TAGASI MINEVIKKU EHK KUIDAS KUJUTATI TULEVIKUSÕDA

TAGASI MINEVIKKU EHK KUIDAS KUJUTATI TULEVIKUSÕDA

Nagu võib lugeda 1934. aasta Kaitse Kodust!, tehti ka siis julgeid prognoose tulevikusõja kohta, kujutades seda kiire, mehhaniseeritud ja tehnoloogiliselt keeruka konfliktina, kus positsioonisõja aeg on ümber ning võidu tagavad otsustav kiirus ja üllatusmoment.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Ennustati, et tankid ja õhujõud võtavad keskse rolli, ent jalavägi kaotab oma tähtsuse. Kas need visioonid täitusid? Lähimineviku sõjad ja hübriidkonfliktid ajendavad küsima, kas me tõesti elame sellises sõjandusjärgus, nagu toona ette kujutati, või on prognoosides siiski midagi olulist ka mööda läinud.

MILLISEKS PIDI KUJUNEMA TULEVIKUSÕDA?

Toona ennustati (Nahkur, 1934),1 et positsioonisõja ajastu lõpeb, sest staatilised kaevikuliinid pikendavad konflikte ja kurnavad ressursse. Sõjapidamine muutuvat liikuvamaks ja dünaamilisemaks, keskendudes kiiretele ja otsustavatele rünnakutele, mis minimeerivat pikaajalised vastasseisud. Mobilisatsiooni kiirus ja ootamatus saavat võtmeküsimuseks, kus sõjaline edu sõltub vastase moraali šokeerimisest ja organiseerimisvõime halvamisest. Laiendatud motoriseerimine ja mehhaniseerimine võimaldavat vägedel kiiresti ümber positsioneeruda ning logistikat tõhusamalt hallata, vähendades sõltuvust massilisest mobilisatsioonist. Blitzkrieg-taktikad, kus mehhaniseeritud ja õhuväed töötavad koos, kujundanuks tuleviku lahinguvälja.

Tuleviku sõjapidamine toetunuks üllatusmomendi kasutamisele, vältides mineviku prognoositavaid taktikaid. Samal ajal nõudnuks see visioonis tehnoloogiliste vahendite tõhusust, kus jalavägi kaotanuks osaliselt oma keskse rolli, andes suurema tähtsuse tankidele ja õhujõududele. Tankid ja õhujõud ei koondunuks enam suurtesse gruppidesse, vaid hajutataks, et vähendada sihtmärkide haavatavust. Rünnakute hajutamine ja dispersioon muutunuks vältimatuks, kuna suurte vägede liigutamist takistanuks nii õhujõudude täpsusrünnakud kui ka droonitehnoloogia. Jalavägi kohanenuks olukorraga, saades kriitilist tuge tankidelt, raskekuulipildujatelt ja miinipildujatelt, et tegutseda keerulisel maastikul, sealhulgas soistes ja mägistes piirkondades, kus tankid on ebaefektiivsed.

Õhujõudude rolli hinnati tulevikus ülioluliseks, eriti sõja alguses, mil nad hävitanuks vaenlase kriitilisi keskusi ja infrastruktuuri. Lennuvägi ei keskendunuks enam ainult koondatud sihtmärkidele, vaid rünnanuks ka hajutatud positsioone, mis nõudnuks täpsete õhutõrjevahendite kasutamist. Samuti nähti tuleviku sõjas hädavajalikuna ette logistikat ja taristu kaitset, sest nende hävitamine võib otsustada kogu sõja käigu. Samuti ennustati, et tankide rünnakute tõrjumiseks kasutatakse tulevikus raskekuulipildujaid, lahingumasinaid ja lennukite eskadrille, osutades paindlikku vastupanu. Tankide rünnakud viidaks läbi järjestikustes lainetes, alustades raskematest tankidest, mis purustavad vastase takistused, ja lõpetades kergemate tankidega, mis toetavad jalaväge.

Ennustati, et gaasi- ja keemiarelvad muutuvad suureks ohuks,2 mistõttu kaitsevahendid nende vastu on hädavajalikud. Bakterioloogiliste relvade kasutamise võimalust ei välistatud, kuid nende ohutus ja kasutamise keerukus tekitasid küsimusi. Samal ajal hinnati olulisteks tehnoloogilisi uuendusi, mis võimaldanuks võidelda raskesti ligipääsetavatel aladel ning öösiti, kasutades öövaatlusseadmeid ja lahinguvälja valgustust. Nähti ette kaudtule täpsuse paranemist ning viimase muutumist laastavamaks, võimaldades vaenlase positsioone kaugelt neutraliseerida.

Psühholoogilist sõda 1934. aastal otseselt ei käsitletud, kuid propagandat kui võimsat relva mainiti olulisena. Prognoositi, et propaganda halvab vaenlase moraali ja ühiskonna, muutes selle tuleviku sõjas üheks efektiivsemaks mõjutusvahendiks. Tänapäeval on see ulatunud küberruumi ja psühholoogilise sõjapidamise tasandile, kus valeinfo ja manipulatsioonid mängivad keskset rolli. Lahingu edukus sõltub samuti üksikisikute oskustest ja juhtide otsustest, kus individuaalne väljaõpe ja strateegiline tarkus on sõjalise edu aluseks.

Kokkuvõttes ennustasid 1934. aasta analüüsid sõjapidamise kiiret tehnoloogilist arengut, kus liikuvus, mehhaniseerimine ja üllatusmoment saanuks määravaks. Samas rõhutati, et traditsioonilised elemendid, nagu jalavägi ja kaudtuli, säilitavad oma tähtsuse, kuigi nende roll muutub. Tehnoloogia ja taktikate areng muutnuks kokkuvõttes sõja mitmetahuliseks, hõlmates nii lahinguvälja kui ka psühholoogilise ja informatsioonilise mõõtme.

MILLISEKS KUJUNES SÕDA TEGELIKULT?

Tänapäeva sõda on väga mitmetahuline ja peegeldab suuresti seda, mida tulevikusõdade kohta prognoositi. Samas sisaldavad nüüdisaegsed sõjad ka palju uusi tehnoloogilisi ja taktikalisi arenguid, mida varasemad strateegid ei osanud ette näha.

Positsioonisõda pole täielikult kadunud – näiteks Ukraina konfliktis on kindlustatud kaitseliinid, kaevikud ja staatilised positsioonid endiselt lahingute osa. Samas on sõjapidamine muutunud oluliselt liikuvamaks, kasutades kiireid mehhaniseeritud üksusi, mobiilset logistikat ja taktikalisi üllatusi. Massmobilisatsioonid pole täielikult ajalukku jäänud, sest suurte inimressursside kaasamine, nagu näeme Ukrainas ja Venemaal, jääb paljudes konfliktides oluliseks.

Tänapäeva lahinguvälja keskmes on mehhaniseeritud üksused, droonid ja mobiilne logistika, kuid see teeb sõjapidamise haavatavaks taristu rünnakutele. Näiteks Ukraina elektritaristu ründamine on näidanud, kui oluline on tsiviiltaristu kaitse sõjalistes konfliktides. Üllatusrünnakud ja infooperatsioonid on sõjapidamise põhiosa, kusjuures küberrünnakud ja droonirünnakud pakuvad ootamatuid eeliseid. Siiski on satelliidiluure ja reaalajas lahinguvälja juhtimise tõttu üllatusmomente keeruline saavutada, kuigi teatud olukordades –näiteks Ukraina operatsioon 2024. aastal Kurski oblastis – on see siiski võimalik, sageli vaenlase lohakuse tõttu.

Kuigi tehnoloogia, nagu droonid ja täppisrelvad, mängib tohutut rolli, on jalavägi jäänud hädavajalikuks, eriti hübriid- ja linnasõdades. Jalavägi toetub nüüd mitmesugustele abirelvadele, sealhulgas kuulipildujatele, granaadiheitjatele ja tankitõrjerelvadele, nagu Javelin või NLAW. Samuti on tankid ja jalavägi sageli tihedas koostöös, kuid tankide rolli on vähendanud nende haavatavus droonide ja täppisrelvadega. Tankid on muutunud sõltuvaks suurtükiväest ja logistilisest toest, ilma selleta muutuvad nad kergeteks sihtmärkideks. Samuti ei kasutata tanke enam sageli klassikaliste rünnakulainetena, sest moodsad sõjaväed on vähendanud oma tankiparke ja asendanud neid mitmekülgsemate soomusmasinatega, nagu MRAPid, mis sobivad patrullimiseks, transpordiks ja luureks.

VANA SEGUNEB UUEGA

Õhujõud on igas kaasaegses konfliktis võtmerollis, pakkudes nii luureandmeid kui ka täppisrünnakuid. Kuid moodsad õhujõud on kõrgtehnoloogilised ja kallid, mistõttu on nende kasutamine piiratud riikidega, mis suudavad seda potentsiaali täielikult realiseerida. Lisaks on õhutõrje ja raketitõrje jõudsalt arenenud (nt juutide Iron Dome), aga ka vanemate süsteemide adaptiivne kasutamine Ukraina sõjas näitab, et vanad relvad saavad uue elu nutika integreerimise abil. Õhuja jalaväe koostöö on kriitilise tähtsusega, pakkudes taktikalist eelist, kuid järgmistel kümnenditel liigub see suund mehitamata õhukomponentide kasutuselevõtu poole.

Tänapäeva sõdades kasutatakse hajutatud liikumist, et vähendada täppisrelvade ja õhurünnakute ohtu. Öövaatlusseadmed, termokaamerad ja satelliidiluure võimaldavad tõhusat operatiivtegevust ka pimedas, kõrvaldades ööpimeduse kui suure takistuse. Samal ajal nõuavad suured sõjad endiselt ulatuslikku logistikat. Kütuse ja mootorite tõhusus on võtmetähtsusega, kuid massiivsete logistikaoperatsioonide varjamine on droonide ja satelliitide ajastul väga keeruline.

SÕNASÕDADE LAHINGUVÄLJAD

Propaganda on muutunud sõjapidamise lahutamatuks osaks. Sotsiaalmeedia ja valeinfo levitamine on tõhusad viisid vastase moraali ja rahvusvahelise avaliku arvamuse mõjutamiseks. Trolliarmeed ja botivõrgustikud loovad küberruumis uut tüüpi lahinguvälju, mida 1934. aastal ei suudetud ette näha. Lisaks on keskseks elemendiks saanud psühholoogiline sõjapidamine, sealhulgas vastase motivatsiooni ja moraali õõnestamine. Tänapäeva konfliktid, näiteks Venemaa ja Ukraina vahel, on näidanud, kui oluline on informatsiooni ja valeinfo strateegiline kasutamine.

Nüüdisaegne sõjapidamine hõlmab ka bioloogiliste ja keemiliste relvade potentsiaali, kuigi neid kasutatakse harva, peamiselt rahvusvaheliste piirangute tõttu. Samas jäävad need endiselt ohuks ja nõuavad kaitsemeetmeid. Pikamaa tava- ja reaktiivsuurtükivägi koos raketivägedega mängivad otsustavat rolli, pakkudes täpsust ja võimet häirida vastase taristut ja logistikat. Need süsteemid peavad aga kohanema, kuna elektromagnetilised segajad ja GPSi häired võivad nende tõhusust vähendada.

Tänapäeva sõjapidamises on iga üksikisiku roll üha olulisem. Hästi koolitatud droonioperaatorid, luureeksperdid ja kommunikatsioonispetsialistid on sama tähtsad kui füüsiliselt lahinguväljal viibivad sõdurid.

Samas on kriitilise tähtsusega tsiviilelanike valmisolek mobiliseeruda ja täita vabariigi esitatud ülesandeid, sest modernset sõjapidamist iseloomustab nii tehnoloogiline keerukus kui ka inimese moraalne ja füüsiline vastupidavus, mis muutuvad määravaks just pikaleveninud konfliktides.

Tänapäeva sõda nõuab ühtviisi nii tehnoloogilist tipptaset kui ka inimlikku oskust ja visadust.

MILLISEKS SÕJAD EI KUJUNENUD?

Kuigi 1934. aasta nägemuses, mida toitis ennekõike vankumatu usk tehnoloogia ja mehhaniseerituse kiiresse arengusse, pidi tulevikusõda muutuma palju dünaamilisemaks, ei realiseerunud ometi paljud ennustused.

1. Positsioonisõja lõppemine ei leidnud kinnitust. Kuigi ennustati, et staatilised kaevikuliinid ja positsioonisõjad kaovad, on need siiski säilinud. Pikaleveninud konfliktides nagu Vene-Ukraina sõda on eelrajatud raudbetoonil põhinevad kindlustatud kaitseliinid ja positsioonid üliolulised. Nii nagu enne teist maailmasõda, oleme taas ka Eestis rajamas idavalle rindelõikude kindlustamiseks.

2. Massmobilisatsiooni vajaduse kadumine osutus ekslikuks. Ennustati, et tulevikusõjad tuginevad väikestele kõrgtehnoloogilistele vägedele, kuid suurte inimressursside mobiliseerimine on endiselt reaalsus. Inimressursi olemasolu muutub üha akuutsemaks ning see ei puuduta mitte ainult Venemaad ja Ukrainat, vaid ka Eestit, kus riigikaitse on üles ehitatud laialdase mobilisatsiooni ja reservväe põhimõttele. Pole inimest – pole vastupanu.

3. Jalaväe rolli vähenemine ei realiseerunud. Kuigi arvati, et tankid ja õhujõud võtavad jalaväe rolli üle, on viimane säilitanud oma keskse tähtsuse, eriti hübriid- ja linnasõdades. Jalavägi on siiski kohanenud tänapäevaste abirelvadega ning toetub oluliselt tehnoloogilisele abile. Kergejalavägi moodustab jätkuvalt Eesti riigikaitse peamise jõu.

4. Tankide rünnakulaine kaotab tähtsuse. Ennustati, et tankid ründavad tulevikus järjestikuste lainetena, kuid moodsates sõdades on tankide kasutamine oluliselt muutunud. Tankipargid on vähenenud ning tankid sõltuvad rohkem suurtükiväest, droonidest ja logistilisest toest, muutes need haavatavaks ilma toetavate üksusteta. Kuid tankid ei ole lahinguväljalt kuhugi kadumas, nende roll on pigem muutumas.

5. Gaasi- ja keemiarelvade ulatuslik kasutamine ei ole veel realiseerunud. Arvati, et keemiarelvad muutuvad tulevikus laialt levinud ohuks, kuid rahvusvahelised lepingud ja moraalsed piirangud on nende kasutamist pidurdanud. Samas on riike, mis mentaalselt liiguvad tuumarelvade kasutamise poole tulevikusõdades.

6. Õhujõu keskset ja sõltumatut rolli ülehinnati. Eeldati, et õhujõud tegutsevad sõltumatult, hävitades vaenlase keskusi ja infrastruktuuri, kuid tänapäeval töötavad õhujõud sageli tihedas koostöös maavägedega, pakkudes taktikalist tuge, luureinfot ja täppisrünnakuid. Kõrgtehnoloogia hind ja tootmisvõime koos tehnoloogia saadavusega on piiranud õhujõudude ulatust ning vähe on riike, mis suudavad seda moodsat potentsiaali täiel määral realiseerida.

7. Raskekuulipildujate ja miinipildujate tõhusus tankide vastu on vähenenud. Ennustati, et tankide tõrjumiseks kasutatakse tankitõrjepüsse, raskekuulipildujaid ja miinipildujaid, kuid tänapäeval on tankitõrjerelvad ja eri tüüpi droonid tõhusamad. Klassikalised tankivastased relvad (tankipüssid ja -tõrjerelvad) on ajale jalgu jäänud, asemele on tulnud eri tüüpi droonid ja tankitõrjeraketid.

8. Tehnoloogia täielik ülekaal jäi realiseerumata. Ennustati, et tehnoloogia lahendab enamiku sõjalisi probleeme, kuid reaalsus näitab, et sõja edu sõltub endiselt inimlikest teguritest, nagu kasutatava inimressursi arvuline suurus, moraal, motivatsioon ja juhtimine. Kuigi nüüdisaegne sõda nõuab kõrget tehnoloogilist taset, ei ole see asendanud inimesi.

9. Üllatusmomendi tähtsus väheneb. Kuigi ennustati, et üllatusmoment on sõjalise edu keskmes, muudab tänapäeva satelliidiluure ja informatsiooni reaalajas kättesaadavus üllatusrünnakud keeruliseks. Sellest hoolimata on mõningad edukad üllatusrünnakud siiski toimunud, kuid need on sageli tingitud vastase valearvestustest.

10. Propaganda mõjuulatus laienes oodatust enam. Kuigi 1934. aastal nähti propagandat kui moraali mõjutamise vahendit, on see tänapäeval laienenud küberruumi ja laiemalt kõikjale. Pehmel jõul põhinev sõda käib 24/7/365 ning selle juures mängivad keskset rolli nii sotsiaalmeedia kui ka infooperatsioonid rahvusvahelise arvamuse kujundamiseks ja vastase destabiliseerimiseks. Tänapäeval toimuvat ja selle mastaape ei osanud toonased analüütikud ette näha.

Need peamised erinevused näitavad, et mitmed kesksed 1934. aasta tulevikusõdade prognoosid ei realiseerunud täielikult või on pidanud kohanema moodsa sõjapidamise reaalsusega. Tehnoloogia areng, rahvusvahelised lepingud ja konfliktide keerukus on toonud kaasa ootamatuid muutusi, säilitades samas mitmeid traditsioonilisi sõjalisi elemente. Ometi pole need aidanud luua maailma, kus saaksime välistada meid puudutava tulevikusõja, mil oleks kahtlemata meie regioonile omaseid eripärasid, aga ka teatud sarnasusi Ukrainaga.

KATKEID TULEVIKUSÕJAST AD 20XX

/…/ Kuigi lõunarindel pole miiniväljad ja droonilöögid suutnud peatada agressori edenemist, on need siiski pidurdanud rindelõigusA vastase rünnakut – takerdunud kolonnist jalastunud rünnakrühmlased on hõivatud positsioonide leidmisega, mis pakuks mingitki võimalust kaevumiseks. Kuna vaenlane on jäänud truuks robustsele inimlaine rünnakutaktikale, teavad kaitsjad, et peagi tuleb neil tõestada, kui osavad on nad lähivõitluses lisaks idast tulnud lepinguliste sõdurite ja ajateenijate vastu, ka igapäevaelust või vanglast siia sunniviisiliselt mobiliseeritute vastu. Keskmine vastane võib olla armees olnud nädala, võib-olla kuu, kuid mitte rohkem kui aasta. Meie standardite järgi on ta koolitatud ainult piiratud ülesande täitmiseks, nagu mäletate aastatetaguseid lahinguid Ukrainast. Mitte mingil juhul ärge vastast alahinnake, sest nad kõik ei ole rumalad ja paljud neist võivad esmaklassilise kahurilihana olla suutelised teid endid teele saatma mustas kilekotis saadetisena „200“, kui muutute üleolevaks.

Meelekindlust säilitades teadke, et vastase relvakäsitsemise oskused on tasemel ning ta teab täpselt, kuidas pidevalt edasi liikudes rünnata ka ennast ohverdadesB – paljastades järgmisele lainele eelkõige teid kui sihtmärki. Seegi on vaid ajutine väljakutse, sest edu korral ilmuvad lavale järgmised esinejad, seekord teise ešeloni omad, kes teavad paremini teie positsioone ja kelle sooritust saate hinnata vaid pärast lähidistantsi võitlust. Nagu hästi laagerdunud, kuid aegunud vein nõukogude mentaliteedina, on see endiselt kehtiv Venemaa sõjadoktriin – lihtne ja lollikindel, täpselt nii palju, kui talle vaja on. Te ees avaneb praegu peaaegu kogu tema sõjatarkus. Oma parema relvastusega, väljaõppe ja oskustega oli, on ja jääb alati kõige tähtsamaks praktiline teadmine, kuidas teda peatada – elusana või surnuna!

Kirjeldatu ei pruugi küll realiseeruda, ent kuidas on tulevikusõda sajandivahetuseks muutunud, selle üle tasub mõelda mõnes järgmises loos.

MÄRKUSED

A Käimas on uus väärtustepõhine maailmasõda, kus Balti rinne on teisejärguline areen. Suured lahingud hõlmavad Vaikse ookeani regiooni ning keskenduvad Taiwani ja Iisraeli kaitsmisele, mida on tabanud koordineeritud rünnakud Lääne sõjalise üksmeele ja ressursside kulutamiseks. Selle varjus aktiveeruvad varasemad külmutatud konfliktid ja uued segadust külvavad annekteerimiskatsed seovad paljude meie liitlaste tähelepanu, mistõttu saab otsustavaks Baltimaade iseseisev pikaaegne kaitsevõime ja sektoriteülene rahvuslik kaitsetahe. Kuna tehnoloogiaareng on viinud meid järjest suurema digitaalse ja võrgustikupõhise majanduse suunas, on elutähtsad teenused muutunud üha akuutsemaks strateegiliseks nõrkuseks. Võime hoida ja kaitsta energeetikataristut väljaspool küberruumi on vähemalt selle tulevikusõja puhkemise alguseks endiselt ületamatu probleem mitte ainult Baltimaades, vaid ka Läänes laiemalt. Kuna väärtused on muutunud, ei pruugi enam toimida ka eMAD* (energetic Mutually Assured Destruction) põhimõte.

B Rünnakrühmade eesmärk on positsioonid hõivata ja lahing võita, taganejad ja haavatud reeglina kas tapetakse või hüljatakse, kuna ühelahingulistes kokkupõrgetes saadud vigastuste ravimine on ressursikulukam kui uue „odavtööjõu“ peale saatmine.

* Autori nägemus hüpoteetilisest kontseptsioonist, mis põhineb klassikalisel tuumaarsenalide vastastikku kindlustatud hävitamise (MAD) doktriinil, kuid keskendub energiaressurssidele ja nende kriitilisele tähtsusele riikide julgeolekus ning majanduslikus ellujäämises. Selle mõiste keskmes on riikide sõltuvus energiataristu (nt elektrivõrgud, kütusevarud, taastuvenergia allikad jne) toimimisest ning selle puudumine muudab neid vastuvõtlikuks hävingule, kui sellesse süsteemi sihilikult või kogemata sekkutakse. eMAD loogika seisneb selles, et hoolimata konfliktipotentsiaalist võivad kõik osapooled jõuda järeldusele, et vastastikuse hävitamise risk on liiga kõrge, ja seeläbi luua uue strateegilise stabiilsuse, kus osapooled hoiduvad energiataristule (vähemalt 21. sajandil põhinevad kõik elutähtsad teenused elektril) suunatud löökidest, sest eskalatsioonina tajutav hävitustöö tabaks paratamatult ka neid endid võrdväärse vastulöögina ja suunaks osapooled otsekonflikti, mida ei pruugita kunagi ametlikult isegi deklareerida.

VIITED:

1 Nahkur, H. 1934. Milline on tulevikusõja ilme? Kaitse Kodu!; 11–12(10), lk 348–350.

2 [Anon.], 1929. "Gaasisurma" kokkuvarisemine. 27.08.1929, Postimees, 231(73), lk 1.