LENDAV KANTSEL: VERTIKAALNE ÕHUSÕIDUK WILLIAMS X-JET

LENDAV KANTSEL: VERTIKAALNE ÕHUSÕIDUK WILLIAMS X-JET

Lennuväljade hõivamine on sõjas sageli üks strateegiliselt olulisemaid ülesandeid. Seepärast hakati välja töötama lennumasinaid, mis suudaksid pikki hoovõturadasid vajamata vertikaalselt õhku tõusta.

Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik kaasautor

Nii arendatigi Teise maailmasõja koidikul 1939. aasta alguses välja algelised helikopterid. Õhulahingutes pole helikopterite võimed olnud aga lennukite omadega võrreldavad, seega töötati edasi selle kallal, et ka lennukid suudaksid hoogu vajamata õhku tõusta.

Praeguseks on teada, et tõeliselt edukateks vertikaalselt õhku tõusvateks lennukiteks on brittide Harrieri versioonid (esimene lend 1967), samuti ameeriklaste Lockheed Martini F-35 Lightning II (esimene lend 2006) ning mainida võib ka paari venelaste lennukit Jak (Jak-38 ja Jak-141).

Täiemõõduliste lennukite kõrval hakati 1950ndatel arendama n-ö taskulennukeid, mis suudaksid vertikaalselt õhku tõusta ning kanda lahinguvarustuses sõdurit luureülesannete täitmiseks või tuletoetuseks. Sellise kompaktse lennumasina saaks liita ükskõik millise jalaväerühma koosseisu.

ESIMESED KATSETUSED

Esimene sellise kontseptsiooni prototüüp kandis nime Hiller VZ-1 Pawnee. USA armee tellimusel ehitati neid kahe-kolme rootoriga lennumasinaid kuus eksemplari. Mootorina kasutati väikelennukilt laenatud jõuallikat Nelson H-59, mis arendas võimsust 33 kW(44 hj).

Olgugi et lennumasin lendas edasi stabiilselt, ei olnud sõjavägi rahul selle aeglusega (26 km/h). Ka kõrgust ei suutnud Hiller VZ-1 küllaldaselt koguda – lennulagi oli vaid 10 m ning maksimaalne kandevõime 84 kg.

Samal ajal arendatud De Lackner HZ-1 Aerocycle oli mõnevõrra võimekam. Tippkiirus 121 km/h, lennulagi 1500 m, lennuaeg 45 minutit ning kandevõime 218 kg. Seda kõike suutis lennumasin 30 kW (40 hj) mootori juures. HZ-1 loodeti arendada USA armee sõdurite standardseks luuremasinaks.

Tootja sõnul kulus keskmisel sõduril juhendaja käe all lennumasina juhtima õppimiseks vaid 20 minutit. Tegelikkuses oli selle juhtimine siiski keerulisem, nagu sõdurid omal nahal veendusid. Lennukeid ehitati kokku 12, kuid mitmete õnnetuste tõttu võeti need edasisest kasutusest maha. De Lackner HZ-1 testimise käigus arendati aga välja uut tüüpi ülikiiresti avanev langevari – XMP2, mis on päästnud mitmeid elusid.

WILLIAMS X-JET

Eelnevate lennumasinate puudusi arvesse võttes hakkas ettevõte Williams International arendama 1969. aastal kompaktset lennumasinat Williams X-Jet. juhtida, kallutades oma keha soovitud suunda. Oma naljaka kuju järgi sai see nimetuse „lendav kantsel“.

Väliselt ei ütlekski, aga lennumasin oli äärmiselt hea manööverdusvõimega, õhus stabiilne ning lisaks muljetavaldava kiirendusega.

Williams Internationali oli 1955. aastal asutanud leiutaja Sam Barlow Williams ning see spetsialiseerus algusest peale väikeste turboventilaator-reaktiivmootorite arendamisele. X-Jeti jõuallikana kasutati võimekat mootorit Williams F107. Selle edasiarendusi kasutavad tänase päevani ka kõrgelt hinnatud USA sõjaväe raketid nagu AGM-86 ALCM, AGM-158 JASSM ja BGM-109 Tomahawk.

Williams X-Jeti tippkiirus oli 97 km/h, lennulagi 3000 m, lennuaeg 45 minutit ja kandevõime ligi 70 kg. Kiirus ja kandevõime polnud esialgu küll muljetavaldavad, aga need puudused oleks Williams kõrvaldanud ja lennumasin oli plaanis USA armees kasutusele võtta 1980ndatel kui kompaktne ja käepärane luurelennuk või hea tuletoetuse lennumasin jalaväerühmade juurde.

DROONID VÕTSID ÜLE

1989. aastaks oli aga USA sõjaväe hinnangul selline ühemehesõiduk võimekuselt kehvem kui helikopterid või mehitamata õhusõidukid ning Williams lõpetas X-Jeti arendamise. Sellega sillutati teed sellistele kardetud luure- ja ründedroonidele nagu RQ-2 Pioneer (esmalend 1986), RQ-1/MQ-1 Predator (esmalend 1994), MQ-9 Reaper (esmalend 2001) jpt.

Williams X-Jeti põhilisteks miinusteks olid kandevõime ja võimalikud inimkaotused võrreldes droonidega. Kandevõimet ja kiirust oleks saanud tublisti edasi arendada. Võrdluseks kaalub sama mootoritüüpi kandev Tomahawk rakett 1300 kg, AGM-86 ALCM koguni 1430 kg ning need arendavad tippkiirust 890 km/h.

Inimkaotuste vältimise seisukohalt on luure- ja ründedroonid ennast juba aastakümneid tõestanud võimeka ja hea valikuna ning ründehelikopterid oluliselt parema tulejõu ja tegevusulatusega, kui oleks suudetud välja pigistada väikesest „lendavast kantslist“.

Etteheiteid tehti ka selle hinnale võrreldes suuruse ja võimekusega. Levis väljend „kallim kui Jeep, aga soodsam kui helikopter“. Vaadates aga tänapäeva tarbimisharjumusi ja uute liikurite kasutuselevõttu (elektritõukerattad, üherattalised kulgurid jmt) võiks Williams X-Jeti taolisel tootel olla turgu pigem erasektoris. Inimene soovib ju ikka lennata, aga mitte eriti kõrgel, nagu laulavad Kukerpillid.

Harrier GR.3 kohta näed videot siit: https://youtu.be/YHsX2FxLXuk

VIITED

Williams:

• https://en.wikipedia.org/wiki/Williams_X-Jet

• https://www.theguardian.com/science/2000/ sep/14/technology2

• https://www.nationalmuseum.af.mil/Visit/Museum-Exhibits/Fact-Sheets/Display/Article/197524/ williams-international-f107-wr-101-turbofan/

• http://www.williams-int.com/history-timeline

Hiller:

• https://en.wikipedia.org/wiki/Hiller_VZ-1_Pawnee De Lackner:

• https://en.wikipedia.org/wiki/De_Lackner_HZ-1_Aerocycle

FLICKR/GREG GOEBEL