalas ning kogu komplekti üldnimetajaks on „Westfront 1918“. Film sai valmis mõneti halval ajal. Kõigest kolm aastat pärast filmi valmimist oli Weimari Vabariigiga kaputt ja võimule tuli Hitler. Weimari
Vabariigis oleks film südamerahus välja kannatatud, aga füürerile polnud „Westfront 1918“ üldsegi meeltmööda. Selge see, et tema mäletamist pidi käis ilmasõjas kõik hoopis teistmoodi, režissöör on pimedusega löödud ja kõik need teised sõnad. Igatahes sai film füürerilt bänni, kas nüüd ameeriklaste antud auhinna pärast või seetõttu, et filmis tema meelest kõik valesti oli, vaat ei tea. Seetõttu saab film teenitud edu nautida pigem praegu, 90 aastat hiljem. Filmi režissööriks on Georg Wilhelm Pabst. Huvitava elukäiguga mees, kes esiti õppis hoopis inseneriks, kuid
