Kaitse Kodu! nr 2 2025. a

KAITSE KODU! LINNALAHING: SIIS JA PRAEGU

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI 2/2025

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

Kaanefoto: AIGAR SOON WWW.KAITSELIIT.EE

6 SÜNDMUS

8

Parimad said pärjatud

KAITSE KODU! 100

„Kaitse Kodu!“ I aasta

10 INIMENE

Tanel Mänd, ainus saarlane, kellel ongi kodus hiidlase topis

14 ÜKSUS

16

Esimesed said võiduka lahinguga saja-aastaseks

VÄLJAÕPE

Kirde maakaitseringkond koolitas esmakordselt uusi nooremallohvitsere

18 VÄLJAÕPE

Hea jaoülem tõstab terve üksuse taset ehk Lääne maakaitseringkonna nooremallohvitseri kursus

20 VÄLJAÕPE

Linnalahing siis ja praegu

25 VÄLJAÕPE

Üksikute relvliikide ja tehniliste võitlusvahendite kasutamine tänavvõitlustes

30 VÄLJAÕPE

Kõik uus on hästi unustatud vana ehk Meie esiisade ettenägelikkus?!?

31 VÄLJAÕPE

Täpsusküttimine, eriti meie oludes 2

36 HARITUD SÕDUR

Võistlus nagu märulifilm – Euroopa parimate snaiprite mõõduvõtt Saksamaal

42 HARITUD SÕDUR

Snaipripüss: täppistööriist, kus iga detail loeb 10

Ma isegi ei mäleta, mitu korda me IED otsa sõitsime, kui palju meil lihtsalt vedas, kui palju uksi me maha jooksime jne. Alguses püüdsime viisakalt asju ajada, aga saime üsna kiirelt aru, kuhu olime sattunud.

56

Kuulipilduja NG7 võimekus ja paindlikkus teevad sellest asendamatu vahendi igas olukorras, kus on vaja kiirust, täpsust ja usaldusväärsust. Olgu tegu lahinguvälja või treeninguga, Negev NG7 ei vea oma kasutajat alt.

48 HARITUD SÕDUR

Tagasi minevikku ehk Kuidas kujutati tulevikusõda

54 MAAILMAPILK

Trump on mängus. Aga mis mängus?

56 SÕJARAUD

Negev NG7 alt ei vea

60 KUIDAS...

Mis teema selle evakuatsioonikotiga on?

62 MEDITSIIN

Kaitseliit ja liitlasväed: üheskoos meditsiini eesliinil

64 NAISKODUKAITSE

Võrumaa naiskodukaitsjad tunnevad, teavad ja oskavad!

66 NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitse Digikotkas sirutab tiibu

68 NOORED

Kaitseliidu noorte teekond ajateenistusse ja tagasi

70 AJALUGU

Elva-Tamsa lahing 24. augustil 1944, 2. osa

76 MILITAARTURISM

Varssavi ülestõusu muuseum – austusavaldus

vabale Poolale

80 FILMIARVUSTUS

Visuaalne Vietnami salv

82 RAAMATUARVUSTUS

Ekskursioon lähimineviku mõtestamise juurde

Saadi kinnitust, et kuigi mõned meie protseduurid erinevad liitlaste omadest, on lõpptulemus sama ning üle saab ka keelebarjäärist, kui mõlemal osapoolel on tugevad meditsiinilised teadmised. 62

AUTORID

KARMEN VESSELOV

Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

Karmen on visiooniga naine. Teab, mida tahab. Ja mis veel olulisem – teab, kuidas seda saavutada. Teab ka, millest kirjutada. Ja kuidas. Ikka nii, et hea oleks lugeda.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

ELISA JAKSON Naiskodukaitse arendusspetsialist

Kui Elisa midagi teeb, siis teeb ta seda ülipõhjalikult ja kompromissitu kirega. Sama kehtib ka siis, kui ta kirjutab Naiskodukaitse tegemistest.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

PARIMAD SAID PÄRJATUD

Pühapäeval, 26. jaanuaril kogunesid Tallinna Lauluväljaku klaassaalis Kaitseliidu ning selle nais- ja noorteorganisatsioonide eelmisel aastal enim silma paistnud liikmed.

Tekst: KAITSELIIT

Aasta kaitseliitlaseks valiti Gerro Avalaid

Tartu malevast. Aasta naiskodukaitsja on Aivi Murd-Murulauk Tallinna ringkonnast.

Aasta kodutütre tiitli pälvis Karina-Mirtel

Dervojed Pärnumaa ringkonnast. Aasta noorkotkas on Reimo Jürjo Sakala malevast.

Parimateks noortejuhtideks valiti kodutütarde juht

Birgit Poom Viru ringkonnast ja noorkotkaste juht

Aivar Krusta Saaremaa malevast.

Nominentidele andsid tunnustused kätte Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk, Kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Rauno Sirk, Naiskodukaitse esinaine

Airi Tooming, Kodutütarde peavanem Ave Proos ja Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm.

Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm tänas auhinnatseremoonial peetud kõnes vabatahtlikke nende panuse eest Eesti riigikaitsesse. „Siinkohal ei saa ma mainimata jätta, et iga nominendi panuse taga on pere, lähedased, sõbrad ja tööandjad, kelle toetus võimaldab neil Kaitseliidu kaudu riigikaitsesse panustada,“ ütles kindralmajor Tamm oma sõnavõtus. Ta lisas, et vabatahtlikes on kuhjaga pragmaatilist kogemust ja nutikust, mis aitab uutes olukordades kiiresti kohaneda. „See annab kindlustunde, et me saame hakkama, kui vaja,“ ütles Kaitseliidu ülem.

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100-aastaseks, mis teeb sellest ühe vanima ajakirja Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri terve 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ja kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob sellest teie ette valitud palu.

„KAITSE KODU!“ I AASTA

TERVITUS

„Kaitse Kodu!’l“ on esimene ilmumisaasta jõudnud seljataha. „Kaitse Kodu!“ esimene aasta on suurel määral olnud katseaastaks. On ju „Kaitse Kodu!“ esimene sellesarnane ajakiri Eestis, seepärast ta rada oli otsiv. Puudusid ju meil sellelaadilise ajakirjanduse jaoks väljakujunenud kindlad teed, nõuded, oli kujunemisel, missuguse ilme meie oludes peab omandama Kaitseliidu ajakiri. Kuid sellele vaatamata on „Kaitse Kodu!“ tähtsus ja mõju ta ilmumise kestes küllaltki suured meie Kaitseliidu arenemisele. Esimene tegevusaasta on annud nii mõnegi näpunäite, mis sihis tulevikus tuleb juhtida oma tööd.

Vaadates tagasi möödunud tegevusaastale näeme, et „Kaitse Kodu!“ ümber on kogunenud suur pere meie aatelisemaid kodanikke, kes meid saadavad ka meie uude ilmumisaastasse. Tarvitame siinkohal meeldivat juhust ütelda südamlikke tervitusi kõigile „Kaitse Kodu!“ lugejatele kui ka kõigile, kes on kogunud Kaitseliidu lipu alla isamaa heakäekäigu valvamiseks, ja usume, et peagi koonduvad kõik kaitseliitlased ja kõik isamaalised kodanikud lähema aja jooksul samuti ka oma häälekandja ümber ning et meie ühises töös saavutame kõik, mis meie isamaa rahuks vaja.

Soe käepigistus kõigile!

TÄNUAVALDUS

„Kaitse Kodu!“ toimetus.

Astudes käesoleva numbriga uude ilmumisaastasse täname siinkohal kõiki meie lugupeetud kaastöölisi, kes möödunud ilmumisaastal meid on toetanud oma kõrgelthinnatava kaastööga.

Tänutundega tuletame siinkohal meele ka eriti A.-s. „Eesti Paberit“, kes on annud meile paberit osalt hinnata, osalt hinnaalandusega, ja samuti ka kõiki isikuid ja asutusi, kes on ühel või teisel viisil aidanud kaasa „Kaitse Kodu!“ ilmumiseks praegusel kujul.

„Kaitse Kodu!“ toimetus.

TANEL MÄND, AINUS SAARLANE, KELLEL

ONGI KODUS HIIDLASE TOPIS*

KKohtusime vestluseks Tanel Männiga Triigi sadamas mõni hetk pärast

Hiiumaale suunduva praami väljumist. Ta on 2022. aasta novembrist alates selle sadama järelevaataja. Tanelile meeldib käia jahil, kalastada ning võtta vabas õhus ette igasuguseid muidki tegevusi.

Tekst: PIRET PAOMEES , vabatahtlik autor

uid sel korral ei plaaninud me rääkida mitte niiväga Kaitseliidu-välisest tegevusest, vaid ikka Taneli tegemistest organisatsioonis.

Tanel Mändi võib pidada üheks Saaremaa maleva raudvaraks. Ta on organisatsiooni kuulunud kogu võimaliku aja, kasvades noorkotkast Kaitseliidu tegevliikmeks. Ta on osalenud viiel missioonil ja jagab oma kogemuste pagasit Kaitseliidu õppustel.

Tanel on Kaitseliidu esikütt ning teda on aastatel 2013, 2022 ja 2023 tunnustatud maleva parima laskuri tiitliga. Nüüd on tal täita ka rühmaülema roll ning kirjutajalgi on au sellesse üksusesse kuuluda.

PILET NR 010

Kuid alustame ikka algusest. Tanel meenutab, et kotkaks sai ta vist aastal 1995 ning on kotkapileti nr 010 omanik. Nende juhendaja oli toona Meelis Kahju, kes õpetas noortele kõiki sõjamehetarkusi, kalastamist ning loomulikult ka poisse alati kõnetavat tegevust ehk laskmist.

pahandust, siis manitseti ning lahendati asjad omakeskis. Esimese laskmiskogemuse kohta meenutab Tanel: „Kui jüriööl tõotust andsime, siis sellele järgnes ka laskmine, kus automaatidest ning KP-st sai 100 m pealt õhupalle lasta. Minu esimene lask tabas, Kahju märkas seda ning järgmisi sooritusi ja viis mind Martin Kosemetsa juurde lasketrenni.“

Kõik tolleaegsed noorkotkad tahtsid Taneli mäletamist mööda kohe suureks saada – ikka selleks, et saaks Kaitseliitu astuda. „Me lammutasime ja panime kokku erinevaid relvi, mille vastu kõigil oli suur huvi, teisel nädalal jällegi õppisime topograafiat, liikumisviise, käemärke ja tutvusime lahingutehnikaga,“ toob Tanel näiteid väljaõppest.

automaadid kätte koos tosina paukpadruniga ja nii olimegi vanemate meestega õlg õla kõrval „lahingus“ − kord metsas, kord linnalahingus,“ mäletab Tanel.

Kuna ka sõjas saab nalja, ei unustatud seda õppustelgi ja vanemad mehed olid varmad noortele „õppetunde“ korraldama. Näiteks kasvatas keegi mees Karujärvel hobuseid, mistõttu vedeles kõikjal hobuste väljaheiteid. Niisiis sättisid ühes hoones kaitsepositsioone hoidnud vanemad olijad nii maja aknalaudadele kui ka kõikvõimalike muude sissepääsude ette väljaheiteid − niimoodi poisse narrides, et tulge-tulge.

Meelisest peeti väga lugu, tema arvamusega arvestati ja kui keegi tegi

Kuna enamik noorkotkaid huvitus sõjandusest, hakati otsima võimalusi osaleda kaitseliitlaste õppustel. Selleks aga pidi olema parim ning kõik eelnevalt õpitu selge. Vahel ei piisanud sellestki, sest ka koolitükid pidid tehtud olema ja poisid andsid endast parima, et Kaitseliit ja kool püsiksid tasakaalus. „Kaitseliidu õppuste kord oli karm ja see oli suur vedamine, kui sai koos vanemate meestega metsa õppustele kaasa minna. Saime meiegi

Ega noored sõjamehedki võlgu jäänud. Noorsõdurid otsustasid „veteranid“ suitsupommidega majast välja suitsetada. Vanemad mehed olid aga poistele vimkat visates unustanud, et hiljem peavad nad ise selle maja tagasi vallutama …

Jah, nagu Tanel kinnitab, oli vanemate meestega alati vahva üritustel kaasas käia, sai nalja ja oli põnev.

Kotkaste aega jäävad ka esimesed suuremad võidud laskmises. Aastatel * Tõenäoliselt kasutu, kuid siiski tõene fakt. Tuleb rõhutada, et ükski hiidlane pole seeläbi kahju kannatanud, kuid täpsema info saamiseks tasub huvilistel Taneliga veidi lähemalt tutvuda.

KADRI PAOMEES

1996–1998 toimunud Noorte Kotkaste laskevõistlustelt toodi järjest ära kolm võitu. Sellega tuli rändkarikas jäädavalt Saaremaale. Võistkonda kuulusid lisaks loo peategelasele ka Fred Vendel, Andres Medri, Tarmo Kull, Margus Metshein ja juhendaja lipnik Meelis Kahju.

SÕJAMEHE TEE

17aastasena astus Tanel vabatahtlikult ajateenistusse ning sealt viis tee teda Paldiskisse. Tema sooviks oli pääseda luurerühma, mis tundus kõige parema väljaõppega üksus Eestis. See tugev soov, mis, olgu öeldud, ka täitus, tekkis Tanelil juba enne ajateenistust, Kurkse õnnetuse aegu. Luurerühmas loodud sõprussidemed kestavad tänaseni. Kuid kaitseväeteenistuse ajal ei jäänud ka Kaitseliit kõrvale. Tööpäevad kuulusid teenistusülesannetele ning nädalavahetused vabatahtlikule tegevusele.

Alguse said ka missioonidel käimised. Tanel on olnud kaks korda Kosovos (2002–2003 ja 2006), kaks korda Iraagis (2003–2004 ja 2021) ning korra Afganistanis (2013–2014). Oma viimasele, Bagdadi missioonile ta just väga ei kiirustanud, kuid läks siiski, sest midagi jäi justkui poolikuks.

Sealsest kogemusest räägib ta nii: „Kui ma pärast iga missiooni lubasin endale, et siia ma küll tagasi ei tule, siis ESTPLA-8 missiooni kohta mõtlesin seda päriselt. Olukord, mis seal 2003–2004 valitses, oli väga keeruline. Ma isegi ei mäleta, mitu korda me IED otsa sõitsime, kui palju meil lihtsalt vedas, kui palju uksi me maha jooksime jne. Alguses püüdsime viisakalt asju ajada, aga saime üsna kiirelt aru, kuhu olime sattunud. Kaks nädalat enne kojusõitu hakati meile rääkima

ROE-st (Rules Of Engagement). Hea, et see asi jäi missiooni lõppu.

Kahjuks ei olnud sõduriõnne nooremseersant Andres Nuiamäel. Ta langes minu selja taga ja see oli valus kaotus meile kõigile. Vaatamata kõigele sellele, mida me seal läbi elasime, ka väga raskelt välja teenitud plekktopsile missiooni eest, olin siiski õnnelik, et sealt terve nahaga koju pääsesin.“

18 aastat on Tanel enda sõnul rusikas kätt sügaval taskus hoidnud, kuni sai tuusiku seda imedemaad uuesti kü-

lastada. „Tahan tänada hiidlast ja teisi asjapulki, tänu kellele sain süüdata küünla Andrese ja Arre hukkumiskohas. Pärast seda on südames rahu sees,“ märgib Tanel.

Võrreldes kahte Iraagi kogemust toob Tanel välja, et ajaga on muutunud varustus, relvastus, teadmised, meditsiin ja on ka justkui rahu maa peal, ühtegi pauku ei pidanud seekord tegema (mõni droon ja rakett ikka lendas, aga ei midagi märkimisväärset).

Ta toob näiteid, et toona vaadati ise, kuidas saab kõige paremini ülesandeid täita. Näiteks ostis ta poest Maglite’i taskulambi ja pani selle relva külge, kasutades Browningu lindi juppe. Relvakabale teibiti juudisideme pakk, mis töötas põsetoena. Praegu on aga relvadel kõikvõimalikud tuled ja viled küljes, pole vaja ise leiutada.

SÕPRUS

KOGU ELUKS

Kindlasti tuleb välja tuua tõsiasi, et esimesel Iraagi missioonil oli Taneli jaoülem hiidlane ja teisel oli hiidlane rühmaülemaks. Ning kuna aasimine käib kahe saare vahel pidevalt, on ta võimalusel alati rõhutanud, et hiidlastel on üks asi parem ja selleks on naabrid.

Oma esimese Iraagi missiooni (ESTPLA-8) kaaslastega suhtleb Tanel senini. Neil on traditsioon, et saadakse kokku kaks korda aastas. Üks kokkusaamine on langenud võitluskaaslase haual ja tema pere juures. Teine kord on suvel vähe vabamas vormis, iga aasta kellegi kodus. Sellel üritusel on pidevalt silmad märjad, ikka naerust, sest hea huumor on neil ka rasketel hetkedel alati au sees olnud.

Viimase traditsiooni algatajaks võib ka pidada Tanelit, kes esimesena sõbrad endale Saaremaale külla kutsus. Praeguseks on neil lausa oma kokkutuleku lipp, mille külge igal aastal lisandub lint kogunemiskoha maakonna ja talu nimega. Need kellel kalapüük veres, satuvad siia suurema saare peale tihedamini ja muidugi tulevad ka jahimehed ikka mitu korda hooaja jooksul hirve vaatama.

SAAB HAKKAMA. HÄSTI!

Nüüdseks on Tanelist olude sunnil saanud rühmaülem. Eelmine pealik läks tegevteenistusse ning teadagi ei saa sama isik täita kahte kohta. Kuid et

Tanelil liiga lihtne ei oleks, toimuvad pidevad muudatused ka organisatsioonis sees. Muutunud on meie rühma ülesanne ning muudatused tuleb viia iga liikmeni nii, et kõik endiselt meiega oleksid. Seega sai Tanel päris suured kingad, kuhu astuda. Kiitusena võin ütelda, et ta saab selle rolliga juba päris hästi hakkama.

Kõrvaltvaatajana näen, kuidas rühm on arenenud. Õnneks on rühmaülema eeskuju nakkav. Ta ei lase üksuse liikmetel jääda vana rasva peale puhkama, vaid utsitab osalema väljaõpetel ja õppustel, ajas kõiki langevarjuhüpetele ja laskevõistlustele ning on võimalusel ka ise alati kohal.

Näitena tema eeskujust võib tuua õppuse Kevadtorm 2024, mille ajal oli Tanel taas isaks saamas. Ta oli kuni viimase hetkeni meie juures. Selle aja jooksul tegeles ta jooksvalt õppuse olukordadega ning tegi selgeks kõik „juhul, kui’d“, kui tal on vaja plaanitust varem lahkuda.

Tanel ise räägib, et esialgu oli tal rühmaülema rollis veidi keeruline, sest ta tahtis ise igale poole oma nina toppida ja kõigele kätt külge panna. „Aga kui oma tööriistadega ära harjud ja neid usaldad, siis see vanker veereb päris kenasti,“ kiidab ta.

Kokkuvõtvalt tõdeb Tanel, et väike punt – väiksed mured ja suur punt –suured mured ning bürokraatiat on ka omajagu. Et kõik sujuks, on palju rühma õlgadel. Sellest on Tanel aru saanud, et üksi ei tee midagi, mistõttu on ta tänulik, et tal on sellised hakkajad võitlejad. „Võiks öelda, et motivatsioon on paljudel kaitseliitlastel suurem kui tegevväelastel,“ kiidab ta.

Lõpetuseks tuleb kindlasti mainida ka tõsiasja, et Taneli peres on kõik, kel vanus lubab, organisatsiooni liikmed. Elukaaslane panustab kaitseliitlasena evakuatsioonirühma ning kaks poega kuuluvad juba Noorte Kotkaste ridadesse. 2024. aasta Kevadtormi ajal sündinud poeg peab küll veel veidi ootama, et ametlikult kuhugi kuuluda, kuid küllap hakkab ta juba enne seda organisatsioonis väärikaid tegusid tegema.

Usutavasti võin rühma nimel väita, et Taneliga võib julgelt raskustele vastu minna! Üheskoos saame jagu kõikidest väljakutsetest.

ESIMESED SAID VõIDUKA LAHINGUGA SAJA-AASTASEKS

Tartu linna esimene Kaitseliidu allüksus, Tartu maleva Esimene malevkond, tähistas oktoobris 100. aastapäeva suursuguse ajaloolise näidislahinguga Toomemäel.

oktoobril kogunesid kõik huvilised Tartusse Toomemäe nõlvale von Baeri kuju juurde. Esmakordselt viidi Tartus läbi

Tekst: JAANIKA NIINEPUU , Esimese malevkonna teavituspealik võimetu. Kuna valitsusvõimude sei-

Vabadussõja-teemaline näidislahing „Tartu vabastamine 1919“ – ühelt poolt selleks, et saada elamus ajaloolistest sündmustest ning teisalt selleks, et tähistada 468pealise malevkonna, Kaitseliidu Tartu maleva Esimese malevkonna 100. aastapäeva. Sügisilma trotsides oli osalejate meeleolu ülev ja tähtsündmus sai lõpetatud malevkonna pealiku Tõnn-Siim Peedoski juhtimisel ajaloolise jalutuskäiguga Tartu Tähtvere linnaosas, kus peatuti malevkonna loomisega seotud olulistes paikades.

MITMES VAATES ESIMESED

100 aastat tagasi ehk 9. oktoobril 1924 kogunesid Tartus Laial tänaval mitmed Vabadusristi Vendade Ühenduse Tartu osakonna liikmed: Eesti Vabadussõja veteranid, kes eelnenud nädala jooksul olid salaja formeerinud seitse rühma ning saabusid nüüd

üksuse juhatuse ja rühmapealike esimesele ühisele koosolekule, et kooskõlastada järgmisi tegevusi.

Sellise omaalgatuse põhjuseks oli ärev 1924. aasta, kui Eesti Vabariigi jõustruktuurides juba teati Nõukogude Venemaa mahitatud kommunistlike gruppide olemasolust ja tegevustest. Ilmnema oli hakanud ka kommunistliku mässu oht Eestis. Nii kohalike kui

ka üle riigipiiri tulnud põrandaaluste punaste tegelaste arreteerimiste käigus selgus, et ette valmistati suuremaid rahutusi ja korrarikkumisi, mis muutis olukorra äärmiselt tõsiseks. Potentsiaalne ohjaja, vabadussõjaaegne Kaitseliit oli küll nime poolest olemas, kuid kogu organisatsioon oli korraldamata ning ülesannete täitmiseks võimetu. Kuna valitsusvõimude seisukohad olid ebaselged ning kümme kommunisti tegutsesid Riigikogus Eesti riigi vastu, tuli vastuaktsioone hakata organiseerima eraviisiliselt. Selleks otsustatigi luua uus omakaitsejõud.

Reaalse organiseerimistööga alustasid 1924. aasta oktoobri alguses Vabadusristi Vendade Ühenduse Tartu osakonna liikmed kolonel Peeter Kann ja lipnik Ernst Saar. Esimesed kaasalööjad leidsidki nad oma ühenduse võitluskaaslaste seast. Paari päeva jooksul koostati organisatsiooni loomise kava, rühmajuhtideks valiti sõjaväelise haridusega juhtivtegelased, seejärel moodustati viie- kuni seitsmemehelised salgad ning pandi

1940. aastatel represseeriti, oli siiski piisavalt neid, kes teisest maailmasõjast osa võtsid ning seejärel eluga pääsesid ja lääneriikidesse põgenesid.

Enne Eesti riigi iseseisvumise taastamist 1990 sai Kaitseliidu eelkäijaks loodud rakendusspordiselts Tarapita. Esimene Kaitseliidu üksus Tartu linnas taasloodi 24. märtsil 1990 esialgu rühmana, mis kasvas kiirelt malevkonnaks: jällegi esimeseks malevkonnaks. Lähtudes ajaloolise järjepidevuse traditsiooni jätkamise soovist ka allüksuse tasemel, saavutas Esimene malevkond Kaitseliidu ülema 2. märtsi 1995 käskkirjaga nr 41 tunnustuse, millega üksus tunnistati 1940. aastani eksisteerinud Tartu maleva Vabadusristi Vendade malevkonna õigusjärglaseks.

MITMEKÜLGNE LIIKMESKOND

paika üldjuhilt saadavate juhiste kord. Järgneva organiseerumise käigus hakati mehi kaasama ka väljastpoolt organisatsiooni, kellest ametlikult said ühenduse toetajaliikmed. Kõiki uuel eesmärgil koondunud paarisadat meest hakati nimetama Vabadusristi Vendade Ühenduse kütisalkadeks. Relvastust oldi valmis saama 2. jalaväerügemendist ja Rahvaväe ülema asutusest. Sellest organiseerumisest informeeriti ka riigivanemat ja siseministrit, kes olukorra tõsidust arvestades algatuse heaks kiitsid. Seega ei olnud formeerunud kaitseorganisatsioon enam kitsa ringkonna ettevõtmine, vaid kõrgemalt poolt tunnustatud tegevus. Oktoobrikuu teisel poolel pühendati asjasse 2. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder, kes, saades aru ettevõtmise otstarbekusest, andis ka omalt poolt suulise loa tegevust jätkata. Üsna pea algatas kindralmajor Põdder ise kaitsestruktuuri organiseerimise, tehes seda juba laiemal ühiskondlikul alusel. Tema korraldusel kutsuti Tartu organisatsioonide esindajad 23. oktoobril 1924 Tartu

raekotta koosolekule, kus otsustati ellu kutsuda omakaitseorganisatsioon Kaitseliidu nime all. Sellel koosolekul saigi rahvaalgatuslik riigikaitseline relvastatud organisatsioon esimesena Eestis taastatud, toona küll nime all Tartu Vabatahtlik Kaitseliit.

Kogu eelneva põhjal saab väita, et esimeste kaitseliitlike üksuste taasloomine Tartus tulenes Vabadusristi Vendade salkade asutamisest ja tänu sellele algatusele hoiti ära punaste mäss Tartus. Tartu Kaitseliidus moodustati neist salkadest eraldi jaoskond. 1925. aasta algul kehtestatud Kaitseliidu põhikirjaga sai üksuse liiginimeks malevkond. Selle põhiliseks sümboliks kujunes peagi Vabadusristi I liigi teenetemärgilt pärinev südamik – mustal sõõril soomustatud käsi mõõgaga. Sama aasta suvel toimunud maleva ümberkorralduste käigus sai üksus ka numbrilise paralleelnime „I malevkond“. Esimese malevkonna tegevus lõpetati Kaitseliidu üldise likvideerimise käigus 28. juunil 1940. Kuigi paljusid malevkonna liikmeid

Kaitseliidu Tartu maleva Esimeses malevkonnas on praegu 468 liiget, kes annavad väärika malevkonna hoidjatena aktiivse panuse vabatahtlikku riigikaitsesse. Kuna suur osa kaitseliitlase ajast kuulub sõjalistele harjutustele ja väljaõppele, regulaarselt võetakse osa kõikidest suuremahulistest õppustest, on tänu Kaitseliitu kuulumisele kujunenud liikmete vahel ka tugev kogukondlik side. Ülikoolilinnas on malevkonna liikmeskonnas palju tudengeid ning teisi suurelt mõtlevaid inimesi ja haritlasi. See toob kaasa erilise akadeemilise vaimu ja intellektuaalse baasi, mis peegeldub ka innovaatilises väljaõppes ja strateegilises mõtlemises.

Samuti kantakse väärikalt ajaloolist järjepidevust, mis väljendub Vabadussõja mälestussammaste ja Eesti ohvitserkonna mälestuspaikade korrastamises ja hoidmises. Nimelt on malevkond olnud Eesti ohvitserkonna tugevaks alustalaks: üle saja ohvitseri on kas otseselt malevkonna liikmed või alustanud selle kaudu oma tegevust kaitsejõududes. Esimesest malevkonnast on saanud algtuumiku mitu Tartu maleva allüksust, millest tänapäevaks on välja kujunenud omaette suure liikmeskonnaga malevkonnad.

Elagu Esimene malevkond!

KIRDE MAAKAITSERINGKOND

KOOLITAS ESMAKORDSELT UUSI

NOOREMALLOHVITSERE

Kaitseliidu Kirde ja Lääne maakaitseringkonnad viisid 2024. aastal läbi pilootprojekti, mille käigus õpetati ringkondades esmakordselt sõjaaja nooremallohvitsere.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde MKR teavitusspetsialist

Aastaid on Kaitseliidule nooremallohvitsere koolitanud Kaitseliidu kool. Kuid väljakujunenud olukorras, kus nooremallohvitsere on ringkondadesse juurde vaja aina enam ja kiiremini, tuleb ka ringkondadel ja malevatel endal aina rohkem koolitustele õlga alla panna.

Viimati koolitasid malevad ise nooremallohvitsere rohkem kui kümme aastat tagasi. Seega mõnes mõttes ajalugu küll kordub, kuid hoopis teises kuues. Üks argumente, miks seda vaja on, tuli olulise õpikoha ja kinnitusena välja Kaitseväe ja Kaitseliidu 2023. aasta üle-eestilisest õppusest Ussisõnad.

KES, KEDA, MILLE JA KELLE JAOKS NING KUIDAS KOOLITATI?

Reservväelase, sealhulgas kaitseliitlasest sõjaaja jaoülema põhiülesanne on juhtida jagu sõjaaja olukorras nii planeeritud lahingutegevuses kui ka ootamatu kontakti korral. Tulevane sõjaaja jaoülem peab oskama valmistada jagu ette taktikaliseks tegevuseks rühma koosseisus ja rühmaülema plaani alusel. Jaoülem juhib jao planeeritud taktikalist tegevust erinevates lahinguliikides rühma koosseisus, kuid peab olema suuteline lahendama tekkinud taktikalise olukorra jao drillide baasil ja ilma rühmaülema otseste juhisteta.

Kursuse akadeemilise osa panid kokku Kirde ja Lääne maakaitseringkonnad, instruktoriteks ja mentoriteks olid Kirdes 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni kogenud tegevväelased.

Nooremallohvitseride kursus algas kahe ringkonna kaitseliitlastele 5. augustil 2024, kestis kokku üle nelja kuu ja koosnes teemaplokkidest, mis viidi läbi erinevatel maastikel ja eri ilmaoludes. Kõik selleks, et panna tulevased jaoülemad korralikult proovile. Kursuse hindamisharjutus toimus novembrikuu lõpul Sirgala harjutusväljaku äärealadel.

MILLEKS OLI KURSUS KAITSELIIDU KIRDE MAAKAITSERINGKONNALE VAJALIK JA KUIDAS TEGELIKULT LÄKS?

„Nooremallohvitseride kursus, mida vedasime samaaegselt Lääne maakaitseringkonnaga, aitas meil koolitada uusi jaoülemaid sõjaaja ametikohtade täitmiseks, keda on meil väga vaja, et olla valmis püstitatud sõjaaja ülesannete täitmiseks,“ ütles Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna veebel Ott Sepp.

Reservväelasest vabatahtliku kaitseliitlase sõjaaja jaoülema väljaõppe eripäraks on sellele kuluv aeg, mida ei saa võrrelda tegevväelase ega ajateenija väljaõppeajaga.

„Kaitseliitlase aeg on talle väga oluline ressurss, sest argipäeviti käiakse tavatööl ja väljaõppel, sealhulgas toimuvad Kaitseliidus ka tasemekoolitused peamiselt nädalavahetustel. See on ka üks peamisi põhjusi, miks koostasime kursuse ajaraamistiku võimalikult kompaktse, keskendades tähelepanu n-ö põhiasjadele ehk lahingulisest seisukohast vaid kõige olulisemale,“ selgitas ringkonnaveebel Sepp.

„Läks hästi, saime uusi vajalikke kogemusi, enda ja kaasvõitlejate motivatsioon oli kursuse algusest lõpuni hea,“ lisas Alutaguse maleva lahingukompanii kapral Kalle Kuusik. „Scoutide räägitu oli meile väga heaks etaloniks erinevates drillides nagu varitsus, kaitse, rünnak jpt taktikalised tegevused. Kuna minul varasem jaojuhtimise kogemus puudus, sain kogu kursuse jooksul täiel määral rakendust. Olen kogetuga väga rahul ning soovitan igal jaovõitlejal see võimaluse korral kindlasti läbi teha.“

Nooremallohvitseride kursuslaste seas oli ka naisi, kes meestega võrdväärselt kõik ülesanded läbi tegid. „Ei olnud raske, kuigi maastik oli erinevatel nädalavahetustel mitmekesine ja ka ilm hindamisharjutuse ajal heitlik,“ ütles Viru maleva maakaitsekompanii kapral Margit Randveer. „Kavatsen õpitut kindlasti oma jaos rakendada ja soovitan kõikidele teistele naistele see kursus läbi teha.“

Lõpetuseks mõned kursuse olulised märksõnad: väljakujunenud olukord arvestades, milliseid taktikaliste tegevuste arenguid on välja toonud Ukraina sõjaga seonduv, õppus Ussisõnad jpm; kiirus ehk vajadus väljaõppega intensiivsemalt edasi liikuda kõikide üksuste lõikes ja ühtlustada väikeüksuste ülemate juhtimisoskusi maastikul; aeg on vabatahtliku kõige olulisem ressurss, mida on põhitöö ja pere kõrvalt alati napilt.

HEA JAOÜLEM TõSTAB TERVE ÜKSUSE TASET

EHK LÄÄNE

MAAKAITSERINGKONNA

NOOREMALLOHVITSERI

KURSUS

Kaitseliidu Lääne maakaitseringkond viis 2024. aastal läbi nooremallohvitseri kursuse Pärnumaa maleva võitlejatele.

Tekst: KARMEN VESSELOV , Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

Pilootkursus toimus kontsentreeritult – kolme kuu jooksul olid õppenädalavahetused üle nädala. Kuigi pinge oli suur, olid kursuse läbinud rahul, et said kiiresti asjaga mäele ning elasid selle aja „kursuse mullis“. See aitas paremini süveneda ja igal kohtumisel uue osaga kohe edasi minna, sest eelmise korra materjal pikemat meeldetuletamist ei vajanud.

Kursuse ülem, Lääne maakaitseringkonna veebel staabiveebel Ramil Sadikov kiitis omalt poolt õppureid. „Kursuslased olid kaitseliitlastele omaselt kõrgelt motiveeritud, kedagi sundima ei pidanud,“ sõnas ta.

Kuigi esialgu oli arutuse all ka kursuse jaotamine pikemale perioodile, tasus kontsentreeritus end ära. Kursuseülema sõnul oli intensiivne kava sobiv

ning suurem osa kursuslasi sai osaleda kõigil õppenädalavahetustel.

Kursus oli suunatud neile jaoülematele, kes on ametisse määratud, kuid ei ole saanud selleks väljaõpet. Sadikovi arvates on hästi ettevalmistatud jaoülem oma töös kindlasti parem kui ametikohal olev isik, kes pole väljaõpet saanud. „Hea jaoülem tõstab terve üksuse taset,“ kinnitas ta.

2024. aasta NAK oli pilootkursus, mille instruktoriteks olid reservis tegevväelased. Kui mullu toimus see Pärnumaa malevas, siis käesoleval aastal leiavad Lääne maakaitseringkonnas kursused aset ka Saaremaa ja Lääne malevas. Kursusele oodatakse eelkõige võitlejaid, kes on jaoülema või jaoülema abi ametikohal, vabadele kohtadele saavad tulla ka teised nooremallohvitseri ametikohal kaitseliitlased.

NAK ANDIS TEADMISE, MIDA TEGELIKULT TEGEMA PEAB

Kikepera malevkonna tegevliige Lennart Sünt liitus Kaitseliidu Pärnumaa malevaga 2022. aasta alguses. 2023. aastal lõpetas ta maleva sõdurioskuste kursuse ning asus pärast seda tegutsema jaoülema abina. Et aasta hiljem tuli plaanidesse NAK, oli Lennarti arvates loogiline, sest kodukandi turvalisusest tuleb hoolida. „Kui esivanemad on kodu kaitsnud, ei saa ju meie olla kehvemad,“ sõnas Lennart.

Nooremallohvitseri kursusega jäi ta väga rahule. Kuigi ta oli jaoülema abina õppustel osalenud, andis kursus parema arusaama. „Õppustel oleme neid drille läbi teinud, aga nüüd mõistsin, et päris „kodus“ ma ikkagi varem ei olnud,“ kinnitas ta lõpetamise järel. „NAKis sai teada, mida TEGELIKULT tegema peab, millele peab mõtlema ja millele rõhku

panema.“ Ettevõtjana ja ühiskonnaelus aktiivse mehena on tal kogemust mitmest valdkonnast, kuid Lennarti väitel sai ta just NAKis paremini aru, kuidas meeskonda juhtida ja ülesandeid jagada.

Kursusest on tema hinnangul kasu ka igapäevaelus. „Sain juurde otsustuskindlust, see on eluliselt vajalik oskus,“ sõnas Lennart. „Mõistsin, et mida paremad on oskused, seda lihtsam on otsuseid vastu võtta.“ Kasuks tuli ka käsu andmise harjutamine. „Mõttes võib mõnikord olla asi selge, aga kui päriselt hakata juhiseid andma, võib olukord olla keerulisem.“

Läbimõeldud käsk ja valju häälega rääkimine on tulevase nooremallohvitseri kinnitusel juhile olulised oskused.

EI JOOKSE MÖÖDA KÜLGE MAHA KA

KOGEMUSTEGA VÕITLEJAL

Korbe malevkonna tegevliige Norman Vaher kuulub Kaitseliitu üle 20 aasta.

Nende aastate jooksul ta murdnud mitmeid Sookolle ning vallutanud Ernasid ja Utriaid, samuti saavutanud kõrgeid kohti laskevõistlustelt Eestist ja piiri tagant. Aktiivse kaitseliitlasena on Norman läbinud hulga koolitusi ja tal on tegelikult kogemusi päris mitmete allüksuste ja meeskondade juhtimisel.

Temasuguse võitleja puhul võib tekkida küsimus, kas ta tõesti sai oluliselt väiksema kogemusega kaasõppurite kõrval NAKilt mingeid uusi teadmisi, kui endal nii pikk staaž ja kogemus selja taga. Normani enda vastus on, et kindlasti sai. Temale oli hea kogemus näiteks seegi, et ta sai toimetada erinevate jaokoosseisudega. „Kursuse ajal tehti vahepeal juba kokku töötanud jaod puruks, liikmeid vahetati,“ kirjeldas Norman väljaõppele lihtsate võtetega vürtsi lisavaid nüansse. „Oled oma jaoga juba harjunud, aga kui tule-

vad uued mehed, pead nendega edasi minema. Oluline on see, et ka uued inimesed hakkaksid sind aktsepteerima.“ Kursust kokku võttes sõnas Norman, et sai juurde kõvasti meelekindlust.

Kursuse instruktorite kohta jagus kogenud võitlejal samuti hulganisti kiidusõnu. „Meie rühmaülemal oli väga hea realistlik käsitlus ning tema käsud ei olnud väljamõeldised,“ ütles ta. „Saadud käsud olid loogilised ja konkreetsed, rühmaülem teadis vastase relvastust ning kirjeldas oma käsus täpselt vastase võimalikku tegevust.“

Selline suhtumine võimaldas ka õppureil oma käsuandmist paremaks lihvida. „Aja jooksul kipub käsu andmise oskus kuluma, sain seda nüüd lihvida ja õppisin hästi palju juurde,“ kinnitas Norman, kelle arvates oli lõppenud NAK üks tema elu parimaid kursusi.

LINNALAHING SIIS JA PRAEGU

1926. aasta Kaitse Kodu! 10. numbris ilmus artikkel „Üksikute relvliikide ja tehniliste võitlusvahendite kasutamine tänavvõitlustes“. Värskelt oli meeles Vabadussõda ja veel värskemalt 1924. aasta detsembrimäss – vastane on meil täna sama ja ega ta meetodidki ole palju muutnud.

Tekst: veebel REIMO REITSNIK , Tallinna malev, maakaitsepataljon, instruktor

Kasutan noppeid 1926. aasta artiklist ja lisan tänaseid mõtteid – sest vana asja tasub meeles pidada ja täiendada, kus kohane.

Kuivõrra demoraliseerivalt mõjub mõne tehnilise võitlusvahendi ootamatu ilmumine nõrga moraaliga vastase peäle, tekitas temas kabuhirmu, seda tõendab piltlikult järgmine näide: enamlaste riigipöörde ajal Moskva Suševsky-Mariinsky sõjarevolutsiooniline nõukogu asus „01ympia“ teaatris. Liikusid kuuldused junkrute pealetungist. Õhtu pimeduses sõitsid mõned oma „seltsimehed“ kergesõidu-autoga „0lympia“ ette. Neid peeti junkruteks ja autot tingimata soomusautoks. Avati tuli. Tagajärg: omadest 2 haavatut ja 1 vang.

Omade tuvastamine. Jätkuvalt on kõige lollikindlam värviline märgistus vormil ja varustusel, samuti kindlaksmääratud markeering sõidukitel. Märgistusi vahetatakse korrapäraselt – vastane hakkab hiljemalt kuu aja pärast samu märgistusi kasutama, et sind eksitada.

Eeltööna enne lahingut – proovi hankida kõige värskem ja täpsem info oma „mänguväljakust“ ja vastaspoolest ning tolle rutiinidest-drillidest, sellest saad juba kogemuse, kõhutunde või missioonianalüüsi pealt aimata vastase tegevust. Kui info on napp, kasuta oma vaatlejaid-vaatlusposte-vastuvõtugruppe ja vaatlusvõrgustikku.

Loo side oma naabritega ja lepi kokku, kuidas te omavahel suhelda saate.

Tänavvõitluste pearelvaks niihästi pealetungil kui ka kaitsel osutub püss ühes täägiga ja igasugused automaat tulirelvad. Püssidel peavad olema täägid küljes, lahingtegevuse algusest lõpuni.

Tääke võib võtta ära ainult juhustel, kui tuld avatakse redust, millal küljesolevad täägid võivad äratada vastase tähelepanu ja seega anda välja laskurite asukoha.

Tunne oma relva ja oma üksuse relvi. Hoolitse, et relvade hooldus oleks korrapärane ja kõik üksuse liikmed oskavad oma relva eest hoolt kanda, nii et see töötaks lahingu ajal. Kõik üksuse liikmed peavad oskama kasutada kõiki üksuse erialarelvi – kuulipilduja, tankitõrjerelv, granaadiheitja, käsigranaat, erinevad miinid ja laengud.

Tänapäeval lähivõitluses tääke relvale kinnitatult väga ei hoita, aga vähemalt tööriistana võiks igal sõduril oma korralik nuga küll käepärast alati olla. Kõige kehvemal juhul läheb seda vaja haavatu varustusest vabastamiseks.

Hoolikas tuleks olla aga erinevate aktiivselt kiirgavate tehniliste vidinatega, mis relva külge kinnituvad – taskulambid ja laserid. Mõtle, kas sel ülesandel on üldse vaja näiteks laserit või taskulampi just relva küljes – muudab see ju relva raskemaks ja igasugusel tehnikal on komme kõige ebasobivamal ajal end

näpu alla sättida, et sa ta märkamatult sisse lülitaks.

KÄSIGRANAADID

Mingit kindlat reeglit nende kandmise ja tarvitamise kohta anda on kaunis raske. Paljudel juhustel osutuvad nad hädatarvilisteks, näit. vastase väljalöömiseks keldritest, peidikutest jne. Kuid teiseks tuleb pidada meeles, et nende pildumisel läbi rünnatavate majade akende ja uste võivad nad märgist mööduda ja sattudes mingi takistuse vastu, tagasipõrgates saada endale hädaohtlikuks. Loomulikult oleneb see viskekaugusest; mida lähemalt see sünnib, seda suurema eduga võib neid kasutada.

Küsimuse peäle, kas suudavad harilikud käsigranaadid sissekäike üksi purustada, tuleb vastata eitavalt. Inglased toonitavad, et harilik Mills'i käsigranaat ukse alla pandult lõhkedes viimast seevõrra ei purusta, et sealt ei võiks läbi pääseda. Selleks otstarbeks peavad olema eriti konstrueeritud suurema fugaastegevusega granaadid. Suure fugaastegevusega granaadid peale lõhkejõu mõjuvad veel moraalselt.

Granaate kulub palju. Ka kaitses, kui sul on enda lahinguplaan läbi mõeldud ja vastase kanaliseerimine töötab. Rünnakul punkreid, kaevikuid, hooneid või varemeid puhastades kulub käsigranaate alati tahes-tahtmata rohkem, kui neid kaasas on. Mõtle hoolikalt enne granaadi kasutamist, kas saaks

kuidagi muud moodi, ja kasuta granaati viimase toimiva lahendusena.

Püssigranaat mille laskekaugus 400–500 sammu, annab häid võimalusi üksikute kindlustatud osade ründamiseks, kui kuulipildujal tule tõttu neile lähenemine on raske. Neid võib lasta vastase peale üle lahtiste kohtade, platside, kus läheneda üle lageda raske, samuti ka üksikute ehituste ründamisel. Püssigranaate võib hea eduga kasutada barrikaadide ja kaevikute vastu kas otsekohe tulistamisega või tiibtulega üle nurgapealsete ehituste.

Püssigranaate asendavad meil 40 mm rauaalused ja eraldiseisvad granaadiheitjad. Väga väärt vahendid just kindlustunud vastase või barrikaadide vastu. Kaitsva üksusena sooviks vaid automaatgranaadiheitjat, sellega katab ära laskekaugused ca 1500 meetrini. Rauaalune granaadiheitja kasutab natuke lahjemat granaati ja võib eriti kaitses jääda ulatuselt väheks.

KAHURVÄGI JA LÄHEDAMAA TULIRELVAD

Mis puutub kahurväesse, siis on tema tabavus tänavvõitluse oludes elava jõu vastu õige väike, välja arvatud kartetshtegevus.

Kuid selle vastu võib kahurväge eduga kasutadai igasuguste liikumatude märkide tulistamisel, nagu: ehitused ja majad linnas. On olnud palju juhtumisi, kus kahurväge hea eduga tänavvõitlustes

kasutati, sundides vastast jätma maha oma kindlustatud kohti.

Enamlaste riigipöörde ajal Moskvas 1917. a. kindlustasid endid junkrud Kremlis ja avaldasid visa vastupanu enamlastele seni, kuni viimased tegevusse panid kerge kahurväe ja pommipildujad, millega sunniti vaikima junkrute kuulipildujad.

Lähedamaa tulirelvu – pommi- ja miinipildujaid – võib edukalt kasutada tänavavõitlustes ja neid tuleb isegi eelistada kahurväele. Pommipildujad peaasjalikult hävitavad elavat jõudu, kuna miinipildujad head on igasuguste takistuste, ehituste ja kuulipildujate pesade purustamiseks. Neid on kerge nihutada edasi ja nad ei ole nii nähtavad kui kahurid.

Meie vastase suurtüki- ja pommituslennuvägi on tänaseks arenenud väga efektiivseks. Efektiivsuse saavutavad nad sageli kvantiteediga, see tähendab,

et nad „pommitavad segi“ kõik hooned, kus nad arvavad meid peitunud olevat.

Hooned kaitsevad küll, kui nad on eelnevalt seestpoolt toestatud ja liikumisteede ning positsioonidega ette valmistatud. Keskmine viiekordne maja muudetakse rusuhunnikuks, sest see lihtsalt on venelase taktika.

Uusarenduste majakarpe võiks kaitses kindlasti vältida, sest nende kaitsetegur kaud- või otsetule vastu on nullilähedane, vaatluse eest vast varjavad. Paari-kolmekorruseline kivimaja, võimalusel keldriga, on hoonena kaitsepositsiooniks parim, kuigi ka kindlustatult ei pea ta lõputult vastase kaudtulele vastu.

Eemaldumisteed peavad hoonesse pääsemiseks olema varjatud, kasvõi jooksukraavidena. Väldi hoonete vahel liikumist maapinnal – vastase miinipildujad ja automaatgranaadiheitjad muudavad selle liiga ohtlikuks.

SOOMUSAUTOD, TANKID JA SOOMUSRONGID

Soomusautod ja tankid kui edasiliikuva jalgväe vahetud saatjad omavad suure tähtsuse tänawõitlustes. Soomusautod oma kiire liikumise ja tule mõjuga võivad edukalt tegutseda seal, kus neid kõige vähem oodatakse, ja vapustada vastast moraalselt. Soomusautode puudumisel võib neid ise improviseeritult valmistada lihtsatest veoautodest, vooderdades neid terasplaatidega või liivakottidega.

Tanke linnatänavatele esimese asjana ei saadeta, pigem annavad nad tuletoetust kaugemalt ja suruvad maha kaitsjaid, et kergemad soomusmasinad ja ründav jalavägi jõuaks hooneteni.

Kui olukord lubab, siis tasub võimalikud vastase soomustehnika liikumisteed eelnevalt mineerida. Enda tankitõrjerelvastus tuleb alati paigutada arvestusega, et neil oleks mitu head laskepositsiooni – pärast TT-relva lasku peab meeskond selle positsiooni vähemalt mõneks ajaks maha jätma ja liikuma järgmisele positsioonile.

C-90 ja CG kasutamisel on vahemaad väikesed, nii et nende relvade kasutamine võiks toimuda võimalikult efektiivselt. Javelini ja Spike SRi olemasolul kasuta neid maksimaalselt, aga mitte enda üksuse positsioonilt.

KEEMILISTE

JA MÜRGILISTE AINETE TARVITAMINE TÄNAVA VÕITLUSTES

1. dets. sündmused tõestasid meile, et III internatsionaali palgalised agendid ei vali abinõusid oma eesmärgi saavutamiseks. Neid ei seo mingisugune moraal ega ei kohuta neid mingisugune julmus. Püütakse alati mõjuda moraalselt üllatavalt.

1. dets. tarvitati nende poolt, nagu eelpool tähendatud, eriti selleks otstarbeks konstrueeritud käsigranaate, mis olid valmistatud sõdurite veepudelitest ja suure fugaastegevusega. Samuti tehti katseid bensiinipudelite pildumisega eluasemetesse ja meie ei või kindlad olla, et tulevikus mingit muud üllatust ei pakuta, sest haiglane kommunistlik aju armastab haududa, sepitseda. Kuid meie peame olema valmis kõige vastu ja isegi kõige halvema vastu. Millised oleksid keemiliste ainete tarvitamise võimalused kodusõjas?

Lühike vastus – jah, venelane kasutab gaasi. Enamjaolt meile tundmatut segu, nii et „lahjast“ pisargaasist ei ole juttu. Gaasimaski olemasolu, kiire kasutamise oskus ja korralikud filtrid on kohustuslik. Kui võimalik, siis kasuta ise samuti gaasi vastase vastu – ründajal on gaasimaskiga rünnates väga palju raskem, kui nad üleüldse jätkavad gaasipilvest läbitungimist.

Suitsugranaat on sinu sõber. Kasuta seda enda liikumise varjamiseks, vastase pimestamiseks hoones, petteks.

RAKMED

Mingisugust kandamit endaga tänavvõitluses kaasas kanda ei või. Seda mitte üksi liigse raskuse suhtes, vaid peaasjalikult tema kuju ja suuruse pärast, mis

takistab liikumist, läbipääsu kitsastest kohtadest, ustest, akendest.

Veega varustamine linnas raskusi ei tee ja seega veepudeli kandmine on asjata. Kuid selle juures on tarvis pidada meeles kaevurriistade tähtsust, mida tuleb kanda kaasas. Kui just labidas iga kord tarvilik pole, siis kirves on riistaks, mis alati asestamatu.

Rakmed, vestid, plaadikandjad, vahet ei ole – kasutad seda, mida kasutad, aga oska seda kasutada. Tunne oma varustust ja selle paigutust. Üleliigset kraami enda külge riputada ei ole samuti mõtet – suureneb kaal ja kohmakus. Meditsiinivarustus paiguta vähemalt jaosiseselt nii, et kõik teavad, kus teiste žgutid-sidemed jm asuvad.

Meditsiinivarustusest – igal sõduril peab olema enda esmaabikomplekt, milles on vähemalt side ja žgutt. Žguttide koguse soovitus on tänapäeval 5 –üks igale jäsemele ja üks varuks.

Vesi – alati vajalik ja kui kasutadki veepõit (camelbacki), siis hoolitse, et kaasas oleks ka täidetud veepudel. Kasvõi silmade loputamiseks, seda põiest ei tee.

Kiiver – pigem klassikaline, mitte kõr-

Näiteid elumajade hävitamisest Ukrainas. Selles hoones polnud küll positsioone, kuid see annab ettekujutuse, mida KAB500 pommid viiekordse kivimajaga teha võivad

ge lõikega „high-cut“. Väga praktilisel põhjusel – enamik vigastusi tuleb kildudest, olgu mürsukillud või kivikillud, ning madala lõikega kiiver katab ära väga õrna kukla- ja kõrvade piirkonna. Pähe kukub linnalahingus kive samuti kogu aeg, lisaks lööd igasugustest avaustest läbi roomates kindlasti kiivriga vastu kivinukki.

Kuuli- või killuvest – kindlasti võimalikult palju ülakeha pehmeid kudesid kattev, aga ennast üle koormata ka ei tasu. Kilde lendab palju, nii et ainult plaadikandjast jääb väheks – kombineeri see kerge killu- või kuulivestiga.

Salved-granaadid-nuga – ole kogu aeg kursis, kus on sul järgmine laetud salv, kus on sul lahtine moon, kus on granaadid, kus on nuga, ja ole valmis neid igal hetkel haarama.

Kõik vesti küljes versus patrullkott –kogu vajalikku varustust enda vesti külge riputades muutud suureks ja aeglaseks ka siis, kui oled vaid 50kilone nääpsuke. Pigem mõtle, kas lahtine moon, vesi jms võiks paikneda patrullkotis, mille saad iga hetk maha visata ja kasvõi relvatoena kasutada. Enda külge võib olla kõige mõistlikum kinnitada meditsiinivarustus, laskemoon, granaadid.

ÜKSIKUTE RELVLIIKIDE

TJA TEHNILISTE

VõITLUSVAHENDITE KASUTAMINE TÄNAVVõITLUSTES

Võitlus hoonestatud alal on midagi muud kui lahingud avatud maastikul. Lahingud linnatänavatel loovad võimalused ning seavad takistused, millega tuleb edu saavutamiseks arvestada. Ajakiri Kaitse Kodu! võttis sellest kirjutada juba 1926. aastal. Nüüd, ajakirja juubeliaastal, taasavaldame selle artikli.

Tekst: KAITSE KODU! 1926/10

änavvõitlustes tuleb panna erilist rõhku hulgaliste tehniliste abinõude tarvitamisele, sest neil on lahingus mitte üksi ettevalmistav, vaid ka otsustav tähtsus. Kuivõrra demoraliseerivalt mõjub mõne tehnilise võitlusvahendi ootamatu ilmumine nõrga moraaliga vastase peale, tekitas temas kabuhirmu, seda tõendab piltlikult järgmine näide: enamlaste riigipöörde ajal Moskva Suševsky-Mariinsky sõjarevolutsiooniline nõukogu asus „Olympia“ teaatris. Liikusid kuuldused junkrute pealetungist. Õhtu pimeduses sõitsid mõned oma „seltsimehed“ kergesõidu-autoga „Olympia“ ette. Neid peeti junkruteks ja autot tingimata soomusautoks. Avati tuli. Tagajärg: omadest 2 haavatut ja 1 vang.

Tänavvõitluste pearelvaks niihästi pealetungil kui ka kaitsel osutub püss ühes täägiga ja igasugused automaat tulirelvad. Püssidel peavad olema täägid küljes, lahingtegevuse algusest lõpuni. Tääke võib võtta ära ainult juhustel, kui tuld avatakse redust, millal küljesolevad täägid võivad äratada vastase tähelepanu ja seega anda välja laskurite asukoha.

KÄSIGRANAADID.

Mingit kindlat reeglit nende kandmise ja tarvitamise kohta anda on kaunis raske. Paljudel juhustel osutuvad nad hädatarvilisteks, näit. vastase väljalöömiseks keldritest,

peidikutest jne. Kuid teiseks tuleb pidada meeles, et nende pildumisel läbi rünnatavate majade akende ja uste võivad nad märgist mööduda ja sattudes mingi takistuse vastu, tagasipõrgates saada endale hädaohtlikuks.

Loomulikult oleneb see viskekaugusest; mida lähemalt see sünnib, seda suurema eduga võib neid kasutada.

Küsimuse peale, kas suudavad harilikud käsigranaadid sissekäike üksi purustada, tuleb vastata eitavalt. Inglased toonitavad, et harilik Mills'i käsigranaat ukse alla pandult lõhkedes viimast seevõrra ei purusta, et sealt ei võiks läbi pääseda. Selleks otstarbeks peavad olema eriti konstrueeritud suurema fugaastegevusega granaadid. Suure fugaastegevusega granaadid peale lõhkejõu mõjuvad veel moraalselt.

1. detsembri mässukatsel Tallinnas tarvitasid kommunistid suure lõhkejõuga granaate, mis olid konstrueeritud harilikkudest metallveepudelitest.

PÜSSIGRANAADID.

Püssigranaat, mille laskekaugus 400–500 sammu, annab häid võimalusi üksikute kindlustatud osade ründamiseks, kui kuulipildujal tule tõttu neile lähenemine on raske. Neid võib lasta vastase peale üle lahtiste kohtade, platside, kus lähene-

mine üle lageda raske, samuti ka üksikute ehituste ründamisel. Püssigranaate võib hea eduga kasutada barrikaadide ja kaevikute vastu kas otsekohe tulistamisega või tiibtulega üle nurgapealsete ehituste.

KAHURVÄGI JA LÄHEDAMAA TULIRELVAD. Mis puutub kahurväesse, siis on tema tabavus tänavvõitluse oludes elava jõu vastu õige väike, välja arvatud kartetshtegevus. Kuid selle vastu võib kahurväge eduga kasutada igasuguste liikumatude märkide tulistamisel, nagu: ehitused ja majad linnas.

On olnud palju juhtumisi, kus kahurväge hea eduga tänavvõitlustes kasutati, sundides vastast jätma maha oma kindlustatud kohti.

Enamlaste riigipöörde ajal Moskvas 1917. a. kindlustasid endid junkrud Kremlis ja avaldasid visa vastupanu enamlastele seni, kuni viimased tegevusse panid kerge kahurväe ja pommipildujad, millega sunniti vaikima junkrute kuulipildujad.

Lähedamaa tulirelvu — pommi- ja miinipildujaid — võib edukalt kasutada tänavvõitlustes ja neid tuleb isegi eelistada kahurväele. Pommipildujad peaasjalikult hävitavad elavat jõudu, kuna miinipildujad head on igasuguste takistuste, ehituste ja kuulipildujate pesade purustamiseks.

Neid on kerge nihutada edasi ja nad ei ole nii nähtavad kui kahurid. Järgmine juhus iseloomustab, selgitab kõige paremini nende kasutamist ühenduses lennuväega. 6. märtsil 1919. a. oli Berliinis Aleksandri plats peatoetuspunktiks mässajatele. Spartaklased tungisid maa-alust raudteed kaudu ja läbi tunneli Aleksandri platsile. Maa-aluseid käike mööda tõid nad ka 2 10-sm. kahurit kohale, asetasid need tunneli sissekäigu juure ja avasid tule Aleksandri platsile. Peale selle spartaklased kindlustasid endid kooliõpetajate ühingu majas, Brawn'i kohvikus, Tietz'i kaubamajas ja võõrastemajas Aleksandri platsil.

Pealetungijate osade peamiseks ülesandeks oli spartaklaste positsiooni hävitamine tunneli väljakäigu juures. Werderi turult võeti Aleksandri plats raske miinipildujate tule alla, mis sünnitasid 6–7 mtr. sügavused augud (lehtrid). Miinid läbistasid maa-aluse raudtee tunneli peal oleva tänava mullakorra ja sünnitasid spartaklastele suuri kaotusi.

Nagu harilikult, nii sai ka siin nende miinide tegevuse moraalne mõju otsustavaks. Spartaklased jätsid paanikas maha oma tugiku ja taganesid Münzstrasse sihis. Kooliõpetajate ühingu maja ja Brawn'i kohviku kommunistlik meeskond avaldas veel energilist vastupanu.

Et oli võimatu tegutseda kahurväega nende majade vastu, külvati nad miinidega üle. Ka siin oli miinide tegevusel ülisuur mõju. Ellujäänud mässajad jätsid kiiresti maja maha ja sattusid valitsuse vägede kätte. Kaks tabamist miinidega Tietz'i kaubamajja purustasid sealasuva kuulipilduja.

Tänavvõitlustes kahurvägi, isegi raske kahurvägi, tulistab põhimõtteliselt otsekohe laskmisega lahtistelt seisukohtadelt.

Haubitsate tarvitamisel tuleb neid vähemalt 2500 mtr. kaugusele märgist asetada, vastasel korral on mürskude langenurk liig väike. Kahurvägi, samuti ka kõik lähedamaa tulirelvad, peavad tänavvõitluses vahetpidamata manövreerima – vastasel korral võib neid vaenlane kergesti hävitada.

SOOMUSAUTOD, TANKID JA SOOMUSRONGID. Soomusautod ja tankid kui edasiliikuva jalgväe vahetud saatjad omavad suure tähtsuse tänavvõitlustes. Soomusautod oma kiire liikumise ja tule mõjuga võivad edukalt tegutseda seal, kus neid kõige vähem oodatakse, ja vapustada vastast moraalselt. Soomusautode puudumisel võib neid ise improviseeritult valmistada lihtsatest veoautodest, vooderdades neid terasplaatidega või liivakottidega.

RATSAVÄGI.

Ratsavägi kui väeliik, mis nõuab laia ja lagedat maastikku tegutsemiseks, on raskesti kasutatav tänavvõitlustes. Linna kitsad tänavad paraliseerivad ratsaväe tegevust. Tänavvõitluses ratsavägi ei suuda kasutada varjendeid sel määral kui jalgvägi ja on hästi tabatav kõigile relvadele, iseäranis akendest ja igasugustest laskepiludest.

Jalgväe tule vastu võivad ratsanikud tegutseda ainult jalastatult ja kaotavad seega ratsaväe omadused. Takistused, nagu barrikaadid ja isegi kõige lihtsamad traattõkked, on neile läbipääsmatud. Laskmisel hirmuvad hobused ja samuti mõni käsigranaat võib sünnitada nende seas enam segadust kui kahju.

Ratsavägi võib tegutseda ainult väljaspool linna ja linna servadel. Tema peamiseks ülesandeks jääb linna isoleerimine muust ümbruskonnast, võttes enda alla kui mitte kõik, siis vähemalt tähtsamad ühendusteed, et sulgeda juurevoolu linna ja väljapääsu sealt.

Sarnane ülesanne on ainult võimalik ratsaväel, andes temale juure väiksemaid jalgväe osi. Soovitavamad selleks on jalgratturite osad. Osa ratsaväge, mis jääb vanema juhi käsutusse, võib kasutada mitmesugusteks eriülesanneteks, nagu: üksikute kaugemate esemete, punktide enda alla võtmiseks ja sideteenistuseks.

LENNUVÄGI.

Tankid – kerge ja raske tüüp – on suureks abiks jalaväele tänavvõitlustes. Igasugused takistused nagu barrikaadid, traattõkked ja kaevikud hävitatakse nende poolt kergesti. Nende peaülesandeks jalgväega koostöötamisel on takistuste võitmine ja ründavate osade kate.

Pealetungivat osa võib isegi toimetada kohale tankis kuni rünnaku objektini (kui suure tüübiline tank) või ta liigub lähedal tema taga, kasutades tanki kui kilpi enda ja vastase vahel. Kahurid või kuulipildujad (oleneb tanki tüübist) peavad suruma maha vastase tule seni, kuni ründav osa tungib majja.

Mõnedel juhustel on võimalik ka veel edaspidine toetus, tehes läbikäike väeosadele. Soomusautode ja tankide eduka tarvitamise peatingimuseks on nende ootamatu ja hoogus ilmumine ja kadumine. Võitluseks tankide ja soomusautodega, peale tugeva lõhkejõuga käsigranaatide, maasse-peidetud fugaaside ja varjatud kraavide, võib kasutada veel miini- ja pommipildujaid. Võitluseks nendega on tarvis ainult hoida alal külma verd ja rahu.

Ka soomusrongide tegevuse mõju tänavvõitluse käigule ei või jätta nimetamata. Soomusrongid, osavalt kasutatud mitmesugustel ringraudteeliinidel, võivad tegutseda kui liikuvad patareid, kiiresti muutes oma asukohta ja tulistades mitmes suunas kõige enam vastupanu avaldavaid linnaosi. Tänavraudtee elektri- või mootorvagunid võivad ka suurt kasu tänavsoomusrongidena tuua, kui neid kasutada, asetades neisse kahureid ja kuulipildujaid.

Osavasti kasutatult ja madalale laskuv lennuvägi võib tänavvõitluste kriitilistel silmapilkudel tuua suurt kasu pommipildumisega ja kuulipildujate tulega. Peale selle on temal suur moraalne mõju.

Lennuväe abistuse peale tänavalahingutes võib jalgvägi loota nii palju, kuivõrra läheb korda teha õhuluuret. Piiratud vaatlusvõimalused linna majade tõttu, milledes vastane hoiab oma varusid, ja samuti raskus eraldada oma väeosasid vastastest, loovad suured raskused pealetungiva jalgväe edukaiks abistuseks õhust.

Pealetungi alguseni võib lennuväge kasutada õhu ülesvõtete tegemiseks ja vastase tugikute pommitamiseks, kuid kallaletungi ajal tuleb madalalt lendavatel lennukitel pidada tihedat sidet jalgväega varem kokkulepitud kava ja signaalide abil, mis võimaldaks alati määrata kindlaks jalgväe asukohta või teatud esemeni jõudmist.

Sarnastel juhustel on tarvilik iseäranis alaline ja kindel side jalgväe ja lennuväe vahel, et jalgvägi võiks tarvilisel momendil taandudes võimaldada lennuväele pommipildumist platsidele, ehitustele jne.

Kujukaks näiteks lennuväe tarvitamisest võib olla ülaltoodud Aleksandri platsi kaitse spartaklaste poolt 6. märtsil 1919. a. Berliinis. Selles lahingus lendurid nagu väljasõja oludes otsisid mässajate kuulipildujaid ja hävitasid neid võimaluse korral.

Seda ülesannet täitsid Lütwitz'i korpuse kolm lahinglennukit. Lennukid lennates 50 mtr. kõrgusel maapinnalt, tegid

kindlaks kuulipildujate asukohad Münzi ja Landsbergi tänavate majade katustel. Lennukid ründasid eduga kuulipildujaid ja sundisid neid vaikima. Aleksandri platsi kohal sattusid lennukid mässajate merediviisi automaatkahurite ägeda tule alla, mille juures üks lennuk mitmest kohast läbi lasti.

Püha Georgi kiriku juures üks lennuk tegi kindlaks kahuri asukoha, mis oli nii hästi asetatud, et teda kuulipildujast võimatu oli tulistada. Ühest keskmise kaliibrilisest pommist jätkus, et kahurit ühes meeskonnaga teha võitlusvõimetuks.

TULEPILDUJAD (LEEGIPILDUJAD) JA SÜÜTEPOMMID.

Tänavvõitluses võib kasutada ka tulepildujaid ja süütepomme, süüdates põlema maju ja ehitusi, kus asuvad vastase vastupanupesad. Kuid selle juures tuleb pidada silmas, et see alati on seotud teatud hädaohuga, sest tekkinud tulekahju võib laguneda laiali ja saada hädaohtlikuks endale.

Missugusel ulatusel ja kus kohal võib kasutada tulepildujaid ja süütepomme, määrab kindlaks iga kord kõrgem juhatus vastavalt olukorrale. Eduga võib neid kasutada üksikute, tugevat vastupanu avaldavate ehituste vastu, kus ei ole lähedal teisi hooneid. Näitena võiks vast olla üksiku ehituse vallutamise püüe Irus 1924. a., kus kommunistid Alliksoo ja Sommerling avaldasid vastupanu.

Lage maastik maja ümbruses ei võimaldanud küllalt läheneda. Tuleandmine majast kestis. Parimaks abinõuks arvati hoone põlema panemist ja politsei oli sunnitud katset tegema „tiku ja bensiinipudeliga“. Tulepilduja kasutamine oleks annud häid tagajärgi.

KEEMILISTE JA MÜRGILISTE AINETE TARVITAMINE

TÄNAVVÕITLUSTES.

1. dets. sündmused tõestasid meile, et III internatsionaali palgalised agendid ei vali abinõusid oma eesmärgi saavutamiseks. Neid ei seo mingisugune moraal ega ei kohuta neid mingisugune julmus. Püütakse alati mõjuda moraalselt üllatavalt.

1. dets. tarvitati nende poolt, nagu eelpool tähendatud, eriti selleks otstarbeks konstrueeritud käsigranaate, mis olid valmistatud sõdurite veepudelitest ja suure fugaastegevusega. Samuti tehti katseid bensiinipudelite pildumisega eluasemetesse ja meie ei või kindlad olla, et tulevikus mingit muud üllatust ei pakuta, sest haiglane kommunistlik aju armastab haududa, sepitseda.

Kuid meie peame olema valmis kõige vastu ja isegi kõige halvema vastu. Millised oleksid keemiliste ainete tarvitamise võimalused kodusõjas? Selle peale on õige raske vastata, kuid siiski võib võtta vaatluse alla mõned tarvitusviisid.

Jättes kõrvale igasuguste mürgiliste ainete pildumise lennukitelt vaatame, millised tegutsemise võimalused on maa peal.

Kõigepealt mürgine gaas. Kas võib siin juttu olla gaasilainetest või gaasi puhumisest? Vaevalt küll, sest gaasipuhumine nõuab pikki eeltöid, mis mitmesuguste raskustega seotud ja on leidnud tarvitamist peaasjaliselt positsioonisõja oludes, kus vastased maasse kaevunud asuvad üksteise vastu.

Vaevalt on loota, et kodusõja oludes, kus esikohal ootamatuse printsiip, oleks võimalik mingisuguste gaasiballoonide kohaletoimetamine. Teiseks raskeks küsimuseks on tuule suun, mis aga kunagi ei ole püsiv eriti linnatänavatel. Gaasilaine võib saada ka väga kardetavaks tema tarvitajatele!

Juhustel, kui kodusõja oludes tegutseb kahurvägi, võib gaasimürske kasutada väga hea eduga, sest mürsk on sõnakuulelik ja teda võib saata soovitud suunas ja soovitud kohta. Siin annab gaasimürski tarvitamine suuri tagajärgi, külvates üle tähtsamaid vastupanukohti gaasiga, neid sundides allaandmisele.

Tarvitajale endale on see täitsa hädaohuta. Kuid peamiseks abinõuks, mida heade tagajärgedega tänavvõitlustes võib kasutada, on igasugused keemilised püssi- ja käsigranaadid. Püssigranaat, mille laskekaugus 490—500 sammu, annab häid võimalusi üksikute end kindlustanud osade ründamiseks, kui neile lähenemine kuulipilduja tule tõttu raske. Selleks tuleb külvata üle vastase vastupanukoht keemiliste püssigranaatidega.

Tarvitada võib siin pisaraid esile kutsuvaid ja lämmastavaid granaate. Iseäranis hea on vosvorgranaadi tarvitamine, sest tema annab palju suitsu ja on suure moraalse mõjuga. Oletame ka, et vastasel on gaasimaskid, kuid siiski nõuab

nende ettepanemine 20–25 sek. aega ja selle aja jooksul võib läheneda kuni 80–100 sammu.

Samuti võib kasutada edukalt keemilisi käsigranaate. Näit. vastane on end kindlustanud kuskil majas või keldris, kust teda raske ajada välja, — siin võib tarvitada mürkgaasi seesolejate surmamiseks.

Eneste pealetungi varjamiseks on võimalik moodustada suitsukatte vastase ja oma osade vahel. Selleks on kasulikud suitsu käsigranaadid.

Keemiliste ainete kasutamiseks tänavvõitlustes on üldse palju võimalusi, kuid on vajalik tunda nende omadusi, vastasel korral on neist vähe kasu, ollakse abitud nende vastu ja lihtsa suitsupommi tarvitamine vastase poolt hüüdega „gaas“ võib tekitada kabuhirmu.

RELVASTUS JA RAKMED.

Tänavvõitluse küsimuste selgitamisel on tarvilik ka lühidalt valgustada sellega lähedalt seotud relvastuse ja rakmete küsimust.

Selle juures tuleb pidada silmas, et see küsimus just noorema juhi seisukohast nõuab valgustust, sest tema peal lasub alati kõige raskem ülesanne tänavvõitlustes.

Tähtis on, et sõdur tänavlahingust osavõtmisel ei oleks üle koormatud rakmetega. Tema peab olema kiire ja osav liikumistel, peab suutma pääseda ühest avausest või uksest teise, roomama üle tänava või tarbekorral ka ronima mööda seina üles.

RAKMED.

Mingisugust kandamit endaga tänavvõitluses kaasas kanda ei või. Seda mitte üksi liigse raskuse suhtes, vaid peaasjalikult tema kuju ja suuruse pärast, mis takistab liikumist, läbipääsu kitsastest kohtadest, ustest, akendest.

Veega varustamine linnas raskusi ei tee ja seega veepudeli kandmine on asjata. Kuid selle juures on tarvis pidada meeles kaevurriistade tähtsust, mida tuleb kanda kaasas. Kui just labidas iga kord tarvilik pole, siis kirves on riistaks, mis alati asestamatu.

Mis puutub gaasimaskidesse (respiraatorid), siis peab tähendama, et väeosad peavad harjunud olema lugema neid iga üksiku võitleja lahutamatuks osaks. Peale selle pakuvad nad suurt abi juhustel, kui väeosadel tuleb minna põlevatesse majadesse. Peakattest oleks soovitavamad metallkasked, mis suurel määral kaitsevad pead kuulide, ehituste riismete ja igasugu allakukkuva prahi (krohv, kivid) eest.

KõIK UUS ON HÄSTI UNUSTATUD VANA

EHK MEIE ESIISADE

ETTENÄGELIKKUS?!?

Kaitse Kodu! jätkab vanade heade artiklite taasavaldamist ning järg on jõudnud sügisel 1937 ilmunud kaheosalise täpsuslaskmise artikli teise osani. Autoriks oli Eesti Kaitseväe kolmandas tankitõrjekompaniis teeninud leitnant Valdo Matela, enne eestistamist Valter Martinson.

Tekst: HEIKKI KIROTAR , Snaiprigild

Lugedes leitnant Matela ülipõhjalikke artikleid täpsuslaskmisest, on täiesti selge, et ta oli väga kohusetundlik ja põhjalik ning ettenägelik inimene. Näiteks ennustab ta täiesti õigesti, et täpsuslaskurid tegutsevad peamiselt suurema üksuse koosseisus ja vastutusalas iseseisvalt vastavalt lahinguplaanile ja ülema käsule kaheliikmeliste meeskondadena, laskurina ja vaatlejana, vahetades rolle väsimuse vähendamiseks.

Tänases artiklis selgitab ta lisaks täpsuslaskurite kasutamisele erinevates lahinguliikides ka täpsuslaskurite relvastuse ja abivahendite vajalikkust ning hinda.

Lahinguliikidest kirjeldab ta täpsuslaskurite tegevust ja sihtmärkide tähtsusjärjekorda luurel, kohtamislahingus, pealetungil, kaitses, positsioonisõjas, eemaldumisel ja isegi rännakul. Need põhimõtted ei ole oma aktuaalsust kaotanud ka ligi 90 aastat hiljem, nii et tasub need mõttega läbi lugeda ja meelde jätta. Samuti ei ole aktuaalsust kaotanud autori väide, et täpsuslaskuri väljaõpetamine ajateenistuse jooksul on võimatu, sest aega on vähe. Ajateenistuses saadud oskused hääbuvad kiiresti ja mobiliseeritud reservväelast ei saaks enam täpsuslaskurina kasu-

tada. Teiseks on autor veendunud, et täpsuslaskuriks tuleb eelkõige otsida sobiva iseloomuga inimesi, mitte parimaid laskureid, sest iseloom on kaasa sündinud, laskeoskus ja välioskused aga õpitavad. Ajateenijate iseloomu hindamine on keeruline, sest noorte iseloomuomadused ei ole veel välja kujunenud. Samuti tuleb täpsuslaskurite oskusi alal hoida ja arendada ka peale ajateenistust.

Kui hästi pidi siis täpsuslaskuri kandidaat kaugetel aegadel lahtise sihikuga lasta oskama? Juba aastal 1933 oli kindralmajor Otto Sternbeck, kelle karjäär ja laskeõpikud ilmset haritud lugejale tutvustamist ei vaja, kirjutanud ajakirjas Sõdur lk 526, et 10 lasu seeria tabamused peavad olema 300 m kauguselt peamärgi sees. Leitnant Matela järeldab täiesti õigesti, et sellise taseme saavutamiseks peab olema kõrgema klassi laskur, milleni jõuab hoolika harjutamisega kolme või nelja aastaga. Peamise probleemina laskespordi arengus peab ta varustuse ja vahendite kõrget hinda, tuues samas uhkelt välja tõsiasja, et Eestis Arsenalis valmistatud täpsuspüss suudab hoida tabamused peamärgis ka 600 meetri kauguselt, mis on täiesti võrreldav selleaegsete parimate välismaa püsside täpsusega. Peamärk on tavaliselt

laiusega 15 kuni 20 sentimeetrit, seega pidi relva hajuvus olema veerand kuni kolmandik milliradiaani ehk paar-kolm sentimeetrit saja meetri kaugusel.

1937. aastal oli Eesti keskmine netopalk 60 krooni ja tänapäeval 1500 eurot, seega tuleb artiklis kroonides toodud hinnad korrutada kahekümne viiega. Püss maksaks keskmiselt paar tuhat, neljakordse suurendusega optiline sihik üle seitsme tuhande ja selle kinnitamine veel paar tuhat. Vaatluspikksilm maksaks viis kuni kümme tuhat, lisaks veel paari tuhande euro eest erivarustust. Kahjuks ta täpsuslaskemoona hinda välja ei toogi, tänapäeval on see kahest nelja euroni ja neid kulub iga laskuri kohta paari tuhande eest aastas. Kirjutasin numbrid meelega sõnadega. Kaitse Kodu! toimetus hoolib oma lugejatest ega taha, et keegi väga suuri numbreid nähes rabanduse saaks. Tegelikult on need kulutused vägagi õigustatud, sest täpsuslaskurite meeskond on lahinguväljal väga tõhus relvasüsteem. Täpsuslaskurid teevad oma üksusele luuret ja katet nii kaitses kui rünnakul, leides ja hävitades vaenlase olulisi sihtmärke, juhtides nende pihta kaudtuld ja tehes üksikuid täpseid laskusid.

Aga lugege ise alljärgnevast artiklist!

TÄPSUSKÜTTIMINE, ERITI MEIE OLUDES 2

Käesoleva kirjutuse eesmärgiks on anda lugejaskonnale lühikest üldpilti täpsusküttimisest, selle ajaloost ja arengust, ühtlasi täpsiusküttide kasutamisest tulevikusõja lahingute erifaasides ja eriosas täpsusküttimisest meie oludes.

Tekst: Ltn. V. MATELA

Varustades püsse modernsete optiliste sihikutega (4-, 6-, 8- kuni 10-kordne suurendus) on neid võimalik edukalt kasutada ka videvikus, koidikul ja öösi, arvatud välja kottpimedad ööd (joon. nr. 3). Varjatud märkide leidmiseks varustatakse täpsus-kütte teleskoopidega (venelased varustavad binoklitega). 24-kordse suurendusega teleskoop on vilunud silmale suureks abiliseks väikeste, hästimoondatud, kuid kardetavate

märkide leidmisel. Varustatud säärase „silmaga" võib täpsuskütt selgesti näha vastase liikumist rohus, põõsaste ja teiste varjete taga.

Peale selle kasutatakse teleskoopi oma tule tagajärgede vaatlemiseks ja püssi proovimiseks lahingus. Nii võib vaatleja laskuri tuld korrigeerida, teatades kuuli kõrvalekaldumise suuruse. Püssi proovimisel keskmiste valgusetingimustega

on kuuli auk hästi näha 300 m kauguselt, selge ilmaga aga 500–600 m kauguselt.

KASUTAMINE LAHINGU ERITÜÜPIDES

Nagu eelpool nägime, töötasid sakslaste täpsuskütid maailmasõjas üksikult, inglaste ja prantslaste omad paarikaupa. On katsetatud ka kolmekaupa koos töötavate täpsusküttidega. Näib siiski, et tulevikus nad töötavad paarikaupa, üks laskurina, teine vaatlejana. Et pinev vaatlus (märkide otsimine) silmale on väsitav, siis täpsuskütid aegajalt vahetavad osad. Laskekoha valikul jäetakse täpsusküttidele vabad käed. Nad võivad valida laskekoha oma äranägemise järele. Neid ei seota väikeste üksustega (jagu).

Luures on täpsusküttidel lai tegevusala. Nad kui hiilgavad vaatlejad (teleskoobiga) peavad juba aegsasti avastama vastase olemasolu ja tähtsaimad märgid. Liiguvad piilkonna südamiku rajoonis. Olukorra kohaselt vangistavad vastaseid, haavates neid jalga ja takistades seega nende põgenemist. Kokkupõrkel toetavad luureüksust tapva tulega, viies välja vastase juhte ja sihtureid.

Kohtamislahingus hävitavad vastase luureorganite juhte, takistades vastasel vaatlust ja tule juhtimist ning halvates juhtimise organiseerimist. Nende asukoht liikumisel ja lahingu alates on esijärgus asuvate julgestusosade joonel.

neile järele. Peale selle on täpsusküttide ülesandeiks veel soomusmasinate pimestamine (vaatepilud, periskoobid) ja ilmuvate vastase lennukite tulistamine.

Kaitsel täpsusküttide asetus vastupanupositsiooni eelserva läheduses olevat venelaste andmeil mittesoodus. Kuni rünnakuni vastupanupositsiooni eelserv satub vastase ägeda suurtükiväe ja automaatrelvade tule alla. Rünnaku alates võiksid nad (s. t. täpsuskütid) muutuda teguvõimetuiks. Seepärast nad paigutatakse positsiooni sügavusse.

On otstarbekohane vastase lähenedes nihutada täpsuskütid ette julgestusosade rajooni ja eelserva ette lähistele. Säärased ettenihutamised on muidugi eeldusel, et on olemas hästimoondatud laskekohad ja varjatud taandumisteed.

Ettenihutatud täpsuskütid segavad ja hävitavad vastase esiosade juhte, vaatlejaid, kallaletungi lähtealuse luurajaid, suurtükiväe ja rk. tulede organiseerijaid ning katavad julgestusosade taandumist. Vaatlejal on hõlpus tugevajõulise pikksilmaga leida, eraldada ja laskurile kätte juhatada tähtsaimad märgid.

Pealetungilahingus eriti kallaletungi lähtealusel (minu arvamine) võivad täpsuskütid kui meistrid vaatlemiseskuses tuua juhile väga suurt kasu vastase positsiooni luuramisega ja automaatrelvade asukohtade leidmisega.

Kallaletungi alates, olenevalt maastikust, täpsuskütid lähenevad varjatult vastase vastupanupositsiooni eelserva lähedusse (norm. 300–400 ni). Leidnud sobivad hästimoondatud laskekohad, nad tulistavad tähtsaimaid märke (juhte, vaatlejaid, kuulipildujaid ja nende meeskondi jne.), eriti neid kuulipildujaid (vaikivad klp.), mis ootamatult tuld avades tõkestavad kallaletungijate edu. Kui kallaletungijad on vallutanud vastase esijärgu tulepesad, siis tõmbuvad täpsuskütid

Taandudes kaitselõiku, täpsuskütid, teades täpselt kaugused oma lõigus, hävitavad täpse tulega kallaletungijaid: eeskätt nende juhte, vaatlejaid, sihtureid, kuulipildujaid (soomustläbistavate kuulidega), vastase eelosade julgeimaid ja väljapaistvaimaid sõdureid, pimestavad soomusmasinaid (tulistades vaatepilusid ja periskoope).

Kaitsel valib täpsuskütt endale asukoha nii, et ta saaks tulistada ka vastupanupositsiooni sissetunginud vastast.

Täpsusküttide tsentraliseeritud juhtimine on võimalik harva kompanii piirides ja ainult erijuhtumil pataljoni piirides. Enamuses tegutsevad nad iseseisvalt, vastavalt üksuse ülesandele ja oma käsule.

Positsioonisõjas täpsuskütid, organiseerides hästimoondatud laskekohti, kütivad üle kaeviku ääre paistvaid inimpäid,

siis vaatluspilusid, laskeavasid, vaatlusabinõusid (binoklid, pikksilmad, periskoobid), duelleerivad vastase täpsusküttidega jne. Siin on nende tegevusala väga suur. Kaevikusõja igavus sunnib täpsuskütte veel intensiivsemale tegutsemisele. Viibides kauemat aega laskekohal, olles ajajooksul tutvunud maastikul kaugustega ja iseäraldustega, on täpsusküti tuli siin eriti täpne, eriti kardetav.

Lahingu katkemisel täpsuskütid katavad kompanii taandumist, hävitavad varjatud laskekohtadest jälitavate osade juhte, sihtureid ja kuulipildujaid.

Rännakul liiguvad täpsuskütid oma osade külgedel veidi eemal, olles valmis iga silmapilk märkide hävitamiseks. Ratsaväe rünnaku korral viivad nad rivist välja vastase juhid ja eessõitjad. Lahingumiasinate ilmumisel pimestavad nad neid. Lennukite rünnakul tulistavad neid, püüdes tabada lennuki elulistesse osadesse.

Kõigis ülalloeteldud lahingu eritüüpides on täpsusküttide ülesanne enam-vähem sarnane.

Ikka ja igal pool nõutakse nendelt vastase juhtivate keskuste halvamist. Nende peamisteks märkideks on ikka juhid (eriti ohvitserid), vaatlejad, luurajad, tulede organiseerijad sihturid. Püüdeks on alati halvata vastase tegevust, viies rivist välja tema juhid.

Väga tähtsa kõrvalülesandena nõutakse vastase materjalosa pihtamist. Osavalt lastud soomustläbiv kuul kuulipildujasse viib selle rivist välja – kuulipilduja on sunnitud vaikima. Veel nähakse ette soomusmasinate pimestamist ja lennukite tulistamist.

Et tanki pimestada, tuleb lasta harilik kuul vähimalt paarikümne cm lähedusse vaatepilust või purustada periskoop. Kuul, põrgates vastu terasplaati, puruneb, sünnitades tinapiisku, tolmu, mis takistab vaatlust. Et tabada tanki sisemusse, tuleb kuul lasta 2 cm lähedusse vaatepilust. Ainult sellelt kauguselt või lähemalt pritsib tina vaatepilusse ja võib vigastada tankisti silmi.

Kes seda teostavad? Ohvitserid, all juhid ja vaatlejad, kelle vilumus sel alal pole väga suur.

Väiksema verekaotusega ja palju suurema tagajärjega võivad aga seda teha täpsuskütid, kes on varustatud suure jõuliste teleskoopidega ning on selleks peensusteni ette valmistatud.

Komplitseeritud moondamisvõtete paljastamine kaasaja lahingus nõuab häid silmi, väga asjatundlikku vaatlust. Selleks kõige sobivamad on täpsuskütid.

Täpsusküttide poolt saavutatud tagajärjed on väga kaaluvad ja nad on väga kulukad laskurid. Seepärast ei määrata neile mittevastavaid ülesandeid. Nende jõudu hoitakse vaid nende eriülesandeiks. Igasugune liigne väsitamine enne lahingut mõjub halvavalt täpsusküttide tabavuse kindlusele.

TÄPSUSKÜTTIMINE

MEIE OLUDES

Suurrahvad valisid ja valivad täpsuskütte juba oma elukutselt täpsusküttidele sarnlevate inimeste keskelt (kütid asumaadelt, laskesportlased). Meil on olemas vaid viimased. Meie saame täpsuskütte ainult laskesportlaste keskelt vastava kasvatuse järele.

Meie eliitlaskurite suhteline arv ja tasapind näitab, et paljud eestlased on juba sünnilt saanud kaasa kõrge laskevõime. Seega inimmaterjal on olemas, raskusi on vaid väljaõpetamisel.

Heade täpsusküttide valik ja ettevalmistamine meie ajateenijate hulgas meie teenistusaja lühisuse juures on võimatu. Säärane täpsuskütt poleks tegelikus lahingus enam kellegi täpsuskütt — ta oskaks küll lasta, kuid tema tabamise kindlus oleks väga kaheldav. Säärane täpsuskütt (juba rahu ajal kõige rohkem keskmise tasapinnani küündiv laskur), ei täidaks tõsises lahingumöllus täpsuskütina kaugeltki temale pandud lootusi. Oletamegi, et ajateenijast saab teenistusaja lõpuks kuidagi vaevaltrahuldav täpsuskütt. Teenistusest vabanedes kaotaks ta needki vähesed võimed ja mobilisatsiooni korral ei tuleks ta täpsuskütina enam kõne allagi.

Sellast täpsust (tanki pimestamine periskoobi purustamisega, piludesse laskmine) on kindlasti suutlikud saavutama ainult täpsuskütid.

Arvestades täpsusküttide suurt täpsust, on nende tuli ohumärkide pihta väga mõjuv. Katseil on saavutatud 14%-lisi pihtamisi lennuki järel veetavasse kotti.

Peale selle võib täpsuskütte kasutada väga hea eduga vastase positsioonide luuramiseks ja vaatlusteks.

Luurekavades meie sageli esitame nõude: teha kindlaks vastase automaatrelvade asukohad, vastase kavatsused, varude liikumine jne.

Oletame veel, et suur hulk neist reservis olles hoiaks oma laskevõime kuidagi alal, siis tegelikus lahingus oleks neist ikkagi vähe kasu. Hiilgav laskja tiirul pole kaugeltki samaväärne täpsuskütina lahingus.

Nagu kirjeldused möödunud lahinguist tõendavad, muutub seal enamik inimesi sootuks teissuguseks. Nii paljudki rahuajal tugevad mehel muutuvad lahingus haletsemisväärselt kartlikeks. Ja vastupidi. Paljud igapäevases elus tagasihoidlikud, mitteesiletikkujad ja vähe silmapaistvad on lahingus kandvaimad jõud.

Järelikult, me ei tohi valida täpsuskütte juhuslikult ainult hästilaskvate sõdurite keskelt, kelle iseloom on täiesti kujunemata ja kelle väärtust täpsuskütina selles nooruses on

raske hinnata. Me peame täpsusküttide kandidaate õpetama ja kasvatama ning nende laskevõimet hoidma alal pärast sundajateenistust. Kas see sünnib Kaitseliidu või mõne teise organisatsioni juures ja kuidas – on eriküsimus, mis ei kuulu minu seekordsesse teemasse.

Koondatud organisatsioonidesse, on õpetajail võimalik jälgida ja õppida peensusteni tundma igat täpsusküti kandidaati. Sõja alates võib kasvataja ainult siit, arvestades rea aastate töötulemusi, täiesti rahuliku südamega valida välja kohaseid, sõna tõsises mõttes täpsuskütte. Õpetades ja kasvatades sääraselt, võime uskuda, et täpsusküttideks valitakse tõesti „sisuga“ mehed.

Kui kõrge peaks olema meie täpsusküti lasketase? Kol. Sternbeck („Sõdur“ 1933. a. lk. 525) seab üles normi: täpsuskütt peab suutma pidada 300 m pealt kõik lasud peakujusuuruse pindala sees. Arvutades 300 m ringmärgil teeks see välja tõenäoliselt 92 silma. See pole väike tagajärg. Sellast tagajärge võib saavutada vaid meister — või kõrgema klassi laskur. Ajateenijast valitud laskur ei hoiaks säärast normi iialgi alles.

Kogemused näitavad („Sõdur“ 1933. a. lk. 526), et andekas laskur jõuab meisterklassi intensiivse harjutamise ning hea võistluspraktika järele kõige vähem 3— 4 aastaga. Kui palju aga on meil neid meister- või kõrgema klassi mehi? Väga vähe. Ja needki suures enamuses säärased mehed, kes sõja korral asuvad juhtide kohtadel (ohvitserid, üleajat.).

Väliselt paistab, et meie rahva keskel tuntakse vähe huvi laskespordi vastu. See on arusaadav, sest laskesport on esiteks väga kallis (püss, padrunid, riietus), on seotud lasketiiruga, kus käimine võtab aega, ja algajale ka võrdlemisi igavana näiv spordiharu. Kui tulevikus kuidagi suudaksime luua midagi laske-spordiseltside taolist (näit. Kaitseliidu juures) ja võimaldaksime laskmist täpsusküttide kandidaatideks soovijaile andekaile laskureile, siis usun, et soovijaid leiduks rohkesti. Juba täpsusküti nimetus tõmbaks kaasa paljusid.

RELVAD JA OPTILISED ABINÕUD

Usun, et pole huvituseta teada täpsusküttide varustuse hinda.

Arsenali täpsuspüss Kr. 60–100

Optiline sihik (4-kordne suurend.) . . „ 300

Optilise sihiku montaaž „ 50–100

Teleskoop (30–40-kordne suurend.) . . „ 200–400

Erivarustus „ 100

Kokku: Kr. 710–1000

Vaatleja oleks varustatud n.-n. „püstkõrva" või hariliku püssiga.

Seega ümarguselt Kr. 1000 (maks. hind) iga täp-suskütipaairi varustusele. Meil oleks vaja vähimalt 500 paari. Seega vajame rahas 500.000 krooni. Pealeselle muidugi väljaõppega seoses olevad kulud.

Meie Arsenal jõudis pikaajaliste uurimuste ja katsete varal täpsuspüsside valmistamise alal täiuseni. Meie Arsenalis valmistatud täpsuspüss on omaette meisterteos. Ta on suutlik võistlema kvaliteedi poolest ükskõik missuguse välismaa vabriku täpsuspüssiga (tihedus: 600 m kõik lasud peakujus). See on suur paremus, suur soodsus meie täpsusküttide varustamisel püssidega. Ka laskemoona hakatakse tulevikus valmistama kodumaal, ning pole põhjust arvata, et ta tuleks halvem parimast välismaa laskemoonast.

Optilist sihikut ja teleskoopi pole kahjuks võimalik valmistada kodumaal. Optiliste sihikute püssidele pealemonteerimine aga on meil läbiviidav. Katsed on näidanud seni rahuldavaid tagajärgi.

Kas see summa (Kr. 500.000.–) on väga suur? Võrdluseks toon mõned andmed. Selle rahaga saaksime: – 40 tonni lahingumasinaid, s. o. 15–20 tanketti või 3–4 tanki, – või 10 47 mm tt suurtükki, – või 2–3 modernset võitiuslennukit, – või 2 väikest vahilaeva.

See võrdlus näitab eriliste kommentaarideta, kuhu eeskätt peame suunama kaitsejõududeks kulutatava raha. See ,,500“ oleks tubliks kaaluks meie sõjaväele. Eelkõige peame ikkagi tugevdama oma jalaväge.

TÄPSUSKÜTTIDE KASUTAMINE

Üldjoontes oleks täpsusküttide kasutamine meie oludes sarnane eeltoodud põhimõtetele. Meie laiade rinnete juures on täpsusküti töö veelgi raskem. Ta on sunnitud tulistama märke väga laias lõigus. See nõuab meie täpsuskütilt eriti täpset kaugetuld, eriti suurt iseseisvust tegutsemisel. Täpne kaugetuli nõuab omakord väga head ettevalmistust – head laskuri kvaliteeti.

Partisaanisõjas võivad meie üksikud täpsuskütid teha vägagi palju. Tundes väga hästi maastikku ja omades kohalike elanike poolehoiu, võib nii mõnigi täpsusikütt sünnitada vastasele väga palju peavalu.

Ei imesta, kui tulevikus meie kaitsesõjas meie täpsuskütt tegutseb analoogiliselt sellele Läänerindel olnule täpsuskütile – kanadalasele (Prytchard: „Sniping vo Frantsi“ lk. 86), kes üksinda täpsete üksiklaskudega järjekorras viis rivist välja sakslaste tulepositsiooni oleva patarei ohvitserid ja meeskonna ning sundis seega vaikima kogu patarei.

Kõik 1ahingulaskmised, mis on toime pandud suuremate üksustega (vähimalt kompanii), näitavad, et puukujudest tabatakse vaid hästinähtavad märke. Halvastinähtavad märgid aga jäävad täiesti puutumata. Üldiselt – täiesti loomulik nähtus! Sõdur laseb vaid hästinähtavat märki. Seega

lahingus pikaldasemaid, paksemaid ja moondamisvõtetes võhikumaid võistlejaid tulistatakse suhteliselt palju enam kui kavalaid, kiireid ja moondamisvõtetega hästituttavaid võitlejaid. Vastase täpsuskütti, kes on virtuoos moondamises ja tegutsemiseks, ei tüütaks tulega keegi. Siit vajadus täpsusküttide järele.

Täpsusküttidega on tehtud katseid ka suuremail kahepoolseil õppusil. Õppuse mõttes on registreeritud kõik kindlatena näivad pihtamised, kusjuures on arvestatud kõikide elementidega, et viia tagajärjed võimalikult reaalsuse piiridesse.

Tagajärjed: kallaletungiva kompanii (120 meest) pihta märgiti 62 arvamise järele tõenäoliselt kindlat tabamust 35 min. jooksul: aeg kallaletungi lähtealusele (700 m) asumisest kuni kallaletungi alguseni, kusjuures kompanii kõik 4 ohvitseri ja suurem osa jaoülemaist olid märgitud pihtasaanutena.

Arvestame vaid 30 märkimist, seegi oleks kohutav % tõelikus lahingus (kompaniist 25% kaotusi ainult kallaletungi ettevalmistamisel).

Mitte asjata ei tõenda Ameerika Ühendriikides, et 2 täpsusküti paari soodsas olukorras on tulejõult enam väärt kui terve jalaväe kompanii.

Ehkki täpsusküti varustus on võrdlemisi kallis ja nende väljaõpetamine ja võimete vajalisel kõrgusel hoidmine on seotud teatud raskustega ja kuludega (eeskujulik kaader, erilaskeväljad, alatised laskeharjutused ja treeningud), siiski peame neid soetama. Sest peale täpsusküttide poolt lahingus saavutatud tagajärgede tuleb arvestada veel teist tegurit –moraalset külge. Paljas teadmine, et vastane omab täpsuskütte, meie aga mitte, on väga mahasuruv meie realaskureile, esijärgus juhtidele, vaatlejaile ja sihtureile. Nende töö võib muutuda ebakindlaks. Nende enesetunne halvatakse teadmisega, et iga hetk nad võivad muutuda vastase täpsusküttide märklauaks, kes meie täpsusküttide puudumisel võivad tegutseda täiesti karistamatult. Kui aga meilgi on neid laskureid – hävitajaid, siis meeleolu on sootuks teissugune, sest siis võime loota nende kaitsele.

semaist, isegi elektri jõul töötavaist kuulipildujaist, mille laskekiirus on 1500 lasku minutis jne. jne.

Järgnevalt nägime, kuidas Inglise-Buuri sõda tõestas püssi vaba üksiktule väärtust.

Edasi, maailmasõjas positsioonisõda tõstis esile, algul küll kui spordi, püssi täpsustuse vajaduse, sest teisiti ei saanud kaevunud vastast rivist välja viia.

Sünnib täpsusküttimine.

Maailmasõja kestes leidis see ala täit tunnustust.

Kaasaegsed suurriigid, pärast pikki katseid, on täpsusküttimise juba ammugi jaatavalt otsustanud kui hädavajalise. Täpsusküttide ettevalmistamine kestab juba aastaid.

Arvestades väljaõppe raskusi, võiks täpsuskütte soetada võrdlemisi vähesel arvul, kuid selle-eest väga häid. Parem väike hulk häid tõelikke täpsuskütte kui terve kari täpsusküti erivarustusega mitterahuldavaid. Lahingus, kus inimeste närvid on viimseni pingutatud, ei tee halb täpsuskütt midagi nimetamisväärset.

KOKKUVÕTE

Me nägime, kuidas relvatehnika arenes täiuse poole, kuidas relvade laskekiirus suurenes koos lasketäpsusega, kusjuures esimese tempo oli kiirem. Tähtsaimaks püüdeks oli ikkagi teatud ajavahemiku jooksul paigata vastase suunas rohkem metalli. See areng ei jää seisma, vaid jätkub tulevikuski. Sagedasti loeme sõnumeid, kus teatatakse ikka ja jälle modern-

Peatudes meie olude juures selgus, et täpsusküttide vajadus meil on möödapääsmatu eeskätt lahinguliste nõuete pärast (täpsustuli ja vaatlus), ning ka moraali mõttes. Inimmaterjal, relvad, erivarustus, väljaõpe ja sellega seoses olev rahaline külg ei tee meile hea tahtmise juures raskusi.

Tegelikult on meilgi täpsusiküttimise asjandus otsustatud soodsalt. Pärast põhjalikke kaalutlusi, katseid ja rahaliste raskuste ületamist on oodata asja käimapanekut.

Jääb vaid soovida, et täpsusküttimisest informeeritaks kogu sõjaväge, et järsku puhkeva sõja korral see uudsus ei mõjuks ootamatult. Praegused teadmised selle kohta on igatahes nõrgad. Manöövritel ei teata neile anda kohast ülesannet, sest ei tunta küllaldaselt nende taktikat.

Veel halvem on olukord meie reservistidega. Täpsusküttimise ala on tundmata sõduritele, allohvitseridele ja ohvitseridele.

Palju valusaid kogemusi, palju asjatut verd valatakse, kui ei olda asjast teadlikud.

Möödunud sõdades juhi autoriteeti tõstvad pildid, kus ohvitser ennast varjamata kuulirahe all käis piki ahelikke ja julgustas oma mehi kallaletungile, peavad kaduma. Sõduritest erinevas mundris vastasele silmapaistvalt tegutsev ohvitser tulevikusõjas viiakse rivist välja lahingu esimestel minutitel. Säärane meeletus, mitte julgustükk, võrduks enesetapmisele ja oleks kuritegu allüksusele, kes kaotab oma juhi.

Sel alal tuleb teha palju selgitustööd. Tuleb lahendada kaadri mundri küsimus lahingus. Kaitseliidu või eriliste täpsusküttide kooli ülesanne aga oleks meie rahva laskespordi alal andekamate lasketaseme tõstmine, alalhoidmine ja täpsusküttideks ettevalmistamine. Need koondised oleksid baasiks, kust sõja korral valiksime eeskujulikke täpsuskütte.

Artikkel ilmus esmakordselt Kaitse Kodus! nr 10, 1937.

Gaasimask peas suvekuumuses pisargaasipilves kaevikuid

rullimas

Artiklis kirjeldatud võistlusel näitasid ameeriklased, kuidas on võimalik rikkal riigil suurel polügoonil kahesaja

tuhande euro ja täiendatud jalaväerühma suuruse läbiviijate armeega korraldada väga hea võistlus, mis oli

osalejatele huvitav ja kasulik. Näiteks ainuüksi liikuvate sihtmärkide komplekti üürimine üheks nädalaks maksis kaheksakümmend tuhat eurot, aga oli vajalik.

Võrdluseks, Eesti pikamaalaskmise karikavõistluste osavõistluse eelarve on paar tuhat eurot ja võistluse läbiviimiseks teeb tasuta supitaldriku eest tööd üks jagu inimesi. Vaja oleks kaks jagu, sest siis saaks asja paremini teha. Seega suur tänu Indrekutele, Margustele, Raulidele ja teistele nimetutele kangelastele, kelle vaeva najal Eestis üldse pikalaskmise võistlusi korraldatakse. Head tervist ja pikka iga!

Heikki Kirotar, Snaiprigild

VõISTLUS NAGU MÄRULIFILM

EUROOPA PARIMATE SNAIPRITE

MõõDUVõTT SAKSAMAAL

Mullu sügisel sai ajakirja Kaitse Kodu! veergudelt ülevaate Kirde maakaitseringkonna snaiprirühma Jahipistrik tegemistest rahvusvahelisel snaiprivõistlusel Saksamaal. Nüüd avaneb lugejatel võimalus tutvuda lähemalt selle kõrgetasemelise jõukatsumise sisulise poolega.

Tekst: major MATTI FINNILÄ , Soome kaitsejõud

European Best Sniper Team Competition’it ehk Euroopa parima snaiprimeeskonna võistlust korraldab Ameerika Ühendriikide Euroopa ja Aafrika väejuhatus alates 2016. aastast Saksamaal. Võistlus on suunatud eelkõige NATO riikidele, kuid sinna kutsutakse võistkondi ka teistest riikidest, kellega tehakse sõjalist koostööd. Seekord osales 36 võistkonda 19 riigist.

Võistkonnad koosnevad maksimaalselt kahest täpsuslaskurite paarist iga osaleva riigi kohta. Kuigi enamik osalejaid on tegevteenistuses, on Eesti mitme aasta jooksul saatnud

võistlusele reservistide võistkondi. Soome aga on osalenud tegevväelaste võistkondadega aastatel 2018, 2019, 2022, 2023 ja 2024. Mullu küll ei saanud soomlased tegevväelastest täpsuslaskurite paari kokku, mistõttu tuli osaleda rahvusvahelise võistkonnana koos Ameerika Ühendriikide sõduriga. Ameerika maaväe vanemseersant John Poitras oli läbinud merejalaväe täpsuslaskurite erialakursuse ja teeninud mõned aastad täpsuslaskurite jaoülemana. Ta ise ei olnud enne võistluse algust rohkem kui aasta täpsuslaskmist treeninud. Võistkonna täpsusrelvad olid Sako TRG 42 kaliibrites 338 Lapua Magnum ja 300 Winchester Magnum ning kohustuslike

lähikaitserelvadena püstolid Glock 17 ja SIG 320. Võistlus kestis ühe nädala ja iga päev oli üks kuni kaks harjutust, millest räägin lähemalt järgemööda.

RELVADE SISSELASKMINE JA 1917 Võistlejatel oli kümme minutit aega kontrollida, kas relvad on sisse lastud, tulistades saja meetri kaugusel vineerist sihtmärke, millele oli kleebitud väikesi punkte. Laskuri relv oli sisse lastud ja tabas täpselt, kuid vaatleja pidi rohkem vaeva nägema, sest ta ei olnud varem selle relvaga lasknud. Olukord oli ideaalsest kaugel, sest võistkonna laskeharjutuse ajaks oli sihtmärgis juba palju auke ja oma tabamusi keeruline näha. Relv lasti lõpuks sisse liivast teed tulistades. Kuulide algkiirused mõõdeti Garmin Xero Proga, mis on suurepärane abivahend. Ballistilise tabeli paikapidavuse kontrollimiseks tulistasime umbes poole kilomeetri kaugusel olevaid kive.

Kohe pärast relvade sisselaskmist tuli kogu võistluse tõenäoliselt kõige toredam harjutus, kus oli püütud järele aimata esimese maailmasõja positsioonisõda. Harjutus algas „maskeeringu pesemisega“. Võistlejad pidid ujuma mõne meetri umbes saja seitsmekümne sentimeetri sügavuses basseinis ja puutuma käega lauda. Seejärel lasid mõlemad võistlejad viit umbes kolmesaja viiekümne meetri kaugusel asuvat ruutu küljepikkustega viis, kümme, viisteist, kakskümmend ja nelikümmend sentimeetrit. Laskmist pidi alustama kõige suuremast sihtmärgist ja kui sinna oli saadud kaks tabamust, võis lasta väiksemat. Kui ei tabanud, pidi alustama algusest. Punkte sai vastavalt sellele, kui väikest sihtmärki suudeti tabada. Võistkonna harjutus algas hästi, esimese laskuri tabamused olid ruutude keskel, kuid kümnesentimeetrisest ruudust lendas kuul mööda ja pidi alustama algusest. Optilise sihiku suurendust sättides sai laskur aru, et sihiku kinnitusrõnga kruvid olid ilmselt lennutransiidi ajal lahti loksunud ja sihik liikus. Selle relvaga lasti veel korra kõige suuremat ruutu. Õnneks läks teisel laskuril paremini ja ta lasi hästi kuni viieteistsentimeetrise ruuduni.

Harjutuse teises osas lasti seistes püstoliga kümne meetri kaugusel olevaid ühe- kuni kuuetolliseid ringe samal põhimõttel. Kasutada oli viis padrunit ja möödalask nullis jälle tulemuse. Esimene laskur otsustas mitte riskida, lasi esimese lasu kõige suuremasse sihtmärki ja ülejäänud neli järgmisesse. Teine laskur läks täiesti kindla peale välja ja lasi kõik viis padrunit kõige suuremasse sihtmärki.

Harjutuse kolmandas osas pandi pähe gaasimaskid ja ülesandeks oli FX-relvadega rullida kahekesi nelikümmend meetrit kaevikut, mis oli täis pisargaasi ja värvilist suitsu. Pisargaasigranaate visati igale paarile veel mõned juurde, nii et ärritava aine kogus kaevikus oli märkimisväärselt kõrge.

Harjutuse neljandas osas pidi gaasimaski kandes tabama neljakümnesentimeetrist ruutu kuuesaja meetri kauguselt ühe lasuga. Laskur tuli teatada enne harjutuse algust ja loomulikult oli laskurina kirjas see võistleja, kelle relva sihik oli lahti, mistõttu lask kahjuks ei tabanud sihtmärki. Probleemidest hoolimata olid võistkonna punktid oma grupi parimad. Võistkonnal lubati pärast harjutuse lõppu veel erandkorras kahe lasuga maastikul olevate sihtmärkide suunas kontrollida sihiku normaaljooksu.

KADUNUD 60 SEKUNDIGA

Harjutus oli oma nime saanud ilmselt aastal 2000 linastunud seiklusfilmi järgi, mille peaosas oli Nicholas Cage, kuid harjutuses ei olnud midagi tegemist autovargustega, vaid maastikul liikuvate Marathon-sihtmärgirobotitega, mida oli näha ainult piiratud aja jooksul.

Harjutuse esimene ülesanne oli lasta ühekorruselise maja katuselt samaaegselt umbes kaheksasaja meetri kaugusel asuvat terasest sihtmärki. Lask sooritati, lugedes numbreid nullini, kusjuures kahte viimast numbrit ei öeldud välja. Kahjuks ei olnud tuuleparandused õiged, mistõttu lasti mööda, sama juhtus enamikul võistkondadel.

Kuna nähtavus kaevikus oli täpselt null, siis tuli sihtmärgiks olnud õhupallid sõna otseses mõttes käsitsi kobades üles leida. Sellest osast saime maksimaalsed punktid.

Pärast kogupauku pidi katuselt alla tulema ja jooksma kogu varustusega umbes pool kilomeetrit püstolilaskmise harjutusele, kus mõlemad võistlejad lasid viieteistkümne kuni neljakümne meetri kaugusel asuvaid metallsiluette. Ülesandeks oli kasutada kuni kümme padrunit ning me tabasime kõik sihtmärgid, kusjuures ameeriklane lasi lähemad ja soomlane kaugemad sihtmärgid.

Püstolilaskmise kohast tuli joosta kogu varustusega edasi umbes seitsesada meetrit. Seal pidi laskma istudes kolmjalalt umbes kolme- kuni viiesaja meetri kaugusel asuvaid liikuvaid sihtmärke, mis olid korraga nähtavad kümme kuni kolmkümmend sekundit ja liikusid eri suundades kiirusega kaks kuni kolm meetrit sekundis. Enamik sihtmärke olid poolfiguuri suurused ja lahingusihiku sisselaskmise sobiva kauguse tõttu piisas tabamiseks õigesti arvatud ennakust sihtmärgi ette. Mõned välja arvatud, õnnestus enamik sihtmärke tabada esimese lasuga, millest sai loomulikult rohkem punkte kui teise lasu tabamuse eest.

Kogu harjutus oli suhteliselt higine, sest igale võistkonnale oli ette nähtud maksimaalselt kakskümmend viis minutit, kaasa arvatud liikumised ühest kohast teise. Harjutust oli ka suhteliselt kallis korraldada, sest liikuvate sihtmärkide rent maksis korraldajatele kaheksakümmend tuhat eurot. Varasematel aastatel on seda harjutust tehtud pimedas, kuid nüüd mitte, millest on isegi kahju, sest liikuvate sihtmärkide laskmine pimedas on päris keeruline ja seda oleks olnud hea harjutada. Harjutus õnnestus meie võistkonnal hästi, saime oma rühmast kõige paremad punktid.

MOGADISHU

Selle harjutuse eeskujuks oli aastal 1993 toimunud lahing Somaalia pealinnas Mogadishus Ameerika Ühendriikide eriüksuste ja kohalike mässuliste vahel. Sama hästi oleks võinud harjutuse nimi olla Black Hawk Down.

Harjutuse esimeses osas läks võistkond Lakota UH 72 kergehelikopteri pardale ja laskuri ülesanne oli lasta hõljuvast helikopterist umbes kahesaja viiekümne meetri kaugusel autos asuvaid sihtmärke. Sihtmärkideks olid kolm kahekümnesentimeetrist pabertaldrikut. Seejärel keeras helikopter ringi ja teiselt küljelt lasi võistkonna teine liige liikuvast helikopterist umbes kolmesaja viiekümne meetri kaugusel asuvaid terasest siluette. Meil õnnestus selleks hetkeks võistluse esimese paarina tabada ühte pabertaldrikut, kuid liikuvast helikopterist me ei tabanud. Iga tabamus andis kümme punkti.

Helikopteri maandumise järel suunduti laskma püstolist viieteistkümne ja kahekümne viie meetri kaugusel olevaid sihtmärke, mille tabamuste ala oli keegli suurune. Mõlemalt kauguselt said mõlemad laskurid teha iga sihtmärgi suunas kaks lasku, millest vähemalt teine pidi tabama, et teenida kümme punkti sihtmärgi kohta. Meie võistkond sai sellest harjutusest kokku seitsekümmend punkti.

Kolmandas osas pidi jooksma helikopteri vraki juurde ja laskma väikseid terasest LaRue-sihtmärke saja seitsmekümne kuni kuuesaja viiekümne meetri kaugusele vastavalt harjutuse läbiviija korraldustele (nimetatud sihtmärgid on tabamusest kukkuvad ja uuesti kerkivad kaugjuhitavad metallsiluetid). Tohtis lasta kuni kümme lasku. Sihtmärke oli kuus ning igast tabamusest sai kümme punkti. Lasime iga

Lakota UH72 helikoptereid on peamiselt USA maa- ja õhuväe kasutuses üle neljasaja, neid kasutatakse eelkõige logistilisteks ülesanneteks ja lendurite väljaõppeks suuremate ja kallimate transpordi- ja lahinguhelikopterite asemel. Lennutunni hind paar tuhat eurot võib tunduda soolane, kuid see on mitu korda väiksem suuremate helikopterite lennutunni hinnast. Võistlusel said kõik osalejad proovida õhus hõljuvast ja liikuvast helikopterist laskmist

sihtmärgi pihta ühe tabamuse ja kiirustasime edasi järgmist harjutust tegema. Hiljem selgus, et helikopteri vraki juurest oleks võinud ära lasta kõik kasutada olnud kümme padrunit ja saada lisapunkte. See jäi kummitama põhjusel, millest kirjutan hiljem. Helikopterist laskmise kohta võib kokkuvõtteks öelda, et sobivam relvasüsteem kõikuvast ja õõtsuvast kopterist laskmiseks oleks kuulipilduja, sest tabamuse saavutamiseks on vaja vajutada päästikule täpselt õigel hetkel.

Pärast laskmist tuli liigutada umbes sada kilo kaaluvat nukku kanderaamil umbes kaheksasada meetrit. Kõikide kirjeldatud harjutuse osade läbimiseks oli maksimaalse ajana ette nähtud kakskümmend minutit. Kui selle aja piires lõpuni ei jõudnud, sai kogu harjutuse eest null punkti. Meie kandsime kanderaami õlgadel, samal ajal kui enamik teisi võistkondi lohistas seda mööda maad. Selle tehnika tõttu jäi meil üle kahe minuti aega ülegi.

TUNDMATUTELE KAUGUSTELE ERI ASENDITEST

Inglise keeles oli järgmise harjutuse nimi Unknown Distance Advanced Positions ehk, nagu nimigi ütleb, lasti erinevatest asenditest tundmatutele kaugustele. Harjutuse alguseks läksid võistlejad FX-relvadega maa-alusesse kanalisatsioonitorusse ning pidid leidma ja hävitama vaenulikud õhupallid.

See oli lõbus harjutus, kuid võistluse tulemuste jaoks ebaoluline, sest vaenulikud õhupallid olid kergesti leitavad, seega olid ka võistkondade tulemused sarnased ja paremusjärjestus ei muutunud.

Harjutuse teises osas hõivas võistkond kaks laskepositsiooni hoone kahel eri korrusel. Relvatoena sai tarvitada mööblit või enda relvatuge ja varustust. Sihtmärkideks olid umbes kahesaja kuni viiesaja viiekümne meetri kaugusel asuvad väikesed metallist siluetid. Võistkond pidi alustuseks hävitama kogupauguga kaks eriti olulist sihtmärki, kes olid teistest sihtmärkidest erinevat värvi. Teine oluline sihtmärk oli põõsa taga peidus ja selle värv erines harjutuse infost. Seetõttu lasi meie võistkond sama sihtmärki. Järgnevalt lasti tavalisi tõusvaid plekist märklehti, mille tabamisel esimese lasuga sai viis ja teise lasuga kolm punkti.

Harjutuse kolmandas osas liiguti järgmisesse hoonesse, kus tulistati seinas olevast suurest avausest umbes neljasaja viiekümne kuni viiesaja viiekümne meetri kaugusel olevaid sihtmärke, mis jälle andsid esimese lasuga tabamisel viis ja teisega kolm punkti.

Kokkuvõttes oli see harjutus üks võistluse nõrgematest, sest esimene osa oli päris ebavajalik ja hoonetest tulistamine ei innustanud kasutama õiget täpsuslaskuri positsiooni, vaid võimaldas tüüpilist „torkan relva aknaaugust välja ja tulistan“ lahendust. Välja arvatud põõsa taha sokutatud erivärviline eriti tähtis sihtmärk, ei olnud selle harjutuse sihtmärkide leidmine ja tabamine keeruline. Sedagi harjutust lasti ainult päeval.

AINULT KOTKAD JULGEVAD

Alistair MacLeani seiklusromaanilt „Where Eagles Dare“ laenatud harjutuse nimi viitab selle teemale, milleks oli kõrgus ja laskmine järsu nurga alt. Ülesanne viidi läbi Hohenburgi lossi varemetes, mis tõusevad ümbritsevast maastikust kuuekümne meetri kõrgusele. Lasti kahest erinevast kohast kahte erinevasse laskesektorisse. Esimesest kohast lasti kolme liikuvat Marathon-sihtmärki, millest kaks asusid umbes kilomeetri kuni tuhande kahesaja meetri ja kolmas neljasaja meetri kaugusel. Kaugemad sihtmärgid liikusid kiirusega kaks ja lähem neli meetrit sekundis. Iga liikuva sihtmärgi tabamise eest sai kümme punkti ja miinus kolmkümmend punkti, kui ei õnnestunud ühtegi tabada. Tabamus pähe andis kümme boonuspunkti. Lasti seistes, toetades relva kõikuvale autorataste hunnikule. Meie võistkond tabas ühte kaugemat sihtmärki pähe ja lähemal olevat ka, teenides sellest osast kokku kolmkümmend punkti.

Teises laskekohas tuli lasta eri suurusega terasest sihtmärke, mis asusid kahesaja kuni tuhande meetri kaugusel. Ülesande muutis keerulisemaks küngaste vahel keerutav tuul, harjutuse piiratud aeg ja ka see, et relva tuli toetada kõikuvale autorataste hunnikule. Tabamused esimese padruniga

andsid kümme ja teisega viis punkti. Meie otsustasime aja kokkuhoiuks lasta vaheldumisi ja see õnnestus päris hästi, sest kuulsime kiidusõnu nii tabavuse kui ka omavahelise infovahetuse kohta. Sama harjutus lasti ka pimedas ja vastupidises järjekorras ehk kõigepealt pidi laskma liikumatuid ja alles seejärel liikuvaid sihtmärke. Meie kasutasime esimeste sihtmärkide laskmiseks optilise sihiku ette kinnitatavat valgusvõimendit, samal ajal kui vaatlejal oli kiivrile kinnitatud valgusvõimendi sihtiva silma ees. Liikuvate sihtmärkide tabamiseks vahetasime relva peale kiirkinnitusega soojuskaameraga sihiku, sest arvasime, et sellega on lihtsam maastikku vaadelda ja sihtmärke leida. Liikumatutest sihtmärkidest, mis asusid kolmesaja kuni kaheksasaja meetri kaugusel, olid valgusvõimendiga näha ainult sihtmärkide peal olevad pimedas helendavad pulgad. Tegime sellise tööjaotuse, et vaatleja lasi lähemal ja laskur kaugemal asuvaid sihtmärke. Pärast seda lasi laskur veel üle mõned lähemal asuvad sihtmärgid, mida vaatleja ei olnud tabanud. Liikuvate sihtmärkide laskmine ei läinud sama hästi kui päeval ja kõik sihtmärgid jäid tabamata. Kiirkinnitusega soojuskaamera oli selleks harjutuseks siiski õige valik.

Võistluse viimane kõikidele ühine harjutus oli traditsiooniline lähenemisharjutus, mille käigus tuli teha maastikuluuret. Start anti umbes kolme kilomeetri kaugusel sihtmärgist ja lähenemine oli piiratud umbes seitsmesaja meetri laiuse sektoriga. Anti neli tundi aega lähenemiseks ja laskepositsiooni sisseseadmiseks, millest pidi sihtmärki nägema ja suutma see hävitada. Lähenemise ajal sai lisapunkte, kui leiti maastikult üles kolm rullikeeratud okastraadist tõket ja ühe miinitõkke. Iga leitud objekti eest sai kakskümmend viis lisapunkti.

LÄHENEMISHARJUTUS

Lähenemisharjutus oli üles ehitatud tavapäraselt ehk maastikul oli sihtmärk ja selle vahetus läheduses pikksilmaga vaatlejad. Maastikul liikusid lippude ja erksavärviliste vestidega kõndijad. Kui vaatleja arvas nägevat lähenevat laskurit, peatati tegevus helisignaaliga. Võistlejad pidid jääma täiesti liikumatuks ja kui läbiviijad märkasid, et võistleja hakkas ära sulama ehk vaikselt paremini peitu pugema, siis oli see harjutus läbi kukkunud. Vaatlejad pidid juhatama kõndijad praktiliselt võistlejale otsa ja kirjeldama, mis paljastas võistleja tegevuse. Kui see ei õnnestunud, siis harjutus jätkus. Sihtmärgi hävitamisest oli vaja kõndijale teada anda, mispeale kõndija tuli laskurist viie meetri kaugusele ja vaatlejad püüdsid näha võistlejaid, kes tohtisid koos varustusega paikneda üksteisest maksimaalselt pooleteise meetri kaugusel. Lähenemisharjutusest saadi punkte järgmiselt: sada punkti, kui suudeti laskepositsioonile jõuda nii, et vaatlejad võistlejaid ei näinud. Järgmised viiskümmend punkti teeniti, kui pärast „lasku“ ei suutnud vaatlejad võistlejaid leida. Viimased viiskümmend punkti saadi, kui kaugus sihtmärgini oli mõõdetud alla viieprotsendilise veaga. Sihtmärgi ees näidati nii laskurile kui vaatlejale viie sekundi jooksul erinevat tähte, mille pidid

EBAHARILIK(ULT EDUKAS) MEESKOND

Major Matti Finnilä on Soome kaitsejõudude täpsuslaskmise peakoolitaja. Ta on teeninud kokku 22 aastat kergejalaväes ja soomusjalaväes jalaväe lahingumasinatel CV9030. Olnud taktika ja laskeväljaõppe õpetaja. Teeninud Afganistanis kaks korda, aastatel 2008–2009 ja uuesti 2011–2012.

Major Finnilä moodustas ühe meeskonna koos Saksamaal paikneva USA armee seitsmenda ratsarügemendi vanemseersandi John Poitrasega. Varem merejalaväes täpsuslaskurina teeninud allohvitser ei olnud mõnda aega ise täpsuslaskmist treeninud ja lasi endale tundmatu relvaga, kuid sellest hoolimata saavutati väga tugevas konkurentsis lugupidamist vääriv kolmas koht.

Tulemus oli nii eriline, et Ameerika Ühendriikide relvajõudude ajaleht kirjutas neist isegi artikli, mille võib leida siit https://www.stripes.com/ branches/army/2024-08-12/us-finland-compete-best-sniper-14839430.html

ära tundma mõlemad võistlejad. Kui tähte ei õnnestunud ära tunda, ei saanud lähenemisharjutuse eest ühtegi punkti. Kui võistkond korra avastati, siis harjutuse punktisumma poolitati. Meie võtsime maastikuluuret natukene liiga tõsiselt ja otsisime hoolikalt läbi ka lähenemissektori kaugema osa ja mõlemad küljed, kuigi otsitavad objektid olid tegelikult sektori keskel vähem kui kolmesaja meetri sees. Kõik objektid peale ühe leidsime üles, aga ühe asukoha märkisime kaardile kahe millimeetri võrra valesti. Kaart oli pleekinud koopia õigest maastikukaardist. Laskepositsiooni otsisime kiirustades, sest hoolika maastikuluure tõttu jäi meil selleks ainult paarkümmend minutit aega. Hea laskepositsiooni leidsime sihtmärgist umbes viiesaja kahekümne meetri kauguselt, seda varjasid kaks kivi umbes viiskümmend meetrit positsiooni ees. Vaatleja oli sunnitud olema natuke enam nähtaval. Olime hästi peidus, tundsime sihtmärgi ees näidatud tähed ära ja andsime õige laskekauguse sihtmärgini. Kokku selle harjutuse eest kakssada viiskümmend punkti. Erilise tähelepanekuna märgin veel ära, et periskoop on väga kasulik maastiku vaatlemiseks varje tagant.

VIIMANE LASKEHARJUTUS

Seniste tulemuste põhjal said kümme parimat võistkonda osaleda viimasel laskeharjutusel, kus saadud punktid olid piisavad, muutmaks täielikult võistkondade järjestust. Võistlejad viidi liisuga määratud järjekorras paarikaupa veoautoga harjutuse algusesse ja anti ülesanne.

Alustuseks joosti määramata aja piires umbes viis kilomeetrit mööda teid ja järske künkaid lasketiiru, kus mõlemad võistlejad pidid laskma ühe lasu oma sihtmärki – tundmatul kaugusel asuva A4 paberi peale kleebitud kümnesendise mündi suuruse täpi sisse nii, et serv jääb terveks. Selle eest võis teenida sada viiskümmend punkti.

Meie paar läks rajale viimasena ja kui marsruut muutus järsuks mäeküljeks, hakkasime jooksmise asemel kõndima ja sörkisime ainult allamäge. Arvates, et ajapiirangut pole, ei hakanud liiga palju kiirustama. Lasketiirus anti laskmiseks aega kaks minutit. Sihtmärgi kauguse hindasime A4 paberi alumisest servast tuhandike meetodiga ja saime kauguseks poolsada meetrit. Vaatasime kõrgusparanduste tabelist vajaliku kauguse ja see oli päris täpne. Minu sihtmärgi tabamus oli kaks millimeetrit liiga kõrgel ja täpi serv oli katki, teise laskuri tabamus veel natuke kõrgemal. Korraldajate tagasisidest selgus, et teised võistkonnad lasid oluliselt rohkem mööda ja sellest harjutusest ei saanud punkte keegi.

Kokkuvõttes jäime võistlusel kolmandale kohale, ainult seitsme punkti või poole protsendi kaugusele võitnud türklastest, mistõttu võistluse käigus tehtud väikesed vead tulevad mind unenägudes kummitama ilmselt elu lõpuni.

Soome keelest tõlkinud Heikki Kirotar

SNAIPRIPÜSS: TÄPPISTÖÖRIIST, KUS IGA

DETAIL LOEB

Kui eelmises ajakirjanumbris tutvustasin lähemalt meie uut snaipripüssi Sako M10, siis sedakorda vaatame laiemalt Eesti kaitseväes kasutuses olnud täpsuspüsse, moona ning snaipri tööd hõlbustavaid lisavahendeid.

Tekst: RISTO PÄRTEL , vabatahtlik autor

Kui mitte mainida väheseid Hiina ja Vene päritolu 7,62 x 54R SVD eksemplare, siis võib taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kaitsejõudude esimesteks snaipripüssiks lugeda Soome päritolu 7,62 x 54R kaliibriga kasutatud, kuid heas korras relva Sako M/28-30. Rahvasuus on see relv tänu oma iseloomuliku kujuga kirbukaitsele saanud soomlastelt hüüdnime Kikk-kõrv (soome k pystykorva). Meie Eestis oleme ristinud selle SkY vindiks, sest selline markeering on relval, mis tuleneb soomekeelsest lühendist Suojeluskuntien Yleisesikunta ja tähendab tõlkes kaitseliidu ülemjuhatust.

Samasugust relva kasutas Talvesõjas snaiper Simo Häyhä hüüdnimega Valge Surm, kes ilma optikata, lahtiste sihikutega püssi abil saatis looja karja sadu vastaseid. Ühtedel andmetel 200 ringis, teistel aga koguni 542. Nii või teisiti on tegemist väga täpse ja töökindla relvaga, mis esindab oma ajastu tipptoodet.

Alles iseseisvunud Eestit toetasid ka prantslased kaliibriga 7,62 x 51 FR F2 püssidega koos kaheksakordse fikseeritud suurendusega Scrome J8 sihikuga. Tegemist oli juba tollal innovaatilise lahendusega, kus püssiraud oli suures osas termiliselt varjestatud polümeerkattega. Neid relvi oli siiski vähe ega jagunud kõigile.

Koos teiste Iisraeli hankes soetatud relvadega tulid 7,62 x 51 kaliibriga poolautomaatsed Galil snaipripüssid koos 6 x 40 optilise sihikuga Nimrod. Relvad olid uued, täpsed ja teenisid meid auga pikka aega. Ent tänu oma massiivsele rauale ning freesitud raamile kaalus laetud relv koos sihikuga 8,3 kg, mis tegi kasutajatele meelehärmi.

KODUMAINE TOOTEARENDUS

kabadega, harkjalgadega ja Kaitseväe varudes leidunud erinevat tüüpi optiliste sihikutega.

OLUKORD NÕUDIS

Eesti osales juba aktiivselt missioonidel konfliktikolletes ja lahingukogemused näitasid, et eelmainitud relvad ei ole tõsisemaks snaipritegevuseks piisavad.

Lühikese aja jooksul algatati kaks snaipripüssi hanget, mis tõid relvastusse 8,6 x 70 mm kaliibriga Sako TRG-42 ja 12,7 x 99 mm kaliibriga Hecate II, mõlemad varustatud 6–24 x 72 Zeissi optiliste ja NSV 80 öösihikutega.

Snaipriõpe arenes jõudsalt ja laskurid janunesid tõsisemate püsside järele, kuid riigil nappis selleks raha. Meie õnneks vahetasid norrakad 2012. aastal välja oma vanu snaipripüsse, milleks olid kohaliku ettevõtte Våpensmia välja töötanud 7,62 x 51 kaliibriga snaipripüssid NM149.

Relv põhines töökindlal Mauser M98 platvormil ja oli varustatud Schmidt & Bender 6 x 42 sihikutega, mis on tsiviilversioonis siiamaani populaarne püss ja Våpensmia tagab neid tänini varuosade ja tehnilise toega.

Eestil õnnestus need endale saada ja kasutusele võtta ning need, mis olid liiga kulunud, muudeti varuosadeks. Meie snaiprid olid püssiga rahul, kuid neile ei mahtunud pähe, et nendel, kes peavad kaugemale nägema ja laskma, on relvadel vanemat tüüpi 6 x 42 sihik, samal ajal kui M14 täpsuspüssidel on tehnika viimane sõna 3–12 x 50.

Kaitsevägi ja Kaitseliit kosusid ajapikku jõudsalt ja otsiti uute täppisrelvade hankimise võimalusi. Ameerika valitsus oli vahepeal otsustanud toetada meid 7,62 x 51 kaliibriga iselaadivate püssidega M14.

Kodumaise arenduse tulemusena ilmusid kasutusse täpsuspüssid M14  TP1 (TP tähendas täpsuspüssi), millel olid uued rohelised reguleeritava põsetoega vineerist pärad, harkjalad ja optilised sihikud.

Sellel relvamudelil esines probleeme sihikute normaaljooksul püsimisega ning versioonil M14  TP2 jäeti kõrvale kõik üleliigne ja panustati korralikele sihtimisseadmetele, milleks said spetsiaalselt selleks valmistatud Brügger & Thometi sihikujalg ning Schmidt & Benderi PM II 3–12 x 50 sihik. Sama tüüpi sihik oli äsja võitnud USA merejalaväe sihikute hanke.

Olukorra lahendamiseks võeti osadelt M14 TP2-delt sihikud maha ja paigutati Norra relvadele, lisades ka harkjalad ja suudmekompensaatorid, nii oli tekkinud relvamodifikatsioon NM149S (S tähendas snaiprit).

Kuigi uued snaipripüssid on soetatud, jätkub Kaitseliidus NM149 kasutamine väljaõpperelvadena. Neid on isegi täiendavalt moderniseeritud USA välisabina saadud Steiner M5Xi 5–25 x 56 sihikutega, et tagada sarnane väljaõpe käesolevate Sako M10 sihikutega.

VEE-, ENT MITTE KÜLMAKINDLAD

Kaitsestruktuurid jätkasid kasvamist ja 2000. aastate alguses, kui Rootsi riik kinkis meile suure koguse oma relvastust, varustati parimad 7,62 x 51 kaliibriga AK-4 automaadid Hensoldt Fero Z 4 x 24 optiliste sihikutega ja tugijalgadega ning uueks koodnimeks sai AK4TP.

Lisaks oli Saksamaalt kingitud Kaitseliidule samalaadsed 7,62 x 51 G3A3ZF täpsuspüssid. Kui hiljem neistki ei piisanud, moderniseeriti viimases hädas Norrast soetatud automaadid, uue nimega AG-3TP, Magpuli reguleeritavate

Vanad täpsuspüssid on praeguseks enamasti asendanud 7,62 x 51 kaliibriga LMT Defense R20, mis ei läinud küll valutult, sest osadel püssidel deformeerusid laskmisel gaasikojad. Õnneks ilmnes see varases faasis ja tootja asendas garantii korras kõikidel püssidel kõnealuse osa tugevamaga. Laskurite usaldust ei lisanud ka täppismoona nappus ja kasutajad kurtsid tavamoonaga lastes suure hajuvuse üle. Nüüdseks on see olukord lahenenud ning täpsuslaskurid suudavad head laskemoona kasutades püsida tabamustega hõlpsasti ühe nurgaminuti sees.

Snaipripaari ülemate R20 täpsuspüssid varustati väljaõppe ühtlustamiseks juba teada-tuntud PM II 3–12 x 50 sihikutega. Esimesena saabunud väike kogus RAHE täpsuspüsse oli varustatud Vortexi optiliste sihikutega, sest algselt planeeritud Trijicon VCOG 1–8 x 28 tarne viibis. Kui Trijiconid lõpuks kohale jõudsid, siis selgus, et suurte külmakraadidega muutuvad sihiku seadistamise trumlite klõpsud kuuldamatuks. Täpsemal uurimisel selgus, et tegemist on samasuguse

sihiku modifikatsiooniga, nagu USA merejalavägi oli soetanud varem, kui nõuetes oli 20 meetrit veekindlust.

Iseenesest ei ole selles midagi halba, aga sellepärast on sihikuristi reguleerimise trumlid veekindlate tihendite ja määrdega, mis meie külmas talves hangub. Kuna sihik toimib muidu laitmatult, siis lahendati olukord trumlikleebistega, millele on tuhandikjaotused peale märgitud, et võimaldada ka külmaga täpset reguleerimist.

TULEJÕUDU SUUREMAKS

On arutusel, kas on otstarbekas minna sama teed nagu Briti kuninglikud merejalaväelased, kes võtsid eelmisel aastal oma 7,62 x 51 kaliibriga LMT täpsuspüssi L129A1 järel kasutusele kaliibriga 6,5 x 48 Creedmoori modifikatsiooni L129A2.

Ameerika erioperatsioonide juhatus testis 6,5 x 48 laskemoona võrreldes praeguse 7,62 x 51 M118LR snaiprimoonaga ning Creedmoor kahekordistas tabamuse tõenäosust 1000 meetri kaugusel, suurendades efektiivset laskekaugust peaaegu poole võrra ja vähendades kolmandiku võrra tuuletriivi, ning oli samas väiksema tagasilöögiga kui 7,62 × 51 mm NATO padrun. Mainitud lahendus oleks ka soodsaim võimalik valik, sest olemasolevatel R20-tel peaks ära vahetama ainult lukuraami ja vintraua, kõik muud püssi osad, kaasa arvatud padrunisalved, sobivad mõlemale kaliibrile.

Selline vahetus on laskurile jõukohane ja kiire ning 7,62 mm komplektid võivad väljaõppes jääda paralleelselt kasutusse. Suures osas jääks samaks ka relvade remondi- ja hooldussüsteem ning enamik varuosi.

RKIKi hankeplaanides on kirjas ka suurekaliibriline snaipripüss, mis oleks suurepärane tööriist lahingutehnika kahjustamiseks või hävitamiseks, kasutades sama tüüpi 12,7 x 99 laskemoona nagu raskekuulipilduja Browning.

Raufoss Mk 211 12,7 mm mitmeotstarbelise lõhkekuuli volframsüdamik läbistab 1000 meetri pealt isegi 30kraadise

nurga all oleva 10,6 mm soomusplaadi või soomustamata sõidukite ja ehitiste puhul läbib seina, plahvatades viitega objekti sees. Sellel on 20 mm mürsuga samaväärne toime, et kahjustada selliseid sihtmärke nagu helikopterid, lennukid, kerged soomusmasinad, laevad ja kerged kindlustused, ning see võib süüdata kütuse.

UUE SNAIPRIPÜSSI VALIK

Ajapikku hakkasid 15 aastat tihedat kasutust saanud relvad Sako TRG-42 väsima, vahetati küll välja kulunud vintraudu, parandati sihikuid ja kõrvaldati pärade lokse, kuid teada oli, et see ei ole väga jätkusuutlik.

Edasi oli läinud ka aeg ning sellega koos relvade ja lisaseadmete areng. Tuli plaanida uute püsside soetust. Hankima ei mindud ainult püssi, vaid tervet süsteemi, mis pidi olema kasutatav ööpäevaringselt, seega olid komplektis nõutavad nii päevased kui öised sihtimisseadmed.

Lisaks suurele lasketäpsusele pidid relvad samal ajal olema ka vastupidavad ning võimalikult kompaktsed ja kerged.

Hankes saidki hindamiskriteeriumiteks relva ja lisaseadmete hind, kaal ja pikkus, ülalpidamiskulu ehk relvaraua eluiga ning varuosade komplekti maksumus. Hankes osalesid ettevõtted järgmiste tootjate püssidega: Sako, Haenel, Unique Alpine ja Desert Tech. Tihedas konkurentsis võitis Sako oma M10 mudeliga.

Üks oli hankes kindel, jäädakse sama vana hea kaliibri 8,6 x 70 ehk 338 Lapua Magnumi juurde. Selle laskemoona arendus sai alguse 1983. aastal USA merejalaväe projektina, et luua padrun, mille abil on võimalik sooritada äärmuslikult kaugeid laske nii isikkooseisu pihta kui ka materjalide purustamiseks.

Lisaks laskekaugusele soovisid sõjaväelased kuuli, mis omaks surmavat jõudu ka pärast soomuse läbistamist. See padrun oli mõeldud eelkõige jalaväe tõrjeks, kuid seda on kasutatud

ka näiteks sõidukite, elektroonika ja sideseadmete vastu. Kuul on piisavalt võimas, et tungida läbi betooni ja telliste ning teha nende taga kahjutuks vaenlase võitlejad. 338 Lapua Magnumi padruni arenduse pidev jätkamine on teinud sellest maailma levinuima snaipripadruni, mis on ennast lahingutegevuses tõestanud.

Snaiprite käsutuses olev laskemoona Lapua Scenar Open-Tip Match kuul (OTM) kaalub 19,4 g, väljub vintrauast kiirusega 807 m/s ning säilitab tavapäraselt efektiivse tuleulatuse 1500 meetrini ja tänapäevaseid elektroonilisi vahendeid kasutades veelgi kaugemale.

Sama raske soomustläbiva kuuliga volframkarbiidsüdamikuga soomustläbivale kuulile garanteerib tootja 600 m kaugusel 12 mm kõrgkvaliteetse 500 HB tugevusega soomusplaadi perforeerimise.

KOGENUD SÕJASEPAD

Sako kogemus ulatab saja aasta taha. Pärast Soome iseseisvuse väljakuulutamist 1919. aastal avati endises Helsingi õlletehases püssiremonditöökoda, mida kutsuti kodanikukaitse kõrgema staabi relvatehaseks (Suojeluskuntain Yliesikunnan Asepaja). Ettevõte kolis 1927. aastal Helsingist Riihimäki laskemoonavabrikusse ja nimetati 1930. aastal ümber Sakoks. Sellest ajast saadik on Sako valmistanud relvi ja laskemoona, ka eelpool mainitud kuulsa Soome snaipri Simo Häyhä püss M/28-30 pärines nendelt.

1983. aastal ühines Sako teise Soome relvatootjaga Tikkakoski, mis esindab tänini Tikka brändi, ja 1986. aastal Valmetiga (Valtion Kivääritehdas), mille tulemusena ühinesid mitme ettevõtte inseneride relvavalmistusoskused ja kogemused. Uue nimega Sako-Valmet on olnud tänapäevani edukas Soome kaitsejõudude relvastuse tootja ja aktiivne tsiviilturul. Nende toodangust pärinevad näiteks Soome kaitseväe automaadid RK 62, RK71 ja ka uued automaattulirelvad nagu AK24 ja M23, samuti snaipripüssi TRG seeria mudelid 21, 22, 41 ja 42 kaliibritega vastavalt .308 Winchester, 6.5 Creedmoor, .300 Winchester Magnum ja .338 Lapua Magnum.

Snaiperrelvasüsteemi TRG M10 esitles Sako juba 2011. aastal. See süsteem loodi kasutaja käes konfigureeritavaks, võimaldades erinevatele kaliibritele üle minna luku, salve ja vintraua vahetusega.

Iga kindla kaliibriga seotud vahetatav relvaosa on spetsiaalselt märgistatud, et kasutaja tunneks selle ära nii visuaalselt kui ka puudutades. Näiteks .308 Winchesteri (7,62 × 51 mm NATO) relvaraud ja lukk on tähistatud ühe randiga, .300 Winchester Magnumi puhul on rante kaks ja .338 Lapua Magnumi puhul kolm.

Sama markeerimistehnikat kasutatakse ka padrunisalvedel, kus salve alaserva plastikkattel on vastavalt kaliibrile kas üks, kaks või kolm eenduvat ringi.

BALLISTIKA, PEEN TEADUS

Ballistika jaguneb sise-, vahe-, välis- ja pihtamisballistikaks. Siseballistika käsitleb kuuli liikumist rauaõõnes. Vaheballistika uurib vintrauast väljunud kuuli, millele avaldavad ikka veel mõju kuulile järgnevad püssirohugaasid, näiteks leegija helisummutite tõttu. Välisballistika valdkonnaks on relva

rauast väljunud kuuli lend aegruumis, kus seda mõjutavad paljud välised jõud. Pihtamisballistika, mida elusorganismi puhul kutsutakse ka haavaballistikaks, algab sealt, kus kuul tabab sihtmärki, ja lõpeb kuuli lõpliku peatumisega.

Relvarauast välja lennanud kuul hakkab kohe mitmete tegurite, nagu gravitatsiooni, õhutakistuse ja tuule mõjul langema. Selle kompenseerimiseks suunatakse relvaraud ülespoole, et kuul suudaks kaarjalt lennates õigel kaugusel sihtmärki tabada.

Kuuli alguses laugjamat, kaugemal järsemat lennuteed nimetatakse trajektooriks. Kuuli lennu teravik eespool tagab vintsoonte suunatud pöörlemine, ilma selleta keeraks kuul ettepoole oma raskema tagaosa ning kaotaks lennul kiiresti stabiilsuse. Kuuli pöörlemisel on aga trajektoorile ka negatiivne mõju, nimelt kaldub see pöörlemise suunas sirgest lennuteest kõrvale – nähtus, mida nimetatakse derivatsiooniks.

Tegur, mis hakkab laskekaugust kohe oluliselt piirama, on õhutakistus. Läbi õhu lendav kuul kaotab hõõrdumise, kuuli järele tekkiva õhuhõrenduse ja -keeriste tõttu pidevalt energiat, aeglustub kogu lennu vältel ning hakkab seetõttu ka kauguse suurenedes järjest rohkem kukkuma.

Madalad temperatuurid ja ka suurem kõrgus merepinnast põhjustavad hõredamat õhku, mille tulemusena on kuuli takistus väiksem ja tabamispunkt seetõttu kõrgemal. Õhuniiskus võib muuta õhu tihedamaks, sel juhul kipub kuul kiiremini alla langema.

Kuna Maa pöörleb edasi pärast seda, kui kuul on relvast lahkunud, peavad snaiprid arvestama ka maa ja sihtmärgi vahelise erinevusega, mis on tuntud kui Coriolisi efekt. Pikematel kaugustel hakkab tabamispunkt muutuma ka olenevalt laskesuunast, näiteks lääne suunas tulistatud kuulidele mõjub väiksem tsentrifugaaljõud kui ida suunas tulistatud kuulidele, sest Maa pöörleb läänest itta, seda nimetatakse Eötvösi efektiks.

Tabamispunktile avaldab samuti mõju see, kas lastakse madalamast asukohast kõrgemale või kõrgemalt madalamale, näiteks katuselt tänavale, ülipikkadel kaugustel tuleb arvestada maakera kumerust, mida nimetatakse maastikunurgaks.

Et kõiki vajaminevaid tingimusi registreerida ja kõigi teguritega arvestada, peaks snaiper olema väga tugev matemaatikas ja füüsikas või siis peavad tema käsituses olema eeltäidetud tabelid, mis arvestavad järgmist: kuulitüüp, laskuri asukoha koordinaadid, laskesuund ja -kaugus, maastikunurk, derivatsioon, temperatuur, õhurõhk, õhuniiskus, kuuli algkiirus, tuulesuund ja -kiirus. Tavaliselt ei anna sihtmärk oodata, millal kalkulatsioonid tehtud saavad, vahepeal võivad muutuda ka atmosfääritingimused. Kõik muutujad, mis saja meetri peal lisavad ainult mõnemillimeetrise kõrvalekalde, kumuleeruvad sadadel meetritel sentimeetriteks ja tuhandetel meetritel meetriteks ning nendega arvestamata jätmine viib möödalasuni.

TARGAD ABILISED

Õnneks on meie snaipritel elektroonilised abilised. Atmosfäärsed tingimused mõõdetakse käsiilmajaamaga Kestrel

5700. Snaiprid kasutavad laskmisel ka Kanada firma Apexo ballistilist arvestit AFS, mis on võimeline juhtmevabalt käsiilmajaama andmed seadmesse tõmbama ja koheselt lennutrajektoori parandama.

Samamoodi saabub AFSi info laserkaugusmõõdikust, milleks on Safran Vectronixi PLRF25C. Selle järgi tuvastatakse laskekaugus, suund ja maastikunurk. Ballistiline arvesti määrab ise GPSi järgi laskuri asukoha, kasutaja sisestada jääb ainult tuule kiirus ja suund ning hetkega näitab aparaat ekraanil, milline seadistus tuleb sihikutrumlitel teha, et tabada sihtmärki täpselt.

Relvaprofiili on laskur AFSi seadmesse sisestanud juba varem. Kui ta valib menüüst teise laskemoona tüübi, nagu näiteks soomustläbistava kuuli tavalise asemel, või kinnitab relvale leegisummuti asemel helisummuti või vahetab vintraua teise pikkuse vastu, siis arvestatakse lisaseadmete mõju põhjal automaatselt kogu trajektoor ümber.

Osa laskureid pistab padrunikarpi ka anduriga varustatud termomeetri, mis mõõdab laskemoona temperatuuri, mille muutused mõjutavad püssirohu põlemise intensiivsust ja seeläbi kuuli algkiirust. Seade aitab ka kaasa pihtamisballistikas, näidates kuuli tabamisnurka ja jääkenergiat, mis on tähtis soomuse läbistamiseks.

Mis aga ehk kõige tähtsam – tänu kasutatavatele algoritmidele võimaldab see seade täpselt arvestada trajektoori ka pärast seda, kui kuul on jõudnud alla helikiiruse tsooni, sest siis algavad selle lennus suured kõrvalekalded. Ebastabiilsus tekib siis, kui lendkehale mõjuvate jõudude tasakaal ei ole piisav ja kuuli teravik hakkab pööreldes järjest suuremaid ringe tegema. Sako M10 tehnilistes andmetes on märgitud efektiivseks laskekauguseks 1500 m, mis ongi distants, kus kuuli kiirus langeb alla helikiiruse ja enamik lihtsamaid ballistikaarvesteid jäävad jänni. AFS pikendab seda vabalt näiteks 2500 meetri peale või kaugemalegi, kuni kuulil on oma tööks piisavalt energiat.

Seni pikimaks kinnitatud lasuks loetakse Ukraina snaipri Viacheslav Kovalskyi tabamust 3800 meetri pealt 2023. aastal. Varem hoidis seda tiitlit pikka aega Kanada erioperatsioonide väejuhatuse liige, kes 2017. aastal tabas Iraagis edukalt sihtmärki 3540 meetri kauguselt. Enne teda kuulus maailmarekord Briti snaiprile Craig Harrisonile, kes 2009. aastal tulistas 338 Lapua Magnum kaliibriga vintpüssist Talibani laskurit 2475 meetri kauguselt. Veel varem oli Kanada kapral Rob Furlong 2002. aastal püstitanud rekordi 2430 meetriga ja natuke enne teda tabas teine Kanada kapral Arron Perryle mässulist 2310 meetri pealt.

MOON MÄÄRAB

Laskemoon on väga tähtis osa kogu snaiprisüsteemist. Esiteks peab see sobima püssiga kokku, et saavutada kogu siseballistikaga seonduv harmoonia. Õhutakistuse vähendamiseks on kuulid valmistatud võimalikult voolujoonelise kuju ja sileda pinnaga. Kasutatakse spetsiaalseid püssirohu liike, mis ei ole nii temperatuuritundlikud. Materjali valides arvestatakse, et kuul peab säilitama toime ka pärast seinte ja sõidukisoomuse läbimist. Kuid kõige tähtsam on tootmise juures ühtlus, et kõigi komponentide mõõdud, kaalud ja kujud oleksid samasugused. See tagab ka tabamise stabiil-

suse. Tänapäeval toimub laskemoonatehastes täppismoona valmistamisel pidev kvaliteedikontroll, tootmise eri faasides kaaluvad ja mõõdavad elektroonilised seadmed kõiki koostekomponente.

Laskemoona valmistamise tehnoloogia on aga senisest veelgi edasi arenenud. Traditsiooniliste täismantelkuulide valmistamisel, kus messingust kuuli korpusesse surutakse pliist südamik, võib materjalides esineda ebaühtlust. Näiteks on kuuli mantel mõnest kohast õhem või paksem, mis mõõtmisel ja kaalumisel ei avaldu, kuid selline ebatäius nihutab paigast kuuli raskuskeskme ja muudab seeläbi lennuomadusi. Suure tõenäosusega pliisüdamikuga kuulid deformeeruvad ja purunevad läbi objektide lastes kergemini, säilitades vähem jääkenergiat.

Eriti pikkadel laskekaugustel kasutatakse CNC masinatega messingust treitud kuule, nagu näiteks Ühendkuningriigi militaarlaskemoona tootja EPA Manufacturing toodang. See tehnoloogia võimaldab toota kuule täiusliku sümmeetrilise kuju, kaalu ja mõõtudega. Kasutades kuulide ehituses teisi metallmaterjale, nagu titaan või volframkarbiid, saavutatakse nii süüte- kui läbistusefekt ilma täpsuse kaota.

Musternäidis on Ameerika Ühendriikide laskemoona arendus, kus näiteks 5,56 x 45 M855A1 pliivaba padruni kuuli juures täiustati kõiki omadusi, mis on laskemoonale vajalikud. Selle disain ei ole mitte ainult suurepärase aerodünaamikaga, vaid ka tunduvalt parema läbistusvõime ja haavaballistikaga teiste senikasutatud laskemoonatüüpidega võrreldes, kus nimetatud võimetest on esiplaanil ainult üks mainitud omadus. Sama saab ka öelda ameeriklaste uue 6,8 x 51 (.277 Fury) laskemoona ja käsirelva arenduse kohta, kus hankes esitati kaitsetööstusele esmalt ideaalse kujuga kuul, mille ümber tuli disainida padrun ja alles siis ehitada valmis seda kasutav relvasüsteem.

MIS TEEB PÜSSIST SNAIPRIPÜSSI?

Hea snaipripüssi teevad disain, tootmiskvaliteet ja kogemus. Disain määratleb, kus ja kuidas seda kasutatakse, kui mugav on seda kaasas kanda, kuidas toimivad relvaosad, kuidas laad ühildub laskuri kehaga, kuidas on võimalik kinnitada sihtimis- ja lisaseadmeid, kui lihtne on relva hooldada. Nimekiri on pikk, relva kasutamist mõjutavad sajad väikesed nüansid. Kuid ka kõige parema disainiga püss ei ole midagi väärt, kui sellel puuduvad kõrgeimad kvaliteedistandardid. Tegemist on tootega, kus loeb iga väike asi: kas relva detailid sobituvad kokku ilma suuremate lõtkudeta, mis lasketäpsust mõjutaksid, kas päästiku tõmbetugevus on sujuv, kas vintraud on valmistatud geomeetriliselt ühtlane ning ilma pingeteta, et laskmise käigus kuumenemisel ei esineks paindeid.

Sõjarelvade juures on tähtis veel vastupidavus nii karmile kohtlemisele kui ka ilmastikule. Eelnev jutt ei käi ainult püssi, vaid terve snaiprisüsteemi kohta, milleks on püss koos kõikide lisaseadmetega: optiline sihik, helisummuti, harkjalad, öösihik, padrunid, laserkaugusmõõdik ja teised nüüdisaegsed tehnilised vahendid, mis teevad koostööd või aitavad kaasa täpse lasu sooritamisele.

Kui üks element veab alt, näiteks laskemoon on ebatäpsem, võib see kaasa tuua terve süsteemi võimelanguse.

Tankidel on lahinguväljal endiselt tähtis roll, ent need ei domineeri sellises mahus, nagu ennustati

HARITUD SõDUR

TAGASI MINEVIKKU EHK KUIDAS KUJUTATI TULEVIKUSõDA

Nagu võib lugeda 1934. aasta Kaitse Kodust!, tehti ka siis julgeid prognoose tulevikusõja kohta, kujutades seda kiire, mehhaniseeritud ja tehnoloogiliselt keeruka konfliktina, kus positsioonisõja aeg on ümber ning võidu tagavad otsustav kiirus ja üllatusmoment.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Ennustati, et tankid ja õhujõud võtavad keskse rolli, ent jalavägi kaotab oma tähtsuse. Kas need visioonid täitusid? Lähimineviku sõjad ja hübriidkonfliktid ajendavad küsima, kas me tõesti elame sellises sõjandusjärgus, nagu toona ette kujutati, või on prognoosides siiski midagi olulist ka mööda läinud.

MILLISEKS PIDI KUJUNEMA TULEVIKUSÕDA?

Toona ennustati (Nahkur, 1934),1 et positsioonisõja ajastu lõpeb, sest staatilised kaevikuliinid pikendavad konflikte ja kurnavad ressursse. Sõjapidamine muutuvat liikuvamaks ja dünaamilisemaks, keskendudes kiiretele ja otsustavatele rünnakutele, mis minimeerivat pikaajalised vastasseisud. Mobilisatsiooni kiirus ja ootamatus saavat võtmeküsimuseks, kus sõjaline edu sõltub vastase moraali šokeerimisest ja organiseerimisvõime halvamisest. Laiendatud motoriseerimine ja mehhaniseerimine võimaldavat vägedel kiiresti ümber positsioneeruda ning logistikat tõhusamalt hallata, vähendades sõltuvust massilisest mobilisatsioonist. Blitzkrieg-taktikad, kus mehhaniseeritud ja õhuväed töötavad koos, kujundanuks tuleviku lahinguvälja.

Tuleviku sõjapidamine toetunuks üllatusmomendi kasutamisele, vältides mineviku prognoositavaid taktikaid. Samal ajal nõudnuks see visioonis tehnoloogiliste vahendite tõhusust, kus jalavägi kaotanuks osaliselt oma keskse rolli, andes suurema tähtsuse tankidele ja õhujõududele. Tankid ja õhujõud ei koondunuks enam suurtesse gruppidesse, vaid hajutataks, et vähendada sihtmärkide haavatavust. Rünnakute hajutamine ja dispersioon muutunuks vältimatuks, kuna suurte vägede liigutamist takistanuks nii õhujõudude täpsusrünnakud kui ka droonitehnoloogia. Jalavägi kohanenuks olukorraga, saades kriitilist tuge tankidelt, raskekuulipildujatelt ja miinipildujatelt, et tegutseda keerulisel maastikul, sealhulgas soistes ja mägistes piirkondades, kus tankid on ebaefektiivsed.

Õhujõudude rolli hinnati tulevikus ülioluliseks, eriti sõja alguses, mil nad hävitanuks vaenlase kriitilisi keskusi ja infrastruktuuri. Lennuvägi ei keskendunuks enam ainult koondatud sihtmärkidele, vaid rünnanuks ka hajutatud positsioone, mis nõudnuks täpsete õhutõrjevahendite kasutamist. Samuti nähti tuleviku sõjas hädavajalikuna ette logistikat ja taristu kaitset, sest nende hävitamine võib otsustada kogu sõja käigu. Samuti ennustati, et tankide rünnakute tõrjumiseks kasutatakse tulevikus raskekuulipildujaid, lahingumasinaid ja lennukite eskadrille, osutades paindlikku vastupanu. Tankide rünnakud viidaks läbi järjestikustes lainetes, alustades raskematest tankidest, mis purustavad vastase takistused, ja lõpetades kergemate tankidega, mis toetavad jalaväge.

Ennustati, et gaasi- ja keemiarelvad muutuvad suureks ohuks,2 mistõttu kaitsevahendid nende vastu on hädavajalikud. Bakterioloogiliste relvade kasutamise võimalust ei välistatud, kuid nende ohutus ja kasutamise keerukus tekitasid küsimusi. Samal ajal hinnati olulisteks tehnoloogilisi uuendusi, mis võimaldanuks võidelda raskesti ligipää-

setavatel aladel ning öösiti, kasutades öövaatlusseadmeid ja lahinguvälja valgustust. Nähti ette kaudtule täpsuse paranemist ning viimase muutumist laastavamaks, võimaldades vaenlase positsioone kaugelt neutraliseerida.

Psühholoogilist sõda 1934. aastal otseselt ei käsitletud, kuid propagandat kui võimsat relva mainiti olulisena. Prognoositi, et propaganda halvab vaenlase moraali ja ühiskonna, muutes selle tuleviku sõjas üheks efektiivsemaks mõjutusvahendiks. Tänapäeval on see ulatunud küberruumi ja psühholoogilise sõjapidamise tasandile, kus valeinfo ja manipulatsioonid mängivad keskset rolli. Lahingu edukus sõltub samuti üksikisikute oskustest ja juhtide otsustest, kus individuaalne väljaõpe ja strateegiline tarkus on sõjalise edu aluseks.

Kokkuvõttes ennustasid 1934. aasta analüüsid sõjapidamise kiiret tehnoloogilist arengut, kus liikuvus, mehhaniseerimine ja üllatusmoment saanuks määravaks. Samas rõhutati, et traditsioonilised elemendid, nagu jalavägi ja kaudtuli, säilitavad oma tähtsuse, kuigi nende roll muutub. Tehnoloogia ja taktikate areng muutnuks kokkuvõttes sõja mitmetahuliseks, hõlmates nii lahinguvälja kui ka psühholoogilise ja informatsioonilise mõõtme.

MILLISEKS KUJUNES SÕDA TEGELIKULT?

Tänapäeva sõda on väga mitmetahuline ja peegeldab suuresti seda, mida tulevikusõdade kohta prognoositi. Samas sisaldavad nüüdisaegsed sõjad ka palju uusi tehnoloogilisi ja taktikalisi arenguid, mida varasemad strateegid ei osanud ette näha.

Positsioonisõda pole täielikult kadunud – näiteks Ukraina konfliktis on kindlustatud kaitseliinid, kaevikud ja staatilised positsioonid endiselt lahingute osa. Samas on sõjapidamine muutunud oluliselt liikuvamaks, kasutades kiireid mehhaniseeritud üksusi, mobiilset logistikat ja taktikalisi üllatusi. Massmobilisatsioonid pole täielikult ajalukku jäänud, sest suurte inimressursside kaasamine, nagu näeme Ukrainas ja Venemaal, jääb paljudes konfliktides oluliseks.

Tänapäeva lahinguvälja keskmes on mehhaniseeritud üksused, droonid ja mobiilne logistika, kuid see teeb sõjapidamise haavatavaks taristu rünnakutele. Näiteks Ukraina elektritaristu ründamine on näidanud, kui oluline on tsiviiltaristu kaitse sõjalistes konfliktides. Üllatusrünnakud ja infooperatsioonid on sõjapidamise põhiosa, kusjuures küberrünnakud ja droonirünnakud pakuvad ootamatuid eeliseid. Siiski on satelliidiluure ja reaalajas lahinguvälja juhtimise tõttu üllatusmomente keeruline saavutada, kuigi teatud olukordades –näiteks Ukraina operatsioon 2024. aastal Kurski oblastis – on see siiski võimalik, sageli vaenlase lohakuse tõttu.

Kuigi tehnoloogia, nagu droonid ja täppisrelvad, mängib tohutut rolli, on jalavägi jäänud hädavajalikuks, eriti hübriid- ja linnasõdades. Jalavägi toetub nüüd mitmesugustele abirelvadele, sealhulgas kuulipildujatele, granaadiheitjatele ja tankitõrjerelvadele, nagu Javelin või NLAW. Samuti on

tankid ja jalavägi sageli tihedas koostöös, kuid tankide rolli on vähendanud nende haavatavus droonide ja täppisrelvadega. Tankid on muutunud sõltuvaks suurtükiväest ja logistilisest toest, ilma selleta muutuvad nad kergeteks sihtmärkideks. Samuti ei kasutata tanke enam sageli klassikaliste rünnakulainetena, sest moodsad sõjaväed on vähendanud oma tankiparke ja asendanud neid mitmekülgsemate soomusmasinatega, nagu MRAPid, mis sobivad patrullimiseks, transpordiks ja luureks.

VANA SEGUNEB UUEGA

Õhujõud on igas kaasaegses konfliktis võtmerollis, pakkudes nii luureandmeid kui ka täppisrünnakuid. Kuid moodsad õhujõud on kõrgtehnoloogilised ja kallid, mistõttu on nende kasutamine piiratud riikidega, mis suudavad seda potentsiaali täielikult realiseerida. Lisaks on õhutõrje ja raketitõrje jõudsalt arenenud (nt juutide Iron Dome), aga ka vanemate süsteemide adaptiivne kasutamine Ukraina sõjas näitab, et vanad relvad saavad uue elu nutika integreerimise abil. Õhuja jalaväe koostöö on kriitilise tähtsusega, pakkudes taktikalist eelist, kuid järgmistel kümnenditel liigub see suund mehitamata õhukomponentide kasutuselevõtu poole.

Tänapäeva sõdades kasutatakse hajutatud liikumist, et vähendada täppisrelvade ja õhurünnakute ohtu. Öövaatlusseadmed, termokaamerad ja satelliidiluure võimaldavad tõhusat operatiivtegevust ka pimedas, kõrvaldades ööpimeduse kui suure takistuse. Samal ajal nõuavad suured sõjad endiselt ulatuslikku logistikat. Kütuse ja mootorite tõhusus on võtmetähtsusega, kuid massiivsete logistikaoperatsioonide varjamine on droonide ja satelliitide ajastul väga keeruline.

SÕNASÕDADE LAHINGUVÄLJAD

Propaganda on muutunud sõjapidamise lahutamatuks osaks. Sotsiaalmeedia ja valeinfo levitamine on tõhusad viisid vastase moraali ja rahvusvahelise avaliku arvamuse mõjutamiseks. Trolliarmeed ja botivõrgustikud loovad küberruumis uut tüüpi lahinguvälju, mida 1934. aastal ei suudetud ette näha. Lisaks on keskseks elemendiks saanud psühholoogiline sõjapidamine, sealhulgas vastase motivatsiooni ja moraali õõnestamine. Tänapäeva konfliktid, näiteks Venemaa ja Ukraina vahel, on näidanud, kui oluline on informatsiooni ja valeinfo strateegiline kasutamine.

Nüüdisaegne sõjapidamine hõlmab ka bioloogiliste ja keemiliste relvade potentsiaali, kuigi neid kasutatakse harva, peamiselt rahvusvaheliste piirangute tõttu. Samas jäävad need endiselt ohuks ja nõuavad kaitsemeetmeid. Pikamaa tava- ja reaktiivsuurtükivägi koos raketivägedega mängivad otsustavat rolli, pakkudes täpsust ja võimet häirida vastase taristut ja logistikat. Need süsteemid peavad aga kohanema, kuna elektromagnetilised segajad ja GPSi häired võivad nende tõhusust vähendada.

Tänapäeva sõjapidamises on iga üksikisiku roll üha olulisem. Hästi koolitatud droonioperaatorid, luureeksperdid ja kommunikatsioonispetsialistid on sama tähtsad kui füüsiliselt lahinguväljal viibivad sõdurid.

Samas on kriitilise tähtsusega tsiviilelanike valmisolek mobiliseeruda ja täita vabariigi esitatud ülesandeid, sest modernset sõjapidamist iseloomustab nii tehnoloogiline keerukus kui ka inimese moraalne ja füüsiline vastupidavus, mis muutuvad määravaks just pikaleveninud konfliktides.

Ülekaal õhus on oluline. Ent selle saavutamiseks pole alati vaja lennukeid, teinekord piisab droonidestki

Tänapäeva sõda nõuab ühtviisi nii tehnoloogilist tipptaset kui ka inimlikku oskust ja visadust.

MILLISEKS SÕJAD EI KUJUNENUD?

Kuigi 1934. aasta nägemuses, mida toitis ennekõike vankumatu usk tehnoloogia ja mehhaniseerituse kiiresse arengusse, pidi tulevikusõda muutuma palju dünaamilisemaks, ei realiseerunud ometi paljud ennustused.

1. Positsioonisõja lõppemine ei leidnud kinnitust. Kuigi ennustati, et staatilised kaevikuliinid ja positsioonisõjad kaovad, on need siiski säilinud. Pikaleveninud konfliktides nagu Vene-Ukraina sõda on eelrajatud raudbetoonil põhinevad kindlustatud kaitseliinid ja positsioonid üliolulised. Nii nagu enne teist maailmasõda, oleme taas ka Eestis rajamas idavalle rindelõikude kindlustamiseks.

2. Massmobilisatsiooni vajaduse kadumine osutus ekslikuks. Ennustati, et tulevikusõjad tuginevad väikestele kõrgtehnoloogilistele vägedele, kuid suurte inimressursside mobiliseerimine on endiselt reaalsus. Inimressursi olemasolu muutub üha akuutsemaks ning see ei puuduta

mitte ainult Venemaad ja Ukrainat, vaid ka Eestit, kus riigikaitse on üles ehitatud laialdase mobilisatsiooni ja reservväe põhimõttele. Pole inimest – pole vastupanu.

3. Jalaväe rolli vähenemine ei realiseerunud. Kuigi arvati, et tankid ja õhujõud võtavad jalaväe rolli üle, on viimane säilitanud oma keskse tähtsuse, eriti hübriid- ja linnasõdades. Jalavägi on siiski kohanenud tänapäevaste abirelvadega ning toetub oluliselt tehnoloogilisele abile. Kergejalavägi moodustab jätkuvalt Eesti riigikaitse peamise jõu.

4. Tankide rünnakulaine kaotab tähtsuse. Ennustati, et tankid ründavad tulevikus järjestikuste lainetena, kuid moodsates sõdades on tankide kasutamine oluliselt muutunud. Tankipargid on vähenenud ning tankid sõltuvad rohkem suurtükiväest, droonidest ja logistilisest toest, muutes need haavatavaks ilma toetavate üksusteta. Kuid tankid ei ole lahinguväljalt kuhugi kadumas, nende roll on pigem muutumas.

5. Gaasi- ja keemiarelvade ulatuslik kasutamine ei ole veel realiseerunud. Arvati, et keemiarelvad muutuvad tulevi-

Nagu siis, nii ka nüüd taandub kõik sellele, kuivõrd valmis on inimesed oma riiki kaitsma

kus laialt levinud ohuks, kuid rahvusvahelised lepingud ja moraalsed piirangud on nende kasutamist pidurdanud. Samas on riike, mis mentaalselt liiguvad tuumarelvade kasutamise poole tulevikusõdades.

6. Õhujõu keskset ja sõltumatut rolli ülehinnati. Eeldati, et õhujõud tegutsevad sõltumatult, hävitades vaenlase keskusi ja infrastruktuuri, kuid tänapäeval töötavad õhujõud sageli tihedas koostöös maavägedega, pakkudes taktikalist tuge, luureinfot ja täppisrünnakuid. Kõrgtehnoloogia hind ja tootmisvõime koos tehnoloogia saadavusega on piiranud õhujõudude ulatust ning vähe on riike, mis suudavad seda moodsat potentsiaali täiel määral realiseerida.

7. Raskekuulipildujate ja miinipildujate tõhusus tankide vastu on vähenenud. Ennustati, et tankide tõrjumiseks kasutatakse tankitõrjepüsse, raskekuulipildujaid ja miinipildujaid, kuid tänapäeval on tankitõrjerelvad ja eri tüüpi droonid tõhusamad. Klassikalised tankivastased relvad (tankipüssid ja -tõrjerelvad) on ajale jalgu jäänud, asemele on tulnud eri tüüpi droonid ja tankitõrjeraketid.

8. Tehnoloogia täielik ülekaal jäi realiseerumata. Ennustati, et tehnoloogia lahendab enamiku sõjalisi probleeme, kuid reaalsus näitab, et sõja edu sõltub endiselt inimlikest teguritest, nagu kasutatava inimressursi arvuline suurus, moraal, motivatsioon ja juhtimine. Kuigi nüüdisaegne sõda nõuab kõrget tehnoloogilist taset, ei ole see asendanud inimesi.

9. Üllatusmomendi tähtsus väheneb. Kuigi ennustati, et üllatusmoment on sõjalise edu keskmes, muudab tänapäeva satelliidiluure ja informatsiooni reaalajas kättesaadavus üllatusrünnakud keeruliseks. Sellest hoolimata on mõningad edukad üllatusrünnakud siiski toimunud, kuid need on sageli tingitud vastase valearvestustest.

10. Propaganda mõjuulatus laienes oodatust enam. Kuigi 1934. aastal nähti propagandat kui moraali mõjutamise vahendit, on see tänapäeval laienenud küberruumi ja laiemalt kõikjale. Pehmel jõul põhinev sõda käib 24/7/365 ning selle juures mängivad keskset rolli nii sotsiaalmeedia kui ka infooperatsioonid rahvusvahelise arvamuse kujundamiseks ja vastase destabiliseerimiseks. Tänapäeval toimuvat ja selle mastaape ei osanud toonased analüütikud ette näha.

Need peamised erinevused näitavad, et mitmed kesksed 1934. aasta tulevikusõdade prognoosid ei realiseerunud täielikult või on pidanud kohanema moodsa sõjapidamise reaalsusega. Tehnoloogia areng, rahvusvahelised lepingud ja konfliktide keerukus on toonud kaasa ootamatuid muutusi, säilitades samas mitmeid traditsioonilisi sõjalisi elemente. Ometi pole need aidanud luua maailma, kus saaksime välistada meid puudutava tulevikusõja, mil oleks kahtlemata meie regioonile omaseid eripärasid, aga ka teatud sarnasusi Ukrainaga.

KATKEID TULEVIKUSÕJAST AD 20XX /…/ Kuigi lõunarindel pole miiniväljad ja droonilöögid suutnud peatada agressori edenemist, on need siiski pidurdanud rindelõigusA vastase rünnakut – takerdunud kolonnist

jalastunud rünnakrühmlased on hõivatud positsioonide leidmisega, mis pakuks mingitki võimalust kaevumiseks. Kuna vaenlane on jäänud truuks robustsele inimlaine rünnakutaktikale, teavad kaitsjad, et peagi tuleb neil tõestada, kui osavad on nad lähivõitluses lisaks idast tulnud lepinguliste sõdurite ja ajateenijate vastu, ka igapäevaelust või vanglast siia sunniviisiliselt mobiliseeritute vastu. Keskmine vastane võib olla armees olnud nädala, võib-olla kuu, kuid mitte rohkem kui aasta. Meie standardite järgi on ta koolitatud ainult piiratud ülesande täitmiseks, nagu mäletate aastatetaguseid lahinguid Ukrainast. Mitte mingil juhul ärge vastast alahinnake, sest nad kõik ei ole rumalad ja paljud neist võivad esmaklassilise kahurilihana olla suutelised teid endid teele saatma mustas kilekotis saadetisena „200“, kui muutute üleolevaks.

Meelekindlust säilitades teadke, et vastase relvakäsitsemise oskused on tasemel ning ta teab täpselt, kuidas pidevalt edasi liikudes rünnata ka ennast ohverdadesB – paljastades järgmisele lainele eelkõige teid kui sihtmärki. Seegi on vaid ajutine väljakutse, sest edu korral ilmuvad lavale järgmised esinejad, seekord teise ešeloni omad, kes teavad paremini teie positsioone ja kelle sooritust saate hinnata vaid pärast lähidistantsi võitlust. Nagu hästi laagerdunud, kuid aegunud vein nõukogude mentaliteedina, on see endiselt kehtiv Venemaa sõjadoktriin – lihtne ja lollikindel, täpselt nii palju, kui talle vaja on. Te ees avaneb praegu peaaegu kogu tema sõjatarkus. Oma parema relvastusega, väljaõppe ja oskustega oli, on ja jääb alati kõige tähtsamaks praktiline teadmine, kuidas teda peatada – elusana või surnuna!

Kirjeldatu ei pruugi küll realiseeruda, ent kuidas on tulevikusõda sajandivahetuseks muutunud, selle üle tasub mõelda mõnes järgmises loos.

MÄRKUSED

A Käimas on uus väärtustepõhine maailmasõda, kus Balti rinne on teisejärguline areen. Suured lahingud hõlmavad Vaikse ookeani regiooni ning keskenduvad Taiwani ja Iisraeli kaitsmisele, mida on tabanud koordineeritud rünnakud Lääne sõjalise üksmeele ja ressursside kulutamiseks. Selle varjus aktiveeruvad varasemad külmutatud konfliktid ja uued segadust külvavad annekteerimiskatsed seovad paljude meie liitlaste tähelepanu, mistõttu saab otsustavaks Baltimaade iseseisev pikaaegne kaitsevõime ja sektoriteülene rahvuslik kaitsetahe. Kuna tehnoloogiaareng on viinud meid järjest suurema digitaalse ja võrgustikupõhise majanduse suunas, on elutähtsad teenused muutunud üha akuutsemaks strateegiliseks nõrkuseks. Võime hoida ja kaitsta energeetikataristut väljaspool küberruumi on vähemalt selle tulevikusõja puhkemise alguseks endiselt ületamatu probleem mitte ainult Baltimaades, vaid ka Läänes laiemalt. Kuna väärtused on muutunud, ei pruugi enam toimida ka eMAD* (energetic Mutually Assured Destruction) põhimõte.

B Rünnakrühmade eesmärk on positsioonid hõivata ja lahing võita, taganejad ja haavatud reeglina kas tapetakse või hüljatakse, kuna ühelahingulistes kokkupõrgetes saadud vigastuste ravimine on ressursikulukam kui uue „odavtööjõu“ peale saatmine.

* Autori nägemus hüpoteetilisest kontseptsioonist, mis põhineb klassikalisel tuumaarsenalide vastastikku kindlustatud hävitamise (MAD) doktriinil, kuid keskendub energiaressurssidele ja nende kriitilisele tähtsusele riikide julgeolekus ning majanduslikus ellujäämises. Selle mõiste keskmes on riikide sõltuvus energiataristu (nt elektrivõrgud, kütusevarud, taastuvenergia allikad jne) toimimisest ning selle puudumine muudab neid vastuvõtlikuks hävingule, kui sellesse süsteemi sihilikult või kogemata sekkutakse. eMAD loogika seisneb selles, et hoolimata konfliktipotentsiaalist võivad kõik osapooled jõuda järeldusele, et vastastikuse hävitamise risk on liiga kõrge, ja seeläbi luua uue strateegilise stabiilsuse, kus osapooled hoiduvad energiataristule (vähemalt 21. sajandil põhinevad kõik elutähtsad teenused elektril) suunatud löökidest, sest eskalatsioonina tajutav hävitustöö tabaks paratamatult ka neid endid võrdväärse vastulöögina ja suunaks osapooled otsekonflikti, mida ei pruugita kunagi ametlikult isegi deklareerida.

VIITED:

1 Nahkur, H. 1934. Milline on tulevikusõja ilme? Kaitse Kodu!; 11–12(10), lk 348–350. 2 [Anon.], 1929. "Gaasisurma" kokkuvarisemine. 27.08.1929, Postimees, 231(73), lk 1.

TRUMP ON MÄNGUS. AGA MIS MÄNGUS?

Donald Trumpi taasasumine maailma esiriigi etteotsa mõjus – nagu oli oodata/ karta – kui suur pauk ehk viisakamalt öeldes kui uue lehekülje avamine inimkonna ajaloos. Liberalismi asendamine konservatismiga tehti juhtriigis ära ühe päevaga.

Mitte kunagi varem pole päevapealt nullitud nii palju senise valitsuse tehtut ja kehtestatud nii palju uut, kui seda tehti USAs 20. jaanuaril 2025. Seejuures kohal viibivat eelkäijat ja tema poliitikat sarjates ning teatud välisriikidele tooreid hoiatusi jagades.

Mis teha, pidevalt süvenenud korruptsiooni ja otsustamatuse juures oli tegijatest ärimeeste ilmumine kenasti kasvatatud poliitikute pärusmaale vaid aja küsimus. Et selleks osutub säärane tahumatus ja Suur Ego, nagu seda on Trump, oli mõistagi juhus. Seda esimesel korral (2017–2021), nüüd tuleb seda juba võtta kui paratamatust. Esialgu veel ka eksperimendina, kui arvestada IT-gigantide juhtide kamba arvamist USA poliitika kujundajate ja elluviijate kitsasse ringi.

HIINA TURAKAS?

Trumpi sõnul jõudis ameeriklastele tema võiduga kätte kuldaeg (golden age) ja muud maailma lubas ta aidata rahutegijana (peacemaker). Sõdadestkonfliktidest trimmis maailmas kõlab viimane eriti lootustandvalt. Tegelikkus aga tuletab meelde, et Trump on küll kõva lubaja, ent kehv tegija. Probleem on siiski ka selles, et mainitud üleminekuajal käivad paljud erinevad protsessid korraga ja kunagi pole välistatud, et leidub veel mõni agar otsustaja, kes teise algatatu kihva keerab. Nagu läks Trumpi 2020. aasta rahulepinguga Talibaniga Afganistanis – võimule pääsenud Joe Biden

ruttas seda muutma ja tulemuseks sai katastroof.

Sama saatus tabas ka Trumpi teist rahuplaani – Abrahami kokkuleppeid ehk Iisraeli ja Araabia riikide lepitamist. Algus sujus, kuniks päevakorda tõusetus suhete loomine Iisraeli ja Saudi Araabia vahel, mille 7. oktoobril 2023 ootamatult vastustas Hamas ja tema seljatagused. Uus sõda seljatas kiiresti kõik teised.

Nende kahe rahu sobitamise tulemusi arvestades peab lootma, et Trumpil jätkub nüüd oidu arvestada ka USAHiina-Venemaa-India-Jaapani tasemest madalamal käivate geopoliitiliste mängude tegijatega.

Saab väita, et tõelise mängurina ta juba arvestabki rohkem – ametisse astumise kõnes ähvardas Trump üksnes Panamat, ehkki nii enne kui pärast seda lubas ta kaaperdada ka Kanada ja Gröönimaa.

Panama osav sidumine Hiina kamandamisega selle kanalis tõi samas kenasti esile Trumpi käekirja suhtumises pearivaalidesse. Esikülalisena kohal olnud Hiina asepresidendil jäi üle vaid süüdistused alla neelata, sest oli juba teada, et Trump läheb külla Xi Jinpingile vastusena viimase võõrustamisele aprillis 2017 Mar-a-Lagos, mille ajal andis USA raketilöögi Venemaa baasile Süürias.

Igal juhul saab öelda, et Trump kiidab ja karistab Hiinat tollega samas

ruumis olles, Kreml aga pannakse esmalt eemalt paika ja siis suheldakse temaga n-ö eraldi. Fakt on see, et 20. jaanuaril Valges Majas Venemaa esindajat polnud.

MUST NOTSU?

2025. aasta poliitiline maiuspala ehk see, kuidas Trump aitab lõpetada Venemaa agressiooni Ukrainas, kujuneb tegelikkuses märksa keerukamaks, kui seda Euroopa pealinnades ja ka Washingtonis on siiani tahetud tunnistada.

Pole juhus, et Trumpi kuulus säuts oma teise ametiaja teisel päeval sellest, et Putinil on valida kas kerge või raske lahendustee (easy way or hard way) algas tõdemusest, et Venemaa kaotas teises maailmasõjas 60 miljonit inimest.

Venemaa käpa all olnud rahvad teavad hästi, et see arv on tegelikust üle kahe korra suurem, teavad sedagi, miks idarindel hukkunute arv oli nii suur võrreldes teiste rinnetega, ent Lääne kodanikel ja isegi riigijuhtidel on sootuks teised teadmised, mille kinnistumise eest on hoolitsenud Kreml ja tema juttude edastajad Läänes. Venemaa sõdib ja oskab samas kannatajat mängida!

Nagu teada, toimus külma sõja käigus sakslaste ajalooline leppimine prantslaste, inglaste ja ameeriklastega ning külma sõja lõppedes 1995. ja 2000. aastal Moskvas võidupüha tähistamas käinuile võis tunduda, et nüüd elab üks suur ja julm protsess edasi vaid

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

regulaarsetes mälestustseremooniates. Pealegi on Venemaa impeerium suuresti laiali jooksnud.

Paraku seadis 2000. aastal Venemaal võimule pääsenud jõustruktuuride esindus endale eesmärgiks impeeriumi taastamise, mis nägi ette ka uutes põlvkondades vastava meelsuse kasvatamist. 2003. aastal moodustatud Pobeda (võit) komisjoni eestvedamisel läksid lahti Nõukogude/Vene vägede Suures isamaasõjas saavutatud võitude ümmarguste aastapäevade tähistamise kolmaastakud (2003–2005, 2008–2010, 2013–2015, 2018–2020, 2023–2025), mis algasid Stalingradi lahingu võitmise ja Berliini vallutamise 60., 65., 70.,75. ja 80. aastapäeva tähistamisega ning kulmineerusid võiduparaadiga 9. mail Punasel väljakul.

Rabav mainida, et suur osa maailma riigi-ja valitsusjuhtidest tegid selle reavenelastele kahtlemata hinge läinud mängu – maailm hindab meie kangelastegu! – kaasa. Juba 2010. aastal, kui neil tuli tribüüni jagada äsja vallutatud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia liidritega.

2014. aastal läks „meie võidu“ propaganda sootuks hulluks, sest Saksa fašistide kõrval ja asemel hakati taunima Ukraina fašiste! Tribüünile tulid vaid mõned eurooplased, ent kohal oli Xi Jinping, India, Ladina-Ameerika ja Aafrika juhid. Sealtpeale sai tavaks ka Venemaa ja Hiina ühisvõidu tähistamine teises maailmasõjas, mis on

sellekski aastaks juba välja kuulutatud. (Pobeda komisjon kinnitas plaani 13. jaanuaril).

VÕI LINNADE PÕLETAMINE?

Seda sõdimist saatvat propagandasõda ei saa alahinnata ja meenutaks, et kantsler Angela Merkel ikkagi käis Moskvas päev hiljem, 10. mail 2015, tundmatu sõduri hauale pärga panemas ja kantsler Olaf Scholz tegi sama 15. veebruaril 2022.

Sakslastel on südametunnistus, mida Kremli meestel pole, ent kes oskavad teisi hästi töödelda. Tuletaks nüüd meelde, et 2020. aastal algas ootamatult Suure isamaasõja lõpus ja järel sakslastest vabastatud aladel peetud kohtuprotsesside läbivaatamine, mis lõppes sakslaste ja nende abiliste tegevuse tunnustamisega sõjakuriteo asemel genotsiidiks. Psühholoogiline töötlemine missugune! Just säärased signaalid Venemaalt on kõvasti mõjutanud Berliini viimase aja toimetamisi Ukraina ja ka Iisraeli abistamisel.

Tasub teada sedagi, et veel kristlike demokraatide võimul olles, täpsemalt veebruaris 2021, tegi Berliin esimese radikaalse oma süü ümberhindamise Stalini-Hitleri koostööajast. Nimelt nõustuti maksma kompensatsiooni Leningradi blokaadi üle elanud juutidele, kes olid rahvusena mõlema türanni ohvrid, kuid mitte teiste rahvaste esindajatele, kes olid teise sõja vallandaja alamad.

Võib kindel olla, et Trumpi poolt juba kokkupandud Ukrainas lahendust otsiv meeskond teab kõiki siintoodud fakte ja vihjeid.

Reaalsus on selles, et Berliini ja Pariisi veetud Euroopa Liit lihtsalt eelistas Gruusia sõjast alates agressori tegevust oma varasema impeeriumi taastamiseks vaid pealt vaadata, selmet minna appi agressori ohvritele, mis eeldab ka enda kaitsevõimet.

Paraku ei tegelenud sellega tõsiselt peaaegu ükski NATO Euroopa riik, mis mõistagi ajas endast välja mitteprofessionaalse poliitiku, kuid normaalse mõtlemise säilitanud Donald Trumpi. Kõik loodavad Ameerikale, ise lillegi liigutamata.

Sedapuhku on Trumpil lihtsam, sest Putini režiim on end ise sõdimisega täis teinud ja põhjakorealaste Euroopasse kahurilihaks toomine on euroladvikule ikka liig mis liig. Sestap on vaid üks võimalus – jätkata ukrainlaste toetamist tulemuseni, mis on Ukrainale vastuvõetav. Samuti ei saa USA ühiselt lahinguväljalt lahkuda, kui meenutada, milleni viisid kokkulepitud plaani ümbertegemised Afganistanis.

Kuna kõiges toimuvas on kõvasti propagandat ja vajadust vastaspoolele koht kätte näidata, siis viskan õhku küsimuse: kas lahendus Ukrainas sünnib enne või pärast 9. maid? Ja pakun aasta propagandasõja esisõnaks genotsiid.

NEGEV NG7

ALT EI VEA

Kuulipilduja NG7 võimekus ja paindlikkus teevad sellest asendamatu vahendi igas olukorras, kus on vaja kiirust, täpsust ja usaldusväärsust. Olgu tegu lahinguvälja või treeninguga, Negev NG7 ei vea oma kasutajat alt.

Tekst: veebel REIMO REITSNIK , Tallinna malev, maakaitsepataljon, instruktor

Kaitseväes ja Kaitseliidus kasutusele võetud kuulipilduja Negev NG7 on mõeldud asendama vanemaid kuulipildujaid, nagu MG3 ja KSP-58, pakkudes suuremat efektiivsust ja paremat kasutusmugavust. NG7 loodi vastama Eesti oludele, keskendudes kiirele kohandatavusele, vastupidavusele ja täpsusele. See universaalne relvasüsteem sobib kasutamiseks nii jalaväes kui ka erivägedes ja suudab täita mitmesuguseid rolle.

Võrreldes varasemate mudelitega on NG7 kergem ja paremini tasakaalustatud, relva on selle umbes 8,6kilose kaalu juures suhteliselt mugav kaasas kanda.

sihik võimaldab tabavat tuld juba kilomeetri peale.

Relv kasutab M13 standardlinti ja selle tulesagedus on 600–800 lasku minutis, lasta saab nii üksiklaskude kui ka valangutega. Efektiivne laskekaugus raudsihikuid kasutades on kuni 600 meetrit. Suurendusega hologramm-

Et paremini vastata kasutaja vajadustele, on NG7-l mitmeid tehnilisi täiustusi, sealhulgas harkjala reguleerimisulatuse pikendamine, kaba disaini kohandamine, vintraua kuumakate, kabas asuv hüdrosilinder tagasilöögi vähendamiseks. Relva peale on tehtud pikem siin, samuti on laesäärel kolmel küljel siinid, millele on võimalik paigutada tänapäevaseid lisavarustuselemente.

Spetsiaalses kandekotis on kõik vajalik varustus: õli, hoolduskomplekt, neli trumlit (60- ja 120-lasulised) ning varuvintraud. Relv ise on transpordiasendis osaliselt lahti võetud — kaba ja vintraud on eraldi.

dekott on väga hea ja tummine, kuid kardab veidikene märjaks saamist.

Relva kokkupanek on lihtne: kaba ja vintraud kinnitatakse oma kohtadele ja relv on koheselt kasutusvalmis. Kan-

RELVA KOMPONENTIDE DETAILID

1. Trumlid ja lint. Relv sööb ainult M13 markeeringuga standardlinti, tuntud ka kui „lagunev lint“. Trumleid on kahes suuruses: 2 väiksemat trumlit 60 padrunile ja suuremad trumlid 120 padrunile.

2. Kanderihm ja harkjalg. Kanderihm on metallkarabiinidega ja selle otsas on nöörid, et vähendada kolinat. Pikem harkjalg võimaldab täpset laskmist ka ebaühtlasel pinnal ning ka kuulivesti kandmine ei muuda relva käsitsemist lamades asendis ebamugavaks, nagu see MG-3 ja KSP puhul sageli on.

3. Vintraud ja leegisummuti. Relva vintraud on 16,5 tolli pikk ja komplektis on kaks vintrauda. Otsas on leegisummuti, mille otsa saab kinnitada ka kompensaatori.

4. Gaasiregulaator. Gaasiregulaatoril on kaks asendit: normaalasend (nr 1) ja ekstreemasend (nr 2). Ekstreemasend aitab eemaldada tahma ja prahti, kuid seda ei tohiks pikalt kasutada, et mitte relva mehhanisme kulutada.

5. Kaba ja tagasilöök. Kabas asuv hüdrosilinder aitab vähendada tagasilööki, muutes laskmise mugavamaks. Kaba on reguleeritav ja pikendatav, pakkudes erineva pikkuse ja kehahoiakuga kasutajatele maksimaalset mugavust. Põsetugi annab võimaluse leida veelgi stabiilsem laskeasend.

RELVA LAADIMINE JA TÜHJAKS LAADIMINE

Relva laadimine algab kaitseriivi mahavõtmisest ja relva vinnastamisest, misjärel relv kaitseriivistatakse. M13 lint asetatakse sööturisse nii, et lindilülide kinnine pool jääb ülespoole. Pärast kaane sulgemist on relv

laetud ja tööks valmis. Relva tühjaks laadimine hõlmab lindi eemaldamist ja padrunipesa kontrollimist, veendumaks, et sinna pole jäänud kesta- või padrunijäänuseid.

LÜHIKE KASUTUSJUHEND

Relva kontroll

1. Põlvili või põlvel asendist suunake relv 45kraadise nurga all enda ette maapinnale. Hoidke kaba mugavalt õlas.

2. Haarake parema käega vinnastushoob ja liigutage seda enda poole. Kui kaitseriiv on peal, ei liigu vinnastushoob lõpuni taha.

3. Lülitage kaitseriiv üksiklaskude režiimile ja tõmmake vinnastushoob lõpuni taha, seejärel liigutage see ette tagasi. Kaitseriivistage relv.

4. Tõstke lukukojakaas üles ning kontrollige lukku ja padrunipesa. Vajadusel saate padrunipesa ja lukupead kontrolliks sõrmega katsuda.

5. Kui trummel on eemaldatud, eemaldage võimalikud kesta- või lindijäänused relva seest ning sööturialuselt.

6. Kui relv on kontrollitud, sulgege kaas, seadke kaitseriiv üksiklaskudele ja tehke kontrollitud tühilask, et veenduda relva turvalises seisukorras. Lukk lastakse päästikut vajutades hooga ette, st ärge käega pidurdage vinnastushoovaga luku etteliikumist.

Laadimine

1. Avage sööturi kaas ja asetage lint padrunitega sööturialusele nii, et esimene padrun asetseb korrektselt sööturimehhanismis, st esimese padruni kuul asetseb sööturialuse kandilise osa all.

2. Sulgege kaas kindlalt ja kontrollige, et lint saaks takistuseta kas padrunikastist või trumlist peale joosta.

Tühjaks laadimine

1. Eemaldage lint relvast, ots võib jääda kinnitatud trumlist välja rippuma.

2. Kontrollige sööturialust, padrunipesa ja lukupead ning eemaldage kestad või lindilülid.

3. Veenduge, et relv on ohutu.

4. Tehke üks kontrollitud tühi lask, seadke kaitseriiv tagasi peale ja sulgege kaas.

NG7 hooldus

Kuulipilduja Negev NG7 hooldamine on selle tõrgeteta töö tagamiseks kriitilise tähtsusega. Korrapärane puhastamine ja määrimine aitab vähendada mehhanismide kulumist, vältida tõrkeid ja tagada relva pikaealisuse. Järgnevalt on toodud detailne juhend NG7 hooldamiseks.

OSADEKS VÕTMINE

1. Vintrauad

Eemaldamiseks haarake kinni vintraual olevast kandekäepidemest, vajutage lukustinuppu ja libistage vintraud ette vasakule. Kui relv on määrdunud, võib osutuda vajalikuks kerge koputus kandekäepidemele.

2. Kaba ja taandurmehanism

Vajutage kaba vasakul küljel asuvat hoovakest ja tõmmake kaba eemaldamiseks ülespoole. Kaba sees asuv hüdroamortisaator pehmendab tagasilööki ja seda ise lahti ei võeta.

Eemaldage taandurmehanism, vajutades selle kinnituspunktile ja tõmmates mehhanismi aeglaselt relvast välja.

3. Lukuraam ja gaasikolb

Vajutage päästikule ja tõmmake lukuraam koos gaasikolviga relvast välja. Lukuraami sees on lukk ja gaasikolb, mida puhastatakse eraldi.

HOOLDAMINE

1. Padrunipesa ja vintrauad

Kasutage pronksist puhastusharja ja pudeliharja, et eemaldada padrunipesast ja vintrauast tahm. Vintraudade puhastamiseks kinnitage puhastusvarda otsa vastav puhastushari.

2. Gaasikolb ja gaasiregulaator

Universaalvõtme spetsiaalsete harjaste abil eemaldage tahm ja mustus gaasikolvist ja gaasiregulaatorist. Vajadusel

kasutage universaalvõtme keskosa, millel on teravik, et kitsaid kohti põhjalikumalt puhastada.

3. Lukuraam ja lukk

Puhastage lukuraam ja lukk spetsiaalsete kaltsude ja õlipudeliga. Veenduge, et kogu tahm ja mustus saaks eemaldatud, eriti liikuvate osade vahelt.

MÄÄRIMINE

1. Liikuvad osad

Kandke õli luku, gaasikolvi ja teiste liikuvate osade peale. See vähendab kulumist ja tagab mehhanismide sujuva töö.

2. Kuivade osade kontroll:

Enne laskmist veenduge, et gaasikolb ja reguleerimisosad on kuivad. Liigne õli võib laskmise käigus koguda tahma ja tolmu, mis võib põhjustada tõrkeid.

KOKKUPANEK JA KONTROLL

1. Lukuraami ja gaasikolvi tagasipanek Alustage püstolkäepideme kinnitamisest. Pange püstolkäepide tagasi, jälgides, et väiksem ots ja laiem pilu istuksid korrektselt oma kohtades. Veenduge, et metallist naga asetub kindlalt relvakorpuse sisse. Sobitage tihvt paika, keerates selle kandilise poolega, kuni see lukustub kindlalt.

Kinnitage gaasiregulaator. Asetage regulaator nr 1 asendisse, hoidke seda peopesaga paigal ja keerake universaalvõtmega vastupäeva veerand pööret. Kontrollige, et regulaator lukustub kindlalt ja töötab sujuvalt kahes ettenähtud asendis.

Paigaldage lukuraam relva sisse. Asetage lööknõel täpselt oma pesasse ja keerake seda vastupäeva, kuni see kindlalt paika lukustub. Lisage lukuraamile paar tilka õli, et tagada sujuv liikumine.

Lükake lukuraam relva sisse, hoides päästikut all. Veenduge, et lukuraam liigub vabalt ja asetub korrektselt oma kohale.

2. Kaba ja vintrauad Paigaldage taandurmehhanism, asetades taandurvedrud ja lukustuspooled täpselt oma pesadesse. Kontrollige, et kõik osad oleksid kindlalt paigas ja liikuvad osad liiguksid takistusteta.

Kinnitage kaba, vajutades selle kinnitust ja libistades kaba ülespoole, kuni see klõpsatusega oma kohale lukustub. Kontrollige, et kaba oleks kindlalt kinnitatud.

Asetage vintrauad relvale, alustades kandekäepidemest. Vajutage lukustinuppu ja libistage vintraud ettepoole, kuni see kindlalt lukustub. Kontrollige,

et vintrauad oleksid kindlalt kinnitatud ja liikuvad osad töötaksid sujuvalt.

3. Töökorras oleku kontroll

Kui relv on täielikult kokku pandud, alustage relva töökorras oleku kontrolli. Alustuseks tõmmake lukk tagasi, asetage kaitseriiv peale ja sulgege lukukojakaas. Veenduge, et kaitseriiv on kindlalt paigas.

Kontrollige kaitseriiviga seotud ohutust: vajutage päästikule, kui kaitseriiv on peal. Kui kaitseriiv toimib korrektselt, ei juhtu midagi.

Testige üksiklaskude režiimi: hoidke päästikut all ja vinnastage lukk. Kuna tegemist on üksiklaskude režiimiga, peab lukk päästiku vabastamisel jääma taha. Vajutage päästikule uuesti, et kontrollida lasku.

Lülitage valangute režiimile: hoidke päästikut all ja vinnastage lukk. Kontrollige, et lukk ei jääks taha, kui päästikut all hoides vinnastate. See kinnitab, et valangute režiim töötab korrektselt.

Kui kõik režiimid ja kaitseriiv toimivad tõrgeteta, on relv töökorras. Kontrolli lõpetamisel seadke relv turvalisse seisukorda ja tehke lõplik ülevaatus.

ET RELV KESTAKS

NG7 hoolduskomplekt sisaldab mitmeid tööriistu, nagu universaalvõti ja spetsiaalsed puhastusharjad, mis muudavad puhastamise kiiremaks ja tõhusamaks.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata gaasikolvile ja gaasiregulaatorile, sest need osad koguvad enim tahma.

NG7 korrapärane ja hoolikas hooldus on võtmetähtsusega selleks, et relv toimiks tõrgeteta nii lahinguväljal kui ka treeningutel. Tegemist on kaasaegse ja usaldusväärse kuulipildujaga, mis pakub suurepärast kombinatsiooni tõhususest, kergusest ja kasutusmugavusest.

Selle korrapärane hooldus ja oskuslik kasutamine tagavad relva pikaealisuse ning vähendavad tõrgete riski ka rasketes tingimustes. NG7 võimekus ja paindlikkus teevad sellest asendamatu vahendi igas olukorras, kus on vaja kiirust, täpsust ja usaldusväärsust.

MIS TEEMA SELLE EVAKUATSIOONIKOTIGA ON?

Tere!

Olin Sulle ükspäev juba helistamas, aga teine kõne tuli peale ja nii see jäigi. Mul kipitab keelel üks teema, mille kohta tahan Sinult küsida.

Kõik see, mis viimasel ajal nii lähedal kui kaugel toimub, paneb mõtlema: Pärnumaal Reiu jõe üleujutus, elektri- ja sidekaablite purustamised Läänemeres, ulatuslik tulekahju Los Angelese piirkonnas USAs. Rääkimata juba kolm aastat väldanud Ukraina sõjast.

Juba mitmeid aastaid räägitakse kodustest varudest, toiduvarude „parim enne“ kuupäeval silma peal hoidmisest ja nende roteerimisest, vajadusest perele erinevaid kriisiolukordi silmas pidades varuplaan välja mõelda jms.

Minu küsimus puudutab aga evakuatsioonikotti: mida see endast täpsemalt kujutab ja kas ajad on juba nii karmid, et peaksime mingid kotid valmis pakkima?

Olen tänulik, kui Sa saad sel teemal mu silmaringi avardada.

Tervitades Tanel

Tere, Tanel!

Tore oli Sinu kirja saada, isegi kui see puudutas tõsiseid teemasid.

Mul on hea meel, et Sa kriisideks valmistumist tõsiselt võtad, sest sageli kiputakse ebamugavaid või ka keerulisi teemasid edasi lükkama, koguni vältima. Sinu küsimus evakuatsioonikoti kohta siiski üllatas mind. Positiivselt. See on juba järgmine samm oma kriisivalmiduse suurendamisel.

Kriis võib koputada meist igaühe uksele, küsimata positsiooni või rahakoti paksust (Sinu toodud Los Angelese näide). Kuigi me valmistume oma kodudes kriisidega toime tulema (varud ja alternatiivsed lahendused), võib ometi ette tulla olukordi, kus sel- lest kõigest ei piisa ja kodu, mis peaks olema meie kindlus, võib sattuda ohtu või muutuda sootuks elamiskõlbmatuks ning me oleme oma elu ja tervise säilitamiseks sunnitud sealt lahkuma.

Sel juhul vajamegi evakuatsioonikotti, kus sees kõik esmavajalik, mis kodust lahkudes kaasa võtta, sest kui vähegi võimalik, tuleb evakueeruda varudega.

Kui perel on endal auto(d) ja alternatiivne koht, kuhu evakueeruda, on kõik palju lihtsam, sest siis saab kaasa pakkida palju vajalikku. Kui aga tuleb spetsiaalselt korraldatud transpordiga liikuda eva- kuatsioonikohta, on kaasavõetava kogus paratama- tult piiratud. Edasi räägingi Sulle sellest piiratud variandist, et saaksid ülevaate miinimumist.

Niisiis, evakuatsioonikott. Toitu peaks olema vähe- malt üheks, ideaalis kolmeks päevaks iga inimese kohta ja arvestama peab pereliikmete vajadustega (nt lapsed, allergikud). Eelistatud on hästi säiliv energia- ja kaloririkas valmistoit (konservid, kui- vatatud liha, küpsised, kuivikud, rosinad, pähklid, energiabatoonid, maiustused jms), sest evakuat- sioonikohas pole toidu säilitamise ega valmistamise võimalusi.

Joogivett peaks olema iga inimese jaoks vähemalt üheks päevaks, sest evakuatsioonikohta jõudmi- ne võib aega võtta. Ajaga on kogunenud tarkus, et kasulikumad on pooleliitrised plastpudelid, sest neid saab edaspidi kraani all täita, suuremad ei kipu sinna mahtuma.

Kindlasti peavad kaasas olema vajalikud retsepti- ravimid (vähemalt nädalaks), samuti esmaabi- vahendid, valuvaigistid, palavikualandajad, söe- tabletid

No ja muidugi tuleb kaasa võtta dokumendid, sula- raha ja pangakaart, tehnikaasjadest mobiiltelefon koos laadijaga ning akupank (laetud!).

Siis veel on vajalikud suu- ja kehahügieeni tarbed, magamiskott või tekk juhuks, kui evakuatsioon kes- tab kauem aega, soojad riided ning muud olulised vahendid (nt taskunuga, konserviavaja, toidunõud, söögiriistad, paar prügikotti).

Hea oleks kaasa võtta ka kaasaskantav raadio, taskulamp varupatareidega jms, samas suudab osasid neid funktsioone täita ka nutitelefon. Mingi väikese ajaviitevahendi võiks samuti kotti pista (nt kaardipakk, midagi lugemiseks vm).

Kott ise jäi loetelu alguses nimetamata. See võiks olla näiteks seljakott või ka käsipagasi kohver Seljakotid on üsna mahukad, kuid kompaktsed, ratastega käsipagasi kohver on paljudel olemas ja sellega on kerge ümber käia.

Küsisid ka, kas evakuatsioonikott peaks juba praegu pakituna nurgas valmis olema. Ei pea pakitud olema (minul ka pole), sest enamik asju on meil iga päev kasutuses.

Küll aga tuleb läbi mõelda, mis sinna kotti panna, kui tekib vajadus evakueeruda. Suureks abiks on, kui rahulikes oludes, miks mitte kohe nüüd, kui oled end sellesse teemasse juba sisse mõelnud, teed nimekirja evakuatsioonikotti pakitavatest asjadest ja paned selle nimekirja muude tähtsate paberite juurde. Nimekiri tagab, et kiirel ja kriitilisel hetkel midagi olulist maha ei ununeks.

Muide, mõned tuttavad on huvi pärast läbi teinud evakuatsioonikoti näidispakkimise. Tasub proovida, sest sealt võib üllatusi välja tulla – kas ei mahu as- jad kotti või saab kott kandja jaoks liiga raske. Siis on võimalik asju läbi mõelda ja ümber sättida.

Mis veel – evakuatsioonikorraldust tuleb viivitama- tult täita koos kõikide juhistega, sest seda ei anna riik kergekäeliselt. Korralduse ignoreerimine võib tähendada nii enda ja lähedaste kui ka teiste ini- meste elude tõsisesse ohtu seadmist. Piirkond võib muutuda ka sedavõrd ohtlikuks, et abi ei jõuagi enam inimesteni, seega evakueerumata jätmisel vastutab inimene ise võimalike tagajärgede eest.

Saigi olulisim kirja. Kui Sul tekib veel küsimusi, anna kindlasti märku, vastan meeleldi.

P.S: See asjade loetelu ei ole kindlasti lõplik, sest igaüks peab lähtuma ikka enda ja pereliikmete vajadustest.

Heade soovidega

Marje Verbo, NKK Harju ringkond, Harku jaoskond

KAITSELIIT JA LIITLASVÄED: ÜHESKOOS

MEDITSIINI EESLIINIL

Omavahel kogemuste vahetamine kiirendab arengut. Õnneks oleme Kirde maakaitseringkonnas meditsiiniväljaõppe toetuseks saanud ette võtta nii mõndagi põnevat koostöös liitlastega.

Tekst: KRISTJAN LAUBHOLTS , Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Iga uus kontakt algab Kaitseliidu kirjeldamisega, et liitlased, kes varem pole meiega kokku puutunud, jõuaksid meiega samale lainele ning mõistaksid meie eripära. Siiani oleme suutnud nii väljaõpet läbi viinud instruktoreid kui ka taktikalises väljaõppes meiega koos osalenud võitlejaid positiivselt üllatada.

Viru maleva esimene suurem kokkupuude liitlaste meditsiinioskustega seostus hoopis noorteorganisatsioonidega. 2022. aasta suvel oli Viru maleva kanda suurlaagri „Väge täis“ korraldamine, kus osales pool tuhat noort Eestist ja välisriikidest.

Päevakavasse mahtus ka meditsiiniväljaõpe ning Taani kaitseväelased Jüüti tragunirügementi kuuluvast Viikingikompaniist olid kohale toonud oma „mobiilse“ sidumispunkti. Praeguseks oleme harjunud Scoutspataljoni mobiilse sidumispunktiga, ent taanlaste oma oli midagi hoopis teistsugust. Noored said proovida varustust, tutvuda sidumispunkti protseduuridega ning taanlastele küsimusi esitada. Kui noorte väljaõppeosa oli läbi, said taanlastega

lähemalt tutvuda ka laagris meditsiiniõpet korraldanud Eesti instruktorid.

KOOSTÖÖ PRANTSLASTEGA

Järgmine suurem ettevõtmine oli 2023. aasta õppus Autumn Safari 23 koostöös Prantsuse relvajõudude õhudessantvägedega, kus seekord mindi süvitsi ka meditsiini vallas. Uhke nimetusega kompaniisuurune üksus Compagnie d’Infaterie Légère (CIL), 1er Régiment de chasseurs parachutistes tegi ühisväljaõpet lahingu- ja maakaitsekompaniiga, et jagada kergejalaväelastele vajalikke kogemusi.

Raskuspunkt oli protseduuridel kaevikutes ja taktikalisel lahingukannatanu käsitlemisel. Saadi kinnitust, et kuigi mõned meie protseduurid erinevad liitlaste omadest, on lõpptulemus on sama ning üle saab ka keelebarjäärist, kui mõlemal osapoolel on tugevad meditsiinilised teadmised.

KiMKRi koostöö mainitud üksusega on olnud väga tihe, lisaks omavahelisele lõimumisele õppuste ajal tutvustasime endid kogu eelmise aasta jooksul ka oma piirkonna elanikele.

Suurem meditsiinile pühendatud ettevõtmine leidis aset 2024. aasta sügisel meditsiinisarja „Viru veri“ raames, kus CIL-i meditsiiniosis käis detailsemalt tutvustamas enda koosseisu, võimeid, varustust ja protseduure. Meditsiinivõõrale inimesele võib selline tegevus tunduda esmapilgul mõttetu, kuid tegelikult on täiesti vastupidi. Arvestades Kaitseliidu üksuste ja maakaitse eripära, on reaalolukorras vältimatu, et Kaitseliit peab toetuma Kaitseväe ja liitlaste meditsiinisüsteemile. Ja täpselt samamoodi, nagu vastase tundmine aitab teda võita, aitab oma võimaluste tundmine neid edukalt kasutada.

USAKATE JA UKRAINLASTEGA Hindamatuid kogemusi oleme nendel aastatel saanud ka praegu võitlust pidavatelt ukrainlastelt. KiMKR on nende võitlejatele läbi viinud snaipri ja täpsuslaskuri kursusi ning sealt oleme saanud kontakte ja kogemusi, mida kohe oma tegevustesse ja väljaõppesse rakendada. Kuigi isikkooseis, kes ukrainlastega vahetult kokku puutus, oli väike, on saadud teadmised levinud meie ringkonnast märksa kaugemalegi.

Veel üks tähtis koostöö algatamise etapp seostub KiMKRi meedikute täiendõppega 2024. aasta talvel. Esmakordselt viisime meditsiiniväljaõpet läbi koos Eestis paiknevate Ameerika Ühendriikide 2. jalaväepataljoni 30. rügemendi ja 3. brigaadi 10. mägidiviisi meditsiinirühma liikmetega, kes jagasid vabatahtlikega oma kogemusi ja teadmisi ning tutvustasid harjutusi, mida nad meditsiiniväljaõppes kasutavad.

Näiteks korraldati täisvereülekande töötuba koos praktilise demonstratsiooniga ja jagati hüpotermia kogemusi Alaskalt. See uus koostöö jääb kindlasti kestma ja arenema, sest Taara linnakus paiknevad liitlased olid positiivselt üllatunud ja lubasid ka uuele rotatsioonile edasi anda sisendi, et KiMKRi meedikutega tuleb teha koostööd.

Varasemast on meil hea koostöökogemus Marylandi rahvuskaardiga. Tänavu oleme juba plaaninud kaasata nende instruktoreid, et koolitada maakaitse meedikuid ning viia meie vabatahtlikele läbi Prolonged Field Care väljaõpe, et parendada meie võimet hakkama saada olukorras, kus evakuatsioon võtab aega – vajadus, mis on väga oluline õpikoht Ukrainast.

VABATAHTLIKULE OLULINE

Senine kogemus näitab, et keskmisele vabatahtlikule on koostööharjutused liitlastega olulised. Esiteks on see väga motiveeriv, sest iga päev ei ole võimalust nendega suhelda. Teiseks tõstab see enesekindlust, sest vabatahtlikud näevad ja tajuvad, et on võimelised toimetama sõdurite kõrval, kes teevad seda üldjuhul oma põhitööna ja omavad laiemat kogemust.

Mida rohkem puutume kokku erinevate koolkondade ja kogemustega, seda paremini võiksime olla valmis täitma oma ülesannet. Aga kindlasti ei tohi ära unustada oma üksuse eesmärki, võimeid ja vajadusi – peame olema kriitilised liitlastelt saadud teadmiste sidumisel enda omadega.

VõRUMAA NAISKODUKAITSJAD TUNNEVAD, TEAVAD JA

OSKAVAD!

Kogukonda panustamise heaks näiteks on Võrumaa ringkonna naiskodukaitsjate osalemine Võrumaa koolieelikutele mõeldud ohutusprojektis „Tunnen, tean, oskan!“.

Tekst: ELERI DRÄBTSINSKI , NKK Võrumaa ringkonna esinaine

Ainuüksi eelmise aasta detsembrikuu jooksul käisid Võrumaa naiskodukaitsjad mudilastele ohutushoiust rääkimas kolmel päeval. Kuu alguses Obinitsa ja Meremäe lasteaedades, nädalapäevad hiljem Puiga lasteaias ja kuu keskpaiku veel Võru Punamütsikese lasteaias.

Käidud oli ka eelmistel kuudel. Ikka selleks, et täita piirkonnapolitseinik Elar Sariku algatusel juba üle kümne aasta tagasi ellu kutsutud ettevõtmise eesmärke: anda Võrumaa lasteaedade koolieelikutele teadmisi elus ettetulevatest ohtudest ja mängida nendega läbi õiget käitumist ohuolukorras.

LAIA HAARDEGA

Lastega juhtuvad õnnetused on suures osas ennetatavad ja seepärast ongi oluline, et laps ise taipaks ja oskaks neid ära hoida. Ja kui ta ikkagi on ohtu sattunud, siis tuleks selles olukorras adekvaatselt toime.

Ehkki Naiskodukaitse on laia haardega ja meie ridades on peaaegu iga eluala asjatundjaid, ei vea me seda projekti üksi, vaid kaasame teisigi spetsialiste. Lasteaedades arutlevadki mitmed oma ala asjatundjad koos lastega ohtude olemuse üle ja harjutavad praktiliste tegevuste kaudu ohuolukordade lahendamist.

Politsei keskendub vägivalla- ja liiklusteemale, päästeamet teeb koolitusprogrammi „Tulest targem,“ mille käigus helistatakse hädaabinumbrile 112 ning mängitakse läbi evakuatsioon.

Kaitseliit keskendub metsas eksimisele, Punane Rist räägib verejooksu peatamisest, ohtudest toas ja õues ning sellest, kuidas kaaslast aidata. Lastekaitse Liit tutvustab, kuidas kasutada turvaliselt internetti, ning Naiskodukaitse räägib evakueerumisest ja varudest.

Ühtekokku osalevad selles projektis politsei-ja piirivalveamet, päästeamet,

Kaitseliit, Punane Rist, Lastekaitse Liit, Naiskodukaitse Võrumaa ringkond, Võru linnavalitsus, Võrumaa Tarbijate Ühistu, Võrumaa Teataja ja Võrumaa lasteaiad. Aastate jooksul on vajadusel pannud õla alla teisedki partnerid.

SÄRASILMADELE HUVITAV

Naiskodukaitsja Kristiina Tamm käis lastele evakuatsioonikotti tutvustamas Mõniste ja Varstu lasteaedades ja kirjutab oma külaskäikudest nii:

„Oktoobris oli mul esmakordselt suurepärane võimalus osaleda „Tunnen, tean, oskan!“ kampaania raames lasteaedades läbiviidavates tegevustes. Keskendusin naiskodukaitsjana lastele evakuatsioonikoti sisu tutvustamisele ning jagasin teadmisi, kuidas kriisiolukorras hakkama saada.

Esmalt kogunesid uudishimulikud koolieelikud ringi ümber evakuatsioonikoti. Rääkisime, mis on evakuatsioon ja miks on oluline evakuatsioonikott. Seejärel asusime koti sisu uurima ja katsuma. Arutlesime, miks on iga asi vajalik, ja kindlasti tekitas

omajagu elevust kriisiraadiost muusika kuulamine ning tahkeküttepliidi ehk isupõleti kokkupanek.

Tunni lõppu mahtus mõni minut, kus sai lastega arutleda esmaabi andmise üle: mida tuleks ühes või teises olukorras teha. Kogu tund tekitas palju küsimusi ja arutelusid, mis näitas, et teema oli särasilmadele huvitav.

Rõhutatud sai, et evakuatsioonikoti olemasolu pole seotud ainult suurte ohtudega, vaid on kasulik ka väiksemate ootamatuste korral, näiteks elektrikatkestuse ajal või matkale min-

DIGIKOTKAS SIRUTAB TIIBU

Naiskodukaitse on võtnud eesmärgiks parandada inimeste teadlikkust küberohutusest ja pakkuda praktilisi oskusi internetiturvalisuse tagamiseks. Ikka selleks, et kaitsta end internetis varitsevate ohtude eest, olgu jutt üksikisiku turvalisusest või riigi julgeoleku tagamisest.

Tekst: ELISA JAKSON , Naiskodukaitse arendusspetsialist

On ju küberohutus muutunud tänapäeva digiajastul hädavajalikuks. Üha enam sõltub meie igapäevaelu digitaalsest keskkonnast – suhtlus sõpradega, pangatoimingud, töö, riigi teenused.

Küberhügieen on inimese või asutuse baasteadmised ja käitumistavad, mis kaitsevad erinevate küberohtude eest (pahavara, andmepüük, identiteedivargus, rahalised pettused, armupettused jne). Teadlikkus ohtudest ning oskus neid ennetada on turvalisema elu alus. Tugevate paroolide kasutamine, kaheastmeline autentimine ja turvaliste internetikasutusviiside järgimine aitavad vähendada riske, millega inimesed iga päev kokku puutuvad. Sama oluline on oskus ära tunda valeinfot ja vältida selle levitamist – valeinfo võib mõjutada negatiivselt nii üksikisikut kui ka ühiskonda tervikuna.

1500 OHVRIT

Internetipettused on Eestis tõsine probleem, mis mõjutab paljusid inimesi ja toob kaasa märkimisväärseid rahalisi kaotusi. Eestis on enim levinud andmepüük ehk phising, kus kurjategijad teesklevad usaldusväärseid teenusepakkujaid (nt panka, postiasutust, kullerfirmat), et välja petta isikuandmeid või raha – seda nii veebis kui ka telefoni teel.

Politsei- ja piirivalveameti andmetel langeb igal aastal pettuste ohvriks ligi 1500 inimest, seejuures ulatuvad kahjusummad miljonitesse eurodesse. Pettuse ohvriks võivad langeda ka muidu teadlikud ja n-ö korrektselt käitu-

vad inimesed, seega tuleb kõikidel olla internetis eriti ettevaatlik ja valvas.

Venemaa rünnakud Ukraina vastu on kinnitanud, et lisaks isiklikele ohtudele on digitaalne turvalisus kriitiline ka riikliku taristu kaitsel, sest küberrünnakuid saab kasutada traditsioonilise sõjapidamise toetusena – nende abil saab vastane halvata elektrivõrke, finants- ja tervishoiusüsteeme ning kommunikatsioonivõrke.

Mainimata ei saa jätta desinformatsiooni mõju hübriidsõjas. Tänapäeval on sotsiaalmeedia platvormid muutunud lahinguvälja osaks, kus võideldakse elanikkonna arvamuse ja meelsuse üle eesmärgiga ühiskonda lõhestada ning psühholoogiliselt laostada. Mida rohkem omavahel tülitseme, seda parem meie vastasele, polegi oluline, mis täpselt on vaidluse ja tüli teemaks. Arvestades meie tihedat sõltuvust digitaalsest taristust, on küberturvalisuse integreerimine riigikaitsesse ning inimeste suurem teadlikkus võtmetähtsusega.

LAIAL RINDEL

Naiskodukaitse tegeleb teadlikkuse ja digipädevuste arendamisega mitmel tasandil. Esiteks on enesekaitse infokeskkonnas iga naiskodukaitsja kohustusliku baasväljaõppe osa. Sellele lisaks jagavad naiskodukaitsjad oma teadmisi ka teistele.

Näiteks koolides ja kogukondades korraldatud infotundides jagati 2024. aasta jooksul teadmisi paarisajale huvilisele. Eelmisel aastal algatatud Digiliikuri veebiseminaride projekti

kaudu on saanud infovastupidavuse ja küberturvalisuse vallas targemaks mitu tuhat inimest.

Projekti eestvedaja, Harju ringkonna naiskodukaitsja ning Tartu Ülikooli infovastupidavuse nooremteaduri Diana Poudeli sõnul on eesmärgiks pakkuda võimalust avastada uusi ja põnevaid teemasid, mis on mingil viisil digimaailmaga seotud, ning saada praktilisi nõuandeid ja nippe, kuidas internetis turvaliselt tegutseda.

Teemasid on aidanud avada eksperdid väljastpoolt organisatsiooni, seni on räägitud ChatGPTst, küberrünnakutest ja küberpettustest, vandenõuteooriatest ja nende levikust, laste nutielust, turvalistest investeerimise tööriistadest, vikipeediast, andmekaitsest, AI-st üldisemalt ning OSINTi teemal.

Kõik Digiliikuri veebiseminarid on Naiskodukaitse Youtube’i kontol järelvaadatavad.

TEADMISED PROOVILE!

Jaanuari lõpus korraldas Naiskodukaitse küberteemalise võistluse Digikotkas, mille eesmärk oli panna proovile osalejate digi- ja meediapädevus. Projekti õnnestumisele aitas lisaks Diana Poudelile kaasa Harju ringkonna naiskodukaitsja ja RIA ekspert-koordinaator Tiina Pau.

Kolmeliikmelistele võistkondadele anti lahendada 30 erineva raskusastmega praktilist nuputamisülesannet: mõne ülesande sai lahendada kiire Google’i otsinguga, teine nõudis loogilist mõtlemist, sekka oli pikitud

ka parajaid pähkleid tiimiga üheskoos pusimiseks.

Võistlusele registreerus 81 võistkonda, mis hõlmasid kokku 243 inimest. Võistkonnad moodustusid peamiselt Naiskodukaitse liikmetest, kuid oli ka kaitseliitlaste ning kodutütarde ja noorkotkaste tiime. Samuti panid end proovile politsei- ja piirivalveameti ning rahvusraamatukogu võistkonnad.

Turvalise interneti päeval, 8. veebruaril, avab Naiskodukaitse Digikotka platvormi kõikidele huvilistele, et võimaldada seal vabalt valitud ajal ja tempos ülesandeid lahendades oma digipädevusi arendada. Digikotka ülesandeid lahendades saad paremini aru, millisel tasemel on hetkel su praktilised digipädevused, ja suure tõenäosusega õpid juurde nii mõnegi kasuliku teadmise või oskuse.

Lisaks saad panustada Eesti kaitsevõime suurenemisse virtuaalsel lahinguväljal, sest mida rohkem on meil inimesi, kes mõistavad, kuidas digimaailm toimib, seda keerulisem

DIGIKESKKONNA SEITSE KÄSKU

1. Kasuta kaheastmelist autentimist oma peamistel olulistel kontodel.

2. Kontrolli alati veebilehe usaldusväärsust, enne kui sinna oma andmeid sisestad.

3. Kasuta tugevaid paroole – vali paroolid, mis koosnevad juhuslikest tähtedest, numbritest ja sümbolitest, ning kasuta paroolihaldurit.

4. Ole ettevaatlik linkidele klikkides – ära ava kahtlasi linke ega e-kirju isegi siis, kui tundub, et need on saatnud sõber.

5. Uuenda oma seadmete tarkvara regulaarselt – värskendustega parandatakse turvaauke.

6. Õpi tuvastama valeinfot – kontrolli infoallikaid ja väldi libauudiste levitamist. Kriitiline mõtlemine on kõige alus: kui mingi uudis või infokild tekitab sinus väga tugevaid emotsioone ja soovi reageerida, siis võta hetk, et analüüsida, kas see reaktsioon võib olla kellegi jaoks kasulik ja nende teadlikult suunatud eesmärk selle info levitamisel.

7. Võõrastega suheldes tee alati põhjalik taustakontroll, abiks on Google ja muud tööriistad. Ära anna oma raha mitte kunagi inimesele, keda sa päris elus kohanud ei ole, ning kui kahtlustad, et suhtled petturitega, võid alati nõu küsida veebipolitseinikelt.

on vaenlasel meid seal ootamatult rünnata.

Digikotka kohta leiad rohkem infot Naiskodukaitse kodulehelt.

Internetiturvalisus puudutab meid kõiki lapsepõlvest pensionipõlveni välja. Küberohud võivad mõjutada

nii meid üksikisikuna kui ka meie riigi julgeolekut. Ukraina kogemus näitab, et kübersõda on hübriidsõja oluline osa, millele tuleb läheneda sama tõsiselt kui füüsilisele kaitsele. Kuna üks vastase eesmärkidest on ka ühiskonna meelsuse mõjutamine, siis ei saa keegi väita, et see teema teda ei puuduta.

KAITSELIIDU NOORTE TEEKOND AJATEENISTUSSE

JA TAGASI

Kaitseliidu noorteorganisatsioonidest alguse saanud teekond on paljudele kujunenud väärtuslikuks kogemuseks, mis aitab kaasa nii isiklikule arengule kui ka suuremate eesmärkide poole liikumisele.

Tekst: KERSTIN KÄÄRIK , Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonispetsialist

Jagame kahte inspireerivat lugu: endise kodutütre Kristi Tuulingu ja noorkotka Siim Kruusmanni kogemusi, kes mõlemad leidsid tee Kaitseväkke ja jätkasid seal oma eneseteostust.

KRISTI: KODUTÜTREST

KÕRGHARIDUSE POOLE

Kristi Tuuling liitus Kodutütardega noores eas, sest teda huvitasid looduses ellujäämise oskused ja seiklused. Tema ajateenistuse lugu algas pärast keskkooli, mil ta astus Kaitseväkke sooviga proovida midagi täiesti uut.

„See tundus loogilise jätkuna Kodutütarde kogemustele. Mulle meeldis mõte, et saan testida oma võimeid ja õppida uusi oskusi,“ meenutab Kristi. Neiu alustas ajateenistust 2023. aasta juulis Ämari staabi- ja sidepataljonis.

Samal aastal läbis ta nooremallohvitseri kursuse (NAK) ning viidi seejärel üle küberväejuhatusse Sõdurilehe reporteriks. 2024. aasta juunis lõpetas ta oma teenistuse.

Millised olid esmamuljed ajateenistusest ja kuidas aitas Kodutütarde kogemus selles uues olukorras kohaneda?

„Muljeid kogunes terve Kaitseväe aja jooksul palju. Sõduri baaskursuse läbimine oli peamiselt seniste teadmiste

kordamine, kuid õppisin ka palju uut. Paljudele tundusid koormusrännakud väga suure takistusena, kuid mulle olid need tänu varasematele luure- ja matkavõistlustele juba harjumuspärased. Ma lausa nautisin seda, kui saime pärast klassitunde väeosa alalt väljapoole rändama minna.

Kõige suurem proovikivi oli NAKi lõpurännak. Nagu ma hiljem teada sain, oli meie väeosal üks pikemaid rännakuid – umbes 90 kilomeetrit kolme päevaga täisvarustuses. Viimased 15–20 kilomeetrit olid kõige raskemad, sest ilmataat saatis meile kaela tugeva lumetormi. Lõpusirgel tulid ka väeosa ülemad kaasa elama ja jalutasid viimase kilomeetri koos meiega. See andis palju motivatsiooni juurde.“

Kas ajateenistuse eel tundsid ka hirmu või kõhklusi?

„Alguses oli see kindlasti suur väljakutse, kuid lõpuks sain

Kristi Tuuling

LINDA-MARIA

hakkama, tegin kõik vajalikud ülesanded ära ja avastasin endas sisemised võimed, millest ma varem ei teadnud. Tagasi vaadates üllatun isegi, kui tugev ja sihikindel suutsin olla. Arvan, et siin võib oma osa olla ka saarlase põikpäisusel – ma ei andnud alla, vaid andsin endast kõik. Ajateenistuse käigus olen muutunud palju koostöövalmimaks ja korrapärasemaks, õppinud paremini oma aega ja ressursse planeerima. Samuti olen hakanud rohkem hindama oma kaaslaste tuge ja panust – kui sinu ümber ei ole inimesi, kes sind toetavad ja innustavad, on palju keerulisem hakkama saada. Rühma ja meeskonna toetus on olnud määrav, sest just ühtsus ja ühine eesmärk on aidanud mind kõigi raskuste keskel edasi liikuda.“

SIIM KRUUSMANN: NOORKOTKAST KAITSEVÄE OHVITSERIKS

Siim, kes alustas oma teekonda Noorte Kotkaste ridades, meenutab omandatud oskusi ja nende mõju ajateenistusele. „Noorte Kotkaste tegevused, eriti matkad ja meeskonnatöö, andsid mulle kindla aluse, millele toetuda. Juba toona sain aru, kui tähtis on keerulistes olukordades hakkama saada,“ rääkis Siim.

ja avastada oma tõeline potentsiaal. „Ajateenistus pakub ainulaadset keskkonda, kus saad kogemusi väga erinevate inimestega töötamisel. See aitab arendada oskust olla nii iseseisev ja vastutustundlik kui ka toetav meeskonnaliige, kes suudab arvestada teiste vajadusi. Kõik need õppetunnid, olgu siis suhtlemises või koostöös, on hindamatud ja jäävad väärtuslikuks kogu eluks. See kogemus õpetab sind mitte ainult üksi toime tulema, vaid ka meeskonnana koos tegutsema, mis on eluks vajalik oskus.“

Millise sõnumi sooviksite edastada praegustele kodutütardele ja noorkotkastele ja organisatsioonivälistele noortele, kes kaaluvad ajateenistust?

Kristi: „Kui on mõte ja tahtmine minna, siis tasub kindlasti! Kaitse-

Ta toob esile, et Kaitseliidu tegevus valmistas teda ette elus ettetulevateks väljakutseteks. „Noorkotkana omandatud iseseisvus, initsiatiiv ja probleemide kiire lahendamine aitasid mind kõige enam.“

Siimu ajateenistus algas juulis 2023 ja lõppes juunis 2024. Noormees teenis Tapal pioneeripataljonis, kus alustas pioneerikompanii ülema abina ja jätkas pioneeritagalakompanii ülema abina, vastavalt üksuse vajadustele. Teenistuse lõpuks saavutas ta lipniku auastme.

Siimu sõnul oli just praktiline väljaõpe see, mis sidus varasemad kogemused uute oskustega. „Koormusrännakud ja väljaõppeõppused olid mulle tuttavad. Matkavõistluste kaudu olin juba harjunud rasketes oludes toime tulema.“

Siimu sõnul on ajateenistus suurepärane võimalus proovile panna oma tugevused

vägi on väga hea vaheaasta õpingute vahel, eriti kui ei tea, mida täpselt eluga edasi teha. Kaitseväes on palju võimalusi nii ajateenistuse ajal kui ka pärast selle läbimist.“

Kristi teekond inspireerib võtma vastu uusi kogemusi ja avastama iseennast olukordades, mis esmapilgul tunduvad hirmutavad, kuid hiljem üllatuslikult rahuldustpakkuvad.

Siim: „Ajateenistuses saad kogemuse väga laiapõhjalise inimspektriga, kes kõik on oma elustiili ja taustaga. Noorkotkana olin harjunud inimesi usaldama ja kaaslastega arvestama ning neile vajadusel toetuma. Ajateenistuses pidin kohanema ja oma tõekspidamisi pisut nihutama, mis aitas leida iseennast ja karastuda eluks.

Tunnen, et leidsin seal kuidagi iseend ja sain tugevaks nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See tuleb kõigile noormeestele iseseisvaks eluks ainult kasuks! Samuti sain endale ühe tõeliselt hea ja usaldusväärse sõbra, kellega jätkame tihedat suhtlust siiani.“

KOOSTÖÖ JA TUGI VIIVAD EDASI

Nii Siim kui ka Kristi rõhutavad, et Kodutütarde ja Noorte Kotkaste tegevus on olnud nende elus murranguline. See on andnud neile teadmisi, oskusi ja enesekindlust, mis on olnud asendamatud nii ajateenistuses kui ka hilisemas elus.

Kristi õpib praegu inglise keelt ja kultuuri, Siim aga plaanib oma teadmisi ja kogemusi edasi anda tulevastele noortele Kaitseliidus.

Nende lood on elavaks tõendiks, et Kaitseliidu noorteorganisatsioonid ei valmista ette mitte ainult tulevasi juhte, vaid ka elukestva õppimise ja enesearengu rajale astujaid. Ajateenistuses on nad mõlemad kasutanud kõiki neid väärtusi, mida rühmas õppisid: koostööd, vastutust ja meeskonnatunnet.

Siim Kruusmann

ERAKOGU

Saksa ründesuurtüki StuG IV vrakk

Peedul Veski tänava nurgal, pildistatud 1945.-1946. aasta paiku

ELVA-TAMSA LAHING

24. AUGUSTIL 1944

2. OSA

1944.

aasta 10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed Petserimaal läbi

Saksa 18. armee nn. Marienburgi kaitseliini, millele järgnes 1. löögiarmee ja 67. armee sissetung Kagu-Eestisse. Saksa väed olid sunnitud ülekaaluka vastase ees taganema. Tartut ähvardas langemine.

Saksa väegrupi Nord juhataja kindralooberst Ferdinand Schörner, kellele nii 18. armee kui armeegrupp Narwa allusid, jõudis 20. augusti õhtul otsusele, mis pidi loodetavasti aitama Tartu rinnet päästa – Kagu-Eestisse kavatseti tugevduseks saata Strachwitzi tankidiviis eesotsas kindralmajor krahv Hyazinth von Strachwitziga.

ELVA-TAMSA LAHING SAKSA DOKUMENTIDES

Elva juures 24. augustil peetud võitluste kohta on Saksa poolelt arhiivides säilinud vähe dokumente ja needki on üldise iseloomuga, lahingu täpsem kirjeldus seal puudub.

Saksa andmeil algas Strachwitzi tankidiviisi rünnak Elvast Tamsa suunas kell 6.30 hommikul. Tamsa juurest kavatseti tungida edasi üle Luke Nõo sihis. Panter-tankide (Pz. Kpfw. V) arvuks teatati enne rünnakut üheksa – ilmselt peeti silmas lahingukorras Pantreid. Operatsiooni käiku jälgisid altpoolt saabuvate ettekannete põhjal nii väegrupi Nord, 18. armee kui ka armeegrupi Narwa juhatus (viimasele pidi Strachwitzi diviis hommikust saadik alluma).

Esialgsetel andmetel vallutati kell 7.40 Tamsa. Kella 9.40ks saabus 18. armee staapi ettekanne, mille kohaselt avaldas vastane Tamsa idaosas siiski tugevat vastupanu, Saksa poolel oli seni rivist välja langenud kaks tanki – üks sõitis miinile, teisel oli vigastada saanud roomik. Kella 11.10ks jõudsid 18. armee staapi andmed, et vallutatud on Luke (Tamsast neli kilomeetrit kirdes), mis oli aga kindlasti ekslik väide.

1944. aasta 24. augustil Elva lähedal aset leidnud lahing Saksa vägede ja Punaarmee vahel on tuntud ka Elva-Tamsa tankilahinguna ja seda on teinekord isegi nimetatud suurimaks tankilahinguks, mis Eesti pinnal peetud. Kolmeosaline artikkel heidab peamiselt mõlema poole arhiividokumentidele toetudes toonastele sündmustele lähema pilgu.

Tekst: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

Armeegrupile Narwa teatas Strachwitzi diviis, et Tamsa saavutati keskpäeval pärast ägedat lahingut, misjärel kell 14 alustati rünnakut Luke suunas. Väegrupi Nord staap sai kella 14.45ks ettekande, mille kohaselt oli kõrgendik 111,1 Tamsa lähedal Saksa vägede käes. 18. armee staapi jõudis umbes kella 15 paiku info, et Tamsa juures oli kell 14.30 kavatsetud omapoolset rünnakut korrata, kuid lahingukorras oli veel ainult kolm tanki. Jalavägi oli seni kaotanud ligi sada meest.

Vahepeal, kella poole ühe ajal päeval, oli väegrupi Nord juhataja kindralooberst Schörner, kes viibis sel hetkel visiidil armeegrupi Narwa juures, andnud korralduse, mille kohaselt pidi Strachwitzi diviis vältima enda sidumist kaitsel asuva vastasega, vajadusel võidi Elva suunas tagasi tõmbuda. Kell 14 anti väegrupi Nord staabist korraldus juhul, kui Tamsa juures edu ei saavutata, Elvasse taanduda ja seejärel koonduda Puhjas. Kell 16.20 järgnes armeegrupilt Narwa juba käsk lahing katkestada ning Puhjasse suunduda. Arvatavasti oli käsk kooskõlastatud väegrupiga Nord. Kava kohaselt tuli Puhjast uuesti Tartu suunas rünnakule minna. Kell 18.20

andis väegrupp Nord 18. armeele käsu tõmmata oma põhjatiib tagasi Väike-Emajõe joonele, mis tähendas ühtlasi Elva mahajätmist. Kui vaenlase tegevuse tõttu olnuks Strachwitzi liikumine Puhjasse takistatud, siis tuli suunata diviis ümber Võrtsjärve armeegrupi Narwa käsutusse (edaspidi selgus, et tee Elvast Puhja oli ikkagi vaenlasest vaba).

Kell 18.48 sai armeegrupp Narwa Strachwitzi diviisilt radiogrammi, mille kohaselt kordusrünnak üle Tamsa edu kaasa ei toonud; mõlemal pool Elva-Tamsa maanteed asuvates metsades olid tugevad vastase jõud (diviisi ühendusteed Elvaga ähvardas seega läbilõikamine – R. R.); maanteesild Elva idaääres ja Elva ise olid tugeva suurtüki- ja miinipildujatule all. Seejärel kandis diviis ette, et alates kella 19st tõmbuti Tamsa juurest tagasi, sealjuures tuli maantee rajoonis läbi murda tugevast vastasest, kanti suuri kaotusi. Kell 21.30 teatati, et diviis koondub Elvast läänes, kust kava kohaselt pidi liikuma edasi Puhja suunas. Kell 1.15 öösel alustati liikumist Puhja suunas.

seisuga. 12. Luftwaffe välidiviisi käsutuses ei olnud neid sel hetkel ühtegi (diviisi enda 1012. ründesuurtükidivisjon viibis kuni 26. augustini teises rindelõigus), samal ajal kui 30. jalaväediviisi 1030. ründesuurtükidivisjonis oli neid lahingukorras kaks ja 21. jalaväediviisi 1021. ründesuurtükidivisjonis neli. Lisaks oli 21. jalaväediviisi käsutuses kaks ründesuurtükki 1122. ründesuurtükidivisjonist. Arvatavasti pärines vrakk Peedu juures 1030. või 1122. ründesuurtükidivisjonist, sest just nende relvastuses olid StuG IVd (1012. ja 1021. ründesuurtükidivisjonis olid StuG IIId).

Kokkuvõttes võis 24. augusti lahingus osalenud Saksa tankide ja ründesuurtükkide arv jääda 15 lähedale.

25. augusti hommikul raporteeris diviis armeegrupile Narwa, et eelmisel päeval kaotati 10 tanki (kõiki loeti lõplikult kaotatuteks), pärast mida jäi neid rivisse kolm, mis olid aga „tingimustega lahingukõlblikud“ ehk needki vajasid tegelikult remonti. Pole teada, kas nende vigastused või tehnilised probleemid olid tekkinud 24. augusti lahingus või juba varem.

Eeltoodud andmete põhjal võib järeldada, et 24. augusti rünnakus ei osalenud Strachwitzi diviisist rohkem kui 13 tanki. Lisaks võis Elva all sel päeval tegutseda väike hulk Saksa ründesuurtükke. Nimelt leidub foto ründesuurtüki StuG IV vrakist, mis jäi maha Peedu aleviku servale. Oletatavasti oli Saksa XXVIII armeekorpuse juhatus vahepeal 12. Luftwaffe välidiviisi ründesuurtükkidega tugevdanud. Korpuse ründesuurtükkide arvu kohta on säilinud ülevaade 19. augusti

Mis puutub kaotustesse, siis nagu mainitud, teatati esialgu kümnest lõplikult kaotatud tankist. Nädal hiljem esitatud andmed tankikaotuste kohta rääkisid kokku 9 Pantri ja ühe Pz.Kpfw. III lõplikust kaotamisest, kuid siin hulgas on tõenäoliselt ka üks 25. augustil Puhja juures kaotatud Panter. Elva juures 24. augustil lõplikult kaotatud tankide arv oli nende andmete põhjal niisiis üheksa. Siia tuleb lisada vähemalt üks kaotatud ründesuurtükk StuG IV, mis Strachwitzi diviisi koosseisu ei kuulunud. Lisaks võis väike hulk tanke ja ründesuurtükke lahingus saada vigastusi.

Teave 24. augustil rivist välja langenud soomustransportööride kohta puudub, kuid mingit aimu 101. tankibrigaadi võimalikest kaotustest saab andmetest, mille kohaselt oli brigaad 9. septembriks kaotanud kokku 41 soomustransportööri (arv sisaldab ühtlasi kaotusi lahingutes enne ja pärast 24. augustit). Meeles peab pidama, et soomustransportööre (kuni 20) oli ühtlasi Großi brigaadis.

Mõningaid teateid 24. augusti lahingu kohta leidub Großi brigaadi koosseisu kuulunud 1. SS-grenaderipataljoni ülema

Neli rivist välja löödud Saksa ründesuurtükki fotol, mis on tehtud 1944. aastal väidetavalt Valga ja Elva vahel ning mida on mõnikord seostatud Elva-Tamsa tankilahinguga. See on siiski vähetõenäoline, sest Saksa allikad ei näi kinnitavat sellises koguses ründesuurtükkide kaotamist Elva juures

SS-Sturmbannführer Alfred Arnoldi Saksa Ristiga Kullas autasustamise esildisest. Selle kohaselt läks 24. augusti hommikul Elva sillapeast (ilmselt peeti silmas sillapead Elva jõe idakaldal – R. R.) kõigepealt rünnakule Arnoldi pataljon, avades tee soomustehnikale. Kui edenemine tugeva vastupanu ja vaenlase tiivaltrünnakute tõttu takerdus, siis vallutas Arnold oma pataljoni eesotsas ümbruskonda valitsevad kõrgendikud (arvatavasti on silmas peetud Pangodi mägesid Tamsa juures – R. R.). Strachwitzi diviisi taandumisel oli Arnoldi pataljon järelväeks, hoides ülekaalukat vastast tagasi, kuni viimased allüksused Elvasse tõmbusid.

12. Luftwaffe välidiviisi tegevuse kohta 24. augustil leidub Saksa dokumentides samuti vähe andmeid. Pole teada, kas diviisi jalaväeallüksusi Strachwitzi rünnakus osales, aga tõenäoliselt toetasid seda vähemalt diviisi kaudtulesuurtükid. Saksa 18. armee olukorrakaardi järgi asus 23. augusti hommikul Elvas 24. jäägrirügemendi II pataljon, Leivaste piirkonnas 12. Luftwaffe välidiviisi välitagavarapataljon ja sealt lõuna pool Wolfi lahingupataljon (tõenäoliselt koos 24. jäägrirügemendi I pataljoniga). 24. augusti hommikuks paigutati Wolfi lahingupataljon ja välitagavarapataljon ümber Elvasse, samal ajal kui 24. jäägrirügemendi II pataljon asus Leivaste piirkonnas ja I pataljon sealt lõuna pool.

24. augustil tõrjusid 12. Luftwaffe diviisi allüksused Saksa andmeil umbes kahe roodu tugevuse rünnaku Elvale põhja suunast, kuuest rünnakus osalenud vastase soomusmasinast tulistati neli puruks. Samas piirkonnas saadi vähemalt üks vang 31. üksikust trahviroodust, samuti võeti sel päeval vange 189. laskurdiviisi 864. laskurpolgust (Elvast lõunas)

ja 39. üksikust kuulipilduja-suurtükipataljonist. Vastavalt käsule jättis 12. Luftwaffe diviis õhtul Elva maha ja alustas taganemist Väike-Emajõe taha, nagu oli käskinud väegrupp Nord. Taandumine toimus plaanikohaselt ja ilma suuremate kaotusteta relvastuses või varustuses.

Luftwaffe 1. õhulaevastiku peamise ründejõu moodustasid 24. augusti seisuga 3. ja 4. ründeeskaader. Neist 3. ründeeskaader (sööstpommitajad Ju 87) tegutses sel päeval Lätis, samal ajal kui 4. ründeeskaader (hävituspommitajad Fw 190) tegi alates kella 12.30st Lõuna-Eesti kohale kokku 21 väljalendu (ennelõunal väljalende halva ilma tõttu ei toimunud). Muu hulgas rünnati sihtmärke vastase tagalas Strachwitzi tankidiviisi ees: kell 15 kaheksa Fw 190 metsatukas Lukest kagus ja metsatukas Kambjast lõuna pool ning kell 17.30 viis Fw 190 metsatukas Lukest kagus. Üldiselt võib lennuväe toetust Strachwitzi diviisile hinnata nõrgaks.

PUNAARMEE VAATEPUNKT

Nõukogude poole dokumendid võimaldavad 24. augusti lahingule heita kohati detailsema pilgu kui Saksa poole materjalid, ent artikli autoril on võimalik olnud tutvuda siiski ainult osaga Punaarmee dokumentidest, mis neid sündmusi puudutavad.

Nõukogude andmeil eelnes hommikul Saksa rünnakule ettevalmistav suurtükiväetuli, seejärel murti Elvast idas läbi 189.  laskurdiviisi 891. laskurpolgu II pataljoni ning 39. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni ühe roodu kaitse (roodu asukohast täpsemad andmed puuduvad; 39. pataljoni allüksusi oli eelnevalt antud 189. diviisi käsutusse). 891. polgu II

REIGO

pataljon taandus lõuna poole. Seejärel edenesid sakslased mitmes suunas: üks grupp edenes Peedu suunas (arvatavasti pidi see kindlustama peajõudude vasakut tiiba – R. R.), üks Kahna sihis ja üks tungis peale Elva-Tamsa maantee ümbruses.

Vaatame kõigepealt sündmuste käiku Peedu juures. Nõukogude dokumentide kohaselt põrkus lõuna suunast rünnanud vastane (jalaväelased koos soomustehnikaga) Peedu idaservas positsioonil asunud 1246. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolgu 3. ja 4. patareile. Polk, mille relvastuses olid 57 mm tankitõrjekahurid (täiskoosseisulises patareis oli neid neli), toetas 326. laskurdiviisi ja selle kokku kuus patareid oli paigutatud positsioonile Peedu ümbrusse. Järgnenud kaheksa tundi kestnud lahingu kestel tõrjusid 3. ja 4. patarei lõuna suunast tulnud rünnakud. Vahepeal püüdis vastase allüksus Peedu sihis tungida ka kirdest, olles eelnevalt liikunud läbi metsa kõrgendiku 72,8 piirkonnas, kuid tõrjuti tagasi 1246. tankitõrjepolgu patarei poolt, mis asus positsioonil Peedu kirdeservas.

1246. tankitõrjepolgu 3. ja 4. patareile omistati päeva jooksul kuue tanki, 13 soomustransportööri, kolme raske miinipilduja ja kahe auto hävitamine. Lisaks saadi sõjasaagiks seitse soomustransportööri ja 13 kuulipildujat. Enamik hävitatud soomustehnikast – neli tanki, üheksa soomustransportööri – kanti kapten Nikita Spodarenkovi patarei arvele, Spodarenkovit autasustati selle eest kõrge Aleksandr Nevski ordeniga. Sama patarei kahuriülem seersant Stepan Kurilovitš sai samuti prestiižse Punalipu ordeni, tema kahurile omistati nelja tanki, seitsme soomustransportööri, kolme miinipilduja ja kahe auto hävitamine. Kahur sai suurtükiväetulest vahepeal kahjustada (Kurilovitš ise pähe haavata), kuid jätkas tulistamist. 1246. tankitõrjepolgu inimkaotused surnutena näivad päeva jooksul olevat olnud väikesed, teada on ainult üks hukkunu.

1246. tankitõrjepolgu allüksuste läheduses võttis lahingust osa 39. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni 3. rood. (Puuduvad andmed, kas tegemist oli 39. pataljoni sellesama rooduga, mille kaitsest hommikul läbi murti.)

Elva-Tamsa maantee ümbruses jätkasid sakslased pärast 891. polgu II pataljoni rindest läbimurdmist edenemist Tamsa suunas. Ilmselt ei kohanud nad vastupanu ligi kilomeetri kestel, kuni sattusid suurtükiallüksustele, mis asusid positsioonil Pangodi mägede läheduses. Mägedest pisut lääne pool paiknes 189. diviisi 431. suurtükiväepolgu III divisjoni kaks patareid (7. ja 8.), neist ühe relvastuses neli 76 mm diviisikahurit ja teises – neli 122 mm haubitsat. Mäenõlvadel või kohe nende ees paiknesid 690. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolgu I  divisjon (1. ja 2. patarei; kokku kuni kaheksa 76 mm diviisikahurit), 189. diviisi tankitõrjedivisjoni kaks 45 mm tankitõrjekahurit ning 432. õhutõrjesuurtükiväepolgu 2. patarei viis 37 mm õhutõrjekahurit.

189. diviisi suurtükiväe aruandes lahingu kohta kirjutati, et vastase rünnak oli täielikuks ootamatuseks, soomustehnikat (umbes 30 ühikut) märgati alles siis, kui need olid saavuta-

nud kõrgendiku 83,4, mis asus 800–1000 meetrit 431. suurtükiväepolgu III divisjoni positsioonist läänes. Divisjon oli asunud positsioonile eelmisel ööl ja selle valikul oli puudulikult arvestatud võimaliku tankirünnaku tõrjumisega, nähtavusala positsioonilt polnud hea. Pealegi oli nähtavus tiheda udu tõttu piiratud. Saksa soomustehnika mootorimüra ei äratanud kuni viimase hetkeni kahtlust, sest piirkonnas teati tegutsevat oma soomusmasinaid (info osutab, et divisjonil ei olnud eelhoiatust võimalikust Saksa rünnakust – R. R.).

Lähenevale soomustehnikale avasid tule 431. suurtükiväepolgu III divisjon ning tankitõrje- ja õhutõrjekahurid Pangodi mägede juures. III divisjoni positsioonidele ligines vastane vasakult tiivalt viie tankiga ning paremalt tiivalt kuni 10 soomusmasina ja kompanii jalaväelastega. Üks tankidest jõudis ligi 300 meetri kaugusele 7. patarei positsioonist ja purustas oma tulega 8. patarei ühe suurtüki. Tankile koondati III divisjoni suurtükkide tuli ja see löödi rivist välja (hiljem selgus, et masina pardal olid suurtükiväe eelvaatlejad raadiojaamaga). Soomustehnika jätkas manööverdades lähenemist III divisjoni positsioonidele, jalavägi ligines järkjooksuga, tema automaatrelvade tule tõttu kandsid divisjoni patareide meeskonnad kaotusi. Lahingu 20. minutiks loeti rivist välja lööduks üks Saksa tank, kaks ründesuurtükki (soomustehnikat võidi ka ekslikult tuvastada, näiteks ründesuurtükiks võidi pidada kahuriga relvastatud soomustransportööri – R. R.) ja kaks soomustransportööri, kuid III  divisjoni patareide laskemoon oli selleks ajaks otsakorral – 7. patarei oli välja tulistanud 195 mürsku ja 8. patarei 50. Nende meeskonnad jätsid nüüd tulepositsiooni maha ja taandusid kõrgendikule lõuna pool maanteed, kus võeti sisse kaitsepositsioon. Seejärel peeti seal lahingut vastase jalaväelastega. Kui viimased olid jõudnud juba kõrgendiku lähedale, peatati nende edenemine tugevduseks saabunud seitsme automaaturi, ühe kergekuulipilduja ja kahe tankitõrjekahuri tule toel.

Rivist langesid välja või jäeti meeskonna poolt maha ka 690. tankitõrjepolgu I divisjoni mõlema patarei kahurid. 432. õhutõrjepolgu dokumentidest jääb mulje, et selle 2. patarei tulepositsioonil peeti päeva jooksul vastase soomustehnika ja jalaväe survele vastu, ehkki kolme 37 mm kahuri kaotamise hinnaga.

Pärast võitluste puhkemist Pangodi mägede juures suunas Nõukogude pool sinna täiendust. Nende täpsema kohalesaabumise aja kohta teave puudub. Näib, et õige pea jõudsid lahinguväljale 1047. iseliikuva suurtükiväepolgu 1. ja 2. patarei (kokku kuni 10 liikursuurtükki SU-85) koos polgu automaaturite rühmaga, mis asusid kõrgendiku 111,1 nõlval kaitsele; kolm SU-85t jäid esialgu reservi. Polk oli hiljuti formeeritud ja 24. august oli tegelikult selle esimene lahingupäev. Ilmselt mõnevõrra hiljem saabusid 690. tankitõrjepolgu II ja III divisjoni kokku neli 76 mm patareid. Mägede piirkonnas saadeti lahingusse ka 189. diviisi sapööripataljoni allüksusi, diviisi luurerood ja diviisi staabi isikkoosseisust moodustatud võitlejate grupp.

Keskpäeval hukkus oma vaatluspunktis (künkal Tamsast kagus) suurtükiväe tules 189. diviisi ülem kindralmajor

189. laskurdiviisi ülem kindralmajor Pavel Potapov (esireas keskel) koos alluvatega 1944. aastal

Potapov, poliitosakonna ülem alampolkovnik Pavel Kovešnikov sai haavata. Diviisi juhtimise võttis ajutiselt üle diviisi staabiülem alampolkovnik Guri Krassilnikov. 189. diviisi poliitosakonna ülema asetäitja major Pjotr Tjutjuntšenko Punalipu ordeniga autasustamise esildises kirjeldati, et pärast Potapovi ja Kovešnikovi väljalangemist juhtis Tjutjuntšenko diviisi komandopunkti kaitset, paigutas vastase tankidega võitluseks positsioonile diviisi suurtükiväepolgu II divisjoni ja tankitõrjedivisjoni kahurid ning kogus kokku diviisi staabi ja teiste allüksuste isikkoosseisu, kelle vasturünnakuga lõigati vastase tankid oma jalaväest ära.

Nõukogude dokumentides on vastuolulised andmed, millises ulatuses suutis Saksa pool Pangodi mäed päeva jooksul hõivata. Näiteks ühe dokumendi järgi langesid nii põhja kui ka lõuna pool maanteed asuv kõrgendik täielikult sakslaste kätte, misjärel lahinguväljale saabunud 690. tankitõrjepolgu neli patareid paigutati kaitsele kõnealuste kõrgendike kagunõlvade ette. Sellel joonel vastase edenemine peatati. 189. diviisi suurtükiväe tegevusaruandest jääb seevastu mulje, et lõunapoolset kõrgendikku suudeti kaitsta. Põhjapoolse kõrgendiku 111,1 puhul ei ole kahtlust, et sakslased sellele vähemalt ajutiselt tungisid. 432. õhutõrjepolgu aruande järgi õnnestus vastase tankidel kõrgendikule jõuda pärast seda, kui üks seal olnud Nõukogude liikursuurtükk löödi rivist välja ja ülejäänud kolm taandusid. Seejärel proovisid sakslased kolmel korral vallutada kõrgendiku harja, kuid alati tõrjuti nad tagasi.

(Järgneb.)

ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/316, RH 19-III/317

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/957, T-312/958, T-312/961, T-312/965, T-312/1607

• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635

• II armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/161, T-314/162, T-314/164

• 4. ründeeskaadri dokumendid: Bundesarchiv RL 10/360c, RL 10/470

• Alfred Arnoldi autasuesildis 03.11.1944; 19. SS-suurtükiväerügemendi III divisjoni ülema ettekanne Läti Leegioni kindrainspektorile 01.09.1944 (koopiad Petter Kjellanderi eraarhiivis)

• Meinard von Laucherti kiri proua Schmidtgenile 28.08.1944, Josef Kiermeieri kiri Erich Geffersile 09.09.1944, Johannes Morgensterni kiri proua Schmidtgenile 20.02.1947 (koopiad Urmas Salo eraarhiivis)

• 3. Balti rinde, 67. armee, 14. õhuarmee, 122. laskurkorpuse, 98., 128., 189. ja 326. laskurdiviisi, 280. segalennuväediviisi, 305. ründelennuväediviisi, 35. üksiku hävitus-tankitõrjesuurtükiväebrigaadi, 432. õhutõrjesuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система „Память народа“ (https://pamyatnaroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных „Мемориал“ (https://obd-memorial.ru)

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг“ (https://podvignaroda.ru)

Kirjandus

• Jentz, Thomas L.; Doyle, Hilary Louis. Panzer Tracts No.15-3, mittlerer Schuetzenpanzerwagen (Sd.Kfz.251) Ausf.C & D. History of Production, Variants, Organization, and Employment in Action from 1943 to 1945. Boyds, 2006

• Kalvo, Arved Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris. Tallinn, 1972

• Poller, Herbert. Armoured Reconnaissance With the Waffen-SS on the Eastern Front. The SS-Panzer-Aufklärungs-Abteilung 11 "Nordland" and the Swedish SS-Platoon in the Baltic States, Pomerania and Berlin, 1943-1945. Stockholm, 2010

•

• Lexicon der Wehrmacht (https://www.lexikon-der-wehrmacht.de)

• Missing Links. Photophile no 1, a research database for modellers. Sturmgeschutz IV, sd.kfz. 167. Compiled by Chris Leeman. 2002 (https://missinglinks2.tripod.com/stugiv. pdf)

ÜLESTõUSU MUUSEUM AUSTUSAVALDUS VABALE POOLALE

1944. aasta Varssavi ülestõusule pühendatud muuseum on Poola esimene interaktiivne muuseum, mis suuresti toetub vabatahtlike panusele.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Muuseum on pühendatud kangelaslikele varssavlastele, kes lootsid anda panuse Poola iseseisvusesse ning tahtsid tagada, et Londonis asuv eksiilvalitsus, kellega Nõukogude Liit 1943. aastal oli suhted katkestanud ja loonud 1944. aastal Lublinis nende asemele kommunistliku nukuvalitsuse, saaks istuda võrdväärsena läbirääkimiste laua taga. Muuseum on austusavaldus vabale Poolale ning demokraatlikule ühiskonnale, mida suudeti ülestõusu ajal kaks kuud eksisteerinud iseseisvas Poola „riigis“ kehtestada. Veel käsitletakse muuseumis Saksa okupatsiooni, ülestõusu rahvusvahelist konteksti ning ülestõusnute saatust ja staatust Poola Rahvavabariigis.

MUUSEUMI LOOMINE

Varssavi ülestõusu käigus langes lahingutes hinnanguliselt 16 000 Poola põrandaaluse armee Armia Krajowa liiget ja umbes 6000 sai raskelt haavata. Lisaks neile sai lahingutegevuses surma 150 000 – 200 000 Varssavi elanikku ja 700 000 küüditati hiljem. Ka sakslaste kaotused olid võrdväärsed Armia Krajowa kaotustega.

Ülestõusu ajal ootas Punaarmee teispool Visla jõge Varssavi eeslinnades, et Londoni eksiilvalitsuse toetuseks üles

tõusnud Armia Krajowa üksused voolaksid verest tühjaks sakslaste käte läbi ning kommunistid ei peaks nendega võimu jagama. See ka õnnestus, pärast Varssavi ülestõusu mahasurumist oli Armia Krajowa sõjaline suutlikus tugevalt pärsitud ning neist polnud enam tugevat vastast ei sakslastele ega Nõukogude Liidule. See oli üks põhjustest, miks lääneliitlased Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid tunnistasid 1945. aasta veebruaris Jalta konverentsil Poolat valitsevat kommunistlikku nukuvalitsust ning lõpetasid Londoni eksiilvalitsuse toetamise.

Paljuski toetub muuseum eri vanuses vabatahtlike tegevusele, keda on ligi pool tuhat. Vabatahtlikud ei aja standardset giidijuttu, vaid iga vabatahtlik giid räägib oma perekonna lugu, mida ülestõusus osalenud esivanemad on talle pajatanud. Muuseum annab ülevaate olukorrast Varssavis kuni ülestõusnute kapituleerumiseni, sellele järgnenud tsiviilelanikkonna küüditamisest, kultuuriväärtuste süstemaatilisest riisumisest ja hävitamisest ning lahingutegevuses terveks jäänud Varssavi linna õhkimisest. Peale selle tutvustatakse ellujäänud ülestõusnute elutingimusi Saksa vangilaagrites. Nimelt kapitulatsioonilepingu järgi lubas Saksa pool kohelda Armia Krajowa sõdureid vastavalt Genfi konventsioo-

nile ning tsiviilelanikkonda inimlikult. Sellest peeti ka kinni.

Muuseumi loomismõtted said alguse destaliniseerimise ajastu alguses 1956. aastal, kuid tegudeni toona veel ei jõutud, sest valitsev Poola Ühendatud Töölispartei ei soovinud konflikti Nõukogude Liidu ametliku ajalookäsitlusega. 1981. aastal asutatud muuseumi komitee saatis Poolas võimu haaranud kommunistlik sõjaväehunta laiali, kuid hunta poolt Varssavi linnapeaks määratud kindral Mieczysław Dębicki tegi ratsukäigu, asutades Varssavi ülestõusu muuseumi Varssavi linna ajaloomuuseumi osakonnana. Hoonet kaunistab traagilise saatusega president Lech Kaczyński mälestustahvel. Varssavi linnapeana oli tema see, kelle eestvedamisel muuseumihoone ülestõusu 60. aastapäeval, 31. juulil 2004 avati. Asukohaks sai endine trammielektrijaam Grzybowska tänaval, kus peeti Varssavi ülestõusu veriseid lahinguid. 1970. aastatel halliks krohvitud fassaad avanes renoveerimistööde ajal taas, paljastades punase tellisfassaadi kuulidest armilise palge. Renoveerimise käigus lisandus kompleksile ka 32 meetri kõrgune torn, millel on juba kaugelt näha võitleva Poola – Armia Krajowa – sümbolit, millel tähed P ja W moodustavad ankru (poola k kotwica). Vaatetorni tipust avanevad panoraam-

Muuseumi hoone, endine trammielektrijaam

Grzybowska tänaval, kus toimusid Varssavi ülestõusu verised lahingud. 2004. aastal tehtud renoveerimistööde käigus avanes taas 1970. aastatel halliks krohvitud fassaad, paljastades esialgse punase tellisfassaadi kuulidest armilise palge

vaated Varssavile, eriti muuseumi ümbritsevatele modernsetele klaasist ja betoonist kõrghoonetele.

VARSAAVI ÜLESTÕUS

Varssavi ülestõusu ajal augustist oktoobrini kestsid Varssavi eeslinnas Wolas intensiivsed lahingud. Sakslased korraldasid 5.–12. augustini veresauna, et murda poolakate vastupanu. Selle käigus mõrvati 40–50 000 tsiviilisikut. Tuleb märkida, et rahvaülestõusu puhul on raske kindlaks teha, kes on kombatant ja kes tsivilist.

Tapatalgud viisid läbi 36. relva-SSi grenaderide diviis, nn Dirlewanger Brigade (mis koosnes kriminaalkurjategijatest), ja Vene vabastusarmee 29. relva-SSi grenaderide diviis, nn Kaminski brigaad. Mõlemad üksused tegutsesid enamasti tagalas partisanide hävitamisega ning olid tuntud oma julmuse poolest. Mõlema väeosa vormid on muuseumis ka vaatamiseks väljas. Kõiki ülestõusu maha surumises osalenud Saksa võitlejaid autasustati Kolmanda Reichi partisanivastase võitluse (Bandenkampfabzeichen) erinevatest klassidest teenetemärkidega, mis on samuti ekspositsioonis.

Muuseumis on eraldi väljapanek selle kuriteo dokumenteerimisest. Rajatud on koopia Punase Risti ekshumeerimistelgist, kus identifitseeriti tapetud inimesi. Telgi ümber saab ülevaate, kuidas käis ülestõusu ajal toiduvarude korraldamine, kuidas toimusid kontserdid ja teatrietendused ning ka usuelu. Samuti on seal improviseeritud välihospital, et anda aimu tollasest esmaabist ning selgitada, et kõrvuti vigastatud ülestõusnutega raviti seal ka Wehrmachti sõdureid. Vitriinides on näha kummagi sõdiva poole kasutatud relvi. Insener Zawrotny projekteeris Armia Krajowa jaoks 1942. aastal lihtsa, isegi väikestes töökodades valmistatava püstolkuulipilduja Błyskawica (Välk). Tootmise hõlbustamiseks ühendati relva kõik osad kruvide ja neetidega ning see kasutas Saksa laskemoona, neid toodeti umbes 700 eksemplari. Väljas on ka ülestõusnute töökodades valmistatud improviseeritud granaadid.

Muuseumis kõlavad osaliste meenutused, mis on kogutud fonoteeki ja videoteeki. Need ei keskendu ainult Varssavi ülestõusule, vaid ka ülestõusnute elukäigule enne sõda ja okupatsiooni

ajal ning saatusele pärast sõda. Poola Rahvavabariigis, eriti algusaastatel, ei käsitletud neid kangelastena, vaid tõeliste rahvavaenlastena ning paljud ülestõusus ellujäänud lõpetasid oma päevad vangilaagris.

HEI POISID, TÄÄK RELVALE

Püsiekspositsioon asub neljal tasapinnal, hõlmates ligikaudu 3000 m². Kolme näitusetasandit läbib kivimonument, mis sümboliseerib pealinna tuksuvat „südant“, selle läheduses on avaustest kuulda kuulide vilistamist, palveid, laule ja pommiplahvatusi. Mitmel korrusel on umbes 750 eksponaati, lisaks fotod, interaktiivsed väljapanekud, kirjalikud aruanded, linnaplaanid ja muud tunnistused selle kohta, milline oli elu Varssavis Saksa okupatsiooni ajal, samuti ülestõusu ja selle tagajärgede kohta.

Muuseumi sisenedes saab kronoloogilise ülevaate Saksa ja Nõukogude vägede sissetungist Poola 1939. aasta septembris ning seejärel keskendub väljapanek okupatsiooniperioodile Varssavis, mida sümboliseerivad roosad plakatid tänavahukkamistest. Põhirõhk on loomulikult Poola relvastatud põrandaaluse vastupanuliikumise Armia Krajowa operatsioonil Burza (Äikesetorm) ehk ülestõusu ettevalmistustel, selle algusel ning kulgemisel. Ülestõusu alguse koodnimeks oli Godzina W (Tund W nagu wybuch ehk puhang), mida sümboliseerib kell, mis peatunud 17.00 (ülestõusu ametlik algus 1. augustil 1944). Ülestõusu esimeste päevade õhkkonda peegeldavad Eugeniusz Lokajski fotodel arvukad lehvivad Poola lipud ning rõõmsate ja kergendatud nägudega varssavlased. Palju on eksponeeritud erinevate ülestõusnute üksuste valgepunaseid käepaelu.

Ülestõusnutel tegutses oma trükikoda, kas selle sisustus on näitusel väljas. Seal on täies töökorras 1940. aastatest pärit trükimasinad, mida Saksa okupatsiooni ajal kasutati põrandaaluste ajalehtede trükkimiseks. Tänapäeval trükkivad need igapäevaselt külastajatele 3. augusti 1944. aasta teadet ülestõusu alguse kohta. Ruumis on üksikasjalikult esitletud ülestõusu ajal ilmunud erinevate poliitiliste veendumustega ajalehti ja lendlehti.

Kui sõita klaasliftiga näituse teisele tasandile, kõlab poeet Krystyna Krahelska sõnadele loodud laul „Hej

chłopcy, bagnet na broń“1 („Hei poisid, tääk relvale“), mis oli kirjutatud 1943. aasta jaanuaris Armia Krajowa Baszta pataljoni sõduritele. Sellest sai Varssavi ülestõusu populaarseim laul. Lifti kõrval on aga ülestõusus langenud meditsiiniõele Krystyna Krahelskale pühendatud näitus koos Varssavi vapisüdamikul kujutatud Merineitsi skulptuuri vähendatud koopiaga.

Eraldi ruum on pühendatud ülestõusus osalenud lastele. Tuba kaunistab värviline foto Róża Maria Goździewskast, kelle käevart kaunistab punase risti embleemiga käepael. Teda kutsuti „väikeseks õeks“, sest kaheksa-aastasena abistas ta iga päev välihospidalis haavatuid, olles noorim medõde ülestõusu ajal. Ruumis on ka „väikese ülestõusnu“ monumendi koopia, mille originaal asub Varssavi vanalinnas. Tegu on poisslapsega liiga suure kiivri ja püstolkuulipildujaga. Kuju sümboliseerib 1944. aasta Varssavi ülestõusu ajal võidelnud ja hukkunud lapssõdureid, kes olid postikulleriteks, tõid toitu ja lahingumoona barrikaadidele ning unistasid võidelda lahingus. Ruumis on veel sõjaeelsest ajast pärit mänguasjad ja lasteraamatud, samuti ülestõusu ajal esinenud nukuteatri koopia, aga ka mudellennukid ja liivakotid, mida saab kasutada barrikaadide ehitamiseks. Relvad on siin ruumis keelatud.

Muuseumis on ka kino Palladium, mis on saanud nime ülestõusu ajal tegutsenud kino järgi. Seal näidati Armia Krajowa teabe- ja propagandabüroo filmograafide 1944. aastal filmitud ringvaateid Warszawa Walczy (Varssavi võitleb) ülestõusu kulgemisest. Praegu jooksevad seal nonstop filmikroonika uudiste kaadrid.

Külastajatele on eraldi ruumis avatud raadiojaama Błyskawica (Välk) koopia, mis on kokku pandud originaaldetailidest. Tegemist oli ülestõusnute raadiojaamaga, mida oli kuulda ka Suurbritanniasse ning mis kuni ülestõusu lõpuni saatis eetrisse uudiseid. Saated olid poola, inglise ja saksa keeles. Raadiojaama avasõnad, mida võib kuulda ka muuseumis, olid: „Tere, siin räägib Błyskawica! Armia Krajowa raadiosaatja Varssavis 32,8 ja 52,1 meetri sagedusaladel. Varssavi vaim on imeline. Varssavi naised on imelised. Nad on kõikjal, eesliinil koos sõduritega õdede või sideohvitseritena. Isegi lapsi elavdab imeline vapruse vaim. Tervitame

kõiki vabadust armastavaid inimesi maailmas! Itaalias sõdivaid Poola sõdureid, Poola lendureid ja meremehi.“ Loomulikult ei saanud raadiosaatja kõrval puududa postiteenistus. Ülestõusnud trükkisid oma postmargid ja pandi üles postkastid. Skaudid aga toimetasid posti laiali Varssavis ülestõusnute kontrollitaval territooriumil.

HUVITAVAT MAA ALT JA MAA PEALT Muuseumi keldrisse on rajatud Varssavi kanalisatsioonivõrgu koopia, sest ülestõusnud ei suutnud haarata enda kätte kogu Varssavit ning seetõttu toimus suhtlus ülestõusnud linnaosade „saarekeste“ vahel kanalisatsioonikäikude kaudu, mis toimisid info- ja evakuatsiooniteedena, kui maapind oli sakslaste käes. Mõneski kohas on kanalisatsiooniluugi juures silt hoiatusega „Tähelepanu, sakslased!“. Külastaja saab pimedas kõndida läbi lühikese punastest tellistest kanalilõigu. Varssavis olid suurimad kollektorid kuni 2,7 m ja üleujutuskollektorid isegi kuni 3,5 m kõrgused. Kuid enamik neist olid munakujulise ristlõikega, 110 cm kõrged ja 60 cm laiad, reovee keskmine kõrgus neis oli 10–15 cm, loomulikult koos täieliku aroomibukettiga.

ning Saksa Luftwaffe tulistas selle alla tagasilennul Varssavist. Muuseumis olevasse koopiasse on integreeritud Krakowi lähedalt leitud vraki originaalosad. Lennuki all olev näitus on pühendatud liitlasvägede toetusele Varssavi ülestõusu ajal. Nõukogude Liit ei lubanud neil kasutada Nõukogude lennuvälju, raskendades nende missiooni, lennukid pidid kaasa võtma rohkem kütust ja vähem abi ülestõusnutele.

Mehitamata kaugjuhitav

roomikmiin Goliath, mida Wehrmacht kasutas Varssavis ülestõusnute barrikaadide hävitamiseks

Joseph Staneki säilmed, kes oli ülestõusu ajal Armia Krajowa kaplan. Ta loobus evakueerumisest, jäi linna ning püüdis inimeste päästmiseks pidada sakslastega läbirääkimisi, minnes nende peakorterisse. Seal võeti ta kinni, piinati ja poodi järgmisel päeval. Paavst Johannes Paulus II kuulutas ta 1999. aastal õndsaks.

Muuseumi peasaalis – angaaris – on lae all täissuuruses lennuk B-24 Liberator. Ameerika Ühendriikides valmistatud enimtoodetud nelja mootoriga raskepommitaja. Hüüdnime Liberator (Vabastaja) andsid sellele Suurbritannia õhuväelased. Seda tüüpi lennukitega varustati Varssavi ülestõusust osalejaid relvade, ravimite ja toiduga. Seda konkreetset lennukit juhtis 1939. aastast Suurbritannia lennuväe koosseisu kuulunud Poola meeskond kapten Zbigniew Szostaki juhtimisel

Vaatamist väärib ka mehitamata kaugjuhitav roomikmiin Goliath, mida Wehrmacht kasutas Varssavis ülestõusnute barrikaadide hävitamiseks. Muuseumis on ka koopia improviseeritud lahingumasinast Kubuś (väike Jakob), mille ehitasid Varssavi ülestõusnud. Ainueksemplari ehitamine algas nädal pärast Varssavi ülestõusu puhkemist ning see valmis 13 päevaga. Seda kasutati ülestõusnute rünnakute toetuseks, kuid kahenädalase teenistuse järel sai see tabamuse ja langes rivist välja. Kubuś võis vedada 8 kuni 12 sõdurit ning oli relvastatud Nõukogude kuulipildujaga DP-27 ja leegiheitjaga.

MUUSEUM EI OLE AINULT MUUSEUM Varssavi ülestõusu muuseumis on ka väike kabel 50 inimesele, kus igal pühapäeval peetakse missat. Kabel on vooderdatud tagasihoidlikult halli lubjakiviga ja põrand kaetud kasekuubikutega. Kabelisse on maetud ka 27aastase preestrist märterpühaku

Muuseum ei ole ainult hoone ja selle ruumides olev ekspositsioon, vaid ka seda ümbritsev Wolności (Vabaduse) park. Seal on vaatamiseks üle 30 haruldase värvifotoplakati, mis on pildistatud värvifilmile ülestõusu ajal. Pargi südameks on 156 meetri pikkune mälestusmüür 11 000 langenu nimedega. Nimekiri täieneb pidevalt, sest sugulased teatavad aina uutest nimedest. Müüri keskosas on 230 kg kaaluv kell nimega Monter, mis on pühendatud kolonel Antoni Chruścielile. Selle varjunime all tegutses Varssavi ülestõusu juht, kelle isiklikku vaprust kinnitavad Poola kõrgeima sõjalise autasu Virtuti Militari kolm ordenit ja kolm Austria-Ungari isikliku vapruse eest antavat Vapruse risti. Nimetatud kell aga heliseb ainult korra aastas, 1. augustil kell 17.00, märkides sellega Varssavi ülestõusu algushetke.

Muuseumist lahkudes kinnistus minu teadmiste vundamenti järgmine kivi selle kohta, miks poolakad ei armasta Vene võimu ükskõik millisel kujul ning peavad seda ohuks Poola rahvusele ja riigile.

VIIDE:

1 Link laulule: https://www.youtube.com/watch?v=qkps12aux0

VISUAALNE VIETNAMI SALV

Turismireisid troopikasse on alati olnud väga populaarsed. Mingil ajajärgul pakkus USA militaarosakond võimalust reisida Aasiasse, näha uusi paiku, kohtuda uute huvitavate inimestega ja nende pihta tulistada. Tagasituleku broneerimine võis nii mõnelgi juhul olla asjata töö, sest reisipaketi nimi oli Vietnami sõda. Ja ühest sellisest reisist räägib Randall Wallace’i 2002. aasta film „We Were Soldiers“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Aasta 1965. Vietnami sõda on ametlikult avatud, kuid kõrgemad Ameerika sõdalased on mures. Kuidas saada võimalikult hõlpsa vaevaga soovitud hulk sõdureid mingisse väga meeldima hakanud punkti kaardil? Lõpuks meenub otsustajatele kolonel Moore, kes on varemgi sõgedavõitu ideid teostanud. Moore saab hulga värskeid sõdureid, helikopterid ja ülesande sisuga „Mine vaat sellele lagendikule, seal olla vastaseid nähtud! Ja siis vaatame, mis saab“. Saama hakkab, sest vastased on lagendikul tõepoolest olemas ja pole ameeriklaste saabumisest kohe sugugi vaimustunud.

Ja nii ta lahti läheb. Kopterid kõlguvad reipalt taevas, sõdurid jooksevad ringi, tulistavad ja karjuvad. Kes vajab korralikku kogust aktsiooni, plahvatusi ja möllu – „Me olime sõdurid“ on just teile. Pürotehnikat on varutud korralik kogus ning asjatundjad on lahingustseenide kohta märkinud: „Täitsa nagu päris.“ Lahingustseenid ja võsas möllamine filmiti kronoloogilises järjestuses, mis kindlasti aitas „päris“ lõpptulemusele kaasa. Teine põhjus, miks linateos sedasi üles võeti, oli vast see, et pärast stsenaariumis ette nähtud paari hektari metsa suurtükitulega maha võtmist oli natuke ebainimlik sundida töölisi võtteplatsil neid räbal-

dunud roikaid uuesti maasse toppima. Lihtsalt selleks, et mingi eelmise stseeni tarbeks metsa imiteerida. Pealegi oleks väga piinlik, kui filmi jääks sisse tagaplaanil õrnas tuulevines aeglaselt külili vajuv mets.

Sõjatehnika näitamise või mittenäitamise osas on film pigem selline jalaväe-

film. Tanke ei näidata, suuri merelaevu ka mitte. Oleks ka imelik, kui näidataks. Küll on kõvasti helikoptereid. Tulid ju kopterid just Vietnami sõjas kõvasti teemaks. Umbes nagu praegu droonid. Pealegi on „Me olime sõdurid“ film, kus võetakse ette põhjus, miks hakati koptereid varasemast usinamalt kasutama ja kuidas see õigupoolest käis.

Sõjafilme lastakse ühendriikides välja muidugi tööstuslikes kogustes. On häid, halbu, keskpäraseid ja puhta imelikke. „Me olime sõdurid“ on saanud, ütleme, keskmikuks ülemise otsa filmide seas. Vietnami teemat on Ameerika filmitööstus lahanud kõvasti, eelmise sajandi kaheksakümnendatel, möllufilmide hiilgeajal, vorbiti sääraseid tõesti nagu konveieril. Aasia džungel paistis olevat hea koht, kuhu paigutada igasugust ebamäärast püssipaugutamist ning kõige totakamad Vietnami sõja teemalised üllitised punnitati valmis just siis. Pihusoleval filmil on üpris mitu head põhjust olla keskmisest tiba ülalpool. Üheks nendest on stsenaristid. Käsikirja on koos režissöör Wallace’iga kokku kirjutanud filmi sündmustes päriselt osalenud Harold Moore ja Joseph Galloway, kelle tegevus näitlejate vahendusel ka ekraanile tuuakse. Sündmustes ise osalenud meeste kirjatöö on kolmas põhjus, miks film on saanud üsnagi „nagu päris“.

„WE

WERE SOLDIERS“

Osades: Mel Gibson, Sam Elliott, Barry Pepper

Lavastanud: Randall Wallace 2 tundi ja 18 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 6. Vietnami sõja motiiv kannatab kahjuks üleekspluateerituse all.

Teostus: 8. Peab kinnitama, et välja näeb vägagi usutav.

Näitlejatööd kokku: 7. Päeva päästjaks on seekord Barry Pepper.

Lavastajale: 8. Hästi tehtud film.

Aegu varem võis säärastes tellimuse maiguga filmides näha küllalt loogikavaba tegevust: head ilmusid välja üpris suvalistest kohtadest, kus neid polnud sekund varem olnud, ja pahad hakkasid vihaselt verd pritsima juba selle peale, kui nende suunas püssiga vehiti. „Delta Force“ on sellest ilus näide. Nüüd on loogika metsast kinni püütud ja võtteplatsile ketti pandud. Loogika on küll veel noor ja kaunikesti metsik, aga ta on vähemasti kohal.

Erinevalt keskmisest sõjafilmist, kus on üks naistegelane, on siin mitu. Üsna põhjalikult sahatakse rida, mille sisuks on kodumaale jäänud perekonnad, ennekõike koduste reaktsioonid ebameeldivate uudiste saabumisele. Eks siin ole ajaloolist põhjust üksjagu. Vietnami sõda lõi ühiskonna päris põhjalikult pahupidi. Kes pooldas, kes mitte, kellel oli ükskõik ja kes põgenes teema eest ummisjalu kaugusesse. Kaugel maal peetav sõda puudutas ikkagi kõiki. Nii püüabki režissöör Wallace hoida fookust nii kodumaal kui ka sõjaväljal toimuval.

Põneva nüansina püüab film otsida vastust küsimusele: aga miks ikkagi? Kas otsus sõjalisest sekkumisest oli ikka mõistlik? Või tuli lihtsalt korraks hoog peale? Kaua küsimust ei lahata, kohe sõidab patriotism sisse ja kõik läheb vana vagu pidi. Selles mõttes ei üllata film millegagi. Tuttav ja turvaline ülesehitus, ei ühtki tegelast, kes pööraks süžee ootamatult vasakule, ei midagi uut. Natuke isamaalisi kõnesid, natuke jumalat, natuke trenni ja läheb lahti. Lühikokkuvõte: läksime sinna, taplesime, mõned tulid koju tagasi. Lavastuslikult ei midagi uut. Paistab väga kahtlaselt kaitseministeeriumi, või mis neil selle kontori nimi on, tellimusena.

peamine väärtus seisneb siin filmis selles, et ta on ilma vuntsideta. Ameerika filmikunstis on üldse kaks teenelist kauboid, Clint Eastwood ja Sam Elliott. Oodanuks, et ta natukesegi näitleb. No vähemalt teeskleb. „Gettysburgis“ ta vähemalt korra teeskles meeleliigutusest pisara poetamist. Võinuks ju siingi midagi teha. Kasvõi aevastada. Paraku ei midagi. Aga ka ilma vuntsideta Elliott on vaatamisväärsus. Lõppeks ei saa ju välistada, et originaalis oligi Plumley eestlasliku paekivinäoga. Paraku on Sam Elliot mulle varasematest filmidest meelde jäänud Jim Carrey absoluutse vastandina, seega see oletus vist ei päde.

Näitlejatest on Wallace rabanud peaosadesse tuntud nimed ja näod. Kolonel Moore’i osas Mel Gibson, seersant Plumleyt mängib Sam Elliott. Gibsonile on „Me olime sõdurid“ igati loogilise raja peal tallamine. Pean siin silmas sõjafilme, las need teised olla eraldi. Kõigepealt mõõkade ja vibudega vehkimine „Braveheartis“, edasi juba rohkemate püssidega toimetamine filmis „The Patriot“ ning lõpuks, pihusolevas linateoses, kopterite ja muu moodsama kaadervärgiga möllamine Vietnami sõjas. Ilus ajalooga kokku passiv rida. Seda peab küll mainima, et näoilmed ja poosid on välja mõeldud ja pähe õpitud juba „Bravehearti“ tegemise ajal, edasine on puhas rutiin. Mis on kahjuks igav nagu kaarduv linoleum. Näitlejana Gibson filmile midagi olulist ei lisa, aga õnneks ära ka ei võta.

Tegelikult on „Me olime sõdurid“ stiilipuhas superkangelase film. Ei, keepi ei kanna keegi. Ka mitte pesu pikkade pükste peal. Maju ümber ei lükata, maailm jääb päästmata, kuid üks nüanss on nii siin kui ka tüüpilises superkangelase filmis. Õigupoolest on neid kaks. On peategelane ja on tema sidekick! Ning mõlemad on kuulikindlad. Kolonel Moore’i sidekick on seersant Plumley. Kivinäoga Plumleyt (tõenäoliselt eesti juurtega, vähemalt näoilme järgi otsustades) mängib Sam Elliott. Ameerika teenelise kauboi

Nimekad näitlejad olen nüüd läbi nuhelnud, aga ega nad siis tegelikult halba tööd tee. Selle kohta, mis filmis näha saab, on termin tüüproll. Olukord, kus näitleja mängib kogu teadliku elu ainult kohmetuid kobasid või Käsna-Kallet. Sest muid rolle millegipärast ei jagu. Vaataja lihtsalt teab juba une pealt, kuidas näitleja üht või teist olukorda lahendab. Suured staarid on siin filmis tüüprollis. Teevad asja, mida nad hästi oskavad, aga kuna seda on nähtud kordi ja kordi varem, siis ei midagi põnevat. Seda nauditavamat tööd teeb Barry Pepper Joe Galloway rollis. Pepperi Gallowayd oli huvitav vaadata ning erinevalt kolonel Moore’ist ja seersant Plumleyst ei olnud kohe algusest peale selge, millega tema lugu lõpeb.

Kokkuvõtvalt võib öelda – hea film. On kõvasti aktsiooni, on järelemõtlemise kohad, on tundelised hetked. On sõdurid, on helikopterid, on õppeplats, on lahinguväli, kõik toimib. Tankisõbrad peavad muidugi kurvastama, neil ei ole midagi vaadata. Aga kõigil teistel on. Film on saanud selline visuaalne Vietnami salv. Topsikut lahti tehes ehmatab korraks ära, aga siis harjud.

VEKSKURSIOON LÄHIMINEVIKU MõTESTAMISE JUURDE

Suhteliselt hiljuti on ilmunud raamat, mis pealkirja järgi võiks lahata ja kirjeldada vastupanu Nõukogude perioodil kultuuri ja kultuuritegevuse, täpsemalt kirjandusvõrgustike kaudu.

õimalik, et siinkirjutaja (professionaalne) kretinism ei võimaldanud kõike eeldatut raamatust leida. Kindlasti on keskmisel eestlasel sellest üht-teist õppida, mõndagi uut tallele panda, kuid suures plaanis on teos ikkagi ülevaade meie rahvast ja kultuurist 20. sajandi okupatsiooni(de) perioodil. Seejuures väga huvitavalt ja mõtlemapanevalt kirjutatud. Mis veelgi olulisem, teos aitab mõista, kuidas meie lähemad naabrid meid näevad ning mida ja kuidas meie ajaloost mõistavad.

Teisalt on oluline ka arusaam, kuidas me ise möödunud kolme kümnendi jooksul oleme suutnud enda tausta, ajalugu ja mõtteviise selgitada ning ka väljapool Eesti piire tutvustada.

Ikka veel saame selle teose kaante vahelt lugeda Nõukogude narratiividest kantud mõtteid, mille sisuks on läbi aegade olnud, et ise tegime nimekirjad, ise korraldasime küüditamist, ise otsustasime, millal ja kuidas. Kuigi tegelikult tuleb nentida, et väljasaadetavate nimekirjade koostamine, operatsiooni läbiviimise ja selle alustamise otsus pärines Moskvast, mitte Kükametsast. See, et kusagil olid küüditajatel kaasas Smuulid, ei tähenda, et operatsioon Priboi oleks olnud nende väljamõeldud ja korraldatud.

Pole imestada, et tänases Eestiski on selline mõttekäik levinud ja seda ka

Tekst: MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

VASTUPANU KULTUURIAJALUGU. KIRJANDUSVÕRGUSTIKUD EESTIS 1940. AASTATEST TÄNAPÄEVANI Juhani Salokannel 344 lehekülge EKSA

levitatakse jõudsalt. Eriti viimastel aastatel. See on aga koht, kus saame vaid ise olukorda paremaks muuta. Eeskätt oma ajalugu teades, oma ajaloolaste töid-tegemisi usaldades ning vähem kasutades põhjendusi või teooriaid, mis pärinevad ajastust, mil oli eesmärgiks rahvast lõhestada. Tekitada umbusku ja hirmu. Jagada ja valitseda, nagu see Nõukogude okupatsioonivõimul kombeks oli.

Tulles aga lähimineviku mõtestamise ekskursioonilt tagasi raamatu juurde, saan öelda, et sisu arvestades julgeksin mina pealkirja isegi muuta ja nimetada seda lühikeseks Eesti kultuurilooks 20. sajandil. Nõnda on raamatu tagakaanel sõnastatudki: „Nii sünnib tervikpilt eesti kirjanduselu kujunemisest mitmesuguste võrgustike toel.“

Viimastel lehekülgedel on viidatud Veidemanni mõttekäigule, et riiklikku iseseisvust oli võimalik taastada just nimelt kultuurilise iseseisvuse põhjal, sest seda ei kaotatud kunagi. Ma soovin kindlasti lisada ja rõhutada, et vastupanu osutamine ja selle edukas lõpp riikliku iseseisvuse taastamisega koosnes paljudest etappidest, valdkondadest ja inimestest. Iga tükk andis oma panuse suuremasse pilti.

Raamatut aga soovitan ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on raamat ladusalt sõnastatud. Selles on uusi teadmisi ENSV kultuurielu kohta, mida tänasel nooremal generatsioonil võiks olla silmiavav avastada. Teiseks filosoofilisemad mõttekäigud ja võrdlused Eesti ja Soome saatuste sarnasuste ja erinevuste üle. Kolmandaks toobki see raamat Soome ja Eesti teineteisele lähemale. Siinkirjutaja jäi igal juhul rohkem mõtlema 20. sajandi keerdkäikude ja sündmuste üle, mis siin- ja sealpool lahte aset leidsid või erinevalt lahenesid. Igal juhul ei ole tegu kultuurilise vastupanu käsiraamatuga, kuid silmaringi laiendamiseks soovitan kindlasti lugeda.

EKSA