KAITSE KODU!
https://issuu.com/kaitse_kodu
@kaitsekodu
www.facebook.com/kaitsekodu/
www.youtube.com/kaitseliiteesti
MAGAZINE OF THE ESTONIAN DEFENCE LEAGUE
KAITSELIIDU AJAKIRI 2024
KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!
Asutatud 11. septembril 1925
Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas
Peatoimetaja: Karri Kaas
Tegevtoimetaja: Asso Puidet
Keeletoimetaja: Anu Jõesaar
Kujundaja: Matis Karu
Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001
Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti
KAITSELIIT
Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.
Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.
Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.
Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.
KAITSE KODU!
Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.
Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.
Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.
Kaitse Kodu! postkastis
Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.
Trükk: AS Printall
Artiklite tõlked inglise ja vene keelde: A&A Lingua OÜ Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.
KAITSELIIT (ESTONIAN DEFENCE LEAGUE)
Kaitseliit (the Estonian Defence League) is a part of the Estonian Defence Forces, a voluntary militarily organised national defence organisation operating in the area of the government of the Ministry of Defence. The Estonian Defence League possesses arms, engages in military exercises and fulfills the tasks prescribed by the National Defence League Act. The Estonian Defence League is the legal successor of the Estonian Defence League established on the 11th of November 1918 as a self-defence organisation.
The task of the Estonian Defence League is to enhance, by relying on free will and selfinitiative, the nation’s readiness to defend the independence of Estonia and its constitutional order.
There are 16,000 members in the Estonian Defence League (EDL). Together with the affiliated organisations Naiskodukaitse (Women’s Voluntary Defence Organisation), Noored Kotkad and Kodutütred, the EDL has more than 28,000 volunteers in action.
MAGAZINE KAITSE KODU!
The first issue of the EDL’s magazine Kaitse Kodu! was published on the 14th of October 1925, which makes it one of the oldest still published magazines in Estonia. The first issue had 40 pages and it went into circulation with 18,000 copies.
Due to clever marketing, improved content and design, the popularity of the magazine grew and by the end of 1928 it was one of the most read magazines in Estonia. From 1929 to 1932 Kaitse Kodu! was published as weekly. The last issue before the war came out on the 20th of July 1940.
The new beginning of Kaitse Kodu! was in 1993, when the magazine was published again under the auspices of the Defence League. During 1993 until 1995 four issues were published, and in the second half of 1995 the magazine became a periodical. Now Kaitse Kodu! is published eight times a year with a circulation of 5000 copies.
KAITSE KODU!
Kaitseliit
Naiskodukaitse
Noored Kotkad
Kodutütred
6 INIMENE
Alfred Hallika: Kaitseliit on normiks saanud normaalsus
18 KAITSELIIT
Mentorinstruktorina Ussisõnadel
24 ÜKSUS
Mitmenäoline üksikrühm Ümera rikastab Sakala malevat
36 KOOSTÖÖ
Kirde jahipistrikud kaitsevad kodumaad ja aitavad ukrainlasi
42 SÕJARAUD
GasGas – parim lahingupaariline virgatsile
48 ÜLEELAMINE
Metsa minek nõuab alati ettevalmistust
54 NAISKODUKAITSE
Naisena meeste maailmas
66 NOORED
Valga noorte pakases karastunud koostöö
72 AJALUGU
Sõjameeste sõjakatest sõrmustest
„Arvan, et vastane teab iga minu õppust ja väljaõppe nädalavahetust, kus olen käinud. Ja vaadates seda statistikat, mõtleb, et äkki pole mõtet tulla.” lk 6
„I think the adversary is well aware of how many people participate in exercises and training through the Defence League. If they know the statistics of how many Estonians are participating, they might think better of attacking.” lk 10 „Я
Alfred Hallika: normalcy is the norm in the Kaitseliit
Serving as a mentor/instructor
A single company with many faces: Ümera adds a new dimension to the Defence League’s Sakala district
Northeastern Territorial Defence District snipers defend the homeland and help the Ukrainians
The GasGas – a messenger’s best combat partner
Heading into the woods always requires preparation
A woman in a men’s world
Youth of Valga crystallize their teamwork in cold conditions
the Ussisõnad reservist training exercise 32 ЕДИНИЦА Многоликий отдельный Юмераский взвод обогащает Сакалаской дружины
40 СОТРУДНИЧЕСТВО Северо-Восточные «кречеты» защищают Родину и помогают украинцам
46
ВОЕННАЯ ТЕХНИКА Боевой товарищ посыльного GasGas
52 ВЫЖИВАНИЕ Поход в лес требует подготовки 62 НАЙСКОДУКАЙТСЕ
Женщины в мире мужчин
70 МОЛОДЕЖЬ
Закаленное на морозе сотрудничество молодежи
Воинские перстни-печатки
Kuigi naine, kes Kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei põhjusta avalikkuses enam üllatust ega suuremat elevust, on jaosuurune seelikukandjatest üksus, mille eesotsas naishing, siiski midagi tavatut. lk 54
Although in this day and age it doesn’t cause a public stir to see women in uniform shooting or traversing the kilometres on a forest trek beside the men, a squad of women led by a woman is still something unusual. lk 58
ALFRED HALLIKA: KAITSELIIT ON NORmIKS SAANUD NORmAALSUS
Aasta kaitseliitlase Alfred Hallika (49) olemuses on siiras tänutunne ja austus pere, kamraadide, organisatsiooni, õpilaste ning õpetajate vastu. Tema motivatsioon Kaitseliidus on olla parim, õppida tippudelt, olla eeskujuks ning anda oma teadmisi edasi.
Tekst: MARGE TASUR , vabatahtlik autor
Alfredi sõnul on aasta kaitseliitlase tiitel tunnustus eelkõige perele, kes hindab seda väga kõrgelt. „Mind ei ole ju kodus ja see on tänu neile, et saan nii lahedas organisatsioonis olla,“ rääkis aasta kaitseliitlane.
Ta on perele lubanud, et tõmbab hoogu maha ja tulevikus vähendab oma tegevusi, kas see õnnestub, näitab aeg. Viimased kolm-neli aastat on tulnud erinevate ürituste peale 25–27 nädalavahetust, lisaks paar nädalast harjutust. Eelmine aasta tuli rekordiline. Oma poegade pealt näeb Alfred, et kui tema tagasi tõmbab, võtavad poisid teema üle. „Mul on kodus mitu vormikomplekti, pojad käivad neid ikka selga proovimas ning küsivad, kas on juba paras,“ muljetas ta.
Alfred on nelja lapse isa ja ühe vanaisa. Riigikaitse ja militaarteemad on neile tuttavad ja pakuvad huvi. Noorematele lastele on ta teinud näiteks orienteerumisrada. Lapsed saavad vihje ning peavad selle põhjal järgmise juhtlõngani jõudma. „Maakaitsepäevadel käime samuti. Viimati Viljandis toimunud paraadil uudistasid poisid relvastust ja päris huvitav oli kõrvalt vaadata, kui osavalt nad varustust käsitsevad,“ sõnas isa uhkustundega.
Noorima poja kohta võib aga öelda, et tema on Kevadtormi poiss. „Ütlesin väikse poisi sünni eel abikaasale, et niikuinii läheb aeg üle, ja läksin Kevadtormile. Lubasin olla telefoni juures, kui sünnitus algab. Aga poeg otsustas sündida just sel hetkel, kui ma öösel vaatlusposti tegin ja telefon oli välja lülitatud. Kui vaatluspos-
tist tagasi tulin ja telefoni sisse lülitasin, siis oli poeg sündinud ja vend Tallinnast Jõgevamaale sõitnud ning tiirutas mind otsides metsades ringi,“ jutustas ta.
Alfred ütles, et talle tuli aasta kaitseliitlase tiitel täieliku üllatusena, isegi aimdust ei olnud. Tunnustamisüritusega samal päeval oli tema emal 75 aasta juubel. „Läksin ürituse korraldamisega tegelenud major Neeme Brusi juurde ja sosistasin talle kõrva, et ma pean poole sündmuse pealt ära minema. Ta nägi ikka põrguvaeva, et ma ära ei jookseks,“ muigas Alfred.
Tiitel oli meeldiv üllatus, ent veelgi paremaks kingituseks emale. „Jäin küll sünnipäevale hiljaks, aga mis saab emale olla toredam kui see, et poeg tuleb sellise tunnustusega.“ Alfred märkis, et kogukonnaski ei jäänud tunnustus märkamata. Keila kohalik leht tegi tubli kaitseliitlasega intervjuu. „Inimesed teretavad rohkem,“ nentis ta naerdes ja sõnas, et muus osas jäi elu ikka samaks.
SAUNAD RINDEMEESTELE
nile. „Kohale jõudmine võtab kolm kuni viis päeva. „Juhul, kui …“ olukordadeks peab valmis olema. Kodutöö on põhjalik, läbi on mõeldud marsruut ning tagatud tehniline toetus,“ sõnas Alfred.
„Keegi peab seda tegema. Kes on päästja, politseinik, kes teeb hoopis lastele trenne, kõik on vajalik,“ selgitas ta.
Sobivate veokite leidmine on tõeline proovikivi. Algul oli plaan kasutada militaarmasinaid, kuid neid on rindel rohkem tarvis. Tsiviilsõiduk tuleb kohendada sõjatingimustesse sobivaks, näiteks üle värvida. „Masin peab olema heas tehnilises korras, saunaga ei tohi sõdivale rindeüksusele probleeme tekitada,“ selgitas Alfred. Seetõttu on ta pidanud annetusena pakutavatest vanematest masinatest loobuma.
Kaitseliitlasena on ta veendunud, mida rohkem on nimekirjas vabatahtlikke, seda tõenäolisemalt ei tule keegi meid torkima. „Eesti riigikaitse on üles ehitatud reservarmeele, mille suureks osaks on vabatahtlikud. Arvan, et vastane teab iga minu õppust ja väljaõppe nädalavahetust, kus olen käinud. Ja vaadates seda statistikat, mõtleb, et äkki pole mõtet tulla,“ arutles ta.
Aasta kaitseliitlasena on ta ikka innukalt oma asja ajanud Toompea malevkonna lahingukompanii rühmavanemana, taktikainstruktorina ja sõdurioskuste kursuse vanemana ning Kaitseliidu kooli nooremallohvitseride kursuse koosseisulise instruktorina. Peale selle õpetab ta kaitseliitlastele käsivõitlust ning on osaline Ukrainasse saadetavate mobiilsete saunakomplekside algatuses. Alfredi hõivatusest andis hea pildi see, et intervjueerimiseks tuli ta tabada Kaitseliidu kooli tasemekursuselt Kotkalend, sest pärast seda tuli tal teha vajalikud ettevalmistused ning asuda saunaga teele Ukrainasse. „Oleme üle Eesti kaitseliitlaste baasil loonud organisatsiooni, et aidata Ukrainas rindel võitlevaid üksusi välisaunade ja pesumajaga,“ rääkis Alfred ja rõhutas, et mida rohkem on kaasatuid, seda mõjusamad ollakse.
Lisaks logistikale on tema ülesanne sobilike veomasinate leidmine, kuhu saab sauna sisse ehitada. Eesmärk on ehitada ja saata rindele kümme mobiilset saunakompleksi. Neist kolmas asus oktoobri lõpus teele Aasovi brigaadi ründepataljo-
Senine tagasiside kaitseliitlaste algatusele on hea. Ukraina pataljoniülemad leiavad, et saunad on tervisele ja motivatsioonile elupäästjad. Esimene saun jõudis Ukrainasse 2022. aasta detsembris. Selleks ajaks olid sauna saanud mehed rindel olnud aprillist saadik. Mobiilne saun andis neile pikkade kuude järel esimese inimliku pesemisvõimaluse. Üks kompleks maksab üle saja tuhande euro. Tööde juures on ajamahukaim annetuste kogumine. Õnneks on ettevõtjaid, kes toetavad, ning Eesti kaitseliitlaste algatatud tegevus on jäänud ka rahvusvaheliselt silma. Alfred sõnas, et annetus võib olla nii masin kui ka saunalauad, keris vms. Kui vajalik materjal olemas, võtab kogu kompleksi ehitamine kolm-neli nädalat. Viimati valminud saunakompleksist tehakse dokumentaalfilm. Kõik see aitab eesmärgini jõuda.
Kui Alfred tuli Kaitseliitu vabatahtlikuna ühiskonnale oma osa andma, siis organisatsioonis hoiavad teda inimesed, kes teevad oma tööd suure kirega. Seda eeskuju jälgib ta endaski. „Luban, et kui väljaõppe saan, siis annan seda vähemalt kolm aastat edasi,“ kinnitas ta. Ja oma sõna on mees pidanud. NAKi taktikainstruktoriks sai Alfred nii, et oli sama kursuse parim. „See oli üks põhjustest, miks väga kogenud veebel valis mind üheks oma instruktoriks. Kui juhendajaks on professionaal ja sa püüad absorbeerida kõike, mis kursuselt tuleb, ja ta sind järgmiseks aastaks samale kursusele appi kutsub – siis see on suur tunnustus,“ sõnas Alfred. Ta tunneb lugupidamist, et on üks kursuse instruktoritest, keda ülem oma tööriistana kasutab.
MOTIVEERITUD TÖÖRIIST
Alfred tuli Kaitseliitu, et vabatahtlikuna anda oma osa ühiskondlikku tegevusse.
Olla parim tähendab enda motivatsiooni olla parim. „Kohe kursuse alguses tuleb mõista, miks ma kursusele tulin. Ma ei mõtle, mida kursus minult ootab, vaid mida ootab minult ametikoht, kui kursuse lõpetan,“ selgitas Alfred. Tema hinnangul on Kaitseliidu koolis juhtimiskursuse tase väga hea. Kui sinna rakendada teadmised, tänapäeva juhi käitumine, väljateenitud lugupidamine kursusekaaslastelt ning juhendajatelt, saavutadki edu. „Ülem peab olema oma sõduritele ja kursusekaaslastele kättesaadav ja juhtimine eeskujupõhine,“ nentis ta.
Kaitseliitlasena on ta veendunud, et mida rohkem on nimekirjas vabatahtlikke, seda tõenäolisemalt ei tule keegi meid torkima.
Kõrvuti õpetamisega on Alfred olnud ise õppuri rollis ning läbinud Kaitseliidu koolis reservvanemallohvitseri kursuse. Teenistuskoht kodumalevas on vanemallohvitser ja nüüd otsustas Alfred saada auastme juurde ehk tõusta seersandist
nooremveebliks. Toompea malevkonnas on Alfred teeninud kahes üksuses, maakaitse- ja lahingukompaniis. „Kaitseliidus olen algusest peale olnud jalaväes. Olen teeninud laskur-sanitarina, jaoülema abina, autojuhina, jaoülemana ja nüüd olen rühmavanem,“ jutustas ta.
Viimastel aastatel on Alfred panustanud palju Kaitseliidule uute liikmete värbamisse. Ukraina sõja algusest saadik on korraldatud kolm sõdurioskuste kursust. Kõigil kolmel kursusel oli Alfred kursusevanema rollis. „Mul on au olla ühtede ägedamate ja professionaalsemate sõdurioskuste kursuse korraldamise ja NAKi juures. Kogemus, mille sealt olen saanud, on hindamatu. Need on kvaliteedimärgiga kursused.“
Kümnendi on Alfred tegelenud Kaitseliidus militaarse käsivõitlusega ning
jõudnud instruktori tasemeni. Eelmisest aastast annab ta trenne oma käsivõitluse grupile, kes koosneb kaitseliitlastest. „Leidsin, et kaitseliitlaste lähivõitlusoskusi ning üldist füüsilist vormi saab niimoodi parandada,“ põhjendas ta. Oskused tulid kasuks näiteks koroonaviiruse levikust tingitud eriolukorras, kui kaitseliitlased olid abiks politsei- ja piirivalveametile. Tallinnas oli selle meeskonna ülem Alfred. Õnneks kulges kõik rahumeelselt ning inimesed olid mõistvad.
SÕBRAD KOGU ELUKS
„Ma naudin Kaitseliidus olemist. Olen tänu Kaitseliidule kohanud üle Eesti inimesi, keda võin oma sõbraks nimetada. Veedame koos aega nii vormis kui väljaspool vormi,“ rõõmustas Alfred.
Üks Kaitseliidust leitud parimaid sõpru
on Pirko Palu. „Elame rütmis, et kui tema Läänemaal satub Kaitseliidu tegevustega meedias pildile kaitseministri või peaministriga, siis mina samal ajal olen fotol Kaitseväe juhataja või Kaitseliidu ülemaga. Sõbrad juba tögavad meid, et kumb on esimene. Kui üks on pildil, siis ei saa teine ju ka jätta tulemata,“ naeris Alfred.
Kaitseliit on õige koht, kui sellest on saanud elu kutse. „Tihtilugu olen tähele pannud, et kui raske õppenädalavahetus selja taga, siis paiknemisalalt tagasi sõites mõtled, kui ära see väsitas. Lahkformeerimiselt koju jõudnud, tsiviilriided seljas, lähen aga mõtetega ootama juba järgmist õppenädalavahetust. Üllatav, kui kiiresti saab hakata kamraadidega juba järgmist tegevust ootama. See ongi normaalsus, mis on normiks saanud,“ võttis Alfred, miks on Kaitseliit tema elus nii tähtis.
ALFRED HALLIKA: NORmALCY IS THE NORm IN THE KAITSELIIT
AAlfred Hallika emanates sincere gratitude and respect for family, comrades, organization, students and teachers. This 49-year-old member’s motivation in the organization is to be the best, learn from the best, be a role model and pass on his knowledge.
By: MARGE TASUR, volunteer contributor
lfred says his title was above all a tribute to his family, who has a great appreciation for him being named Defence League’s member of the year 2022. “I am not at home when I’m volunteering, so it is thanks to them that I can be in such a great organization,” he says.
He has promised his family to dial back his activity in the future but time will tell whether he is able to. Over the last three or four years, I have been involved in various events on 25–27 weekends of the year; plus a few week-long exercises. Last year was a record-setting one. Alfred says that if he steps back slightly, his sons will likely step up. “I have several sets of uniforms at home, my sons try them on and ask whether it fits yet.”
Alfred has four children and one grandkid. National defence and military topics are familiar and of interest to them. For
the younger kids, he made an orienteering track. He gives the kids a clue and they have to use it to get to the next waypoint. “We also attend territorial defence days. At the last parade, held in Viljandi, my sons eyed the weaponry and it was pretty interesting to see how adeptly they handled the equipment,” dad says with pride.
Alfred said he was surprised to win Defence League’s member of the year 2022, he didn’t even have an inkling. The same day as the ceremony, my mom turned 75. I went up to the organizing officer, Major Neeme Brus and whispered in his ear that I had to leave the event. He made a herculean effort to keep me from slipping out.”
The youngest son can be considered a Kevadtorm boy, after the major spring exercise. “I told my wife before he was born that he was past term anyway, and I went to Kevadtorm. I promised to be a phone call away if she went into labour. My son decided to be born right when I was setting up an observation post at night and my phone was switched off. When I came back from the post and switched on the phone, my son had been born and my brother had travelled from Tallinn to Jõgeva County and was combing the woods looking for me.”
The title was a pleasant surprise but even a better gift for his mother. “I was late to her birthday party, but what can be nicer for a mother than for her son to come with such an honour.” Alfred noted that the recognition didn’t go unnoticed in his community either. The local paper in Keila interviewed him. “People tend to greet me more,” he says with a laugh but said otherwise life was the same.
SAUNAS FOR MEN ON THE FRONT
As Defence Leaguer of the Year, he has served enthusiastically as platoon leader
with the Toompea sub-district infantry company, tactics instructor and on-staff instructor at the junior NCO course at the Defence League School. On top of that, he also teaches Defence League members close combat and is a participant in the initiative to send mobile saunas to Ukraine. Alfred’s level of engagement is illustrated well by the fact that to interview him, we had to catch him at the Defence League School course “Kotkalend” before he prepared to accompany another sauna consign-
ment to Ukraine. “We have created an organization based around Estonian Defence League personnel to donate field saunas and washing facilities to the units fighting on the Ukraine front,” said Alfred. The more people involved, he says, the greater the impact.
Besides logistics, he is also in charge of finding suitable trucks to be converted into mobile saunas. The goal is to build and send to the front 10 sauna trucks. The third one was completed and sent
off to Azov brigade’s assault battalion in late October. “The transit takes three to five days. You have to be ready for ‘just in case’ scenarios. We do our homework well, we plan out the itinerary and secure technical support.”
Finding suitable trucks is a real challenge though. At first the plan was to use military vehicles, but demand for these is higher on the front. Civilian vehicles have to be converted to meet military conditions – repainted,
for example. “The vehicle has to be in good technical condition. The mobile sauna shouldn’t pose any mechanical problems for fighting units on the front. Because of that, Alfred has had to turn down some donations of older trucks.
Feedback for the initiative has been good so far. Ukrainian battalion commanders say the saunas are life-savers in terms of hygiene and morale. The first sauna arrived in Ukraine in December 2022. By that time, the men who received the sauna had been on the front since April. The mobile sauna gave them the first real chance to bathe in many long months. One sauna truck costs over 100,000 euros. The most time-consuming part is the fundraising. Luckily, entrepreneurs have lent support, and the Defence Leaguer initiative has also drawn international coverage. Alfred said donations of both trucks and sauna elements like boards and heaters are accepted. Once the necessary materials are in hand, building the sauna takes three or four weeks. The most recent one will be the subject of a documentary. All this helps get closer to the goal.
A MOTIVATED INSTRUMENT
As a member of the Defence League, he says he’s certain the more volunteers on the list, the less likely an aggressor will mess with Estonia.
instructor at the junior NCO course, he finished best in his class. “That was one reason that the very experienced senior NCO picked me as one of his instructors. When your instructor is a professional and you try to absorb everything you’re getting from the course, and he calls on you to help out on the same course the next year – that’s a great recognition,” said Alfred. He is honoured to be one of the instructors that the commander uses as his instrument.
Alfred joined the Defence League to do his part for society as a volunteer. “Someone has to do it. Some are rescuers, police officers, some provide sport activities for kids, everything is necessary.”
As a member of the Defence League, he says he’s certain the more volunteers on the list, the less likely an aggressor will mess with Estonia. “Estonian national defence is structured on a reserve army, many of whom are volunteers. I think the adversary is well aware of how many people participate in exercises and training through the Defence League. If they know the statistics of how many Estonians are participating, they might think better of attacking.”
dier’s skills courses. At all three courses, Alfred was the course leader. “I was honoured to be involved in the organizing of some of the most intense and professional solders’ skills courses and junior NCO courses. The experience I got there was invaluable. These are courses with a badge of quality.”
Alfred has been involved in military close combat in the Defence League for a decade, attaining instructor level. Starting last year, he has been organizing practices for the close combat group made up of Defence League members. “I found that this was a good way to improve the Defence League members’ close combat skills and general physical fitness.” The skills came in handy in the national emergency during the early part of the pandemic, when Defence Leaguers supported the Police and Border Guard. Alfred was the team leader in Tallinn. Luckily, everything went peacefully and people were understanding.
FRIENDS FOR LIFE
“I enjoy being in the Defence League. Thanks to the organization I have met people all over Estonia who I now call my friends. We spend time together both in uniform and without it.”
Alfred joined so he could do his part for society. What keeps him coming back to the organization is the people – people who do their work with great passion. He tries to set a similar example. “When I get training, I vow to pass it on for at least three years.” He has kept his word. When he was certified as a tactics
Being the best means your own motivation to be the best. “You have to understand right at the outset of the course, why did I enrol in the course. I don’t think about what the course is expecting from me but what the position expects of me when I have completed the course.” He said the calibre of the leadership course at the Defence League School is very high. Add in knowledge, modern leader’s conduct, the respect your earn from your fellow enrolees and the instructors, you achieve success. “The commander must be available for his soldiers and other enrolees and the leadership has to be exemplary.”
Alongside teaching, Alfred was also in the student’s role last year and passed the senior reserve NCO course at the Defence League School. His service position in his home district is senior NCO. Alfred now decided to pick up a rank, get promoted from sergeant to staff sergeant. Alfred has served in two units in the Toompea sub district: the territorial defence company and infantry company.
In recent years, Alfred has contributed much to recruitment of new Defence League members. Since the start of the Ukraine war, he has organized three sol-
One of his best friends in the Defence League is Pirko Palu. “The rhythm is that when her activities with the Defence League in Lääne County gets covered by the media with the defence minister or prime minister, I’m on the photo with the Commander in Chief of the Estonian Defence Forces or the Commander of the Defence League. Friends give us a hard time about who was first. If one of us is on the photo, the other cannot show up,“ laughs Alfred.
The Defence League is the right place if it’s become your life’s calling. “Oftentimes I’ve noticed that once a difficult weekend of training is behind me, on the way back I’m amazed at how much it wore me out. But once I’m back home after demobilization, civilian clothes on, I already start looking forward to the next weekend. “It’s surprising how quickly you start looking forward to the next time out with fellow members. That sort of normalcy has become the norm.”
о словам Альфреда, звание кайтселийтчика года является, прежде всего, признанием для его семьи, которая высоко ценит это звание. «Меня часто не бывает дома, и именно благодаря семье я могу состоять в столь классной организации», – говорит он.
Альфред пообещал своей семье, что в будущем сбавит обороты, – хотя, время покажет, удастся ли ему сдержать слово. За последние три-четыре года от 25 до 27 выходных дней у него ушло на различные мероприятия, не считая двухнедельных учений. П рошлый год оказался рекордным. Альфред знает, что, если он и умерит свою активность, его дело продолжат сыновья. «У меня дома есть несколько комплектов формы,
ственного объявления звания совпал с 75-м днем рождения его мамы. «Я подошел к майору Неэме Брусу – организатору мероприятия – и прошептал ему на ухо, что мне придется уйти в середине мероприятия. Он изо всех сил старался меня удержать подольше», – улыбается Альфред.
Звание стало для меня приятным сюрпризом, но еще лучшим подарком оно стало для мамы. «Я опоздал на день рождения, но что может быть
приятнее для матери, чем признание достижений сына». Альфред также сказал, что его звание кайтслийтчика года
не прошло незамеченным для общественности. Местная Кейлаская газета
взяла у
него интервью. «Люди теперь чаще со мной здороваются», – говорит он с улыбкой и добавляет, что в
остальном жизнь идет своим чередом.
САУНЫ
ФРОНТОВИКОВ
Будучи кайтселийтчиком года, Альфред старательно выполняет свои
обязанности командира взвода в
боевой роте Тоомпеаской дружины, инструктора по тактике и старшего
курсов солдатских навыков, а также инструктора младших унтер-офицерских курсов училища Кайтселийта. Кроме того, он обучает кайтселийтчиков рукопашному бою и участвует в
инициативе по отправке мобильных банных комплексов в Украину. Представление о загруженности Альфреда доказывает тот факт, что интервью у него удалось взять лишь на курсах повышения квалификации «Коткаленд», проводящихся училищем Кайтселийта, поскольку после курсов он должен был подготовиться к доставке в Украину мобильной сауны. «Мы организовали членов Кайтселийта по всей Эстонии, чтобы доставить сражающимся на фронтах Украины подразделениям мобильные сауны и прачечные», – рассказывает Альфред и подчеркивает, что чем больше людей будет привлечено к оказанию посильной помощи, тем эффективнее она будет. Помимо логистических задач
поддержку», – объясняет Альфред. Поиск подходящих грузовиков – уже настоящее испытание. Сначала планировалось использовать военные грузовики, но они нужнее на фронте. Гражданские грузовики необходимо соответствующим образом подготовить и, в частности, перекрасить. «Машина должна быть технически исправна; сауна не должна создавать проблем для воюющих на передовой подразделений», – пояснил Альфред. По этой причине он был вынужден отказаться от старых грузовиков, которые предлагали забрать бесплатно. На данный момент отзывы об инициативе кайтселийтчиков хорошие. Украинские командиры батальонов считают сауну эффективным подспорьем как для здоровья, так
для мотивации бойцов. Первая сауна была доставлена на Украину в декабре 2022. года. К тому времени получившие мобильную сауну бойцы находились на фронте с апреля. Сауна предоставила им первую за многие месяцы возможность помыться в человеческих условиях. Один комплекс стоит более ста тысяч евро. Самая трудоемкая часть работы – это сбор пожертвований. К счастью, у нас есть предприниматели, поддерживающие инициативу. Начатая эстонскими кайтселийтчиками деятельность также привлекла внимание международной общественности. Альфред рассказал, что пожертвованием может быть как грузовик, так и банные полки, каменка и т.п. Когда необходимый материал собран, обустройство банного комплекса занимает три-четыре недели. В настоящее
то успех будет достигнут. «Командир должен быть доступен для своих
солдат и сокурсников, а управление должно основываться на личном примере», – добавил он.
В прошлом году Альфреду довелось не только преподавать, но и учиться: он прошел в училище Кайтселийта курсы старших унтер-офицеров запаса. В своей дружине он занимает должность старшего унтер-офицера, а теперь решил получить очередное звание, то есть подняться от сержанта до младшего фельдфебеля. В Тоомпеаской дружине Альфред служил в двух подразделениях: в роте территориальной обороны и в боевой роте. «В Кайтселийте я с самого начала был в пехоте. Служил стрелком-санитаром, помощником командира
который я получил там, бесценен. Это курсы со знаком качества».
Альфред десять лет занимался армейским рукопашным боем в Кайтселийте и поднялся до уровня инструктора. С прошлого года он тренирует свою группу рукопашного боя, состоящую из катселийтчиков. «Я считаю, что таким образом можно улучшить их навыки ближнего боя и общую физическую подготовку», – обосновывает он свое решение. Навыки пригодились, например, в чрезвычайной ситуации, вызванной
mENTORINSTRUKTORINA USSISõNADEL
30. augusti hommikul stardin Tapa poole väga madalate ootustega. Ma tean, et Eestis ei ole nii suurt reservõppekogunemist mitte kunagi tehtud ning et õppuse plaan on pehmelt öeldes ambitsioonikas. Olen vaimus täiesti valmis selleks, et “ventikasse lendamiste” arv saab olema sama muljetavaldav. Jõudis ju ametlik õppekogunemise kutsegi minuni alles eelmisel päeval, nii et ilmselgelt ei toiminud “kõrgemates sfäärides” kaugeltki mitte kõik õlitatult.
Tekst: nooremleitnant (r) PEETER P. MÕTSKÜLA , KL Tallinna maleva Kalevi malevkond
Formeerimine läheb üllatavalt kiiresti, mehed saavad oma tuttuue varustuse (selliseid lahinguveste ja priimusekomplekte pole veel isegi tegevväelastel, kaitseliitlastest rääkimata) kätte ja kokku ning meie, mentorinstruktorid, juhatame nad üksuste kaupa õigetesse kasarmutesse. Õppuse tutvustus ja ohutuseeskirja loeng tehtud, viime oma õppekompaniisse määratud kuue maakaitserühma juhtkonnad — rühmaülemad, -vanemad ja jaoülemad — esimesse relvatundi. Keegi ei šlangi ega mähi ja mõned tunduvad lausa päris tublid olema. Lootust on.
TOIMIV MEESKOKND
Vaid paari päevaga saab üksteist alles äsja esmakordselt näinud meeste kambast kokku hoidev ja koos toimiv meeskond. Kui formeerimisel vale numbriga käepaela saanud jaoülema “õige” üksus teda tagasi tahab saada, paluvad nii mees ise kui tema kaasvõitlejad ta meile jätta, sest tegemist on juba “omaks” saada jõudnud väärtusliku meeskonnaliikmega. Kõrgem staap jätab ta meie põhjendatud taotlusel üle viimata. Väike, aga oluline töövõit.
Õhtul enne põhikoosseisu saabumist külastab reservjuhte kaitseväe juhataja.
Lühikese motivatsioonikõne põhisõnum on KVJ tahe, et Eesti ei leiaks end mitte kunagi olukorrast, kus Ukraina oli 2022. aasta jaanuaris. Kindral Herem selgitab, et kuigi ta oleks võinud oodata, kuni ka reservüksustele oleks hangitud uuemad relvad ja veel teist ja kolmandatki, oli tema otsus kutsuda 10 000 meest ussisõnu õppima just nüüd, sest keegi ei tea, millal me neid päriselt lausuma peame.
Käivad ettevalmistused põhikoosseisu saabumiseks. Jaoülemad on antud formeerimiskeskuse käsutusse, rühmaülemad ja -vanemad lihvivad Kaitseliidu
mentorinstruktorite käe all oma relvatundide andmise oskusi. Kaks päeva järjest on “üles” teada antud, et formeerimisel saadud kindad on suviseks toimetamiseks liiga paksud, kuid juba eelmisel õhtul selgus, et õhemaid kindaid ei ole ega tule. Mehed peavad omavahel veidi nõu ja pöörduvad kaitseliitlaste poole:
“Kas mäletame õigesti, et teiega liitub täna veel paar instruktorit? Kas nad saaksid tulles mingist ehituspoest läbi hüpata ja 100 paari õhemaid töökindaid osta?” Selgitame, et ei Kaitsevägi ega Kaitseliit ei hüvitaks meie kamraadile seda kulu. “Andke kontonumber, ma teen talle ülekande ja me klatime hiljem ise omavahel,” vastab üks rühmavanem. Väliselt väärikaks jäävate instruktorite suud kukuvad seesmiselt nii lahti, et alalõuad puudutavad maad. Mehed, kes tunnevad üksteist pisut rohkem kui kolm päeva, teevad sellise otsuse meeste heaks, keda nad veel näinudki ei ole. See on meeskond. See on kaitsetahe.
EESTI EEST - SURMANI!
Äsja formeeritud 6-rühmaline õppekompanii saab pärast ohutuseeskirja loengut ja allkirjade andmist 45 minutit, et end esimesse relvatundi minekuks valmis panna. Pool minutit enne kella kukkumist kõlab ettekanne: “Neljas rühm kohal”. Ja siis järjepanu kõik teised. 10 sekundit enne kästud aega on 179 meest rivis, kõigil kogu vajalik varustus seljas või kaasas. Keegi ei säbele, keegi ei mähi. Kõik on valmis. Veerand tundi hiljem võtavad kuus rühma õppeplatsil positsioonid sisse ning äsja ise värskendusõppe saanud reservjuhid hakkavad Scoutspataljoni instruktorite valvsa silma all relvatunde läbi viima. KL mentorinstruktorid hõõruvad vaikselt oma taas
maani lahti kukkunud alalõugu. Uskumatu motivatsioon.
Relvaõpe. Meditsiin. Laskeharjutused. Miinid. Varitsus. Julgestamine. Üheksanda päeva hommik. Meie õppekompaniist saab kaks normaalsuuruses maakaitsekompaniid, kompaniiülemast lahingugrupi ülem ja kahest mentorist maakaitsjate kompaniiülemad. Sõidame Tallinnasse, et läbi teha kontrollharjutus sellelsamal alal, mida hakkaksime kaitsma siis, kui päriselt vile käiks.
Majutume oma linnaosa ühte kooli ja veel kahte selle lähedal asuvasse suuremate saalidega hoonesse. Hilisõhtul külastavad meid malevapealik ja Kaitseliidu ülem. Kindral Ühtegi laseb reservväelastel vaadata vasakule ja paremale. “Teie kõrval on täna needsamad mehed, kellega koos te tulete välja siis, kui seda päriselt vaja on. Jätkake oma väljaõpet, sest iga teie jao parima väljaõppega mees võib osutuda kõigi ülejäänute elupäästjaks Ja kuigi te ei ole (veel) kaitseliitlased, võitlete te õlg õla kõrval Kaitseliiduga, nii et kaitseliitlaste deviis on ka teie oma.”
Õppekogunemise viimase päeva hommikust sööme koolisööklas. Kui õpilased — olgu isadega või ilma — koolimajja jõuavad, on maakaitsjad juba lahkunud.
Meie väikese lahingugrupi lõpurivistusel anname üle meened meestele, keda mitte instruktorid või ülemad, vaid nende oma kamraadid on tunnustamise vääriliseks pidanud. Ja “Eesti eest - SURMANI!” kõlab uhkemalt kui ühelgi Kaitseliidu ergutuste jagamisel, kus siinkirjutajal on seni olnud au osaleda.
USSISõNAD 2023
Augusti viimasel nädalal Põhja-Eestis alguse saanud ning oktoobris LõunaEestis lõppenud õppuse Ussisõnad raames värskendas ligi 10 000 maakaitseüksuste reservväelast oma üksikvõitleja individuaalseid sõjalisi baasteadmisi. Samuti harjutati jao ja rühma tasemel vastase kulutamist ning varitsuste ja tõkete püstitamist.
Operatsiooniga Ussisõnad suurendame sõjaaja Kaitseväge 10 000 inimese võrra. Sisuliselt on see üks suuremaid kvantitatiivseid arenguhüppeid Kaitseväe ajaloos, mis toimub poolteise aasta jooksul. See on kahtlemata suur väljakutse Kaitseväele ja Kaitseliidule, kuid julgeolekuolukord meie ümber ei anna meile õigust teha neid asju aeglasemalt või väiksemas mahus,“ märkis Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem veel enne suurõppuse algust.
Ussisõnadel osalesid valdavalt need reservväelased, kes määrati 2022. aasta jooksul maakaitseüksuste koosseisu, kelle ajateenistusest on möödunud üle viie aasta ja kelle senised ametikohad on täidetud hiljem ajateenistuse lõpetanud reservväelastega. Samas võimaldab nende väljaõpe jätkuvalt täita sõjalisi ülesandeid.
Õppuse aktiivsem tegevus leidis aset 28. augustist 8. oktoobrini. Selles ajavahemikus korraldasid kõik Kaitseliidu maakaitseringkonnad koostöös Kaitseväe üksustega neile määratud üksuste väljaõppe. Iga üksuse väljaõpe oli jagatud ülemate väljaõppeks, põhikoosseisu väljaõppeks ja koostegevusharjutuseks.
Üldjoontes kestis iga maakaitseringkonna korraldatav väljaõpe ligi 10 päeva. Aktiivsem tegevus regiooniti oli jaotunud järgmiselt:
Põhja maakaitseringkonnas: 28. august – 10. september;
Kirde maakaitseringkonnas: 13.–22. september;
Lääne maakaitseringkonnas: 20.–29. september;
Lõuna maakaitseringkonnas: 15.–24. september ja 29. september – 8. oktoober.
SERVING AS A mENTOR/INSTRUCTOR AT THE USSISõNAD RESERVIST TRAINING EXERCISE
On the morning of 30 August, I set off for Tapa with very low expectations. I know Estonia has never had such a big reservist training exercise and that the plan is, to put it mildly, ambitious. I have steeled myself for the possibility that the amount of s--- hitting the fan will be just as impressive. After all, I even received my call-up for the exercise only the day before, so not everything was well-oiled at the highest levels.
By: 2nd Lieutenant (r) PEETER P. MÕTSKÜLA , Kalevi sub district of the Defence League’s Tallinn district
Staging went surprisingly rapidly, brand-new gear was distributed to the men (I have to say that even active-duty personnel don’t have such combat vests and camp stove kits) and we, the mentorinstructors, guided them one unit at a time to the right barracks. After briefing them on the training and safety rules, we took the platoon commanders and NCO’s to the first weapons lesson. No one is slacking off and some seem downright diligent. There’s hope.
A WORKING TEAM
In just a few days, the bunch of men who are seeing each other for the first time have become a cohesive and well-functioning team. When the “right” unit wants to get back a squad leader who received a wristband with the wrong number in staging, the guy himself and his brothers-inarms ask that he remain with us, because
he has already become “one of us”, a valuable team member. The higher staff complies with our request and he stays with us. A small but important win.
In the evening, before the bulk of the men arrive, the Estonian Defence Forces commander in chief visits the reserve commanders. The main message of the short motivational speech is that the Estonian Defence Forces command doesn’t want Estonia to ever find itself in the same situation as Ukraine in January 2022. General Herem explains that although he could have waited until newer weapons and the like had been procured for the reserve units, his decision to call 10,000 men now to learn the magic words is because no one knows when we actually have to utter them.
Preparations are under way for the arrival of the main contingent. The squad
leaders are at the disposal of the staging centre, the platoon commanders and chiefs are honing their weapons lesson skills, under the guidance of the Defence League’s mentor/instructors. For two days in a row, it has been conveyed to higher-ups that the gloves passed out in staging were too thick for summer use, but the night before it turned out there are no thinner ones and none are coming. The men discuss the matter a bit and turn to the members of the Defence League. “Do we remember correctly that a few more instructors will join you today? Could they stop by some home improvement store and buy 100 pairs of thinner work gloves?” We explain that neither the Estonian Defence Forces nor Defence League would reimburse the expense. “Give us his account number, “I’ll transfer the funds and we’ll settle up among ourselves later;” says one platoon chief. The mouths of the instruc-
tors, otherwise poised, are agape. Men who have known each other a little more than three days making such decision for the benefit of men they haven’t even seen yet. Now that’s a team. That’s defence readiness.
FOR ESTONIA – UNTIL DEATH!
The newly formed six-platoon training company is given 45 minutes after the safety rules and giving signatures to get ready to go to the first weapons lesson. Thirty seconds before time, a report is heard: “Fourth platoon present.” Followed by all the others. Ten seconds before the appointed time, 179 men are lined up, all wearing or carrying all the necessary gear. No one squirms or slacks off. All are ready. A quarter of an hour later, the six platoons take their positions and the reservist commanders fresh off a refresher training themselves start carrying out the weapons lessons under the vigilant eye of the Scouts Battalion instructors. The Defence League’s mentor/instructors quietly stroke their chins, mouths again agape. Unbelievable motivation.
Weapons training. Medicine. Shooting practice. Mines. Ambuscade. Screening and protection.
two mentors become territorial defence company commanders. We travel to Tallinn to carry out a practice drill in the same area we would be defending if things got hot in real life.
We are billeted in a school in our city district and in two other nearby buildings with larger halls. Late in the evening, we are visited by the district commander and the Commander of the Defence League. General Ühtegi tells the reservists to look left and right. “Standing next to you are the same men you will be deployed with if and when it is actually needed. Continue your training, because the best trained man in any of your squads may prove the life-saver for the rest. And although you are not (yet) Defence League members, you will fight shoulder to shoulder with the Defence League, so the Defence League’s creed is also yours.”
Morning of day 9. Our training company becomes two standard-size territorial defence companies, company commander becomes a battle group commander and
We eat breakfast in the school cafeteria on the last day of the reservist training. When the students — accompanied by their fathers or not – arrive at school, the territorial defenders have already left.
At the final review of our small battle group, we hand over mementoes to men singled out for recognition not by instructors or XOs but their own brothersin-arms. And “For Estonia – until death!” is heard with more pride than any other Defence League award ceremony I have had the honour to participate in.
EXERCISE “USSISõNAD” 2023
Exercise “Ussisõnad” began in Northern Estonia in the last week of August and ended in southern Estonia in October. It provided refresher training of individual military basic knowledge and abilities for close to 10,000 territorial defence units’ reservists. Other things that were practised were wearing down the adversary at the squad and platoon level and setting ambushes and barriers.
“The exercise “Ussisõnad” increased the size of the wartime Estonian Defence Forces by 10,000 men. In essence, this was one of the largest quantitative leaps in the history of the Estonian Defence Forces, and it is taking place over 18 months. It is undoubtedly a major challenge for the Estonian Defence Forces and Defence League, but the security situation around us simply does not allow these things to be slower or on a smaller scale,” said General Herem before the start of the training.
Exercise “Ussisõnad” primarily drew on the reservists who were assigned to territorial defence units in 2022, who performed compulsory military service more than five years ago and whose existing positions were filled with reservists who completed conscription later. Their training allows them to continue to perform military tasks.
The most active part of exercise “Ussisõnad” ran from 28 August to 8 October.
During this period, all of the Defence League’s territorial defence districts organized, in cooperation with Estonian Defence Forces units, training of the units assigned to them. The training of each unit was divided into commanders’ training, main contingent’s training and interoperability training.
In general, the training organized for each territorial defence district lasted about 10 days. The most active part by region was divided as follow:
Northern Territorial Defence District 28 August to 10 September;
Northeastern Territorial Defence District: 13 to 22 September;
Western Territorial Defence District 20 to 29 September;
Southern Territorial Defence District: 15 to 24 September and 29 September to 8 October
Фбойцы получают привычное снаряжение (таких бронежилетов и примусов нет даже в войсках, не говоря уже о кайтселийте); мы – инструкторы-наставники – сопровождаем подразделения в отведенные для них казармы. После ознакомления с планом учебных сборов и правилами безопасности мы приводим на первое занятие по обращению с оружием
командиров назначенных в нашу учебную роту шести взводов территориальной обороны: командиров и старших унтер-офицеров взводов, командиров отделений. Никто не сачкует, не тормозит и не прикидывается шлангом; некоторые бойцы кажутся вполне ничего.
Обучение
Медико-санитарная подготовка. Стрельбы. Мины. Засады. Охранение.
Утро девятого дня. Нашу учебную роту разбивают на две роты территориальной обороны; командир роты становится командиром боевого взвода, а два наставника – командирами рот территориальной обороны. Мы отправляемся в Таллинн, чтобы
mITmENÄOLINE üKSIKRüHm ümERA
RIKASTAB SAKALA mALEVAT
Ei maksa ehmuda, kui kuulete õppusel instruktorit küsimas: „Ega te siin Ümera mehi ole näinud?“ Veebel on tõsine mees ega püüa ajaloosündmusi taastada, vaid tal on küsimiseks mõjuv põhjus. Kaitseliidu Sakala maleva üksikkompanii Ümera mehi võibolla esmapilgul ei näegi, aga tegelikult on neid kõikjal: nad kuuluvad vahekohtunike hulka, CIMICusse, sõjatorupillijakku, osalevad staabitoetuses ja Kaitseliidu spordivõistlustel ning neid leidub nii Soome, Rootsi kui ka Türgi toetajaliikmete seas – malevlasest presidendini, kindralitest rääkimata.
Tekst: GUNNAR TEAS , Sakala maleva vabatahtlik teavituspealik
Kaheksa aasta eest, kui Sakala malevas oli järjekordne struktuuride muutus ja korrastamine, tekkis toonasel malevapealikul major Ahto Alasel mõte, et tegevväelastest ja Kaitseliidu toetajaliikmetest võiks moodustada ühe rühma. Nii saab sõjaväelise karjääri kasuks otsustanute teadmisi ja oskusi veelgi paremini kaasata maleva väljaõppesse.
TIHE KOOSTÖÖ PÕHJANAABRITEGA
instruktorite vahetust ja sõjalist väljaõpet. 2016. aastal uuriti Markkolt, kas tema oleks valmis hakkama Soome poole ja Sakala maleva koostöö eest vastutavaks kontaktisikuks ning koordineerima instruktorite koostööd Sakala maleva ja Kesk-Soome reservväelaste piirkonna vahel.
„Järgmisel aastal püüdis ka Kesk-Soome reservväelaste piirkond mind Soome poolelt Eestiga koostöö isikuks värvata. See sobis mulle, sest tundsin hästi nii maleva kui Kesk-Soome reservväelaste võimalusi ning mida peaks Maanpuolustuskoulutuse (MPK) kaudu eraldi tegema,“ meenutab Markko.
Rühma eestvedamise ülesande sai aastatel 2001–2004 Sakala malevat juhtinud major Rein Kikas, kes lõi kakskümmend aastat tagasi käed Kesk-Soome reservväelaste koguga ning kirjutas alla koostöölepingule. Selle lepingu allkirjastamiseni viis Rein Kikase viis aastat varem Tartus võidupüha paraadil aset leidnud kohtumine Soome reservväelaste kontaktisiku Markus Anajaga. Nii sai Sakala malev endale Soomest toetajaliikmed. Esialgu olid Soome poisid Karksi malevkonna 2. kompaniis ning koostöö oli pigem visiitide tasemel, aga uues rühmas nähti suuremat potentsiaali ja koostööd nii väljaõppes kui ka välissuhtluses.
Ümera üksikkompanii soomlasest toetajaliikme vanemleitnant Aarne Markko sõnul ajendas Soome reservväelasi Sakala maleva ja Ümeraga liituma huvi mõlema riigi ajalugu, kultuuri ja rahvast tundma õppida.
„Esimestel aastatel käidi vastastikku külas, tähistati tähtpäevi, soomlased käisid Eestis kultuuri- ja sõjalistel üritustel ning vahel osalesid laskevõistlustel. Sakala maleva rahvale pakuti võimalust osaleda Kesk-Soome maakaitsepäeval, tutvuda sõjamuuseumidega, reservväelaste eluga Soomes ja Soome kultuuriga laiemalt,“ räägib Markko.
Koostöö algusest peale on olnud mõte teha ühiselt maleva reservväelaste
MPK on koolitusorganisatsioon, mis pakub Soomes sõjalist väljaõpet ja millel on rahvusvahelise koostöö võimalused. Koolitusi, eriti rahvusvahelisi, planeeritakse vähemalt aasta ette. MPK kaudu läbi viidavate õppuste plaani peavad nii eestlased kui ka soomlased valmis tegema juba aprillikuus. „Eks see ole nagu kristallkuuli abil ennustamine, kuidas järgmisel aastal koolitust korraldada. Kui plaan olemas, on lihtsam ka ajakavas muudatusi teha. Bürokraatia on natuke teistsugune kui Kaitseliidus, paberitööd on palju. Sakala maleva ja MPK koostöö on tähtis, eriti Soomes korraldatavate sõjaliste õppuste jaoks,“ tõdeb Markko ja toob näite, et tavalisel reservväelasel või kaitseliitlasel pole võib-olla aimugi, et kui minnakse välisriiki, peab olema luba kasutada riiklikku välivormi ning meeskonna esindaja ülesanne on see hankida.
„Meile, kes me oleme Sakala malevasse toetajaliikmeteks vastu võetud, on kõige tähtsam, et tunneme ennast maleva teiste liikmetega võrdsetena. Teeme Eesti ja Soome tavareservväelastega koostööd ühiskonna turvalisuse nimel. Samal ajal saame omavahel tuttavamaks ning arenevad nii reservväelaste koostööoskus
kui ka keeleoskus. Iga kord, kui osaleme maleva üritustel, õpime midagi uut,“ loetleb Markko.
„Me oleme maleva üritustel osalenud erinevates rollides: sõduritena, instruktoritena, organiseerinud võistlusi, töötanud kontrollpunktides vahekohtunikena ja kui osaleme võistlustel, siis esindame seal Sakala malevat. Oleme saanud palju uusi sõpru ja loodan, et ka mõni eestlane on meie hulgast sõpru leidnud,“ lisab ta.
Toetajaliikmed hindavad kõrgelt, et õppustel osalemise ajal on neile tagatud varustus, majutus ja söök. „Üks asi, millele võiks mõelda, on see, et kui me Kesk-Soomest Viljandisse sõidame, võiks olla poolteist või paar päeva tegevust korraga. Kes on Eestist meil külas käinud, saavad aru, et reisimine võtab väga palju aega,“ arutleb Markko.
Markko vahendas tagasisidet, et nooremad toetajaliikmed on väga nõus õppustel ja üritustel osalema – niimoodi on lihtne kokku saada 48 tundi, mis on kaitseliitlase miinimumosalus aastas. Vanemad toetajaliikmed, kes on osalenud, on jäänud samuti rahule. Neile, kelle tervis pole kiita ja kel on keeruline reisida, on Markko saatnud aastas neli kuni kuus e-infokirja, et nad teaksid, mis on plaanis ja millistel üritustel osaletakse.
Soome liitumine NATOga ei muuda Aarne Markko hinnangul esialgu soomlaste tegevust Kaitseliidus otseselt kuidagi, aga tõenäoliselt saavad Soome reservväelased tulevikus rohkem võimalusi käia rahvusvahelistel õppustel.
„Me võiks osaleda ka staabi- või teistes rahvusvahelise taseme ülesannetes. Kasulik on käia ka side, tulejuhtimise ja mõne muu eriala õppusel – need on valdkonnad, kus ei saa kunagi ülearu palju treenida,“ leiab Markko.
SUUREM KUI PELGALT OSADE SUMMA Kui küsida, mis on selle kaheksa aastaga muutunud, siis vastus on üks: muutunud on Kaitseliit, ülesanded ja kogu maailm. Ka rühm on suurem, nüüd juba kompanii, kuid tahe Kaitseliitu panustada on sama. Üksikkompanii Ümera ei ole sõjaline üksus – alati ei pea vaatama kitsalt sõjalises plaanis ja osalema üksnes relv käes. Näiteks president Toomas Hendrik Ilves ja Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder panustavad Kaitseliitu oma teadmisi ning aitavad organiseerida või teavitada.
Juba 30 aastat Kaitseliitu kuulnud Enn Soots alustas oma teed organisatsioonis
vabatahtlikuna ja jätkas siis palgalisena. Soots toob Ümera positiivsest külgedest esile juhtimise. „Igal juhatuse liikmel on oma ülesanne ja roll. Otsustamist vajavad küsimused käratakse läbi – mitu pead on ikka mitu pead, nii on palju tõhusam ja arenenum. Üksi on raskem,“ möönab ta.
Harri Teras kirjeldab rühma kui üksust, mille liikmed oma vanuse, ametikoha vm tõttu ei sobi teistesse üksustesse, näiteks lahingukompaniisse, kuid soovivad siiski Kaitseliidu kaudu riigikaitsesse panustada.
Brigaadikindral Rauno Sirk soovis liituda Kaitseliiduga ja just Sakala malevaga, sest on sündinud ja üles kasvanud Viljandis. „Kaitseliidu tugevus on minu arvates just kodukohapõhine lähenemine, koondades piltlikult öeldes ühe küla mehed oma küla kaitsele. Kaitseliit seob või siis minu arvates peaks siduma terve kogukonna koos erinevate funktsioonidega ja koondama selle Eesti riigi kaitseks –küll lokaalselt, aga selles asja mõte ongi,“ räägib Sirk.
Kuigi ta on elanud aastakümneid Viljandist eemal, käib ta igal võimalusel kodukohas. „Mõnel aastal satun Viljandisse iga nädal, mõnel aastal ainult paar korda. Kaitseliiduga ühinema ajendaski soov panustada Viljandi kogukonda. Olen Kaitseväes teeninud 30 aastat ja arvan, et saan oma kogemusega panustada Sakala malevasse ja seda edendada. Kaitseväeteenistus on mind küll kuni aastani 2025 viinud Eestist eemale, aga eks ma teen tagasi koju jõudes kaotatu tasa. Sügav kummardus nende meeste ja naiste ees, kes oma igapäevaste askelduste kõrvalt leiavad aega Kaitseliidu tegemistesse ja riigikaitsesse panustada,“ ütleb brigaadikindral Sirk.
Ka brigaadikindral Toomas Susil oli üksikkompanii Ümeraga liitumiseks omad põhjused. „On ju kõigile teada, et Venemaa sõda Ukraina vastu on muutnud kardinaalselt meie harjumuspärast maailma ja julgeolekukeskkonda ning sundinud paljusid kaasmaalasi mõtlema võib-olla varasemast rohkem riigi kaitstusele. Kui sellest johtuvalt tõusis märkimisväärselt ka Kaitseliiduga ühinejate soov, siis minuga päris täpselt nii ei olnud,“ räägib brigaadikindral Susi.
Olles Kaitseväega ligi 30 aastat otseselt seotud ning mõlgutades vaikselt teenistusjärgseid tulevikumõtteid, tundus liitumine Kaitseliiduga talle ainuõige otsusena, kuidas kõige muu kõrvalt jätkata tegevustega, mida on ta teinud terve senise elu. Kui aga küsida, miks just
Sakala maleva üksikkompanii Ümera, siis ka sellele on kindel vastus.
„Kuna selle üksuse koosseisu kuulus mu isa ning praegu kuulub ka vend, siis on nii mõnigi praegune rühmakaaslane mulle tuttav juba varasemast ajast ja see teeb uude keskkonda sisse elamise tunduvalt kergemaks,“ leiab brigaadikindral Susi.
KUI TAHAD RAHU, VALMISTU SÕJAKS Seni suurimatest elamustest Kaitseliidus toob organisatsiooniga hiljuti liitunud Reevo Maidla välja lausa kaks.
Kahepäevasel relvaõppel tuli täisvarustuses 12 + 12 tundi järjest 35kraadises kuumas õppida ja testi sooritada. „Vot see oli paganama raske! Kõik murdusid mingil hetkel korraks, panid põlve maha või käisid EMOs, võtsid lonksu vett, aga tegid edasi. Kedagi maha ei jäetud, kõik saime läbi. Õhtul tiigis koos konnakullestega enda värskendamine – nagu soojamaapuhkus, aga veel parem,“ meenutab Maidla.
Teine äärmus oli talvisel õppusel. „No siis oli vastupidi, nagu vanas heas räpilaulus „Kuradi, kuradi külm on!“. Mõni mees sai külma kondist välja alles paar kuud hiljem. Öösel tilkus lumesulavesi telgis pähe, aga mis seal ikka, nihutab pead siis!“ muigab ta.
Maidla tõdeb, et sõduri baaskursus sobib eriti tänapäevase elustiiliga sohvamõmmikutele ja veinilimpsijatele. „Sõduri baaskursusel saad teada, mis on ebamugavustunne ja mis on mõnu. Ja see ei tähenda 1000 kätekõverdust päevas ega 30 kilomeetrit jooksu. Kursus õpetab sulle lihtsate reeglite järgi elu rasketes tingimustes ehk kuidas ellu jääda, kui asjad väga halvaks lähevad,“ räägib ta. Suure kiituse edastab ta instruktoritele, kes on tema sõnul professionaalsed, sõbralikud, positiivsed ja kui nõuavad sinult, siis teevad ka ise.
Tegevusi on Kaitseliidus Maidla hinnangul piisavalt, kui ka ise olla aktiivne. „Keegi ei jookse sul märkmikuga järel ega luni, et tule-tule. Kui oled Mees (või Naine), siis tuled ja teed. Seltskond on mega! Kõik koos läbi raskuste, õpime kodumaa nimel, et olla ise parem ja vajadusel teisi aidata!“ leiab Maidla.
Kaitseliitu astumise kohta ütleb Maidla, et meil on riigina veel palju õppida. „Ilma reaalse sõjata Euroopas on/olid Kaitseliiduga liitujate arvud ainult entusiasmi pealt. Aga seda on piinlikult vähe, et meie idanaabrit heidutada. Eurooplased
ei arvesta sellise elementaarse asjaga, et seni, kuni meil on niisugune agressiivne naaber, ei saa me keegi ennast turvaliselt tunda,“ arutleb Maidla, kelle jaoks kehtib sajaprotsendiliselt Horatiuse ütlus „Kui tahad rahu, valmistu sõjaks“.
„Ja nii ma siis valmistun sõjaks lootuses, et siis on rahu. Ja kui kasvõi 50% Eesti meestest/naistest teevad sama, ei taha keegi meid enam torkida!“ on Maidla kindel.
Kui Kaupo Kase mõtleb Kaitseliidus aasta jooksul toimunule, siis leiab ta, et kõige suurem elamus on olnud uute praktiliste teadmiste saamine. „Ja see omakorda on toonud hingerahu, et kui jamaks läheb, siis tean, mida peab tegema,“ nendib ta.
Sõduri baaskursuse kohta ütleb Kase, et see oli väga hästi korraldatud ja kogu aeg oli huvitav. „Eraldi tahaksin kiita kõiki instruktoreid ja koolituste läbiviijaid. Väga professionaalsed ja ägedad inimesed!“
Kase on kutse peale osalenud mitmel üritusel ning on alati saanud midagi uut
teada ja positiivse tundega koju läinud. „Kui ikka tahtmist on, siis tegevusest puudust küll ei ole!“ on ta veendunud.
Enne sõda on Kaset korduvalt Kaitseliitu kutsutud, aga alati leidus mingi põhjus, miks ta liikmeks astumise avaldust ei esitanud, kuid pärast sõja algust olid vabandused kadunud. Kase sõnu on hästi tore see, et Kaitseliitu astusid ka väga paljud tema sõbrad ja tuttavad.
SÜMBOLID JA SÜMBOOLIKA
See, et kompaniil peab olema oma nägu, on ilmselge. Sümboolika väljatöötamiseks konsulteeriti kunstnike, kujundajate, ajaloolaste ja staažikate rühmaliikmetega. Välja valitud kujundused anti ümeralastele hääletamiseks ning võitis parim.
Sinisel kilbil on hõbedane mõlemalt küljelt laineline püstpalk, milles must muistne mõõk. Saateks kaks hõbedast tammelehte. Embleem on kavandatud Eesti rahvusvärvides (valge on hõbedase asendusvärv). Sinine ja hõbedane on ka Viljandimaa vapi värvid. Laineline palk tähistab võidukat Ümera lahingut, mõõk kaitsetahet ja kaitsevõimet. Tammelehed
on tugevuse ja teenekuse sümboliks.
Idee, et Kaitseliidu ridades võiks kõlada sõjatorupill, on pärit esmalt president Lennart Merilt ja seejärel president Toomas Hendrik Ilveselt. Lõpuks viidi mõte ka ellu. Kaitseliidu Sakala maleva liikme, sõjatorupillijao eestvedaja Ando Kivibergi sõnul erineb sõjatorupill traditsioonilisest rahvapillist mitmeti.
Need pillid on loodud spetsiaalselt välioludes kasutamiseks ja seega on nende valmistamiseks kasutatud Gore-Tex materjali; vibreeriv keel, mis tekitab heli, on valmistatud süsinikust. Tugeva kõlaga pill nõuab mängijalt ka suuremat jõudu. Praegu kuulub Sakala maleva sõjatorupillijakku kaheksa liiget.
Sõjatorupillide esimene ülesastumine oli 2016. aasta võidupüha paraadil Võrus, kus jao ülesanne oli pakkuda muusikalist osa tuletoojate tseremooniale, ning sellest on saanud traditsioon ka järgmistel võidupüha paraadidel. Samuti on sõjatorupillid kõlanud Kaitseliidu Sakala maleva pealike vahetusel ja ka muudel pidulikel üritustel.
A SINGLE COmpANY WITH mANY FACES: ümERA ADDS
A NEW DImENSION TO THE DEFENCE LEAGUE’S
SAKALA DISTRICT
EDon’t be startled if you hear an instructor at an exercise ask: “You haven’t seen the men of Ümera around here, have you?” This particular sergeant first class is a serious guy. He isn’t embarked on a re-enactment of the ancient battle from 1210. He has a good reason for asking. The men of Ümera he’s looking for are the members of a company of the Defence League’s Sakala district who can’t be seen but they’re actually all around in the background: serving as umpires at training exercises, doing CIMIC with local communities, playing the war pipes at ceremonies, supporting the staff and helping at Defence League sport tournaments, there are even Finnish, Swedish and Turkish supporter members, and they range from privates to presidents, not to mention generals.
By: GUNNAR TEAS , volunteer public relations specialist for the Sakala district
ight years ago when the Sakala district underwent its latest structural change and reshuffle, the district’s commander at that time, Major Ahto Alas, wondered whether a joint platoon could be formed from active-duty members and Defence League supporter members. It would allow the contributions of who have opted for a military career to be even better used in the districts training.
CLOSE COOPERATION WITH NORTHERN NEIGHBOURS
Major Rein Kikas, who was in command of Sakala district from 2001 to 2004, was tasked with leading the platoon. Twenty years ago, he struck an agreement with the Central Finland reservist assembly and signed a cooperation memorandum. A meeting with Finnish reservist liaison Markus Anaja at the Estonian Victory Day parade in Tartu led to the signing of the agreement. And that is how the Sakala district got supporter members from Finland. At first, the Finns were in the 2nd company of Karksi regional subdistrict and cooperation lay mainly at the level of visits, but greater potential and cooperation both in training and foreign relations was seen in the new platoon.
Finnish supporter member, 1st Lieutenant Aarne Markko said the interest in joining the Sakala district and Ümera platoon came from a desire to learn more about the history, culture and people of both countries.
“In the first years, reciprocal visits took place, we celebrated each other’s impor-
tant days, Finns attended cultural and military events in Estonia and sometimes took part in shooting tournaments. The Sakala men were offered the opportunity to take part in a territorial defence day held in Central Finland, to visit military museums, learn about reservist life in Finland and Finnish culture in general.”
Since the cooperation started, there has been the idea of organizing an exchange of instructors among the district’s reservists and military training. In 2016, Markko was asked if he would become the liaison for the cooperation between the Finns and Sakala and coordinate the work of the instructors between the Sakala and central Finland reservist district.
“The next year, the central Finland reservists tried to recruit me as the Finnish side’s person in charge of cooperation with Estonia. That suited me, since I was well familiar with possibilities of both Sakala and central Finland and what could be separately done through the Maanpuolustuskoulutus (MPK, the Finnish territorial defence training institution),” recalled Markko.
MPK is a training organization that provides military training and has capacity for international cooperation. Training, especially international training, is planned at least a year in advance. Estonians and Finns have to table a plan for exercises conducted by MPK by April of the year before. “It’s a little like fortunetelling as to how to organize training in the following year. Once the plan is in place, it is easier to make changes in the timetable. The bureaucracy is a little different than in the Defence League, there is lots of paperwork. Cooperation
between Sakala districtand MPK is important, especially for military exercises held in Finland,” says Markko, citing the example that an ordinary reservist or Defence League member may have no idea that they have to seek permission to wear field uniforms on travel abroad and that it is the duty of the team representative to secure said permission.
“It’s the most important for those of us who have been accepted as supporter members of Sakala that we feel like equals to the other members. We engage in cooperation with Estonian and Finnish reservists to keep society secure. In the process, we get more familiar with each other and interoperability of reservists and language ability both develop. Each time we take part in the district’s events, we learn something new,” says Markko.
“We have taken part in different roles at Sakala’s events: as soldiers, instructors, organizers of competitions, umpires at checkpoints. When we compete, we represent Sakala. We have made many new friends and I hope that some Estonians have also made friends among us,” he adds.
Supporter members have a high appreciation for the fact that they are provided equipment, lodging and food during exercises. ”One thing we could think about is making sure that when we travel from central Finland to Viljandi, there could be at least a day and a half or two days of activity at once.” Anyone who has visited us from Estonia realizes that travel takes much time.”
Markko passed on feedback from younger supporter members, who are very open to take part at exercises and events – it
easily adds up to 48 hours, the minimum contribution per year for Defence League members. The older supporter members who have taken part are also content. Markko sends those whose health is poorer and find it hard to travel four to six e-newsletters to keep them up to date with what is being planned and which events will be attended.
Markko does not see Finland’s NATO accession as directly changing the Finnish activity in the Defence League, but likely Finnish reservists will have more opportunities in future to take part in international exercises.
“We could also take part in staff-level or other international level tasks. It is also useful to go to communication, fire leading and other specialized exercises –these are fields where you can never have too much training.”
MORE THAN JUST THE SUM OF PARTS
Ask what has changed in the eight years, and everyone says the same: the Defence League, tasks and the whole world have changed. The platoon, now a company is also bigger, but the desire to contribute to the Defence League is the same. The Ümera single company is not a military unit – it isn’t always necessary to look at things narrowly through a military lens and take part only gun in hand. For example, President Toomas Hendrik Ilves and MP Helir-Valdor Seeder contribute their knowledge and organizational and public relations ability.
Enn Soots, who has been in the Defence League for 30 years, started out as a volunteer and continued with a salaried position. Soots highlights leadership among the positive sides of Ümera. “Every command member has their own function and role. Questions that require decision-making are hashed out together – more heads are better than one, things are more effective and developed that way. It’s harder by oneself.”
Harri Teras describes the company as a unit whose members aren’t suitable for other units like a infantry company because of their age, position, etc. but who still want to contribute to national defence through the Defence League.
Brigadier General Rauno Sirk wanted to join the Defence League – specifically, Sakala district – because he was born and raised in Viljandi. “The Defence League’s
strength in my opinion is that it takes a home-based approach, organizing men from one village in the defence of that village, so to speak. “The Defence League knits or should in my opinion knit together an entire community with various functions and muster it for the defence of Estonia – locally, but that is the whole point of the undertaking,” said Sirk.
Although he has lived away from Viljandi for decades, he returns to his home place every chance he gets. “Some years, I am in Viljandi every week, some years only a few times. The impetus to join the Defence League sprang from the desire to give back to the Viljandi community. I have served in the Estonian Defence Forces for 30 years and I believe I can contribute my experience to Sakala district and make it even better. Defence Forces service will keep me away from Estonia until 2025, but no doubt I will make up for the lost time when I return. I take my hat off to the men and women who find time to volunteer for the Defence League and contribute to national defence on top of their everyday jobs,” says Brig. Gen. Sirk.
Brig. Gen. Toomas Susi also had reasons for joining Ümera. Everyone knows that Russia’s war on Ukraine has caused a sea change in the world and security environment we used to know and forced many of our compatriots to think more about how well-defended Estonia is. When as a result, the number of Defence League candidates saw a significant increase, that wasn’t exactly what happened with me,” says Susi.
Having been directly linked to the Defence Forces for 30 years and pondering what his post-service future might look like, joining the Defence League struck him as the only right decision to continue the activities that he had pursued his whole life. If we ask why Ümera company in the Sakala district specifically, he answers definitively.
“Since my father was part of that unit and my brother now is, I know a number of my fellow company members from earlier times and that makes it much easier to slide into the new environment,” said Brig. Gen. Susi.
IF YOU WANT PEACE, PREPARE FOR WAR
Of his most memorable experiences in the Defence League, Reevo Maidla, who recently joined, cites two.
A two-day weapons training had him training and testing for 12+12 hours straight in full gear in 35 C heat. “Now that was hard as hell! Everyone broke down at some point for at least some time, took a knee or went to the medical point, had some water, but then kept on going. No one was left behind, we all got by. In the evening, we refreshed ourselves in the pond with the tadpoles. It was like going on some sun holiday in the subtropics, except even better,” recalls Maidla.
The opposite extreme was a winter exercise. “That was the reverse, like a line from an Estonian rap song, “it’s damn, damn cold”. Some men reported that it took several months to get rid of the chill in their bones. At night, snowmelt dripped on us in the tent, but so what, it’s just a matter of moving your head left or right,” he grins.
Maidla notes that the basic soldier’s course is especially well suited to modern couch potatoes and lovers of the good life. “In soldier’s training you find out what discomfort is and what pleasure is. And it doesn’t mean 1000 push-ups a day
or 30 kilometres of running. The course teaches you how to survive – simple rules for living in tough conditions, when things go very bad.” He has great praise for the instructors, who he says are professional, friendly, positive. Anything they demand of their trainees, they will do it themselves.
There are plenty of activities in the Defence League, according to Maidla, if you keep an active profile. “No one runs after you with a notebook pleading for you to do something. If you are a Man or a Woman, you show up and do it. It’s a great bunch of people! Everyone negotiates the hardships, we learn in the name of the homeland to be better ourselves and help others if necessary,” says Maidla.
Concerning joining the Defence League, Maidla says we have much to learn as a country. “Without an actual war in Europe, the numbers of people joining the Defence League were merely enthusiasm-based. But it’s all laughably little for actually deterring our eastern neighbour. Europeans don’t factor in the elementary fact that if we have an ag-
gressive neighbour like that, no one can feel safe. Maidla quotes Horace: “If you want peace, prepare for war,” which he says is the unalloyed truth.
“And so I prepare for war hoping that there will be peace. If as much as 50% of Estonian men and women do the same, no one will want to mess with us,” says Maidla.
When Kaupo Kase thinks about his activity in the Defence League over the past year, he says the most important experience was gaining new practical knowledge. “And that in turn gives me peace of mind: if things go sour, I know what I have to do.”
Kase says the soldier’s course was very well organized and his interest never flagged. “I would want to single out all the instructors and organisers – well done! Very professional, intense people!”
Kase has taken part in a number of events in response to being called and says he’s always gained new knowledge and returned home feeling positive. “If
you have the will, you won’t lack for things to do.”
Before the war in Ukraine, Kase was called on several times to join the Defence League but there was always some reason he didn’t put in an application. After the invasion, all the excuses vanished. Kase says he welcomed the fact that many of his friends and acquaintances joined the organization.
SYMBOLS AND INSIGNIA
The fact that a company has to have its own identity is self-evident. Artists, designers, historians and long-serving members were all consulted to develop symbols. The selected designs were put up for a vote within the Ümera and the best won.
On a blue shield is a silver tree trunk on which an ancient black sword is emblazoned. Two silvery oak leaves complete the picture. The emblem was designed to be in the Estonian national colours, with silver replacing white. Blue and silver are also the colours of the Viljandi County coat of arms. The silver tree trunk symbolizes the victorious Battle of Ümera, the sword the will to defend and defence capability. The oak leaves symbolize strength and meritorious service.
The idea that pipers might be heard in the ranks of the Defence League came from 1990s President Lennart Meri and seconded by a later president, Toomas Hendrik Ilves. It took time, but finally the idea was carried out. The leader of the war piper squad Ando Kiviberg, also a member of Sakala district, says the war pipes are different from the traditional folk instrument, the bagpipes, in many ways.
These instruments were made for outdoor field use. They employ Gore-Tex, the vibrating reed that produces the sound is made of carbon fibre. The loud instrument also requires more lung power from the player. The Sakala district’s war pipes squad currently has eight members.
The first public appearance of the war pipers was at the 2016 Victory Day parade in Võru, where the squad was in charge of the musical component for the torch-bearing ceremony, and it has become a tradition at subsequent parades. The war pipers have also played at the ceremony marking the changing of the commanders of the Sakala district and other festive events.
GUNNAR
TEAS
у тогдашнего
дружины – май-
Ахто Аласа возникла идея, что из военнослужащих действительной военной службы и ассоциированных членов Кайтселийта можно сформировать отдельный взвод, благодаря чему
Сакалаской дружины с резервистами Центрального региона Финляндии.
«В следующем году Центральный регион резервистов Финляндии привлек меня к работе в качестве ответственного за сотрудничество с Эстонией. Меня это устраивало, потому что я хорошо знал возможности
Маркко.
Маркко рассказал, что молодые ассоциированные члены охотно участвуют в учениях и мероприятиях; таким образом легко набрать 48 часов, т.е. предусмотренный для кайтселийтчиков годичный минимум. Старшие участники также остались довольны. Тем, у кого неважное здоровье и трудно предпринимать подобные поездки, Маркко рассылает четыре-шесть электронных бюллетеней в год, чтобы держать их в курсе запланированных мероприятий и участия в них.
По мнению Аарне Маркко, вступление Финляндии в НАТО в первое время никак не скажется на деятельности финнов в Кайтселийте, но, по всей видимости, у финских резервистов прибавятся возможности участия в
международных учениях.
«Мы также могли бы участвовать в решении штабных или других международных задач. Также будет полезно провести учения в области связи, управления огнем и некоторых других специальностей – в этих областях тренировки никогда не будут лишними», – считает Маркко.
БОЛЬШЕ, ЧЕМ СУММА СЛАГАЕМЫХ
Если спросить, что изменилось за эти
восемь лет, ответ будет один: изменился Кайтселийт, задачи и весь мир. Взвод также стал больше, но желание внести свой вклад в деятельность Кайтселийта осталось неизменным. Юмераский отдельный взвод не является боевым подразделением – не всегда следует смотреть на участие в сугубо военном
в состав других подразделений, таких как боевая рота, но желают через Кайтселийт внести свой вклад в оборону государства. «Численный состав Юмераского отдельного
взвода постоянно растет, и неизвестно, что будет дальше, если он превратится в роту или малевконд», – считает Терас.
Бригадный генерал Рауно Сирк хотел присоединиться к Кайтселийту и именно к Сакалаской дружине, поскольку родился и вырос в Вильянди. «На мой взгляд, сила Кайтселийта заключается в территориальном подходе, объединяющем, образно говоря, мужчин одной деревни для ее защиты. Кайтселийт объединяет или должен объединять сообщество в целом посредством придания ему различных функций, чтобы обеспечить его готовность к защите Эстонского государства, – пусть локально, но в этом и заключается идея», – говорит Сирк.
Хотя он уже давно живет вдали от Вильянди, но продолжает посещать родной город при любой возможности. «В какие-то годы я бываю в Вильянди еженедельно, в какие-то – всего пару раз. Мотивом для присоединения к Кайтселийту послужило желание внести свой вклад в жизнь сообщества Вильянди. Я прослужил в Силах обороны 30 лет и думаю, что мой опыт будет полезен для Сакалаской дружины и продвижения ее деятельности. По
ломались, опускались на колени, обращались в отделение экстренной медицины, пили пару глотков воды, но не сдавались. Никто не отстал, все прошли. Освежиться вечером в пруду с головастиками – все равно, что отпуск в жаркой стране, – даже лучше», –вспоминает Майдла. Другую крайность пришлось испытать
худшему», – рассказывает он
и очень хвалит инструкторов, которые, по его словам, профессиональны, дружелюбны, позитивны и, если что-то требуют от тебя, то делают то же самое сами.
По мнению Майдла, в Кайтселийте хватает дел, если сам проявляешь активность. «Никто не бегает за тобой и не пристает: сделай то, сделай это. Если ты мужчина или женщина с большой буквы – приходи и делай.
Компания – супер! Сообща преодолевая трудности, мы учимся ради нашей страны, чтобы стать лучше и при необходимости суметь помочь другим!» – считает Майдла.
Что касается вступления в Кайтселийт, Майдла говорит, что нам еще многому предстоит научиться. «Без реальной войны в Европе в Кайтселийт всту-
на голом энтузиазме.
Когда Каупо Касе думает о произошед
шем
то считает, что самым значительным для него было обретение новых практических знаний. «Это, в свою очередь, принесло душевное спокойствие: если что-то пойдет не так, – буду знать, что делать», — заявляет он.
Что касается базового солдатского курса, Касе говорит, что он был очень хорошо организован и всегда интересен. «Особенно хотелось бы похвалить
всех
KIRDE jAHIpISTRIKUD KAITSEVAD KODUmAAD jA AITAVAD UKRAINLASI
KEelmise aasta kevadel õpetas Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna snaiprirühm välja peaaegu kahe rühma jagu Ukraina snaipreid ja täpsuslaskureid. Protsess oli vastastikune, sest kaitseliitlastel oli omakorda erakordne võimalus õppida ukrainlaste vahetutest lahingukogemustest, ja viis koostöö jätkumiseni.
Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist
uid siiski, miks Kirde maakaitseringkond Ukrainat toetab ja mis on olnud senise tegevuse peamine eesmärk? „Meie koostöö algas jaanuarikuus, kuid ukrainlasi oleme erinevate korjanduste abil maleva ja ka ringkonna sees toetanud sõja algusest saadik. Ajapikku tekkis plaan aidata oma relvavendi Ukrainas sihitatumalt, leida selleks efektiivseim lahend. Kuna Kirde maakaitseringkonnas on ka snaiprirühm, tekkiski mõte toetada just Ukraina snaipreid ja täpsuslaskureid,“ ütles Kirde maakaitseringkonna ülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.
ning andis olulist teavet, mida saab kasutada edaspidi ka oma üksuste väljaõppes.
„Täpsuslaskur laseb kuni 600 meetri kaugusel, snaiper aga rohkem kui kilomeetri kaugusel asuvat sihtmärki,“ selgitas Kirde maakaitseringkonna snaiprirühma ülem vanemveebel Üllar Käggo.
„Me andsime neile 2023. aasta alguses väga spetsiifilised täpsuspüssid ja snaiprirelvad kaliibrites 7,62 kuni 12,7 ning varustust. Enne uute relvade ja varustuse saamist olid neil improviseeritud relvasüsteemid,“ lisas ta.
AIDATES UKRAINAT AITAME ISEENDID Et suurem osa koolituse läbinud Ukraina võitlejatest oli varem võidelnud rindel, oli intensiivne õppeprotsess vastastikune
likku varustust, mis soetati MTÜ Slava Ukrainile tehtud annetuste toel.
Selleks, et tabada võtmesihtmärki, tuleb arvestada väga paljude detailidega: maastiku profiil, ilmastik, tuule kiirus ja palju muud. Eriti oluline on pettetegevus. Samuti ei tohi snaiper jääda ühele positsioonile kauaks – vastane mõjutab tema tuvastatud positsiooni kohe kaugtulega. Olulised on omavahel sidepidamise viis, turvalised liikumisrajad jms.
„Õppuse lõppedes olid mehed väga rahul. Me oleme kogu aeg ühenduses ja püüame üksteist toetada niipalju, kui võimalik,“ kinnitas Käggo.
Koostöö Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlaste ja ukrainlaste vahel jätkus, kui eestlased viisid augustikuu lõpus Ukraina 112. ja 116. brigaadide snaipritele vaja-
Kaitseliitlaste eestvedamisel hangiti erinevaid varustuselemente, nagu vaatlusseadmeid, kaugusemõõtjaid ja droone, mis toimetati samadele võitlejatele, keda Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlased käesoleva aasta talvel ja kevadel välja õpetasid. Isiklikult, käest kätte anti Ukraina üksustele varustust rohkem kui 100 000 euro eest.
„Tänu meie antud snaipriõppele on Kaitseliidul olemas sidemed Ukraina üksustega, kes sõdivad oma kodumaa vabaduse eest. Neid sidemeid kasutades saame ühelt poolt ka ise targemaks, teisalt teame, millist toetust vajavad Ukraina üksused. Suur tänu MTÜ Slava Ukrainile ja annetajatele, kelle abil saime oma koostööpartnerite varustust märkimisväärselt täiendada,“ ütles Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo.
SNAIPRIRÜHM JAHIPISTRIK ON TEENISTUSEKS VALMIS
Septembri lõpus Kaitseväe Jõhvi linnakus
toimunud pidulikul rivistusel kandis Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna snaiprirühma Jahipistrik ülem vanemveebel Üllar Käggo Kaitseliidu peastaabi ülemale kolonel Eero Rebole ja ringkonna pealikule kolonelleitnant Jaanus Ainsalule ette, et snaiprirühm Jahipistrik on Eesti riigi ja rahva teenimiseks valmis.
„Minule on see juba mitmes snaiprirühma loomise projekt ja kõik eelmised katsetused on andnud häid õppetunde. Seekord õnnestus üksus valmis luua plaanipäraselt, algusest lõpuni. Rühma loomisega alustasime 2020. aasta suvel, järgnes aktiivse värbamise, varustamise, väljaõppe ja lahinguvalmiduse saavutamise pikk protsess,“ selgitas vanemveebel Käggo.
Snaiprirühma loomise õnnestumiseks olid eeldused olemas. „Kuna Kaitseliidu liikmete hulgas oli väga palju huvilisi, kel oli hea tahe olemas ja kes otsisid õiget väljundit, tuli nad vaid ühe mütsi alla koondada. Meie manöövriüksused on tublid, kuid iga üksus, mis neile lisatuge pakub, on alati väga teretulnud.
Seepärast oli ringkonna vastutusalasse malevate-, isegi ringkonnaülese üksuse loomine asjade loomulik käik,“ rääkis uue üksuse vajalikkusest Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.
Snaiprirühma Jahipistrik valmisolekusse Eestimaad teenida on suure ja hindamatu panuse andnud Kaitseliidu vabatahtlikud, tegevväelased ja teenistujad, samuti väga head toetavad juhid.
„Suur tänu kõikidele, kes uskusid, et snaiprirühm Jahipistrik ei ole ühekordne projekt, vaid jääv ja Eesti riigikaitset toetav üksus. 22. septembril, baaskursuse lõpurivistusel andsin oma meestele käsu, viidates tekstile, mis on kirjas meie 17. juunil 2022 saadud lahingulipul: „Seisame lõpuni oma perekondade ja kodumaa eest, sest kodumaa on igavene,“ ütles vanemveebel Üllar Käggo.
rügemendi snaipritega (1er Régiment de Chasseurs Parachutistes).
„Prantslastest snaiprite üksuse ülesehituse, ülesande planeerimise ja läbiviimise alused sarnanevad Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna snaiprirühmas Jahipistrik kasutusele võetud väljaõppeplatvormiga. Seetõttu ei valmistanud ühise keele leidmine mingeid probleeme,“ sõnas Käggo.
Võitlejad tutvusid kõigepealt teineteise relvastuse ja varustusega, koostöö arenedes ka taktika, struktuurilise paiknemise ning kogu tegevuse ülesehitusega tervikuna. Lisaks said mehed pärast teooriat praktilise väljaõppe maastikul koos laskeharjutusega Sirgalas.
Lisaks Jahipistriku baasõppele avanes ringkonna snaiprirühmal septembrikuus suurepärane koostegevuse võimalus Prantsuse armee 1. langevarjurite
„Kokkuvõttes peab tunnistama, et prantslased ei ole mitte ainult head laulumehed, vaid ka paindlikud ja heal tasemel sõjamehed. Olen väga rahul senise ühise väljaõppega ja soovin tulevikus jätkata edukalt alanud koostööd snaiprirühma Jahipistrik ja liitlaste vahel,“ lõpetas vanemveebel Käggo.
NORTHEASTERN TERRITORIAL DEFENCE DISTRICT SNIpERS DEFEND THE HOmELAND AND HELp THE UKRAINIANS
In spring 2023, the Defence League’s Regional Command North-East sniper platoon trained nearly two platoons’ worth of Ukrainian snipers and sharpshooters. The process was two-way: the Defence Leaguers had an extraordinary opportunity to learn directly from the Ukrainians’ combat experiences, and formed a basis for future cooperation.
By: INDREK JURTŠENKO , public relations specialist for the Regional Command North-East
So why is the Regional Command North-East providing such direct support to the Ukrainians and what is the main goal of the activity thus far?
“This specific cooperation project began in January, but we’ve been supporting the Ukrainians through various fundraising drives within the district and Regional Command North-East since the full-scale invasion of Ukraine. Over time, a plan took shape for providing our brothers-inarms in Ukraine in a more targeted manner, finding the most effective solution for doing so. Since the Regional Command North-East has a sniper platoon, too, we got the idea to support Ukrainian snipers and sharpshooters,” said Lt. Col. Jaanus Ainsalu, the commander of the Regional Command North-East.
“In early 2023, we gave them very specific precision guns and sniper rifles in calibres ranging from 7.62 to 12.7 along with other equipment. They had been us-
ing improvised weapons systems before receiving the new weapons and gear.”
BY HELPING UKRAINE, WE HELP OURSELVES
Since the majority of the Ukrainian fighters who participated in the training had seen action on the front, the intensive study process was two-directional and gave important information that can be used in the future in training of our own units.
“A sharpshooter fires from up to 600 metres, while a sniper can operate at distances of more than 1 km,” said master sergeant Üllar Käggo, the commander of the Regional Command North-East sniper platoon.
Many details have to be factored in if you want to hit a key target: the landscape profile, weather patterns, wind speed and much else. Deception is especially important. Snipers must not remain in the same position for long – the adver-
sary will immediately bring indirect fire to bear on identified sniper positions. The means of communication and secure paths of movement and other elements like that are important.
“At the end of the exercise, the men were very satisfied. We are in contact with each other the whole time and try to support each other as much as possible,” said Käggo.
Cooperation between the Regional Command North-East Defence League members and the Ukrainians continued when the Estonians transported gear needed by the Ukraine’s 112nd and 116th brigades’ snipers. The gear had been purchased using donations made to the Estonian non-profit MTÜ Slava Ukraini.
At the behest of the Defence League members, various gear elements such as observation scopes, distance measuring equipment and drones were purchased and transported to the same fighters
that the Regional Command North-East Defence League members had trained in winter and spring. In person and directly, Ukrainian units were handed more than 100,000 euros’ worth of gear.
“Thanks to our sniper training, the Defence League has good ties to Ukrainian units fighting for their homeland’s freedom. We can use these ties to also become smarter ourselves. In addition, we learn what kind of support the Ukrainian units need. Many thanks to MTÜ Slava Ukraini and donors who made it possible to supplement our partners’ stocks significantly,” said Colonel Eero Rebo, chief of the general staff of the Defence League.
will support Estonian national defence. On 22 September, at the final parade review of the basic course, I gave my men a command, referring to the text on our battle flag received 17 June 2022: “We stand till the end for our families and homeland because homeland is eternal.”
THE SNIPER PLATOON JAHIPISTRIK IS READY FOR SERVICE
At a parade review held on the Estonian Defence Forces Jõhvi base in late September, the commander of the Regional Command North-East sniper platoon Jahipistrik, master sergeant Üllar Käggo, reported to Colonel Rebo and Lt. Col. Jaanus Ainsalu that the platoon was ready to serve the Estonian state and people.
“This is the latest of several sniper platoon formation projects and all of the previous attempts have yielded good lessons. This time we managed to get the unit ready just as planned, from beginning to end. We started creating the unit in summer 2020, followed by the long process of active recruitment, stocking, training and achieving combat readiness,” said Käggo.
Besides the Jahipistrik basic training, the sniper platoon had a great opportunity to interoperate with the French Army’s 1st paratrooper regiment’s snipers (1er Régiment de Chasseurs Parachutistes) in September.
“The structure of the French unit, and the basis for planning and carrying out tasks are similar to the training platform used in Jahipistrik. It was thus no problem to get on the same wavelength,” said Käggo.
All the elements for success were in place. “Since the Defence League members include many people with will and good intentions looking for the right outlet, we just had to get them working as a team. Our manoeuvre units are diligent but every unit that offers them additional support is always highly welcomed. That is why creating a crossdistrict unit under the command of the Regional Command North-East was a natural step,” said Ainsalu.
The Defence League’s volunteers, activeduty members and service personnel, along with the excellent supportive leaders have made a great and invaluable contribution to support Jahipistrik’s readiness to serve Estonia.
The fighters first familiarized themselves with each other’s weaponry and gear, and as cooperation developed, they also became acquainted with tactics, structural positioning and the structure of activity in its entirety. After the theoretical part, the men also got practical training in terrain with a shooting exercise in Sirgala.
“To sum up, I have to say that the French are not only good men of song, but flexible and high-calibre military men. I am very content with the joint training so far and want in the future to continue the cooperation that is off to a successful start between Jahipistrik sniper platoon and the alliesChasseurs Parachutistes,” said Käggo.
Käggo said: “Many thanks to everyone who believed that Jahipistrik is not a one-off project but a permanent unit that
KRISTJAN PRII
«КРЕЧЕТЫ»
ЗАЩИЩАЮТ РОДИНУ И
ПОМОГАЮТ УКРАИНЦАМ
Весной прошлого года взвод снайперов Северо-Восточного округа территориальной обороны подготовил почти два взвода украинских снайперов и стрелков. Этот процесс был взаимным, поскольку кайтселийтчики,
побывали на фронте, интенсивный
процесс обучения был взаимным и
предоставлял важную информацию, которую можно использовать в дальнейшем при обучении своих подразделений.
«Стрелок стреляет на дистанциях до 600 метров, а снайпер стреляет по целям, расположенным на удалении более километра», – пояснил командир взвода снайперов Северо-Восточного округа территориальной обороны старший фельдфебель Юллар Кягго.
Чтобы поразить важную цель, не-
обходимо учитывать массу данных:
профиль местности, погоду, скорость
ветра и многое другое. Особую важ-
ность занимает маскировка и военная хитрость. Снайпер также не должен
длительное время оставаться на какой-либо позиции, поскольку при обнаружении позиции снайпера противник сразу окажет огневое воздействие. Так что для снайперов важны способы связи друг с другом, безопасные пути передвижения и т.п.
«Бойцы остались очень довольны обучением. Мы постоянно поддерживаем с ними связь и стараемся по мере сил поддерживать друг друга», – добавил Кягго.
Сотрудничество кайтселийтчиков Северо-Восточного округа территориальной обороны с украинцами продолжилось в конце августа, когда эстонцы передали необходимое снаряжение снайперам 112-й и 116-й бригады Украины, приобретенное благодаря пожертвованиям, переданным НКО «Слава Украине».
По инициативе кайтселийтчиков было закуплено различное оснащение: приборы наблюдения, дальномеры и дроны. Все оснащение было доставлено бойцам, которых
поддержке
украинские подразделения. Большое спасибо НКО «Слава
спонсорам, благодаря пожертвованиям которых мы смогли существенно пополнить оснащение наших партнеров по сотрудничеству», – сказал начальник Генерального штаба Кайтселийта полковник Ээро Ребо. ВЗВОД
СЛУЖБЕ ГОТОВ!
В конце сентября на торжественном построении, состоявшемся в Йыхвиском городке Сил обороны, командир взвода снайперов «Кречет» Северо-Восточного округа территориальной обороны Кайтселийта старший фельдфебель Юллар Кягго доложил начальнику Генерального штаба Кайтселийта полковнику Ээро Ребо и начальнику округа подполковнику Яанусу
Эстонскому государству и народу.
«Для меня это не первый проект набора и подготовки взвода снайперов; все предыдущие испытания предоставили необходимый опыт. На этот раз взвод был набран и подготовлен, как и планировалось, от начала и до конца. Летом 2020 года мы начали длительный процесс набора, оснащения, обучения и достижения боевой готовности», – пояснил старший фельдфебель Кягго.
Предпосылки для успешного набора и подготовки взвода снайперов у нас были. «Поскольку среди членов Кайтселийта было много заинтересованных в том, чтобы дать соответствующий
француз
ской армии (1er Régiment de Chasseurs Parachutistes).
французского подразделения снайперов, также их основы планирования и выполнения боевых задач аналогичны применяющимся для обучения взвода снайперов «Кречет» Северо-Восточного округа территориальной обороны Кайтселийта. Поэтому мы быстро нашли общий язык», – сказал Кягго.
GASGAS
Kaitseliidu virgatsite uus GasGas EC 350F on nagu hea lahingupaariline. Ühtaegu julgustav ja tasakaalukas. Kõhklemata ja küsimusi esitamata on ta valmis iga avantüüriga kaasa tulema. Aga samas ei lase ta sul ennast vigaseks sõita.
Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
Laseme tagumise 18tollise kodarvelgedega ratta kruusasel teel hoo pealt pöördesse – nõnda, et selle alt paiskub laiali kiviklibu –ning kaome mootori möirete saatel tihke tolmupilve taha! Jaa, muidugi, saab tehtud! Kergest randmeväändest kannustatuna kargavad neljataktilise mootori pöörded üles, robedal pinnal entusiastlikult vänderdav tagumine ots ja kergelt küljele ujuv tagarehv annavad märku, et plaan õnnestus.
Pikk kruusane lõik, kärnaste rehviga velgedel on pidamist küll, et söösta läbi lohkude ja üle suuremate kivide. Esimene käik, teine käik, juba kolmas käik – tänu Brakteci hüdraulilisele sidurile on käiguvahetus kiire, sujuv ja täpne.
Rattale selga istudes ning kohapeal pressides pigem pehmemapoolsed tunduvad WP amordid hoiavad ratta kenasti maaga kontaktis, säästavad sõitja suuremast rappumisest ning lasevad keskenduda ratta kontrollimisele.
Mis oleks, kui tõstaks panuseid ja kergitaks esiratta maast? GasGas ei vaidle vastu: las käia – teeme ära! Robaki gaasi peale – BRAAAAAP – ühesilindrilise mootori pöörded lendavad lakke ning esimene ratas hakkabki maast kerkima. Lihtsalt, toore jõuga. Seda on sel masinal küll ja veel. Rohkem, kui keskmine sõitja ära suudab kasutada.
LIIV, KRUUS, SAMMAL –VAHET POLE
Sirge lõpp. Ees on kurv. Õrnalt gaasi järgi – tänu ODI hästi kätte istuvatele ja haakuvatele grippidele on gaasi kontrollimine täpne. Saapaninaga kiirelt toksates käik alla, kerge piduriheebli puudutus –klotsid puudutavad korraks suurt, 260 mm ketaspidurit ning juba on hoog paras, et ratas kurvi sisenemiseks kergelt kaldesse lasta.
See kõik käib sujuvalt, kiirelt ja intuitiivselt. GasGas ei võitle vastu – ei ürita
kiirendades juhtrauda käest rebida ega sukeldu gaasi järele andes esiratas ees maapinda. Ta saab aru, mida teha tahad, ja tuleb sellega rõõmuga kaasa.
Ees ootab sügava peene liivaga, krossirajale sobiv künklik lõik. Kuidas saab GasGas hakkama seal? Tallad toetumas jalaraudadele, põlved klammerdumas raami, keharaskust taha viies esiots kergeks, teine käik sisse ning sujuvalt kiirust hoides leiab GasGas endale mängeldes tee läbi ja üle liivaste vallide.
Jah, rattaga, mille tühimass on 106,4 kg, on ka pehmel pinnasel lihtne sõita. Eks kogukaal sõltu sellest, kui palju kütust 8,5liitrises paagis parasjagu on. Ja kui palju seal seda on, võimaldab poolläbipaistvast plastikust paak pilku peale heites kiiresti hinnata.
Tavalise sõidukiga sellisel maastikul enam ei liigu. Võimekama neljaveolise maasturiga, näiteks Kaitseliidu GD-ga, veel küll. Aga virgats peab pääsema oma rattaga kohtadesse, kuhu ei saa enam ka maasturiga. Selles see mõte ju on. Näiteks metsa kitsastele jalgradadele. Kerge terasraami ja saleda profiiliga GasGas tunneb ennast sealgi suurepäraselt. Vähemalt sama mugavalt ja enesekindlalt kui jalgratas. Vähemalt.
Esimene käik kuuekäigulisest kastist on piisavalt pikk ja sujuv, et ka kõige kitsamaid ning kurvilisemaid kohti muretult läbida. Isegi aeglasemalt kui jalakäija kiirusel kulgedes on ratta tasakaalus hoidmine lapsemäng. Ning tänu vedelikjahutusele ei ole põhjust peljata, et ratas rahulikus tempos kulgedes ka kõige palavamal suvepäeval üle kuumeneks.
Aga mis saab siis, kui metsarada lõpeb või käänab vales suunas – 360 mm kliirensiga GasGasil ei ole probleemi ka üle pehme samblavaiba sõita ja puutüvede vahel manööverdada. Kui peakski sambla sees varitsema mõni kõdunev kuusetüvi, veereb kõrge, 21tolline esiratas sellest pingutuseta üle.
RISTI ETTE EI LÖÖ
Vaja on ratas kitsastes oludes pehmel maastikul ümber pöörata? Palun väga –
sedavõrd kerge rattaga on see jõukohane kõigile. Isegi kui jalad ei ulatu 960 mm kõrguselt istmelt selle kitsale profiilile vaatamata täistallaga maha toetuma, et ratast edasi-tagasi nügida, on ratta kõrval seistes üllatavalt kerge seda edasi lükata või tagasi tõmmata. Ei mingit pingutust.
Samas kohapeal, lenks risti seistes, gaasi all hoides ja siis sidurit lahti lastes saab ratta pinnast kaapides ilma vaevata ümber oma telje pöörama. Lihtsalt sellepärast, et nii on äge. Ja noh, eks see tehnika aitab kitsas kohas ratta ka kiiremini ümber pöörata. Aga peamiselt ikka sellepärast, et nii on äge.
Jah, mängeldes meelitab GasGas proovima asju, mida sa varem pole söandanud. Piire kompama ja nihutama.
Selle kõige juures on GasGas aga mõistlik ja mõistev ning annab liigse uljuse ja eksimused leplikult andeks. Kogemata ei ole selle rattaga võimalik nokka üle tõmmata, esiratast alt pidurdada või tagumist alt ära sõita.
Kui tunned, et asi hakkab käest ära minema ja oled oma mugavuspiirist liiga kaugele sattunud, võimaldab kerge ja sujuva minekuga ratas kiirelt korrektuure teha ning situatsiooni deeskaleerida. Aga kui tahta, kui on lusti, siis see ratas risti ette ei löö. Olgu maastik ja lahinguülesanne milline tahes – tema peale saab kindel olla.
GASGAS EC 350F TEHNILISED NÄITAjAD:
Mootor: 1 silinder, 4 takti, vedelikjahutus
Kubatuur: 349,7 cm³
Starter: elektristarter
Käigukast: 6 käiku
Kütuse sisselase: sissepritse
Kliirens: 360 mm
Kütusepaak: 8,5 l
Tühimass: 106,4 kg
Andmed: gasgas.ee
THE GASGAS A mESSENGER’S BEST COmBAT pARTNER
The Defence League’s new GasGas EC 350F dirt bike is like a good fireteam partner. Instils courage while staying grounded. Unhesitatingly, unquestioningly ready to go on any adventure. And it’s forgiving of excesses that might lead to serious injury on another bike.
By: ASSO PUIDET , managing editor of Kaitse Kodu!
We let the 18” spoke-wheeled dirt bike enter a turn at speed on a gravel road so that the loose stones go flying and we disappear into a thick cloud of dust, engine roaring! Yes, of course – your wish is this bike’s command. The four-stroke engine responds with a throaty roar with a light turn of the wrist, and the enthusiastically fishtailing back end on a rough surface, the back tyre lightly drifting from side to side, signal that the plan succeeded.
A long gravel stretch, the wheels with knobby tyres have enough traction to dart across holes and over bigger rocks. First gear, second gear, already third gear – thanks to the hydraulic clutch by Braktec, shifting is easy, smooth and precise.
Sitting atop this bike and testing the suspension in a fixed position, the softseeming WP shocks keep the bike nicely anchored on the ground, spare the rider from undue roughness and allow them to focus on controlling the bike.
What about popping a wheelie? GasGas is up to the task. Hit the gas –BRAAAAAP – and the one-cylinder engine revs up and the front wheel comes
off the ground. Easily, with brute force. This bike has plenty of that to go around. More than the average rider knows what to do with.
SAND, GRAVEL, MOSS – THERE’S NO DIFFERENCE
The end of a straightaway. A curve lies ahead. I let up on the gas slightly, and thanks to the well-poised grips, controlling the acceleration is precise. Downshifting with a quick flick of the boot toe, a light touch of the brake – the pads contact the big 260 mm drum brake for an instant and the speed is just right to lean slightly into a turn.
It all goes smoothly, quickly and intuitively. GasGas doesn’t fight back – it does not try to tear the handlebars from your hand as you accelerate or dive into the ground front wheel first when letting up on the gas. It understands what you want and goes along with it joyfully.
Ahead is a hilly stretch that would make a good motocross track, with deep fine sand. How will GasGas fare? Soles supported on footboards, knees latched on to the frame, leaning back to make the front end lighter, shift into second gear and keeping up a smooth consistent
speed, GasGas finds a way through and over the berms of sand.
Yes, a bike with an unladen mass of 106.4 kg makes short work of even soft surfaces. The total weight of course depends on how much fuel is in the 8.5 L tank. And that can easily be gauged with a glance at the semi-transparent plastic tank.
You won’t be traversing this terrain in an ordinary vehicle. Maybe with a more capable four-wheel-drive ATV. But a bike messenger has to be able to access places that even an ATV can’t reach. That’s the whole point. For example, narrow footpaths in the woods. The GasGas with its light steel frame and slender profile feels at ease there. At least as confident and comfortable as a bicycle. At least.
First gear of six is sufficiently long and smooth to be able to navigate the narrowest and curvy places, carefree. Even at speeds slower than walking speed, keeping the bike balanced is child’s play. Thanks to the liquid-cooled engine, there is no reason to fear overheating at a moderate speed on even the hottest summer day.
But what if the forest path ends or turns in the wrong direction – the 360 mm clearance GasGas has no problem also crossing soft carpet of moss or manoeuvring among tree trunks. If some decaying stub of a spruce trunk should be hiding among the moss, the high 21-inch front wheel will roll over it without strain.
UP FOR ANYTHING
Need to turn around the bike in tight quarters on soft ground? Go ahead, with such a light weight, doing so is within the capability of everyone. Even if your feet don’t reach all the way down to the ground from the 960 mm high saddle to duck-walk the bike, it is also surprisingly easy to walk the bike while dismounted. No effort at all.
But it’s also easy to turn the bike around its own axis without undue effort from a stationary position, with the handlebars perpendicular, stepping on the gas and
then releasing the clutch. Just because it’s fun. And this technique is of course a faster way to turn the bike around in a tight space. But mainly because it’s fun to do.
Yes, by playing with the GasGas, you are tempted to try things you wouldn’t have dared otherwise. Pushing the boundaries.
But at the same time the GasGas also has a level head on its shoulders and is forgiving of mistakes and being too daring. It isn’t possible to go flying over the handlebars accidentally with this bike.
If you feel you’re losing control and are getting too far out of your comfort zone, this light and smooth-riding bike lets you make quick adjustments and de-escalate the situation. If you want fun, this bike won’t try to talk you out of it. Whatever the terrain and combat task, you can count on the GasGas EC 350F.
GASGAS EC 350F TECHNICAL SpECS:
Engine: 1-cylinder, 4-stroke, liquid-cooled
Volume: 349.7 cc
Starter: electric
Gearbox: 6 gears
Fuel system: injector
Clearance: 360 mm
Fuel tank: 8.5 l
Weight without fuel: 106.4 kg
Source: gasgas.ee
GASGAS
аем газу на гравийной дороге – так что из-под спицованных 18-дюймовых колес вылетает каменная крошка – и под рев мотора исчезаем за плотным облаком пыли! Пришпоренные легким поворотом запястья, обороты четырехтактного двигателя нарастают вмиг, мотоцикл начинает нетерпеливо вихлять задом из стороны в сторону по шероховатой дороге, а слегка отклонившееся в бок заднее колесо подает знак, что план удался. Длинный гравийный участок: рифленые шины обладают достаточным сцеплением, чтобы нестись по выбоинам и камням размером побольше. Первая передача, вторая, третья –благодаря гидравлическому сцеплению Braktec передачи переключаются быстро, плавно и точно.
в землю при сбросе газа. Он понимает, чего вы хотите,
Кажущиеся мягковатыми амортизаторы WP, если надавить на них, сидя на месте, при езде обеспечивают хороший контакт мотоцикла с поверхностью, избавляют водителя от чувствительных сотрясений, что позволяет сосредоточиться на управлении.
Как насчет того, чтобы поднять ставку и приподнять переднее колесо над землей? GasGas не возражает: сделаем! Прибавляем газу и… – с характерным треском обороты одноцилиндрового двигателя взлетают до максимума, и переднее колесо отрывается от земли, не сопротивляясь силе. Мощности в этом мотоцикле достаточно, а предложить он способен больше, чем может использовать средний водитель.
ПЕСОК, ГРАВИЙ, МОХ – НЕ ИМЕЕТ ЗНАЧЕНИЯ Конец прямого участка. Впереди
мелким песком, подходящий для трассы мотокросса. Как справится с ним GasGas? Упираясь подошвами в подножку, сжимая коленями раму, перенеся вес тела назад для облегчения
Плавное управление газом –
mETSA mINEK NõUAB ALATI
ETTEVALmISTUST
Suvi ja sügis on aeg, mil metsas käib tavalisest rohkem rahvast. Seened-marjad, aga ka lihtsalt kosutav metsaõhk ja linnulaul meelitavad laantesse liikuma nii kogenud metsaskäijaid kui ka juhukülalisi. Kõik on metsa teretulnud, aga enda elu ja tervise huvides tasub enne puude vahele astumist teha ettevalmistusi ja järgida lihtsaid ettevaatusabinõusid. Vestlesime metsas käimisest kogenud kaitseliitlase ja metsatundja veebel Raivo Roosiga.
Raivo, mis on need põhitõed, mida iga metsa mineja, olenemata kogemusest, meeles peaks pidama?
„Kui plaanis on metsa minna üksi, siis esimene ja kõige elementaarsem asi, mida võiks teha juba enne kodust välja astumist, on anda lähedastele märku, kuhu ja kui kauaks sa minna kavatsed. Jäta lauale kasvõi kiri: „Kallis, läksin metsa seenele. Plaanin kell 19 tagasi olla.“ Niiviisi on ka pereliikmetel süda rahulikum, nad teavad, kuhu sa läksid ja millal sind tagasi oodata. Ja kui sul siis juhtub metsas midagi, mõni õnnetus või eksid ära, siis on kohe teada, et tuleb sind otsima hakata.
Teiseks tuleks, eriti võõrasse metsa minnes, vaadata kõigepealt kaardile. Kust lähevad teed, elektriliinid, jõed ja kraavid. Need aitavad eksimise korral selgeks teha, kust maalt edasi minna ei tasu. Veel võiks meeles pidada, et kõik magistraalkraavid üle Eesti on rajatud paralleelselt põhiilmakaartega. Sellise kraavi serva mööda minema hakates jõuad lõpuks kindlasti mõne tee äärde välja ja liigud kogu aeg otse.“
Mida peaks metsa minnes kaasa võtma? „Alati tasub kaasa võtta vett ja söögipoolist. Kogenud metsaskäijad unustavad selle tihti ära, aga eriti oluline on see
algajatele ja võõrasse metsa minnes. Samuti võiks kaasas olla kompass ja termokile. Paha ei tee ka kaart välja trükkida ja näpu vahele võtta. Need asjad ei võta üldse palju ruumi. Telefon peaks olema täis laetud ja hea, kui on ka akupank kaasas. Nutitelefon on veel selles mõttes hea, et tal on GPS-võime. Kui eksidki ära ja helistad häirekeskusesse, siis positsioneerivad nad su ikka päris kiiresti. Vanemat sorti telefoniga pole see nii täpne ja võtab kauem aega.“
Kuuleme tihti, et inimesed eksivad ära tuttavas metsas, kus on aastaid seenelmarjul käidud. Miks see juhtub? „Tihti ongi häda selles, et metsa minnakse null ettevalmistusega ega tunta tegelikult, mis ümbruskonnas asub. Ka kogenud metsaskäijad peaksid arvestama, et mets muutub. Tehakse raiet, võsa kasvab tihnikuks, mõni varem maamärgiks olnud puu võib olla maha kukkunud. Ei tasu kunagi minna metsa üleoleva suhtumisega, et tean ju seda metsa küll, olen siin nii palju käinud. Seeni ja marju korjates kõnnivad inimesed pika maa nina maas ja orientiirid võivad kaduda. Kui siis kompassi ka kaasas pole, võibki juhtuda, et pole enam selge, kuhu suunas minema peaks hakkama.
Omaette riskirühm on vanemad ini-
mesed. Nad on väga enesekindlad ja usuvad, et oma kodumetsas nad ometi ära ei eksi. Seetõttu ei tee nad metsa minnes ka kuigi palju ettevalmistusi ega võta kaasa abivahendeid. Eriti halb on see, kui vanem inimene läheb metsa üksinda. Siin on väga oluline, et lapsed ja nooremad sugulased talle ohte selgitaksid ja pigem ei laseks teda üksi metsa. Aga eks häda ongi selles, et vanad ei taha väga noori kuulata ja neid ohte tunnistada.“
Kui inimene ongi metsa ära eksinud, kuidas ta siis peaks käituma?
„Kui selline olukord käes, siis on kõige olulisem jääda rahulikuks. Istu korraks maha ja mõtle järele. Eriti hea, kui on taskust võtta näiteks karamellikomm, mis aitab rahuneda ja mõistuse terava hoida. Kui parajasti päikest ei paista, siis mõtle, kust suunast puhub tuul. Kuula tähelepanelikult, kas kuskilt kostab maanteemüra, kas on märke mõnest talust, äkki haugub kuskil koer. Kõige halvem, mida sellises olukorras teha, on lihtsalt mingis suunas tormata, mida inimene paanikasse sattudes paraku võib teha.
Rägastikus juhtub sageli, et hakkad käima ringiratast. Selle vältimiseks tasuks liikuda mõne objekti suunas, olgu selleks mõni suur puu, kivi või hoopis telefoni-
masti punane tuli. Kui jõuad ühe objekti juurde, siis valid järgmise, mille suunas liikuda. Nina maas kõndides kaldud kiiresti kõrvale ja tulemuseks ongi ringiratast tiirutamine.
Aga võib ka nii juhtuda, et on vihmane, udu ja nähtavust polegi. Siis on jällegi oluline kuulatada, kas kostab mingeid hääli, mis võiksid suuna kätte anda. Pimedas liikudes on abiks veel üks nipp – jätta endast maha mingi nähtav rada. Nagu Hansu ja Grete muinasjutus. Inimese silm näeb selle pimedas tegelikult väga hästi ära. Suunda aitab hoida ka see, kui võtta üks pikk toigas ja lohistada seda enda järel. Nii saad kohe aru, kui hakkad kuskile poole kõrvale kalduma.
Täiesti omaette teema on rabasse minek. Maastik on seal ühetaoline ja koht, kust metsast välja tuldi, võib kergesti silmist kaduda. Sa arvad, et lähed tagasi samasse kohta, kust rabasse sisenesid, aga võid sattuda hoopis teise kohta. Vanasti tehti näiteks nii, et seoti puu külge mõni rätik või silmatorkav asi, mis annaks kaugelt märku, et sealt tulin rabasse sisse. Siis hoiti selle punktiga kogu aeg silmsidet. Metsikusse rabasse minek on algajale matkajale tegelikult väga ohtlik, pigem tasuks liikuda märgistatud laudteedel ja matkaradadel.“
HEADING INTO THE WOODS ALWAYS REQUIRES
pREpARATION
Summer and autumn are a time when more people flock to the forests. Berries and mushrooms, cooling breezes and birdsong beckon to experienced woodsmen and occasional visitors. Everyone is welcome in the woods, but it is worthwhile to be prepared and take some basic precautions before heading out into the wild. We spoke with a Defence League member who is knowledgeable about forests, Chief Petty Officer Raivo Roos.
Raivo, what are the basic principles that everyone going into the woods should know, no matter how experienced they are?
“If you plan a solo trip, the first and most elementary thing to do before leaving home is to tell a family member or friend where you’re going and for how long. Leave a note on the kitchen table or something: “Honey, I went mushrooming in the so-and-so forest. I’ll try to be back at 7pm.” That lets family members breathe easier; they know where you went and when to expect you back. And if some misfortune strikes or you get lost, they know where to start looking for you.
By: JOHAN-KRISTJAN KONOVALOV , Sakala district
Secondly, always check a map first, especially if you’re going to an unfamiliar neck of the woods. Check out where the roads, power lines, rivers and ditches run. If you get lost, they will keep you within bounds. You should also remember that all mainline ditches in Estonia are oriented to the four main directions of compass. Following the edge of such a ditch will eventually take you to some road and you keep on going straight.”
What to take with you?
“Always bring water and something to eat. Experienced bushmen often forget that, but it’s especially important for
novices and when striking out for unfamiliar woods. You should also have with you a compass and space blanket/vapour barrier. It doesn’t do any harm to print out a map. These things don’t take much space. Your phone should be charged and it’s good to have a power bank. A smartphone is good in the sense that it has GPS. If you get lost and call 112, they will be able to position you pretty quickly. It isn’t as accurate with older phones and takes longer.”
We often hear of people getting lost in familiar forests where they have been gathering berries for years. Why does that happen?
Often the trouble is that people head out with zero preparation and they don’t actually know what is located in the area. Even people with experience in the woods should remember that the forests change. Logging takes place, brush becomes thicker, some old tree that might have been a landmark in years past may have fallen. You should never head into the forest with an air of superiority and overconfidence about how well you know the forest since you’ve been there so many times. People who are picking berries and mushrooms are often walking with their head down and could lose sights of reference points. If you don’t have
a compass either, it could happen that at some point you don’t know which direction to go in.
Older people are a separate risk group. They are very self-confident and believe that they won’t get lost in their home forest. Because of that, they don’t do all that much to prepare and don’t take aids with them. It’s especially bad when an elderly person goes into the forest alone. It’s very important for children and younger relatives to explain the dangers to them they shouldn’t be allowed to go alone. The problem, of course, is that older people don’t like to listen to younger people and recognize the dangers.
If someone is lost in the forest, what should they do?
avoid this, move in the direction of some fixed object, like a big tree, rock or a red light at the top of a transmitter tower. If you get to one of these, then choose the next one. If you keep your head down, it’s easy to get sidetracked and the result is wandering in circles.
“If that happens, the best is to stay calm. Sit down and have a think. Pop a caramel candy in your mouth if you have one, it will help you calm down and keep your wits sharp. If it’s overcast, try to think what direction the wind is blowing. Listen carefully. Do you hear car traffic, do you see signs of some farm, a dog barking? The worst thing to do is to rush off in some direction in a panic.
If you are in a brushy overgrown area, it’s common to start wandering in circles. To
But what if it’s rainy, foggy and there’s no visibility? Then key to listen if you can hear any sounds that could signal the right way. If it’s dark, another trick is to leave some visible trail behind you. Like in Hansel and Gretel. A person’s eye can detect it pretty well in the dark, actually. Carrying a long staff and dragging it behind you also maintains direction. You can tell if you start deviating from the straight line.
Going into wetlands is a separate issue. Everything can look the same in such a landscape and it’s easy to lose sight of the place you emerged from the forest line. You think you are on the way back to the same spot where you emerged into the open bog area, but you wind up somewhere else. In the olden days, people tied a rag or other noticeable object to a tree. They maintained eye contact with that point. Going into a wild bog can actually be very dangerous for a beginner hiker – stick to the marked boardwalks and hiking trails.
ПОХОД В ЛЕС ТРЕБУЕТ
заряжен; кроме того, желательно взять с собой внешний аккумулятор. Смартфон хорош еще и тем, что он подключается
к GPS. Если вы заблудитесь и позвоните в Центр тревоги, то вас найдут довольно быстро. Со старыми телефонами
позиционирование не столь точное и занимает больше времени».
Бывает, что люди теряются в знакомом лесу, куда годами ходят за грибами и ягодами. Из-за чего это происходит?
«Зачастую проблема заключается в том, что идут в лес без подготовки и толком
не знают, что происходит вокруг. Даже опытные грибники-ягодники должны учитывать, что лес меняется: какие-то участки леса вырублены, где-то разросся кустарник или упало служившее ориентиром дерево. Не стоит идти в лес с необоснованной уверенностью, что вам знакомо в нем каждое дерево, – ведь вы столько раз там бывали! Собирая грибы и
VNAISENA mEESTE mAAILmAS
„Relvaga või relvata. Leia oma roll Naiskodukaitses!“ on Naiskodukaitse deviis, mis peegeldab sõnumit, et organisatsiooni igal liikmel on roll kriisi- ja sõjaajal.
Tekst: KRISTEL KITSING , Naiskodukaitse Viru ringkonna avalike suhete erialagrupi juht
iru ringkonna naiskodukaitsjad
Reet Saari, Margit Randveer ja Kati Antipova on naised, kes on valmis kiiresti reageerima, kui on vaja täita vabatahtlikke riigikaitsekohustusi. Nädalavahetuse saabudes hõõruvad nad musisuult huulepuna maha, viskavad kontskingad nurka ja digimuutuvad Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii võitlejateks. Eesti julgeolek on neile tähtis.
SEELIKUKANDJATEST JAGU
Kuigi naine, kes Kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei põhjusta avalikkuses enam üllatust ega suuremat elevust, on jaosuurune seelikukandjatest üksus, mille eesotsas naishing, siiski midagi tavatut.
Randveer on Viru ringkonna juhatuse liige ja kantseldab Väike-Maarja lasteaias marakratte, Antipova on Tapa jaoskonna esinaine, kes töötab Tele2-s teenindusvõlurina, ja Saari on lihtsalt ilus erkroosade kiharatega Rakvere naine, tegelikult ka K-Rauta kauplusteketti opereeriva AS Kesko Senukai Estonia ärikliendihaldur.
Aga neid on veel – terve jaotäis. Viru ringkonna naiskodukaitsjate silmad – mererohelised, koorekohvipruunid, novembrihallid, rukkilillesinised – võtavad tuld, kui rohmakad saapad on jalga tõmmatud ja univorm kinni nööbitud.
„Ma ei taha süüa teha ning lapsed mulle ka väga ei meeldi,“ rääkis Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii koosseisu kuuluva naiskodukaitsjatest koosneva jao ülem nooremseersant Saari. Naise kindel soov Naiskodukaitsesse astudes oli
tegelda militaarsema poolega. Ja oma tee on ta leidnud! Laps on suureks sirgunud, aasta ema tiitlile ta tõenäoliselt ei püüdle, aga tahe riigikaitsesse panustada, midagi riigile tagasi anda – see vasardas ta peas.
2016. aastal Naiskodukaitse tõotuse andnud lüheldane, aktiivsete eluviisidega Randveer on alati otsinud uusi ja põnevaid väljakutseid. Ka tema hing ihkas metsa. „Kui mina ei kaitse oma kodu, lähedasi ja riiki, kes siis kaitseb,“ selgitas Randveer oma põhimõtet, miks ta nädalavahetustel naiselikud riided laigulise mundri vastu vahetab.
„Kuna minul ei ole kodus meest, kes kaitseb minu kodu ja lapsi, siis olen mina see ainuke variant,“ põhjendas Antipova oma soovi relvaga kodumaad kaitsta.
Naiskodukaitse võlu ongi ju see, et organisatsioon ühendab eri põlvkondadest ja erineva sotsiaalse taustaga tegusaid naisi, võimaldades neile mitmekülgset riigikaitselist ja ühiskondlikku tegevust. Ja eks ole ajalugu näidanud, kui oluline on riigi kaitsmisel kogu ühiskonna, sealhulgas naiste panus.
Kõige kurja juur – mentor – on naiskodukaitsja Pärja Õun, kes 2018. aasta sügisel militaarhuvilised Viru ringkonna naised ühe mütsi alla vedas. Võitlejad meenutavad, et see oli ajal, mil Kaitseliidu Viru maleva pealiku ülesandeid täitis major Andrus Reinstein, kes ettevõtmist väga toetas.
TAHTEKINDLUSEGA MEESTELE
SILMAD ETTE
Kuigi naisi peetakse üldjuhul meestest füüsiliselt nõrgemateks, on ka erandeid.
Sõdur on sõdur, huvid ja oskused ei olene soost. Kõik on tahtejõu küsimus. „Ma arvan, et kõige alus on tahtmine,“ lausus Randveer. „Kui sa ikka tahad, siis saad kõigega hakkama,“ tunnistas naishing ja kiitis nii kaasvõitlejate kui instruktorite ja juhtkonna positiivset suhtumist naiste osalemisse militaartegevustes. „Ma arvan, et me teeme oma tahtekindlusega meestele teinekord silmad ette,“ kõneles naine.
Rasked olud, mis nõuavad naisvõitlejatelt nii füüsilist vastupidavust kui ka vaimutugevust, pole neile võõrad. „USA juhitaval õppusel Swift Response oli kogu liikumine kokku viie päeva jooksul 90 km, see hõlmas kõiki tegevusi ja liikuda tuli mudas, mööda lanke, pimedas puude vahel – seal andis küll tunda, et vastupidavust peaks rohkem olema. Aga see ei olnud ainult naistel, see oli ka meestel,“ tunnistas jaoülem Saari. See katsumus innustas teda aga uuesti jooksmas käima hakkama.
Randveer teeb enda vormis hoidmiseks kaks korda nädalas jõutrenni ja käib lisaks jõusaalis. „Kang ja hantlid on need, mis annavad lihasmassi ja vastupidavust,“ teadis naine rääkida. „Ma käin ka jõusaalis ja kui sinna ei jõua, siis „möllan“ hantlitega kodus,“ tunnistas ka Antipova.
Ainuüksi heast vormist ei piisa. Naised on läbinud sõdurioskuste kursused, jaoülem Saari nooremallohvitseride kursuse Kaitseliidu koolis. Lisaks kompaniiõppustele on mahtunud nende aastaplaanidesse Track Table ja Swift Respons, Strong Shield Leedus ja Wisent 4 Poolas ning Okas Narvas. 2020 õnnestus neil osaleda Ukrainas paraadil.
SÄDEINIMESTEST EESKUJUD
Naiskodukaitsjad leiavad, et igaühel on elus omad rollid, aga mõistlik on panustada noorte teadlikkuse suurendamisele. Näiteks riigikaitseõpetuse kaudu.
„Siis, kui mina koolis käisin, ei olnud meil riigikaitseõpetust koolis kohustusliku õppeainena. Kui mul siis oleks see olnud selliselt, nagu mu tütrel praegu gümnaasiumis – võib-olla oleks ma läinud juba pärast keskkooli kaitseväkke ja võtnud militaarse suuna hoopis varem,“ mõlgutas lasteaednik Randveer valjuhäälselt oma mõtteid.
Saari tõi näite oma sõnakast õetütrest, kes naise õppusele minnes aina pärib, mis ta seal teeb. „Ma olen öelnud, et valvan,“ jutustas riigikaitsja. „Aga kui sina metsas oled ja valvad, siis mina saan ju rahulikult magada,“ tuli lapse suust vastukaja. „Ja see loebki,“ tunnistas Saari, millist heaolutunnet see tegevus talle pakub.
Randveer meenutas seika lasteaiast. „Meil oli ühe poisiga rühmas juttu vahetult enne metsaõppusele minekut. „Mis sa seal teed?“ küsis ta minult. Püssi paugutamise asemel ütles hoidja, et õpib, kuidas kodu kaitsta. „Kas sa minu kodu ka kaitsed?“ uuris poisiklutt edasi. „Muidugi,“ vastas kasvataja. „Aga minu vanaisa kodu?“ päris too ikka edasi. „Muidugi kaitsen sinu vanaisa kodu ka – kõikide kodusid kaitsen,“ kinnitas järelevaataja lapsele. „Aa, siis on hästi,“ rõõmustas poiss.
Antipova tunnistas, et ongi just tore emana ja naiskodukaitsjana olla eeskujuks paljudele lastele ja eelkõige oma võsukestele. „Minu tütar astus ka Kodutütardesse. Sel nädalal saabub tema vorm ja ta hakkab meiega koos väljas käima.“ Nii püüab naine tütrele õpetust anda, et naine saab iga asjaga hakkama, kui soovib, ning ei pea kodu kaitsmisel alati lootma mehe peale. On muljetavaldav, kui üks noor naine on enesekindel, vaimselt tugev ja konservatiivne.
„Tegelikult oleneb meist kõigist, igaühest, kuidas me hakkama saame, kui peaks juhtuma, et elu ei lähe nii helgelt, nagu me tahame,“ teadis Randveer. „Ja kui igaüks jääb lootma kellegi teise peale, kes meid siis päästab?“ lisas kaasvõitleja Antipova.
KUMMUTATUD EELARVAMUS
Naiste rolli kohta kohtab naisvõitlejate sõnul erinevaid hoiakuid ja ettekujutus sõdurist kui maskuliinsest isikust on minevik. Naisi nähakse üha enam toetusüksuste ametite kõrval ka jalaväe koosseisus, rivi ees ülemana juhtimas ja meestega metsas ringi jooksmas.
„Alguses ei teatud, mis roll nendele naistele anda ja mida nad on võimelised tegema,“ meenutas Randveer, kuidas nende naistest koosneva jao võitlejaid alguses padrunihülsse korjama pandi.
„Olime nagu kodutud, kes ei tundnud mitte kedagi – kaks entusiastlikku tüdrukut,“ meenutas Saari esimest ühist õppust Randveeriga. „Meil olid vanad Rootsi kiiv-
rid, kaks erinevat laiku seljas – vormid olid suured. Aga me olime hakkamist täis.“
Naised olid väsimatud ja vedasid ennast kohusetundlikult meestega koos õppustele kohale. „Muidugi on alguses raske, sest sa ei tunne, ei tea, ei oska – see ongi normaalne,“ julgustas Saari. Täna on ta õnnelik, et on võitleja selles ühtehoidvas rühmas ja kompaniis.
Randveer tunnistas, et tahe tegevustest osa võtta ja julgus suhelda mängis alguses väga suurt rolli, et meeste seas tõsiseltvõetav olla. „Eks see oligi nii, et jälgisid kaaslasi, tegid ise eksimustest järeldusi ning õppisid nendest.“
„Järjepidevus on tõesti see, mis viib lõpuks sihile. Ükskõik, kuhu sa ka ei lähe ja mis tööd sa ka ei tee, sa pead ennast eesolijatele mingil määral tõestama,“ teadis Antipova. Nüüdseks on vilunud naiste ärevus asendunud ootusega, millal jälle metsaõppusele saab. „See on puhas nauding,“ ütles Randveer.
„Ja ongi vahel raske ja oledki vahel magamata ning on külm ja märg. Sa teed selle kõik läbi ja see ärategemise tunne on hea,“ tunnistas Saari.
TULEVIK – AMBITSIOON VÕI
REAALSUS?
Viru ringkonna naiskodukaitsjatest koosnevas delta ja bravo tiimis on kokku üheksa naist. Üks on jaoülem ja temaga koos olev punt, kuhu kuuluvad näiteks kuulipildur, point man ja meedik. Jaoülema meeskonnas täpsuspüssi laskjad, tankitõrje ja nende abi.
„Ma olen ääretult tänulik, et selline asi tehti. Olen tänu sellele kohanud nii palju toredaid inimesi, situatsioone ja saanud kogemusi,“ rääkis Saari.
Jaoülem loodab, et tulevikus saadakse kokku arvestatav rühmasuurune üksus, mis koosneb ainult naistest. „Meil on siin Viru malevas potentsiaali rohkemgi kui 35 naist,“ arvas ta. „Ainuüksi Rakvere jaoskonnas on 90 naist ja Viru ringkon-
nas 190 naist,“ ei välista ta eesmärgi täitumist.
„Naised ei peaks kartma metsas õppustel käimist – just seda sõjalist poolt,“ lisas jaoülema abi kapral Randveer. „Kõik on tahtmises kinni. Füüsiline vastupidavus ja jaks – need kõik tulevad töö käigus. Kui sa vähegi tahad, saad hakkama,“ julgustas ta võimekaid naistalente oma potentsiaali ja teadmisi militaarses tegevuses ära kasutama.
Õlatunne ja teadmine, et sa ei ole üksi, vaid alati on keegi, kes valvab seljatagust, kandub üle ka igapäevaellu. „See ei ole mitte ainult naiste jagu, vaid ka pere, kellega saab tsiviilelus igal ajahetkel muret või rõõmu jagada,“ lisas Antipova.
Ühiselt ollakse veendunud, et naistest koosnev jagu kannustab ka mehi üha rohkem pingutama. „Ega mehed saa olla kehvemad kui naised,“ põrutas Saari ning olime jutujärjega taas alguses – sõdur on sõdur. Kõik on tahtejõu küsimus!
Kommentaarid
KõIKIDELE EESKUjUKS
ERIK ABROI, Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii pealik
„Minu praktikas on see kahekümne aasta jooksul esimene kord midagi sellist näha. Aga naistest koosnev üksus põhiliselt meestest koosnevas allüksuses on väga positiivne. Naised on taktikalises mõttes arvestatav jõud. Nende tahtekindlus ja tegutsemine on väga positiivne ja motiveerib ka mehi rohkem pingutama. Nende sisemine motivatsioon ja side on väga tugev. See on üksus, mida iga kell kõikidele eeskujuks tuua.
Kui vaadata väljaõppes osalemise statistikat, milline kompanii jagu kõige rohkem õppustel osaleb või väljas käib, siis ma arvan, et naiste jagu on esirinnas. Rõõmu teeb, et see on järjepidev.
Meil on ambitsioon see punt isegi veel suuremaks kasvatada. Kui praegu räägime jaost, siis miks mitte tulevikus rühmast. Naiste rühm kompanii koosseisus oleks ju vägev vaatepilt.“
SITKED VõITLEjAD
JAANUS AINSALU,
Kirde maakaitseringkonna / Viru maleva pealik
„Naised täidavad üksuses samasuguseid ülesandeid ja neil on samasugune varustus kui meestel. Nad saavad väga hästi hakkama, on väga kohusetundlikud ja sitked võitlejad ning panevad mehi rohkem pingutama.
Tänases olukorras peaks selline tegevus olema täitsa tavapärane ja kutsun siinkohal üles selliseid üksusi julgemalt komplekteerima ning Naiskodukaitse koosseisule võtma rohkem sõjaajakohustusi. Meie ambitsioon on nende osakaalu suurendada, et saaksime rühma kokku.“
A WOmAN
IN A mEN’S
WORLD
“With or without a weapon. Find your role in Naiskodukaitse!” is the call to action of the Women’s Voluntary Defence Organization (WVDO, Naiskodukaitse in Estonian), reflecting the message that every member of the organization has their role in a crisis and wartime.
By: KRISTEL KITSING, head of the Viru district public relations specialist group
Reet Saari, Margit Randveer and Kati Antipova, all members of the Viru District of the WVDO, are women who are ready to respond quickly when volunteer national defence obligations need to be fulfilled. When the weekend rolls around, they rub off their lipstick, ditch the high heels and digitally morph into fighters of the Regional Command North-East infantry company. Estonian security is important to them.
A UNIT OF SKIRT WEARERS
Although in this day and age it doesn’t cause a public stir to see women in uniform shooting or traversing the kilometres on a forest trek beside the men, a squad of women led by a woman is still something unusual.
Randveer is on the board of the WVDO’s Viru District and her day job is a nursery school teacher in Väike-Maarja, Antipova
is the chairman of the Tapa regional subdistrict of the WVDO and is a customer service wizard for wireless operator Tele2, and Saari is from Rakvere and works as the business client administrator for AS Kesko Senukai Estonia, which operates the K-Rauta home improvement store chain.
But there are more of them – a whole squad’s worth. The eyes of the women of Viru district light up once they have their rugged boots and uniforms on.
“I don’t like cooking and I don’t like kids all that much,” said Saari, a sergeant and the leader of the squad. These women wanted to be engaged in the military side of things when they joined the WVDO. And she has found that path. Her own youngster is no longer a little kid, and she won’t likely vie for Mother of the Year title. Instead the desire to contribute to national defence and give
back to Estonia was pounding in her head.
Randveer, who took her oath to WVDO in 2016, is small in stature and active, and has always looked for new and exciting challenges. Her spirit longed for the forest. “If I don’t defend my home, loved ones and country, who will?”
“Since I don’t have a husband at home keeping my home and kids safe, I’m the only option,” said Antipova about her decision to take up arms to defend her homeland.
The draw of the WVDO is the fact the organization has members from different generations and social backgrounds, and offers them an opportunity for different kinds of national defence and community service. History has shown how important it is for everyone, men and women, to defend their country.
The mentor of the squad is WVDO member Pärja Õun, who in autumn 2018 got all the Viru district’s women whose interests lay along more military lines to join the unit. The women say that this was back when Major Andrus Reinstein
was in command of the Viru district of the Defence League. He was a big supporter of the idea.
A DETERMINED WOMAN CAN OUTPERFORM MEN
Although women are biologically not as strong or powerful, there are exceptions. A soldier is a soldier, and interests and skills aren’t gender-dependent. Everything comes down to will. “I think the basis of everything is wanting something,” said Randveer. “If you want something, the sky’s the limit.” She credited her fellow squad members, instructors and
commanding officers for their positive attitude toward women participating in combat activity. “I think sometimes we can outperform men in terms of our determination and resolve.”
They are no strangers to harsh conditions that require physical stamina and strength of mind. At the American-led exercise Swift Response, they covered 90 km over five days. That included all of the activities, and was interspersed with having to cross mud and dense forest in the dark – it did give a sense that one can never have enough stamina. But
that wasn’t the case for only the women but also for the men,” said Saari. Swift Response encouraged her to take up running again.
Randveer does strength training twice a week and goes to the gym. “Barbells and dumbbells are what build muscle mass and give you stamina. Says Antipova:”I also go to the gym and if I don’t make it there, I get crazy with the dumbbells at home.”
Being in good shape isn’t enough. The women have completed soldier’s skills courses, and Saari has passed a junior NCO course at the Defence League School. Besides company-level exercises, their yearly calendar has included Track Table and Swift Response, Strong Shield in Lithuania, Wisent 4 in Poland and Okas in Narva. In 2020, they marched in a parade in Ukraine.
ROLE MODELS AND CATALYSTS FOR CHANGE
The women of the WVDO say everyone has their own roles in life, but it’s wise to work on increasing awareness among younger Estonians. One way is through national defence instruction.
“Back when I was in school, it wasn’t a required subject at school. Perhaps I would have joined the Estonian Defence Forces after secondary school and gone in a military direction earlier if I had had the subject like my daughter does in high school,” said Randveer, the kindergarten teacher.
Saari brought up her young niece, who is always curious about WVDO when Saari is getting ready to go on an exercise. “I tell her that I am defending, standing guard. The niece replied that she can sleep better at night with Saari is on
guard in the forests. “And that’s what counts,” said Saari.
Randveer recalled an episode from the preschool she teaches at. “We were talking about this with one boy right before I went off on an exercise. ‘What do you do there?’ he asked me.” Randveer told him she was learning how to defend home “Will you defend my home?” the boy asked. “Of course.” “But my grandfather’s home?” “Of course I will defend your grandfather’s home as well – everyone’s home.” “Ah, all is well then.”
Antipova said that she loves being a role model for many kids, above all her own offspring. “My daughter also joined the EDL’s girl’s organization. This week, her uniform will arrive and she will start accompanying us.” Antipova tries to instil the idea that a woman can manage everything a man can, on her own. She
says she is impressed by young women who are self-confident, mentally tough and conservative.
“Actually it depends on every one of us how we get on if life takes a darker turn,” said Randveer. “And if everyone has to depend on someone else, who will save us?” puts in Antipova.
DEBUNKING PREJUDICES
WVDO members have encountered different attitudes and the notions of soldiers as masculine are history. Women are increasingly seen in Estonia not only as supporting members but as infantry fighters, leading others, and being an active presence in the forests alongside the men.
“At first, no one was sure what role to give these women and what they were capable of,” said Randveer, remembering how the female squad was initially
Commentary
assigned to menial tasks like picking up shell casings.
“We were like homeless people who didn’t know anyone – two enthusiastic girls,” Saari recalls her first exercise jointly with Randveer. “We had old Swedish helmets, two different oversized uniforms. But we were full of can-do spirit.”
They were untiring and dutifully dragged themselves to the exercises along with the men. “Of course it was hard at first, because of the learning curve – but that’s normal,” said Saari. Today she is happy that she opted for a role as fighter in such a cohesive platoon and company.
Randveer said that desire to take part in activities and courage to interact played a big role at the outset in terms of being taken seriously by the men. “And that’s the way it is, isn’t it – you look at what
A ROLE mODEL FOR EVERYONE
ERIK ABROI, commander of the infantry company Regional Command North-East
“This was my first time seeing something like this in 20 years. A unit consisting of all women in a sub-unit made up of mostly men is a very positive thing.
Women are a force to be reckoned with in the tactical sense. Their resolve and proactiveness is very positive and will motivate the men to strive harder. Their inner motivation and communication are very strong. It’s a unit that can be cited as an example for everyone at any point.
If you look at the training participation statistics as to which company squad is most active, I think the female squad is at the top. I’m glad that it’s so consistent.
We have an ambition to grow the unit even bigger. In future, we will move to a platoon-size unit. A female platoon in the company structure would be an awesome sight.”
TOUGH AND TENACIOUS
JAANUS AINSALU, commander of Viru district and Regional Command North-East
“Women carry out the same tasks in the unit and have the same equipment as the men. They get on very well, are conscientious and tenacious fighters and make the men try harder.
In today’s situation, such activity should be the norm and I call on to put together more of such units and the WVDO members should take on more wartime obligations. Our ambition is to increase their share so we can have a whole platoon’s worth.”
those around you are doing, you draw conclusions from mistakes and learn from them.”
“Consistency is really the thing that leads you to your goal. No matter where you go and what work you do, you have to prove your worth to those ahead of you” says Antipova. Now the experienced women’s butterflies have been replaced by anticipation about when the next exercise in the woods is. “It’s pure enjoyment,” said Randveer.
Sometimes it’s hard and there are times when you are sleepless, cold, wet. You endure all of it and when you come out on the other side, there’s a sense of accomplishment,” said Saari.
THE FUTURE – AMBITION OR REALITY?
The Delta and Bravo team consisting of Viru District’s WVDO members has nine women. One is the leader and there are also specialist roles like machine gunner, point man and medic. The squad leader’s team has sharpshooters, anti-tank and their assistant.
“I am extremely grateful that the unit was put together. I have met many great people, and am richer in experience as a result,” said Saari.
Saari, the squad leader says they will be working on assembling a platoon-sized unit of all women in future. “Here in Viru, we have potential for more than 35 women. There are 90 in the Rakvere sub-district alone, and Viru district has a total of 190.”
Randveer says: “Women shouldn’t worry about going to the woods on exercise or the whole military and combat side. It all comes down to willpower. Physical stamina and endurance will come by themselves. If you’re determined, you will succeed.”
Knowing you’re not alone and can count on sisters-in-arms is something that radiates out into everyday life as well. “It’s not just a squad of women but a family you can share your joys and concerns with in civilian life at any time,” said Antipova.
The women have a consensus that an allfemale squad will get the men to make more of an effort, too. “After all, they can’t let themselves be outdone by the women.”
риальной обороны, младший сержант Саари. Причиной ее вступления в Найскодукайтсе было устойчивое желание заняться военным аспектом этой деятельности. И она нашла свой путь. Ребенок вырос, к званию матери года она, по всей видимости, не стремится, но ее неотступно преследует желание внести свой вклад в оборону страны.
горячо поддержавший инициативу.
ТВЕРДОЕ ЖЕЛАНИЕ
МУЖЧИНАМ
Невысокого роста Рандвеэр, присягнувшая Найскодукайтсе в 2016, вела активный образ жизни и постоянно искала для себя новые вызовы. Особенно ее привлекал лес. «Если я не смогу защитить свой дом, своих близких и страну, то кто это сделает вместо меня?», – объясняет Рандвеэр свой принцип, следуя которому она меняет женскую одежду на форму цвета хаки.
«У меня дома нет мужчины, который бы защитил мой дом и детей, поэтому я
Женщины обычно физически слабее мужчин, однако бывают и исключения. Солдат есть солдат; интересы и навыки от пола не зависят. Все заключается в силе воли. «Я думаю, что в основе всего лежит желание», – говорит Рандвеэр. «Если действительно хочешь, то сделаешь что угодно», – продолжает
Одной лишь хорошей формы недостаточно. Женщины прошли курсы солдатских навыков; командир отделения Саари окончила курсы младших унтер-офицеров в училище Кайтселийта.
Рандвеэр.
Саари приводит в пример свою словоохотливую племянницу, которая, видя ее собирающейся на занятия, всегда спрашивает, что она будет там делать. «Я отвечаю, что буду охранять», – рассказывает Саари. «А если ты будешь в лесу и будешь охранять, тогда я смогу спокойно спать», – заключает ребенок. «И это главное», – признает Саари, имея в виду чувство удовлетворения, которое ей доставляет дело, которое она делает.
Рандвеэр вспоминает случай в детском саду: «Как-то в группе у нас был разговор с одним мальчиком непосредственно перед моей отправкой в лес на учения. «Что ты там делаешь?», –спросил он у меня. Вместо того, чтобы сказать – стрелять из винтовки – няня ответила: «учусь защищать дом». «Ты защищаешь и мой дом?» – задал следующий вопрос мальчик. «Конечно», – ответила воспитательница. «И дом моего дедушки?» – продолжил он. «Конечно, я защищаю и дом твоего дедушки. Я защищаю дом каждого», – подтвердила она ребенку. «Ну, тогда все в порядке», – обрадовался мальчик.
Кати Антипова призналась, что ей, как маме и члену Найскодукайтсе, приятно быть примером для многих, но, прежде всего, для своих детей. «Моя дочь вступила в Кодутютар. На этой неделе она получит форму и будет выезжать вместе с нами». Так Кати старается научить свою дочь тому, что женщина при желании может справиться с чем угодно, и в деле защиты дома не всегда ей следует полагаться на мужчину. Если
«Вначале не знали, какую роль отвести этим женщинам и на что они способны», – вспоминает Рандвеэр, как поначалу бойцы их женского отделения занимались тем, что собирали стреляные гильзы.
«Мы – две полные энтузиазма девушки – походили на каких-то бездомных», – вспоминает Саари свои первые
доказать свою состоятельность тем, кто рядом с тобой», – добавляет Антипова. Теперь же прежнее волнение сменилось ожиданием новых учений в лесу. «Это настоящее удовольствие», –говорит Рандвеэр.
«Бывает тяжело; иногда не удается поспать, бывает и холодно, и сыро. Но, несмотря ни на что, делаешь все, а когда все сделано, возникает хорошее чувство», – признается Саари.
БУДУЩЕЕ – АМБИЦИИ ИЛИ РЕАЛЬНОСТЬ?
В составе команд «Дельта» и «Браво», состоящих из членов Найскодукайтсе Вируского округа, насчитывается девять женщин. В одну команду входит командир отделения и его группа, состоящая, например, из пулеметчицы, point man (головного дозорного) и медика. В команде командира отделения
сделано.
ситуациях
рассказывает Саари. Командир отделения надеется, что в будущем будет сформирован взвод, состоящий только из женщин: «В Вируской дружине есть хороший потенциал – более 35 женщин. Только на Раквереском участке 90 женщин, а Вируском округе – 190».
«Женщинам не следует бояться участвовать в военных учениях в лесу», – добавляет помощник командира отделения капрал Рандвеэр. «Все зависит
VALGA NOORTE pAKASES KARASTUNUD KOOSTÖÖ
Kes oleks arvanud, et juhuslik kohtumine vana tuttavaga Rootsi Kodukaitse võistlusel võib tuua kaasa midagi nii ägedat, nagu seda on koostöö Valgamaa Noorte Kotkaste maleva, Kodutütarde Valgamaa ringkonna ja Rootsi õhuväe vabatahtlike organisatsiooniga?
See koostöö on kestnud juba kümme aastat. Kümme aastat! Jah, see lugu on imeline näide sellest, kuidas endine Valgamaa kodutütar hoolib oma kodukohast ja seal elavatest kodutütardest ja noorkotkastest ning on Eesti ja Rootsi noortele pakkunud suurepärase võimaluse silmaringi laiendada.
KUI NALI SAAB REAALSUSEKS
2013. aastal, kui Valgamaa noorkotkaste ja kodutütarde võistkonnad käisid Rootsi Kodukaitse võistlusel meie noorteorgani-
satsioone esindamas, kohtas noorteinstruktor Kaimo Vahtra seal endist kodutütart Eveli Wallinit.
Loomulikult tulid jutuks vanad ajad ja ka see, et Eveli ise elab tänaseks Rootsis. Kuid kohtumise pöördepunktiks osutus naljatus, et ta võiks pakkuda meie noortele koostööd, ja just nimelt Valgamaa noortele, sest süda on Evelil ikkagi kodumail.
Naljatada ju võib, aga sellest naljaterast koorus välja tõsisem koostöö, mis on tänaseni väga tugev. Evelile on noorte
rahvusvahelised suhted väga olulised. Ja pooleldi naljaga õhku visatud mõtteidu sai teoks juba 2014. aasta talvel, kui esimene grupp noori Rootsis Östersundis suusad alla pani. 2016. aastal said juba ka Rootsi noored Kuperjanovlaste rajale võistlema tulla.
MEIE NEILE, NEMAD MEILE
Kui koostööd alustasime, siis oli kindel, et kui meie saame käia Rootsis talvelaagris, siis peaks koostöö ka neile pakkuma mingisugust väärtust. Selleks väärtuseks sai Kuperjanovlaste rada, mida me igal
Tekst: JAANIKA VAHTRA , vabatahtlik autor
aastal läbi viime. Miks just see? Vastus on ülimalt lihtne – Rootsis ei ole sellises formaadis võistlust. Nendele on see midagi täiesti uudset.
2015. aastal käisid Rootsist külas vabatahtlikud instruktorid, kes tegid endale alguses selgeks, mis laadi üritusega tegu. Alles pärast seda, 2016. aasta sügisel, tulid esimesed Rootsi noored meile võistlema.
Selle aasta Kuperjanovlaste rajale tuli juba viis Rootsi õhuväe tiimi. Väliskülalistest on näha, et nende tahe võita on eriti suur. Sel aastal võeti tulek ette palju tõsisemalt ja korraldati kodumaal lausa eraldi laager neile, kes Eestisse võistlustulle astuvad. Ka nende tase on kõvasti tõusnud, kui meenutada esimesi aastaid meie võistlusmatkal. 2023. aastal sai Rootsi viies võistkond lausa üldvõidu, mis on kiiduväärt tulemus, kui arvestada, et nende maal sellises formaadis võistlusi ei korraldata.
KOOL KOGU ÜLEJÄÄNUD ELUKS
Koostööüritused toimuvad meil suuresti inglise keeles, mis teeb vahel suhtlemise raskeks, kuid see-eest saame väga hea inglise erialakeele praktika. Tavaliselt ei kasutata ju meie noorteorganisatsioonides rahvusvahelisi militaartermineid. Kuperjanovlaste raja juhendite tõlkimine annab aga kirjakeele praktikat. Mõnikord võib suheldes juhtuda sedagi, et midagi
läheb justkui tõlkes kaduma, see tekitab vahvat segadust ja palju nalja.
Rootsi talvine laager annab aga Eesti noorele külmades oludes majandamiseks palju teadmisi, millest meil väga ei räägita, sest meil selliseid talvesid ei ole. Rootsil on kogemused, mida meie ilmselt kodus ei saagi. Neid teadmisi oleme edasi andnud ka noortele, kel ei ole olnud võimalust Rootsi talvelaagrist osa võtta, samuti Naiskodukaitse Valga ringkonna liikmetele.
ÜLLATUSI ON PALJU
Talvelaager on meie noortele pakkunud omamoodi toredaid üllatusi. Esimesel aastal saime sõita Bandvagn’i sabas suuskadel, nöörist kinni hoides. Kui esimesel aastal ei olnud meil veel õieti aimu, mida see endast kujutab, võeti õpet suhteliselt rahulikult, kuid järgmisel aastal sõideti juba reaalsetel kiirustel. See oli midagi sellist, mida niisama kogeda ei saa ja ilmselt ei suuda ükski Ameerika mägi luua sellist meeleolu, nagu tekib suuskadel Bandvagn’i taga sõites.
Veel pakub noortele elevust jääauku hüppamine. Seda oodatakse ja kardetakse. Pigem on hirm teadmatuse ees mängus neil, kes ei ole saanud seda veel proovida. Noortele õpetatakse, kuidas saada jääaugust välja juhul, kui suuskadel liikudes peaks kogemata vette kukkuma. Siiani on noored sellega väga hästi hakkama
saanud ja pärast augus käimist on nende dopamiinisaak olnud nii suur, et nad on nõus seda kasvõi kohe kordama. Sellest õppest on mõni noor saanud lausa talisupluspisiku.
Paaril viimasel korral on Rootsi õhuvägi transportinud meie noori Rootsi piires talvelaagrisse enda lennukiga, mis kindlasti ei ole sama, mis tsiviillennukiga sõit. Noortele on see olnud põnev kogemus, millest on vanaduspõlveski hea lastelastele rääkida. Lennukimüra on küll kohati häiriv, aga tuleb ära kannatada.
OLULINE ON NAUTIDA
Uurides Eveli Wallinilt, kas koostöö jätkub, sain vägagi kindla vastuse, et nii see tõesti on. Kui mõlemale osapoolele vähegi sobib ja mingeid tõrkeid ei teki, siis kindlasti saame Rootsi noori näha Valgamaal ka tulevikus ning vastupidi – Valgamaa noorkotkaid ja kodutütreid Rootsimaa pinnal suusatamas. Noorte huvi koostöö vastu vaid kasvab ja see on hea. Oluline on nautida väliskoostöö iga hetke, seda nii korraldava poolena kui ka osalejana, sest selliseid hetki ja elutarkusi ei pruugi elu enam tuua.
Kindel mis kindel – nende aastate jooksul on nii noored kui noortejuhid saanud hulganisti tutvusi, mis edaspidi vaid kasuks tulevad. Isegi vahepealsed rasked aastad ei suutnud neid suhteid ja seda koostööd lõhki ajada.
YOUTH OF VALGA
CRYSTALLIZE THEIR TEAmWORK
IN COLD CONDITIONS
Who would have thought that a chance encounter with an old friend at a Swedish home guard competition would lead to something as great as the cooperation between Estonian Defence League’s Valga County district youth ortganizations and the voluntary organizations of the Swedish Air Force?
By: JAANIKA VAHTRA , volunteer contributor
The relationship has lasted 10 years. Ten years! Yes, the story is a wonderful example of how a former member of Estonian Defence League’s (EDL) Valga County district girl’s organization cares about her home place and the members of EDL’s boys organization living there and have given Estonian and Swedish youth a great opportunity to broaden their horizons.
WHEN A JOKE BECOMES REALITY
In 2013, when teams from EDL’s Valga County youth organization represented Estonia’s youth organizations at the Swedish Home Guard competition, youth instructor Kaimo Vahtra ran into former member of girl’s organization Eveli Wallin there.
Naturally, conversation turned to old times and the fact that Eveli is now living in Sweden. But the turning point of their
meeting proved to be the comment, halfjoking, that she could work with Estonian youth – specifically, young people from Valga County, because Eveli’s heart was still in her homeland.
The joking suggestion eventually led to vigorous cooperation that remains very strong today. International relations between youth are very important for Eveli. The seed of the idea planted half-jokingly
went into action in winter 2014 when the first group of young people put their skis on in Östersund, Sweden. In 2016, young Swedes came to compete on the Kuperjanov military endurance challenge.
WHAT GOES AROUND COMES AROUND
When we launched our partnership, it was certain that if we attended Swedish winter camp, the engagement should also offer the Swedes some value. The value ended up being the Kuperjanov endurance challenge, an annual event for us. Why did we settle on this? The answer is extremely simple – there’s no competition with that sort of format in Sweden. It’s something completely novel for them.
In 2015, volunteer instructors from Sweden paid a visit and gained insight on what kind of endeavour it was. Only after that, in autumn 2016, did the first young Swedes come to compete.
In 2023 we saw no less than five Swedish Air Force teams come to take part in the Kuperjanov event. We have seen a high compete level from the foreign visitors. In 2023 they took an even more serious approach and in fact held a separate camp for those bound for Estonia. Their calibre has also seen a hefty improvement compared to the first years that they took part in the event. In 2023, Sweden’s fifth team scored an overall
win, which is praiseworthy considering that this format of competition is not held in Sweden.
LEARNING VALUABLE SKILLS FOR OTHER WALKS OF LIFE
The language of these cross-border cooperation events is mainly English. Sometimes there is a bit of a language barrier but we are also improving all the while as it’s a good crash course in practical use of English. After all, international military terminology is not used frequently in Estonian youth organizations. Translating the competition rules gives us good practice in written English. Sometimes, in face-to-face interaction, things get lost in translation and that causes no end of confusion and laughs.
Sweden’s winter camp gives young Estonians a lot of knowledge on how to get by in cold conditions. This is something that is not talked about, as we don’t have such winters in Estonia. Sweden has experience that we probably can’t amass at home. We have passed on this knowledge to members – including Women’s Voluntary Defence organization Valga County district members – who haven’t had the chance to attend a winter camp in Sweden.
A LOT OF SURPRISES
The winter camp has offered our young Estonians many nice surprises. The first year, we had the opportunity to be towed on skis by a Bandvagn, holding on to a rope. The first year we didn’t yet have an idea of what was involved, and the training was at a relatively relaxed pace, but the next year, we skied at real speeds. It was an experience that wasn’t readily available. There’s probably no roller coaster that can give you the same thrill as being towed by a Bandvagn.
More thrills came from jumping into an ice hole. It is both looked forward to and feared. The fear here is from not knowing, among those who hadn’t tried it yet. This exercise is designed to teach you how to get out of the water when you are skiing across ice. Our youngsters have managed it quite well and after the immersion in the cold, they have gotten such a dopamine rush that they’re willing to jump in again a second time right away. Some have even caught the coldwater swimming bug.
The last few times, the Swedish Air Force has flown our members to winter camps aboard a plane, definitely not the same as flying commercial. It was an exciting experience, something to tell their grandkids. The roar of the aircraft was hard to get used to, but get used to it one must.
SAVOURING THE EXPERIENCE IS IMPORTANT
Asked whether the cooperation would continue, Eveli Wallin said definitely. As long as both parties get something out of it and there are no issues, we will again see young Swedes in Valga County and members of EDL’s Valga County youth organizations skiing over Swedish landscapes. The young members’ interest is only growing, and that’s good. It’s important to enjoy every moment of the cooperation, both as organizing side and participant. You never know how many more of such experiences there will be.
What’s certain is both the youth and youth leaders have made many new friendships that will come in handy in future. Even the difficult years of the pandemic didn’t sever these relationships and partnerships.
ется уже десять лет. Целых десять! Эта история служит хорошим примером того, как бывшая кодутютар из Валгаского уезда, заботясь о своем родном крае и о проживающих там членах Кодутютред и Нооред Коткад, предоставила молодым людям из Эстонии и Швеции прекрасную возможность расширить свой кругозор.
КАК ШУТКА СТАНОВИТСЯ РЕАЛЬНОСТЬЮ
В 2013 году, когда команды нооред коткад и кодутютред Валгаского уезда отправились на соревнования Кодукайтсе в Швецию, чтобы представить там наши молодежные
с учетом того, что сердце Эвели все равно болит о своей родине.
Со временем это не вполне серьезное предложение переросло в серьезное сотрудничество, продолжающееся до сих пор. Для Эвели международные связи молодежи оказались очень важны, и, таким образом слово стало делом уже зимой 2014 года, когда первая группа молодых людей встала на лыжи в шведском Эстерсунде. А в 2016 году уже шведская молодежь приехала в Эстонию, чтобы посорев-
в наших молодежных организациях
военная терминология обычно не
используется. Перевод путеводителей
по Трассе куперьяновцев дает навыки письменного языка. Случается, что
при общении на английском языке мы
можем неправильно понять друг друга, что создает определенную путаницу, но впоследствии все завершается добрым смехом.
Шведский зимний лагерь дает эстонской молодежи много знаний о жизни в таком холодном климате, о чем мы имеем мало представления, поскольку таких зим у нас не бывает. В Швеции обретаешь опыт, который невозможно получить дома. Мы также передаем полученные знания тем
это такое и не торопясь осваивали технику езды, то на следующий год уже ездили на скорости. Наверное, ни одна американская горка не создаст такое настроение, какое создает катание на лыжах за Bandvagn.
Прыжки в прорубь также заводят молодежь. Этих прыжков и ждут, и боятся. Вернее, страх испытывают те, кому раньше прыгать в прорубь не доводилось. А прыгают в прорубь для того, чтобы научить из нее выбираться в случае падения в воду
Kaitseliidu Valgeristi kujutisega sõrmus
SõjAmEESTE SõjAKATEST SõRmUSTEST
Käeoleva kirjatüki ajendiks sai möödunud aasta jõulupühade eel siinkirjutajani jõudnud uhke sõrmus, mille plaadile on kinnitatud Kaitseliidu
Valgeristi kujutis ja mis legendi kohaselt kuulus kunagisele Kaitseliidu Pärnu maleva pealikule kolonelleitnant Jaan Lugusele VR I/3.
Tekst: MEHIS BORN , Pärnumaa maleva ajaloopealik
Allikate järgi olid esimesed staatust näitavad sõrmused sõrmes sumeritel ja vanadel egiptlastel ning teadaolevalt said tänapäevased lõpusõrmused esimesena sõrme just nimelt USA West Pointi sõjaväeakadeemia lõpetajad 1835. aastal (Roman Tavast OÜ, 2023).
Ka Eesti militaarkultuuris on sõjaväeliste sümbolitega vääristatud ehete tellimine, valmistamine ja kandmine olnud alati päevakorras. Vabadussõja tandritel toimetamisest alates on meie
sõjamehed ikka soovinud rõhutada oma kuuluvust üksusesse ja saavutada suuremat ühtekuuluvustunnet ühesuguste aksessuaaride kandmisega.
Eesti ühe suurima sõrmusekollektsiooni omaniku metallikunstnik Tõnu Laugi kogus olev vanim sõrmus on sõjaväelist päritolu. See kannab aastanumbrit 1928 ja tähti VP, mis kollektsiooni omaniku sõnul tähistab sõna ’vahipataljon’ (Roman Tavast OÜ, 2023). Enamik huvilisi on näinud aegade jooksul surnupealuu ja säärekontidega sõrmuseid, mida tihti seostatakse Kuperjanovi
pataljoniga. Üsna levinud on soomusronglaste samade kujunduselementidega sõrmekaunistused. Teada on pioneeripataljoni ja õhukaitsjate sõrmused (Martin Lokk, isiklik kirjavahetus, 28.02.2023). Lisaks neile on tänaseni säilinud näiteks aviomotoristi ja Lennukooli IX (III aspirantide) lennu sõrmus 1940. aastast (Kivinuk, 2005, lk 313, 319). Tähelepanu vääribki asjaolu, et sellised ehted olid populaarsed just tehniliste erialadega seotud sõjaväelaste hulgas. Ilmselt tellisid mehed neid üldjuhul endale ise, kuid näiteks Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogus on olemas sõrmus, mis on kaitseliitlasest laskesportlasele Kaarel Kübarale kingitud.
Võib arvata, et kui vabadussõja suured võidud olid saavutatud ja esimesed aumärgid sangaritele välja jagatud, hakati otsast mõtlema ka sellele, kuidas demonstreerida väljateenitud tunnustusi kaaskondlastele ilma neid ekstra kandmata. Üheks tuntumaks sõrmuseseeriaks selles plaanis sai 1923. aastal asutatud Tartu Vabaduse Risti Ühenduse (üleriigilise ühenduse loomiseni jõuti 1928. aastal) sõrmus, mille kandmise õigus oli kõigil ühenduse tegevliikmetel ehk siis organisatsiooni kuulunud Vabadusristi kavaleridel.
Kaitseliitlasele ja laskesportlasele
Kaarel Kübarale 1937. aastal antud laskespordi auhinnasõrmus
on olnud kullast ja neil kõigil on kujutatud Vabadusristi I liigi 1 järku või II liigi 1 järku.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on sõjaväelise sümboolikaga sõrmused leidnud juba väga laia kasutust. Mingil hetkel tundus, et igas endast vähegi lugu pidavas üksuses kavandati ja telliti väeosa sõrmus ning asjaosalised on neid au ja uhkusega usinasti ka kandnud.
Nimetatud sõrmus oli kullast või hõbedast valmistatud toode, millel oli Vabadusristi kujutis ja ühenduse lipukirja „Vaba Eestile –truu surmani!“ esitähed V.E.T.S. (Pihlak jt, 2016, lk 68). Artikli autori oma silmaga nähtud sõrmused
Vabadusristi Vendade Ühenduse VR II/1 kujutisega kuldne sõrmus
JA
Artikli lõpuks tuleme tagasi kolonelleitnant Luguse Kaitseliidu Valgeristiga sõrmuse juurde ja proovime mõelda, miks mitmete kõrgete aumärkidega vääristatud sõjamees valis oma sõrmust ehtima just Kaitseliidu Valgeristi. Või sai ehk kolonelleitnant sõrmuse kingitusena ja ise seda ei otsustanudki?
Paraku tuleb tõdeda, et täpset vastust sellele ei ole täna enam kuskilt võtta ning me saame oma meeli hellitada üksnes erinevate mustritega toonastest mõttekäikudest ja sündmustest. Selge on aga see, et teenelise riigikaitsja staatuse igapäevast rõhutamist peeti maailmasõjaeelses Eestis oluliseks. Ja küllap kannustas sama suhtumine ka kunagist sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri eksponeerima sõrmuse abil Vabadusristi(de) omamist, kuigi tema tuntust arvestades polnud selleks ju tegelikult üldse vajadust ...
ALLIKAD:
• Kivinuk, A. (2005). Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918–1920. Tallinn: Aleks Kivinuk.
• Pihlak, J., Strauss, M. ja Krillo, A. (2016). Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi: Viljandi Muuseum.
• Roman Tavast OÜ. Lõpusõrmuste tegemise traditsioonist Eestis. https://romantavast. ee/lopusormused/lopusormuste-tegemise-traditsioonist-eestis (27. veebruar 2023).
Vabadusristi kujutisega sõrmust kandev sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner VR I/1 ja III/1
Kaitseliidu Pärnu maleva pealik kolonelleitnant Jaan Lugus VR I/3
KOLONELLEITNANT
jAAN LUGUS VR I/3
Jaan Lugus sündis 16. juulil 1891 Viljandimaa Viljandi kihelkonna Vana-Võidu valla Kulli talu omaniku peres. Õppis Vana-Võidu vallakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis, 1907–1911 Viljandi 4-klassilises linnakoolis, 1916 Irkutski 3. lipnikekoolis, 1926–1927 alalisväe ohvitseride kursustel.
Novembris 1912 võeti Jaan Lugus teenistusse ja määrati Nertšinski konvoisse ning jaanuaris 1913 viidi üle sama konvoi Kadaja komandosse. Jaanuaris 1914 ülendati kapraliks. Esimese maailmasõja ajal novembris 1915 määrati 30. Siberi kütipolku, kus lõpetas veebruaris 1916 õppekomando. Mais 1916 läkitati sõjakooli, mille lõpetas lipnikuna septembris 1916. Teenis septembrist 1916 nooremohvitserina 17. Siberi kütipolgu 16. roodus. Märtsis 1917 läkitati 54. Minski jalaväepolgu 3. roodu nooremohvitseriks. Juulis 1917 ülendati alamleitnandiks. Märtsist detsembrini 1917 võttis osa lahingutest Rumeenia rindel. Pälvis teenete eest Anna 3. ja 4. järgu ordeni. Seoses polgu üleminekuga Rumeenia ülemjuhatuse alla demobiliseeriti aprillis 1918 ja sõitis Eestisse.
VILJANDI MUUSEUM
Vabadussõja algul, 30. novembril 1918 võeti teenistusse Eesti rahvaväkke. Alates 23. detsembrist 1918 teenis 6. jalaväepolgu 7. roodu nooremohvitserina. 14. veebruaril 1919 sai Lätimaal Varna alevi lähistel Jangloti talu juures lahingus haavata. Aprillis 1919 viidi 3. diviisi tagavarapataljoni 1. roodu vanemohvitseriks. Juunis 1919 määrati pataljoni kohtu asjaajajaks. Novembris 1919 ülendati leitnandiks. Alates jaanuarist 1920 määrati pataljoni adjutandiks. Veebruaris 1920 ülendati alamkapteniks. 2. novembril 1921 autasustati Vabadusristi I liigi 3. järguga. Sellele lisandusid 25 000 marka, Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.
Mais 1920 viidi üle 8. jalaväepolku ning juunis 1920 määrati adjutandi kohusetäitjaks, juulis 1920 polgu adjutandiks. Alates jaanuarist 1921 nimetati 3. jalaväepolgu adjutandi abiks ja kohtu asjaajajaks, kuid läkitati 8. jalaväepolgu likvideerimiskomisjoni, kus lõpetas töö mais 1921. Juulis 1921 viidi üle 3. diviisi staabi komandandiks. Märtsis 1924 määrati diviisi õppekompanii 1. rühma ülemaks. Oli ühtlasi 3. diviisi ohvitseridekogu juhatuse ja revisjonikomisjoni ning staabi hariduse ja meelelahutuse komisjoni liige. Veebruaris 1924 nimetati senine auaste ümber kapteniks. Jaanuaris 1925 viidi 6. jalaväerügementi ja määrati 1. laskurkompanii ülema kohusetäitjaks, kuid juba veebruaris läkitati Pärnu maakonna rahvaväe ülema käsutusse Kaitseliidu organiseerimiseks.
Märtsis 1925 määrati Kaitseliidu Pärnu maleva pealikuks. Oktoobrist 1926 juunini 1927 õppis ohvitseride kursustel. Veebruaris 1930 ülendati majoriks. Pälvis teenete eest Kaitseliidu Valgeristi III klassi (1930) ja Kotkaristi III klassi (1935). Veebruaris 1938 ülendati kolonelleitnandiks. Oli Pärnu Jahimeeste Seltsi ja Vabaduse Risti Vendade Ühenduse (VRVÜ) Pärnu osakonna juhatuse liige suveni 1940. Kui Nõukogude okupatsioonivõimud Kaitseliidu likvideerisid, vabastati 28. juunil 1940 Pärnu maleva pealiku kohalt ning viidi sõjaministri käsutusse. Vabastati sõjaväeteenistusest augustis 1940.
Suvel 1940 siirdus elama isakoju Viljandi valda Kulli tallu. Suvel 1941 varjas end metsas. 1942–1944 oli Viljandis Omakaitse teenistuses. Jaanuarist 1944 VRVÜ Viljandi osakonna esimees. Elas Viljandi vallas Kulli talus ning pidas ühendust kohalike metsavendadega. Nõukogude repressiivorganid arreteerisid ta 18. mail 1946 Kulli talus. ENSV Ülem-
Lehekülg Jaan Luguse uurimistoimikust ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees
kohtu otsusega mõisteti 2. oktoobril 1946 viieks aastaks vangi. Oli Kemerovo oblasti vangilaagris. Jaan Lugus suri 12. veebruaril 1947 JužKuzbasLagis.
Jaan Lugus abiellus esimest korda 26. detsembril 1920 Pärnu Eliisabeti kirikus Ida Sillaga (1893–1929). Teist korda abiellus 29. juunil 1940 Marina Murakiniga (sünd Mikk) (1904–1977). Tema teine abikaasa Marina Murakin oli näitleja ja laulja.
ALLIKAS: Pihlak, J. (2009). Viljandi Muuseumi aastaraamat 2008. Viljandi: Viljandi Muuseum
RINGS OF WARRIORS
This article was inspired by an impressive-looking ring acquired by the writer on the eve of the Christmas holidays last year. Attached to its plate is a depiction of the Defence League’s White Cross decoration. Legend has it that the ring belonged to a onetime commander of the Defence League’s Pärnu district Lt. Col Jaan Lugus, recipient of the White Cross I/3.
By: MEHIS BORN , historian, Pärnu County regional unit of the Defence League
Sources indicate that the Sumerians and ancient Egyptians were the first cultures in which rings signified status. Today’s graduate rings were probably first bestowed on the class of 1835 at West Point (Roman Tavast OÜ, 2023). Jewellery emblazoned with military insignia has always been commissioned, designed and worn in Estonian military culture as well. Since their
exploits on the battlefield in the War of Independence, Estonian soldiers have opted to stress their affiliation to units and muster up a greater esprit de corps by wearing accessories identical to those of the other men.
The oldest ring in one of the largest Estonian ring collections, Tõnu Laug, is of military origin. It bears the year 1928 and the
Ring with the image of the Defence League Cross of Liberty
MEHIS BORN
letters “VP”, which Laug says is the abbreviation for “vahipataljon” (guard battalion) (Roman Tavast OÜ, 2023). A familiar sight is skull and crossbones rings, which are often associated with the Kuperjanov Battalion. Ring decorations with similar design elements were also used by armoured train units. We also know of combat engineers’ battalion and anti-aircraft men’s rings (Martin Lokk, personal correspondence, 28.02.2023). Also, an aviation motorist ring and ring of the ninth graduating class (3rd class of aspirants) of the Aviation School from 1940 are extant (Kivinuk, 2005, p. 313, 319). It is worth noting that these rings were popular among military personnel engaged in technical specialities. The men probably commissioned the rings for themselves, but the collection of the Estonian Sports and Olympic Museum contains a ring that was a gift to an athlete, Defence League member and marksman Kaarel Kübar.
ring given to Kaarel Kübar, a Defence League member and marksman, as an award in 1937 for sport shooting
The ring was made of gold or silver, and bore the Cross of Liberty image and the motto of the association – “Vaba Eestile – truu surmani!” abbreviated V.E.T.S. (To Free Estonia – Loyal Until Death). (Pihlak et al , 2016, p.68). The rings seen by the author of this article were gold and all depicted the Cross Liberty I/1 or II/1.
In the newly independent Republic of Estonia, rings with military insignia are in very widespread use. At some point, it seemed that all self-respecting units designed and commis-
pendence were won and medals
Most likely, after the major victories in the War of Independence were won and medals handed out to the heroes, the men wanted to show off these decorations without directly wearing the full versions. One of the best-known series of rings was the ring of the Tartu Cross of Liberty Association founded in 1923 (the national association was founded in 1928). All active members (recipients of the decoration) had the right to wear the ring.
The
Gold ring with image of the Brothers of the Cross of Liberty VR II/1
sioned a unit ring and participants have very avidly proudly worn them.
At the end of the article, we will come back to Lugus’s Defence League Cross of Liberty ring and reflect on why this highly decorated warrior chose this specific emblem for his ring. Or was it a gift to Lugus and he had no part in the decision? We must admit that there is no chance of an accurate answer anymore, and we can only entertain various theories. What is clear that emphasizing the status of national defender was considered important in pre-WWII Estonia. No doubt the same mindset was what led the commander in chief, Gen. Johan Laidoner to use the ring as a stand-in to indicate the fact that he had received multiple Crosses of Liberty. At the same time, given how famous he was, there would have been no real need…
SOURCES:
• Kivinuk, A. (2005). Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918–1920. Tallinn: Aleks Kivinuk.
• Pihlak, J., Strauss, M. and Krillo, A. (2016). Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi: Viljandi Museum.
• Roman Tavast OÜ. For information in Estonian on the tradition of crafting graduation rings in Estonia, see .https://romantavast.ee/lopusormused/lopusormuste-tegemisetraditsioonist-eestis (27 February2023).
LT. COL. jAAN LUGUS
VR I/3
Jaan Lugus was born on 16 July 1891 to the family of Kulli Farm in Vana-Võidu Municipality in Viljandi Parish, Viljandi County. He studied at Vana-Võidu municipal school, Viljandi parish school, from 1907–1911 in the four-grade town school in Viljandi, in 1916 at the 3rd Irkutsk Ensign School, in 1926–1927 at the standing army officers’ courses.
In November 1912, Lugus entered the service and assigned to the Nerchinsk convoy and in January 1913 he was transferred to the same convoy’s Kadaja unit. In January 1914, he was promoted to corporal. During WWI, in November 1915, he was assigned to the 30th Siberian rifle regiment, where he graduated from a training course February 1916. In May 1916, he was sent to military academy, where he graduated as an ensign in September 1916. Starting in September 1916, he served as a junior officer in the 16th company of the 17th Siberian rifles regiment. In March 1917, he was assigned as junior officer in the 3rd company of the 54th Minsk infantry regiment. In July 1917, he was promoted to the equivalent of 2nd lieutenant. From March to December 1917, he fought in battles on the Romanian front. He was decorated with a 3rd and 4th grade order of Anna. With the regiment transferred to the Romanian high command, he was demobilized in April 1918 and returned to Estonia.
Commander of the Defence League’s Pärnu District, Lt. Col. Jaan Lugus VR I/3
VILJANDI MUUSEUM
Commander in Chief of the EDF General Johan Laidoner wearing a ring with the image of the Cross of Liberty VR I/1 and III/1
At the start of the War of Independence, he was accepted into the service of the Estonian national forces on 30 November 1918. Starting on 23 December 1918, he served as junior officer in the 7th company of the 6th infantry regiment. On 14 February 1919, he was wounded in battle near Jangloti Farm near the borough of Varna, Latvia. In April 1919, he became senior officer of the 1st company of the 3rd Division’s reserve battalion. In June 1919, he was appointed the battalion’s tribunal clerk. He was promoted to lieutenant in November 1919. Starting in January 1920, he was appointed the battalion’s adjutant. In February 1920, he was promoted to sub-captain. On 2 November 1921, he was decorated with the Cross of Liberty I/3. It came with 25,000 marks, a War of Independence commemorative badge with a ribbon given to those wounded, and a medal commemorating the 10th anniversary of Latvian independence.
In May 1920, he was transferred to the 8th infantry regiment and in June 1920, he became deputy adjutant, and in July 1920, the regiment’s adjutant. Starting in January 1921, he was appointed assistant to the adjutant of the 3rd infantry regiment and tribunal clerk, but sent to the liquidation committee of the 8th infantry regiment, were he finished work in May 1921. In July 1921, he became commander of the staff of the 3rd Division. In March 1924; he was appointed commander of the 1st platoon of the division’s instructional company. He was also a member of the board of the 3rd Division’s officer assembly and audit committee as well as of the education and entertainment committee. In February 1924, his rank was renamed as captain. In January 1925, he was transferred to the 6th infantry regiment and became deputy commander of the 1st rifles company but as early as February he was placed at the disposal of the commander of Pärnu County national army in order to organize the Defence League.
In March 1925; he was appointed commander of the Defence League’s Pärnu malev. From October 1926 to June 1927, he studied at officers’ courses. In February 1930, he was promoted to major. He was decorated with a Defence League Cross of Liberty (1930) and Eagle’s Cross 3rd class (1935). In February1938, he was promoted to lieutenant colonel. He was member of the board of the Pärnu Hunters Association and the Pärnu chapter of the Brothers of the Cross of Liberty (VRVÜ) until summer 1940. When Soviet occupation disbanded the Defence League, he was dismissed on 28 June 1940 as commander of the Pärnu malev and placed at the disposal of the Minister of War. He was discharged from military service in August 1940.
He returned to his father’s house on Kulli Farm in Viljandi Municipality in summer 1940. He hid out in the forests in summer 1941. From 1942 to 1944, he was in the service of the home guard (Omakaitse) in Viljandi. In January 1944, he was chairman
of the Viljandi chapter of the VRVÜ. He lived on Kulli Farm in Viljandi Municipality and maintained ties with local anti-Soviet resistance fighters. He was arrested by the Soviet secret police on 18 May 1946 on the farm. He was sentenced to five years in prison by decision of the Estonian SSR Supreme Court on 2 October 1946. He served his sentence in a prison camp in Kemerovo Oblast. He died on 12 February 1947 in prison camp YuzhKuzbasLag.
Lugus married for the first time on 26 December 1920 in St. Elizabeth’s Church in Pärnu, the bride was Ida Sild (18931929). His second marriage was to marina Murakin, an actress and singer (born Mikk), the wedding was on 29 June 1940.
SOURCE: Pihlak, J. (2009). Viljandi Museum yearbook 2008. Viljandi: Viljandi Museum.
Page of Jaan Lugus’s investigation dossier in the Estonian SSR’s National Security Committee
(Roman Tavast OÜ, 2023).
из интересующихся этой темой известны печатки с изобра-
Эстонского музея спорта и Олимпийских игр есть наградная печатка стрелка Каарела Кюбара, состоявшего в Кайтселийте.
Можно полагать, что после важнейших побед в Освободительной войне, когда ее героям были вручены первые знаки отличия, некоторые из них стали задумываться о том, чтобы продемонстрировать сослуживцам заслуженное признание, не нося при этом официальные знаки отличия. Одной из самых известных подобных серий перстней-печаток стала печатка учрежденного в 1923 году Тартуского общества Креста Свободы (общереспубликанское общество было основано в 1928 году), которую имели право носить все действительные члены общества, т.е. входившие в организацию кавалеры Креста Свободы.
На этой изготовленной из золота или серебра печатке изображены Крест Свободы и аббревиатура V.E.T.S., т.е. лозунг «Vaba Eestile – truu surmani!» (Верен свободной Эстонии до самой смерти!) (Pihlak jt, 2016, стр. 68). Печатки, которые довелось видеть автору этой статьи, были золотые, с изображением Креста Свободы 1-го класса 1-й степени или 1-го класса 2-й степени.
В восстановившей независимость Эстонской Республике печатки с военной символикой обрели широкую популярность. В какой-то момент казалось, что каждая уважающая себя воинская часть разработала и заказала
VR I/3
Яан Лугус родился 16 июля 1891 года в семье владельца хутора Кулли волости Вана-Выйду Вильяндиского кихельконда. Учился в Вана-Выйдуской волостной школе и
Вильяндиском приходском училище; с 1907 по 1911 г. – в Вильяндиской городской школе; в 1916 г. закончил 3-ю Иркутскую школу прапорщиков; с 1926 по 1927 г. – курсы кадровых офицеров.
В ноябре 1912 года Яан Лугус был призван на воинскую службу и отправлен служить в Нерчинский конвой; в январе 1913 года Нерчинский конвой был передан в состав Кадаинской каторжной тюрьмы. В январе 1914 года ему было присвоено звание капрала. Во время Первой мировой войны, в ноябре 1915 года, был направлен в 30-й Сибирский стрелковый полк, где в феврале 1916 года прошел учебные курсы. В мае 1916 года был направлен в военное училище, которое окончил в сентябре 1916 года в звании
прапорщика. С сентября 1916 года служил унтер-офицером в 16-й роте 17-го Сибирского стрелкового полка. В марте 1917 года был откомандирован в 3-ю роту 54-го Минского пехотного полка на должность унтер-офицера. В июле 1917 года ему было присвоено звание подпоручика. С марта по декабрь 1917 г. принимал участие в боях на Румынском фронте. Награжден за заслуги орденом Анны 3-й и 4-й степени. В связи с переходом полка под румынское верховное командование был демобилизован в апреле 1918 года и вернулся в Эстонию.
В начале Освободительной войны, 30 ноября 1918 года, был принят на службу в Эстонскую народную армию. С 23
декабря 1918 года служил унтер-офицером 7-ой роты 6-го
пехотного полка. 14 февраля 1919 года был ранен в бою
на хуторе Янглот неподалеку от поселка Варна в Латвии. В
апреле 1919 года был переведен на должность старшего
офицера 1-й роты резервного батальона 3-й дивизии. В
июне 1919 года был назначен на должность делопроизво-
дителя трибунала батальона. В ноябре 1919 года повышен в звании до лейтенанта. С января 1920 года был назначен адъютантом батальона. В феврале 1920 года ему было присвоено звание штабс-капитана. 2 ноября 1921 года был награжден Крестом Свободы 1-й степени 3-го разряда. Награда сопровождалась единовременной выплатой 25 000 марок, выдачей памятного знака Освободительной войны с ленточкой за ранение, а также памятной медали, выпущенной к 10-летию независимости Латвии.
В мае 1920 года переведен в 8-й пехотный полк; в июне 1920 года назначен исполняющим
MARGE TASUR
vabatahtlik autor
Jõgeva vallavalitsuse kommunikatsiooni eest vastutav Marge kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab lugusid maakonnalehte Vooremaa.
INDREK JURTŠENKO
Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist
Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.
MEHIS BORN
Pärnumaa maleva ajaloopealik
Major Born on Kaitse Kodu! lugejatele tuttav peaasjalikult oma üleelamis-ja ajalooalaste artiklitega. Aga mitmekülgne mees võib kirjutada vabalt ka teistel teemadel. Lisaks kirjutamisele on tal kätt ka joonistamiseks ja pildistamiseks.
GUNNAR TEAS
Sakala maleva vabatahtlik teavituspealik
Gunnar Teas on Sakala maleva teavituspealik. Enamasti ongi teda näha kas fotoaparaadi või filmikaameraga. Aga täpselt sama tugevalt tunneb ta end kirjutades.
n-ltn (r) PEETER P. MÕTSKÜLA
KL Tallinna maleva Kalevi malevkond Peeter on advokaat, kes keskendub intellektuaalomandi ja infotehnoloogiaga seotud õigusküsimustele. Aga ta on ka kaitseliiltlane ja tubli kirjamees.
JOHAN-KRISTJAN KONOVALOV
Sakala malev
Võib öelda, et Tartu Ülikoolis ajakirjaniku kraadi omandanud Johan-Kristjan on kõige tähtsam mees Viljandi linnas. 2024. aasta kevadel valiti ta selle linna peaks.
KRISTEL KITSING
Naiskodukaitse Viru ringkonna avalike suhete erialagrupi juht
Sise- ja väliskommunikatsioon, meediasuhtlus, ürituste kajastamine – need on vaid mõned märksõnad meediaspetsialist
Kristeli ametinimetuse taga. Lisaks muidugi
Kaitse Kodu! kaasautor.
JAANIKA VAHTRA
vabatahtlik autor
Jaanika on nagu raamat, või ajakiri, mille kaante vahel peituvad nii seiklused kui ka katsumused, peategelaseks superkangelane – ema kahele imelisele pojale ning noorte arengu eest seisja.
ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
MARGE TASUR
Volunteer contributor
Marge, responsible for communication at the Jõgeva Municipality, belongs to the public relations group of the Jõgeva District. In addition, she writes stories for the county newspaper Vooremaa.
INDREK JURTŠENKO
Public relations specialist for the Regional Command North-East
A man like a multitool. Singer, educator, and cultural organizer. But not only that. Also an information specialist who equally masterfully handles both the camera and the keyboard.
MEHIS BORN
Historian, Pärnu County regional unit of the Defence League
Major Born is primarily known to “Kaitse Kodu!” readers for his survival and historical articles. However, this versatile man can also write freely on other topics. In addition to writing, he also has a knack for drawing and photography.
GUNNAR TEAS
Volunteer public relations specialist for the Sakala district
Gunnar Teas is the Information Chief of the Sakala Military Unit. Most often, he can be seen either with a camera or a film camera. However, he feels just as confident when writing.
Lieutenant Colonel (Ret.)
PEETER P. MÕTSKÜLA
Kalevi subdistrict of the Defence League’s Tallinn district
Peeter is a lawyer who focuses on legal issues related to intellectual property and information technology. He is also a member of the Defense League and a skilled writer.
JOHAN-KRISTJAN KONOVALOV
Sakala district
It can be said that Johan-Kristjan, who obtained a degree in journalism from the University of Tartu, is the most important person in Viljandi city. In the spring of 2024, he was elected as its mayor.
KRISTEL KITSING
Head of the Viru district public relations specialist group
Internal- and external communication, media relations, and event coverage - these are just a few key areas in media specialist Kristel’s job. Additionally, she is, of course, a co-author of “Kaitse Kodu!”.
JAANIKA VAHTRA
Volunteer contributor
Jaanika is like a book or a magazine, within whose covers lie adventures as well as challenges, with the protagonist being a superhero - a mother to two wonderful sons and an advocate for youth development.
ASSO PUIDET
Executive Editor of magazine Kaitse Kodu!
Можно сказать, что Йохан-Кристян, получивший степень
LEIA KAITSELIIT OmA KODUKOHAST!
VALGAMAA MALEV Telefon: 717 9449 E-post: valga@kaitseliit.ee
VÕRUMAA MALEV Telefon: 717 9349 E-post: vorumaa.korrapidaja@kaitseliit.ee
SAAREMAA MALEV Telefon: 717 9499 E-post: saaremaa@kaitseliit.ee
Telefon: 717 9249 E-post: sakala.korrapidaja@kaitseliit.ee
SAKALA MALEV
Telefon: 717 9549 E-post: parnu.korrapidaja@kaitseliit.ee
PÄRNUMAA MALEV
PÕLVA MALEV Telefon: 717 9299 E-post: polva@kaitseliit.ee
TARTU MALEV Telefon: 717 9199 E-post: tartu@kaitseliit.ee
LÄÄNE MALEV Telefon: 717 9949 E-post: laane.korrapidaja@kaitseliit.ee
RAPLA MALEV Telefon: 717 9399 E-post: korrap_rapla@kaitseliit.ee
HARJU MALEV Telefon: 717 9799 E-post: harju.korrapidaja@kaitseliit.ee
Telefon: 717 9849 E-post: korrap_tallinn@kaitseliit.ee
TALLINNA MALEV
JÕGEVA MALEV Telefon: 717 9699 E-post: jogeva.korrapidaja@kaitseliit.ee
JÄRVA MALEV Telefon: 717 9749 E-post: jarva.korrapidaja@kaitseliit.ee
VIRU MALEV Telefon: 717 9649 E-post: viru.korrapidaja@kaitseliit.ee
ALUTAGUSE MALEV Telefon: 717 9599 E-post: alutaguse.kp@kaitseliit.ee