ELVA-TAMSA LAHING 24. AUGUSTIL 1944 2. OSA

ELVA-TAMSA LAHING 24. AUGUSTIL 1944 2. OSA

1944. aasta 24. augustil Elva lähedal aset leidnud lahing Saksa vägede ja Punaarmee vahel on tuntud ka Elva-Tamsa tankilahinguna ja seda on teinekord isegi nimetatud suurimaks tankilahinguks, mis Eesti pinnal peetud. Kolmeosaline artikkel heidab peamiselt mõlema poole arhiividokumentidele toetudes toonastele sündmustele lähema pilgu.

Tekst: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

1944. aasta 10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed Petserimaal läbi Saksa 18. armee nn. Marienburgi kaitseliini, millele järgnes 1. löögiarmee ja 67. armee sissetung Kagu-Eestisse. Saksa väed olid sunnitud ülekaaluka vastase ees taganema. Tartut ähvardas langemine.

Saksa väegrupi Nord juhataja kindralooberst Ferdinand Schörner, kellele nii 18. armee kui armeegrupp Narwa allusid, jõudis 20. augusti õhtul otsusele, mis pidi loodetavasti aitama Tartu rinnet päästa – Kagu-Eestisse kavatseti tugevduseks saata Strachwitzi tankidiviis eesotsas kindralmajor krahv Hyazinth von Strachwitziga.

ELVA-TAMSA LAHING SAKSA DOKUMENTIDES

Elva juures 24. augustil peetud võitluste kohta on Saksa poolelt arhiivides säilinud vähe dokumente ja needki on üldise iseloomuga, lahingu täpsem kirjeldus seal puudub.

Saksa andmeil algas Strachwitzi tankidiviisi rünnak Elvast Tamsa suunas kell 6.30 hommikul. Tamsa juurest kavatseti tungida edasi üle Luke Nõo sihis. Panter-tankide (Pz. Kpfw. V) arvuks teatati enne rünnakut üheksa – ilmselt peeti silmas lahingukorras Pantreid. Operatsiooni käiku jälgisid altpoolt saabuvate ettekannete põhjal nii väegrupi Nord, 18. armee kui ka armeegrupi Narwa juhatus (viimasele pidi Strachwitzi diviis hommikust saadik alluma).

Esialgsetel andmetel vallutati kell 7.40 Tamsa. Kella 9.40ks saabus 18. armee staapi ettekanne, mille kohaselt avaldas vastane Tamsa idaosas siiski tugevat vastupanu, Saksa poolel oli seni rivist välja langenud kaks tanki – üks sõitis miinile, teisel oli vigastada saanud roomik. Kella 11.10ks jõudsid 18. armee staapi andmed, et vallutatud on Luke (Tamsast neli kilomeetrit kirdes), mis oli aga kindlasti ekslik väide.

Armeegrupile Narwa teatas Strachwitzi diviis, et Tamsa saavutati keskpäeval pärast ägedat lahingut, misjärel kell 14 alustati rünnakut Luke suunas. Väegrupi Nord staap sai kella 14.45ks ettekande, mille kohaselt oli kõrgendik 111,1 Tamsa lähedal Saksa vägede käes. 18. armee staapi jõudis umbes kella 15 paiku info, et Tamsa juures oli kell 14.30 kavatsetud omapoolset rünnakut korrata, kuid lahingukorras oli veel ainult kolm tanki. Jalavägi oli seni kaotanud ligi sada meest.

Vahepeal, kella poole ühe ajal päeval, oli väegrupi Nord juhataja kindralooberst Schörner, kes viibis sel hetkel visiidil armeegrupi Narwa juures, andnud korralduse, mille kohaselt pidi Strachwitzi diviis vältima enda sidumist kaitsel asuva vastasega, vajadusel võidi Elva suunas tagasi tõmbuda. Kell 14 anti väegrupi Nord staabist korraldus juhul, kui Tamsa juures edu ei saavutata, Elvasse taanduda ja seejärel koonduda Puhjas. Kell 16.20 järgnes armeegrupilt Narwa juba käsk lahing katkestada ning Puhjasse suunduda. Arvatavasti oli käsk kooskõlastatud väegrupiga Nord. Kava kohaselt tuli Puhjast uuesti Tartu suunas rünnakule minna. Kell 18.20 andis väegrupp Nord 18. armeele käsu tõmmata oma põhjatiib tagasi Väike-Emajõe joonele, mis tähendas ühtlasi Elva mahajätmist. Kui vaenlase tegevuse tõttu olnuks Strachwitzi liikumine Puhjasse takistatud, siis tuli suunata diviis ümber Võrtsjärve armeegrupi Narwa käsutusse (edaspidi selgus, et tee Elvast Puhja oli ikkagi vaenlasest vaba).

Kell 18.48 sai armeegrupp Narwa Strachwitzi diviisilt radiogrammi, mille kohaselt kordusrünnak üle Tamsa edu kaasa ei toonud; mõlemal pool Elva-Tamsa maanteed asuvates metsades olid tugevad vastase jõud (diviisi ühendusteed Elvaga ähvardas seega läbilõikamine – R. R.); maanteesild Elva idaääres ja Elva ise olid tugeva suurtüki- ja miinipildujatule all. Seejärel kandis diviis ette, et alates kella 19st tõmbuti Tamsa juurest tagasi, sealjuures tuli maantee rajoonis läbi murda tugevast vastasest, kanti suuri kaotusi. Kell 21.30 teatati, et diviis koondub Elvast läänes, kust kava kohaselt pidi liikuma edasi Puhja suunas. Kell 1.15 öösel alustati liikumist Puhja suunas.

25. augusti hommikul raporteeris diviis armeegrupile Narwa, et eelmisel päeval kaotati 10 tanki (kõiki loeti lõplikult kaotatuteks), pärast mida jäi neid rivisse kolm, mis olid aga „tingimustega lahingukõlblikud“ ehk needki vajasid tegelikult remonti. Pole teada, kas nende vigastused või tehnilised probleemid olid tekkinud 24. augusti lahingus või juba varem.

Eeltoodud andmete põhjal võib järeldada, et 24. augusti rünnakus ei osalenud Strachwitzi diviisist rohkem kui 13 tanki. Lisaks võis Elva all sel päeval tegutseda väike hulk Saksa ründesuurtükke. Nimelt leidub foto ründesuurtüki StuG IV vrakist, mis jäi maha Peedu aleviku servale. Oletatavasti oli Saksa XXVIII armeekorpuse juhatus vahepeal 12. Luftwaffe välidiviisi ründesuurtükkidega tugevdanud. Korpuse ründesuurtükkide arvu kohta on säilinud ülevaade 19. augusti seisuga. 12. Luftwaffe välidiviisi käsutuses ei olnud neid sel hetkel ühtegi (diviisi enda 1012. ründesuurtükidivisjon viibis kuni 26. augustini teises rindelõigus), samal ajal kui 30. jalaväediviisi 1030. ründesuurtükidivisjonis oli neid lahingukorras kaks ja 21. jalaväediviisi 1021. ründesuurtükidivisjonis neli. Lisaks oli 21. jalaväediviisi käsutuses kaks ründesuurtükki 1122. ründesuurtükidivisjonist. Arvatavasti pärines vrakk Peedu juures 1030. või 1122. ründesuurtükidivisjonist, sest just nende relvastuses olid StuG IVd (1012. ja 1021. ründesuurtükidivisjonis olid StuG IIId).

Kokkuvõttes võis 24. augusti lahingus osalenud Saksa tankide ja ründesuurtükkide arv jääda 15 lähedale.

Mis puutub kaotustesse, siis nagu mainitud, teatati esialgu kümnest lõplikult kaotatud tankist. Nädal hiljem esitatud andmed tankikaotuste kohta rääkisid kokku 9 Pantri ja ühe Pz.Kpfw. III lõplikust kaotamisest, kuid siin hulgas on tõenäoliselt ka üks 25. augustil Puhja juures kaotatud Panter. Elva juures 24. augustil lõplikult kaotatud tankide arv oli nende andmete põhjal niisiis üheksa. Siia tuleb lisada vähemalt üks kaotatud ründesuurtükk StuG IV, mis Strachwitzi diviisi koosseisu ei kuulunud. Lisaks võis väike hulk tanke ja ründesuurtükke lahingus saada vigastusi.

Teave 24. augustil rivist välja langenud soomustransportööride kohta puudub, kuid mingit aimu 101. tankibrigaadi võimalikest kaotustest saab andmetest, mille kohaselt oli brigaad 9. septembriks kaotanud kokku 41 soomustransportööri (arv sisaldab ühtlasi kaotusi lahingutes enne ja pärast 24. augustit). Meeles peab pidama, et soomustransportööre (kuni 20) oli ühtlasi Großi brigaadis.

Mõningaid teateid 24. augusti lahingu kohta leidub Großi brigaadi koosseisu kuulunud 1. SS-grenaderipataljoni ülema SS-Sturmbannführer Alfred Arnoldi Saksa Ristiga Kullas autasustamise esildisest. Selle kohaselt läks 24. augusti hommikul Elva sillapeast (ilmselt peeti silmas sillapead Elva jõe idakaldal – R. R.) kõigepealt rünnakule Arnoldi pataljon, avades tee soomustehnikale. Kui edenemine tugeva vastupanu ja vaenlase tiivaltrünnakute tõttu takerdus, siis vallutas Arnold oma pataljoni eesotsas ümbruskonda valitsevad kõrgendikud (arvatavasti on silmas peetud Pangodi mägesid Tamsa juures – R. R.). Strachwitzi diviisi taandumisel oli Arnoldi pataljon järelväeks, hoides ülekaalukat vastast tagasi, kuni viimased allüksused Elvasse tõmbusid.

12. Luftwaffe välidiviisi tegevuse kohta 24. augustil leidub Saksa dokumentides samuti vähe andmeid. Pole teada, kas diviisi jalaväeallüksusi Strachwitzi rünnakus osales, aga tõenäoliselt toetasid seda vähemalt diviisi kaudtulesuurtükid. Saksa 18. armee olukorrakaardi järgi asus 23. augusti hommikul Elvas 24. jäägrirügemendi II pataljon, Leivaste piirkonnas 12. Luftwaffe välidiviisi välitagavarapataljon ja sealt lõuna pool Wolfi lahingupataljon (tõenäoliselt koos 24. jäägrirügemendi I pataljoniga). 24. augusti hommikuks paigutati Wolfi lahingupataljon ja välitagavarapataljon ümber Elvasse, samal ajal kui 24. jäägrirügemendi II pataljon asus Leivaste piirkonnas ja I pataljon sealt lõuna pool.

24. augustil tõrjusid 12. Luftwaffe diviisi allüksused Saksa andmeil umbes kahe roodu tugevuse rünnaku Elvale põhja suunast, kuuest rünnakus osalenud vastase soomusmasinast tulistati neli puruks. Samas piirkonnas saadi vähemalt üks vang 31. üksikust trahviroodust, samuti võeti sel päeval vange 189. laskurdiviisi 864. laskurpolgust (Elvast lõunas) ja 39. üksikust kuulipilduja-suurtükipataljonist. Vastavalt käsule jättis 12. Luftwaffe diviis õhtul Elva maha ja alustas taganemist Väike-Emajõe taha, nagu oli käskinud väegrupp Nord. Taandumine toimus plaanikohaselt ja ilma suuremate kaotusteta relvastuses või varustuses.

Luftwaffe 1. õhulaevastiku peamise ründejõu moodustasid 24. augusti seisuga 3. ja 4. ründeeskaader. Neist 3. ründeeskaader (sööstpommitajad Ju 87) tegutses sel päeval Lätis, samal ajal kui 4. ründeeskaader (hävituspommitajad Fw 190) tegi alates kella 12.30st Lõuna-Eesti kohale kokku 21 väljalendu (ennelõunal väljalende halva ilma tõttu ei toimunud). Muu hulgas rünnati sihtmärke vastase tagalas Strachwitzi tankidiviisi ees: kell 15 kaheksa Fw 190 metsatukas Lukest kagus ja metsatukas Kambjast lõuna pool ning kell 17.30 viis Fw 190 metsatukas Lukest kagus. Üldiselt võib lennuväe toetust Strachwitzi diviisile hinnata nõrgaks.

PUNAARMEE VAATEPUNKT

Nõukogude poole dokumendid võimaldavad 24. augusti lahingule heita kohati detailsema pilgu kui Saksa poole materjalid, ent artikli autoril on võimalik olnud tutvuda siiski ainult osaga Punaarmee dokumentidest, mis neid sündmusi puudutavad.

Nõukogude andmeil eelnes hommikul Saksa rünnakule ettevalmistav suurtükiväetuli, seejärel murti Elvast idas läbi 189.  laskurdiviisi 891. laskurpolgu II pataljoni ning 39. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni ühe roodu kaitse (roodu asukohast täpsemad andmed puuduvad; 39. pataljoni allüksusi oli eelnevalt antud 189. diviisi käsutusse). 891. polgu II pataljon taandus lõuna poole. Seejärel edenesid sakslased mitmes suunas: üks grupp edenes Peedu suunas (arvatavasti pidi see kindlustama peajõudude vasakut tiiba – R. R.), üks Kahna sihis ja üks tungis peale Elva-Tamsa maantee ümbruses.

Vaatame kõigepealt sündmuste käiku Peedu juures. Nõukogude dokumentide kohaselt põrkus lõuna suunast rünnanud vastane (jalaväelased koos soomustehnikaga) Peedu idaservas positsioonil asunud 1246. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolgu 3. ja 4. patareile. Polk, mille relvastuses olid 57 mm tankitõrjekahurid (täiskoosseisulises patareis oli neid neli), toetas 326. laskurdiviisi ja selle kokku kuus patareid oli paigutatud positsioonile Peedu ümbrusse. Järgnenud kaheksa tundi kestnud lahingu kestel tõrjusid 3. ja 4. patarei lõuna suunast tulnud rünnakud. Vahepeal püüdis vastase allüksus Peedu sihis tungida ka kirdest, olles eelnevalt liikunud läbi metsa kõrgendiku 72,8 piirkonnas, kuid tõrjuti tagasi 1246. tankitõrjepolgu patarei poolt, mis asus positsioonil Peedu kirdeservas.

1246. tankitõrjepolgu 3. ja 4. patareile omistati päeva jooksul kuue tanki, 13 soomustransportööri, kolme raske miinipilduja ja kahe auto hävitamine. Lisaks saadi sõjasaagiks seitse soomustransportööri ja 13 kuulipildujat. Enamik hävitatud soomustehnikast – neli tanki, üheksa soomustransportööri – kanti kapten Nikita Spodarenkovi patarei arvele, Spodarenkovit autasustati selle eest kõrge Aleksandr Nevski ordeniga. Sama patarei kahuriülem seersant Stepan Kurilovitš sai samuti prestiižse Punalipu ordeni, tema kahurile omistati nelja tanki, seitsme soomustransportööri, kolme miinipilduja ja kahe auto hävitamine. Kahur sai suurtükiväetulest vahepeal kahjustada (Kurilovitš ise pähe haavata), kuid jätkas tulistamist. 1246. tankitõrjepolgu inimkaotused surnutena näivad päeva jooksul olevat olnud väikesed, teada on ainult üks hukkunu.

1246. tankitõrjepolgu allüksuste läheduses võttis lahingust osa 39. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni 3. rood. (Puuduvad andmed, kas tegemist oli 39. pataljoni sellesama rooduga, mille kaitsest hommikul läbi murti.)

Elva-Tamsa maantee ümbruses jätkasid sakslased pärast 891. polgu II pataljoni rindest läbimurdmist edenemist Tamsa suunas. Ilmselt ei kohanud nad vastupanu ligi kilomeetri kestel, kuni sattusid suurtükiallüksustele, mis asusid positsioonil Pangodi mägede läheduses. Mägedest pisut lääne pool paiknes 189. diviisi 431. suurtükiväepolgu III divisjoni kaks patareid (7. ja 8.), neist ühe relvastuses neli 76 mm diviisikahurit ja teises – neli 122 mm haubitsat. Mäenõlvadel või kohe nende ees paiknesid 690. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolgu I  divisjon (1. ja 2. patarei; kokku kuni kaheksa 76 mm diviisikahurit), 189. diviisi tankitõrjedivisjoni kaks 45 mm tankitõrjekahurit ning 432. õhutõrjesuurtükiväepolgu 2. patarei viis 37 mm õhutõrjekahurit.

189. diviisi suurtükiväe aruandes lahingu kohta kirjutati, et vastase rünnak oli täielikuks ootamatuseks, soomustehnikat (umbes 30 ühikut) märgati alles siis, kui need olid saavutanud kõrgendiku 83,4, mis asus 800–1000 meetrit 431. suurtükiväepolgu III divisjoni positsioonist läänes. Divisjon oli asunud positsioonile eelmisel ööl ja selle valikul oli puudulikult arvestatud võimaliku tankirünnaku tõrjumisega, nähtavusala positsioonilt polnud hea. Pealegi oli nähtavus tiheda udu tõttu piiratud. Saksa soomustehnika mootorimüra ei äratanud kuni viimase hetkeni kahtlust, sest piirkonnas teati tegutsevat oma soomusmasinaid (info osutab, et divisjonil ei olnud eelhoiatust võimalikust Saksa rünnakust – R. R.).

Lähenevale soomustehnikale avasid tule 431. suurtükiväepolgu III divisjon ning tankitõrje- ja õhutõrjekahurid Pangodi mägede juures. III divisjoni positsioonidele ligines vastane vasakult tiivalt viie tankiga ning paremalt tiivalt kuni 10 soomusmasina ja kompanii jalaväelastega. Üks tankidest jõudis ligi 300 meetri kaugusele 7. patarei positsioonist ja purustas oma tulega 8. patarei ühe suurtüki. Tankile koondati III divisjoni suurtükkide tuli ja see löödi rivist välja (hiljem selgus, et masina pardal olid suurtükiväe eelvaatlejad raadiojaamaga). Soomustehnika jätkas manööverdades lähenemist III divisjoni positsioonidele, jalavägi ligines järkjooksuga, tema automaatrelvade tule tõttu kandsid divisjoni patareide meeskonnad kaotusi. Lahingu 20. minutiks loeti rivist välja lööduks üks Saksa tank, kaks ründesuurtükki (soomustehnikat võidi ka ekslikult tuvastada, näiteks ründesuurtükiks võidi pidada kahuriga relvastatud soomustransportööri – R. R.) ja kaks soomustransportööri, kuid III  divisjoni patareide laskemoon oli selleks ajaks otsakorral – 7. patarei oli välja tulistanud 195 mürsku ja 8. patarei 50. Nende meeskonnad jätsid nüüd tulepositsiooni maha ja taandusid kõrgendikule lõuna pool maanteed, kus võeti sisse kaitsepositsioon. Seejärel peeti seal lahingut vastase jalaväelastega. Kui viimased olid jõudnud juba kõrgendiku lähedale, peatati nende edenemine tugevduseks saabunud seitsme automaaturi, ühe kergekuulipilduja ja kahe tankitõrjekahuri tule toel.

Rivist langesid välja või jäeti meeskonna poolt maha ka 690. tankitõrjepolgu I divisjoni mõlema patarei kahurid. 432. õhutõrjepolgu dokumentidest jääb mulje, et selle 2. patarei tulepositsioonil peeti päeva jooksul vastase soomustehnika ja jalaväe survele vastu, ehkki kolme 37 mm kahuri kaotamise hinnaga.

Pärast võitluste puhkemist Pangodi mägede juures suunas Nõukogude pool sinna täiendust. Nende täpsema kohalesaabumise aja kohta teave puudub. Näib, et õige pea jõudsid lahinguväljale 1047. iseliikuva suurtükiväepolgu 1. ja 2. patarei (kokku kuni 10 liikursuurtükki SU-85) koos polgu automaaturite rühmaga, mis asusid kõrgendiku 111,1 nõlval kaitsele; kolm SU-85t jäid esialgu reservi. Polk oli hiljuti formeeritud ja 24. august oli tegelikult selle esimene lahingupäev. Ilmselt mõnevõrra hiljem saabusid 690. tankitõrjepolgu II ja III divisjoni kokku neli 76 mm patareid. Mägede piirkonnas saadeti lahingusse ka 189. diviisi sapööripataljoni allüksusi, diviisi luurerood ja diviisi staabi isikkoosseisust moodustatud võitlejate grupp.

Keskpäeval hukkus oma vaatluspunktis (künkal Tamsast kagus) suurtükiväe tules 189. diviisi ülem kindralmajor Potapov, poliitosakonna ülem alampolkovnik Pavel Kovešnikov sai haavata. Diviisi juhtimise võttis ajutiselt üle diviisi staabiülem alampolkovnik Guri Krassilnikov. 189. diviisi poliitosakonna ülema asetäitja major Pjotr Tjutjuntšenko Punalipu ordeniga autasustamise esildises kirjeldati, et pärast Potapovi ja Kovešnikovi väljalangemist juhtis Tjutjuntšenko diviisi komandopunkti kaitset, paigutas vastase tankidega võitluseks positsioonile diviisi suurtükiväepolgu II divisjoni ja tankitõrjedivisjoni kahurid ning kogus kokku diviisi staabi ja teiste allüksuste isikkoosseisu, kelle vasturünnakuga lõigati vastase tankid oma jalaväest ära.

Nõukogude dokumentides on vastuolulised andmed, millises ulatuses suutis Saksa pool Pangodi mäed päeva jooksul hõivata. Näiteks ühe dokumendi järgi langesid nii põhja kui ka lõuna pool maanteed asuv kõrgendik täielikult sakslaste kätte, misjärel lahinguväljale saabunud 690. tankitõrjepolgu neli patareid paigutati kaitsele kõnealuste kõrgendike kagunõlvade ette. Sellel joonel vastase edenemine peatati. 189. diviisi suurtükiväe tegevusaruandest jääb seevastu mulje, et lõunapoolset kõrgendikku suudeti kaitsta. Põhjapoolse kõrgendiku 111,1 puhul ei ole kahtlust, et sakslased sellele vähemalt ajutiselt tungisid. 432. õhutõrjepolgu aruande järgi õnnestus vastase tankidel kõrgendikule jõuda pärast seda, kui üks seal olnud Nõukogude liikursuurtükk löödi rivist välja ja ülejäänud kolm taandusid. Seejärel proovisid sakslased kolmel korral vallutada kõrgendiku harja, kuid alati tõrjuti nad tagasi.

ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/316, RH 19-III/317

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/957, T-312/958, T-312/961, T-312/965, T-312/1607

• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635

• II armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/161, T-314/162, T-314/164

• 4. ründeeskaadri dokumendid: Bundesarchiv RL 10/360c, RL 10/470

• Alfred Arnoldi autasuesildis 03.11.1944; 19. SS-suurtükiväerügemendi III divisjoni ülema ettekanne Läti Leegioni kindrainspektorile 01.09.1944 (koopiad Petter Kjellanderi eraarhiivis)

• Meinard von Laucherti kiri proua Schmidtgenile 28.08.1944, Josef Kiermeieri kiri Erich Geffersile 09.09.1944, Johannes Morgensterni kiri proua Schmidtgenile 20.02.1947 (koopiad Urmas Salo eraarhiivis)

• 3. Balti rinde, 67. armee, 14. õhuarmee, 122. laskurkorpuse, 98., 128., 189. ja 326. laskurdiviisi, 280. segalennuväediviisi, 305. ründelennuväediviisi, 35. üksiku hävitus-tankitõrjesuurtükiväebrigaadi, 432. õhutõrjesuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система „Память народа“ (https://pamyatnaroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных „Мемориал“ (https://obd-memorial.ru)

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг“ (https://podvignaroda.ru)

Kirjandus

• Jentz, Thomas L.; Doyle, Hilary Louis. Panzer Tracts No.15-3, mittlerer Schuetzenpanzerwagen (Sd.Kfz.251) Ausf.C & D. History of Production, Variants, Organization, and Employment in Action from 1943 to 1945. Boyds, 2006

• Kalvo, Arved Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris. Tallinn, 1972

• Poller, Herbert. Armoured Reconnaissance With the Waffen-SS on the Eastern Front. The SS-Panzer-Aufklärungs-Abteilung 11 "Nordland" and the Swedish SS-Platoon in the Baltic States, Pomerania and Berlin, 1943-1945. Stockholm, 2010