EVEKSKURSIOON LÄHIMINEVIKU MõTESTAMISE JUURDE

EVEKSKURSIOON LÄHIMINEVIKU MõTESTAMISE JUURDE

Suhteliselt hiljuti on ilmunud raamat, mis pealkirja järgi võiks lahata ja kirjeldada vastupanu Nõukogude perioodil kultuuri ja kultuuritegevuse, täpsemalt kirjandusvõrgustike kaudu.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

õimalik, et siinkirjutaja (professionaalne) kretinism ei võimaldanud kõike eeldatut raamatust leida. Kindlasti on keskmisel eestlasel sellest üht-teist õppida, mõndagi uut tallele panda, kuid suures plaanis on teos ikkagi ülevaade meie rahvast ja kultuurist 20. sajandi okupatsiooni(de) perioodil. Seejuures väga huvitavalt ja mõtlemapanevalt kirjutatud. Mis veelgi olulisem, teos aitab mõista, kuidas meie lähemad naabrid meid näevad ning mida ja kuidas meie ajaloost mõistavad.

Teisalt on oluline ka arusaam, kuidas me ise möödunud kolme kümnendi jooksul oleme suutnud enda tausta, ajalugu ja mõtteviise selgitada ning ka väljapool Eesti piire tutvustada.

Ikka veel saame selle teose kaante vahelt lugeda Nõukogude narratiividest kantud mõtteid, mille sisuks on läbi aegade olnud, et ise tegime nimekirjad, ise korraldasime küüditamist, ise otsustasime, millal ja kuidas. Kuigi tegelikult tuleb nentida, et väljasaadetavate nimekirjade koostamine, operatsiooni läbiviimise ja selle alustamise otsus pärines Moskvast, mitte Kükametsast. See, et kusagil olid küüditajatel kaasas Smuulid, ei tähenda, et operatsioon Priboi oleks olnud nende väljamõeldud ja korraldatud.

Pole imestada, et tänases Eestiski on selline mõttekäik levinud ja seda ka levitatakse jõudsalt. Eriti viimastel aastatel. See on aga koht, kus saame vaid ise olukorda paremaks muuta. Eeskätt oma ajalugu teades, oma ajaloolaste töid-tegemisi usaldades ning vähem kasutades põhjendusi või teooriaid, mis pärinevad ajastust, mil oli eesmärgiks rahvast lõhestada. Tekitada umbusku ja hirmu. Jagada ja valitseda, nagu see Nõukogude okupatsioonivõimul kombeks oli.

Tulles aga lähimineviku mõtestamise ekskursioonilt tagasi raamatu juurde, saan öelda, et sisu arvestades julgeksin mina pealkirja isegi muuta ja nimetada seda lühikeseks Eesti kultuurilooks 20. sajandil. Nõnda on raamatu tagakaanel sõnastatudki: „Nii sünnib tervikpilt eesti kirjanduselu kujunemisest mitmesuguste võrgustike toel.“

Viimastel lehekülgedel on viidatud Veidemanni mõttekäigule, et riiklikku iseseisvust oli võimalik taastada just nimelt kultuurilise iseseisvuse põhjal, sest seda ei kaotatud kunagi. Ma soovin kindlasti lisada ja rõhutada, et vastupanu osutamine ja selle edukas lõpp riikliku iseseisvuse taastamisega koosnes paljudest etappidest, valdkondadest ja inimestest. Iga tükk andis oma panuse suuremasse pilti.

Raamatut aga soovitan ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on raamat ladusalt sõnastatud. Selles on uusi teadmisi ENSV kultuurielu kohta, mida tänasel nooremal generatsioonil võiks olla silmiavav avastada. Teiseks filosoofilisemad mõttekäigud ja võrdlused Eesti ja Soome saatuste sarnasuste ja erinevuste üle. Kolmandaks toobki see raamat Soome ja Eesti teineteisele lähemale. Siinkirjutaja jäi igal juhul rohkem mõtlema 20. sajandi keerdkäikude ja sündmuste üle, mis siin- ja sealpool lahte aset leidsid või erinevalt lahenesid. Igal juhul ei ole tegu kultuurilise vastupanu käsiraamatuga, kuid silmaringi laiendamiseks soovitan kindlasti lugeda.

VASTUPANU KULTUURIAJALUGU. KIRJANDUSVÕRGUSTIKUD EESTIS 1940. AASTATEST TÄNAPÄEVANI

Juhani Salokannel

344 lehekülge

EKSA