KURIOOSUm
LENDAV KANTSEL: VERTIKAALNE ÕHUSÕIDUK WILLIAmS X-JET Lennuväljade hõivamine on sõjas sageli üks strateegiliselt olulisemaid ülesandeid. Seepärast hakati välja töötama lennumasinaid, mis suudaksid pikki hoovõturadasid vajamata vertikaalselt õhku tõusta. Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik kaasautor
N
ii arendatigi Teise maailmasõja koidikul 1939. aasta alguses välja algelised helikopterid. Õhulahingutes pole helikopterite võimed olnud aga lennukite omadega võrreldavad, seega töötati edasi selle kallal, et ka lennukid suudaksid hoogu vajamata õhku tõusta.
FREEPIK
Praeguseks on teada, et tõeliselt edukateks vertikaalselt õhku tõusvateks lennukiteks on brittide Harrieri versioonid (esimene lend 1967), samuti ameeriklaste Lockheed Martini F-35 Lightning II (esimene lend 2006) ning mainida võib ka paari venelaste lennukit Jak (Jak-38 ja Jak-141).
48
Olgugi et lennumasin lendas edasi stabiilselt, ei olnud sõjavägi rahul selle aeglusega (26 km/h). Ka kõrgust ei suutnud Hiller VZ-1 küllaldaselt koguda – lennulagi oli vaid 10 m ning maksimaalne kandevõime 84 kg. Samal ajal arendatud De Lackner HZ-1 Aerocycle oli mõnevõrra võimekam. Tippkiirus 121 km/h, lennulagi 1500 m, lennuaeg 45 minutit ning kandevõime 218 kg. Seda kõike suutis lennumasin 30 kW (40 hj) mootori juures. HZ-1 loodeti arendada USA armee sõdurite standardseks luuremasinaks.
Täiemõõduliste lennukite kõrval hakati 1950ndatel arendama n-ö taskulennukeid, mis suudaksid vertikaalselt õhku tõusta ning kanda lahinguvarustuses sõdurit luureülesannete täitmiseks või tuletoetuseks. Sellise kompaktse lennumasina saaks liita ükskõik millise jalaväerühma koosseisu.
Tootja sõnul kulus keskmisel sõduril juhendaja käe all lennumasina juhtima õppimiseks vaid 20 minutit. Tegelikkuses oli selle juhtimine siiski keerulisem, nagu sõdurid omal nahal veendusid. Lennukeid ehitati kokku 12, kuid mitmete õnnetuste tõttu võeti need edasisest kasutusest maha. De Lackner HZ-1 testimise käigus arendati aga välja uut tüüpi ülikiiresti avanev langevari – XMP2, mis on päästnud mitmeid elusid.
ESIMESED KATSETUSED
WILLIAMS X-JET
Esimene sellise kontseptsiooni prototüüp kandis nime Hiller VZ-1 Pawnee. USA armee tellimusel ehitati neid kahe-kolme rootoriga lennumasinaid kuus eksemplari. Mootorina kasutati väikelennukilt laenatud jõuallikat Nelson H-59, mis arendas võimsust 33 kW(44 hj). 1/2021
Eelnevate lennumasinate puudusi arvesse võttes hakkas ettevõte Williams International arendama 1969. aastal kompaktset lennumasinat Williams X-Jet. See oli mõeldud sõitmiseks ühele inimesele, kes sai lennumasinat
juhtida, kallutades oma keha soovitud suunda. Oma naljaka kuju järgi sai see nimetuse „lendav kantsel“. Väliselt ei ütlekski, aga lennumasin oli äärmiselt hea manööverdusvõimega, õhus stabiilne ning lisaks muljetavaldava kiirendusega. Williams Internationali oli 1955. aastal asutanud leiutaja Sam Barlow Williams ning see spetsialiseerus algusest peale väikeste turboventilaator-reaktiivmootorite arendamisele. X-Jeti jõuallikana kasutati võimekat mootorit Williams F107. Selle edasiarendusi kasutavad tänase päevani ka kõrgelt hinnatud USA sõjaväe raketid nagu AGM-86 ALCM, AGM-158 JASSM ja BGM-109 Tomahawk. Williams X-Jeti tippkiirus oli 97 km/h, lennulagi 3000 m, lennuaeg 45 minutit ja kandevõime ligi 70 kg. Kiirus ja kandevõime polnud esialgu küll muljetavaldavad, aga need puudused oleks Williams kõrvaldanud ja lennumasin oli plaanis USA armees kasutusele võtta 1980ndatel kui kompaktne ja käepärane luurelennuk või hea tuletoetuse lennumasin jalaväerühmade juurde.
DROONID VÕTSID ÜLE
1989. aastaks oli aga USA sõjaväe hinnangul selline ühemehesõiduk võimekuselt kehvem kui helikopterid
