VISUAALNE VIETNAMI SALV

Turismireisid troopikasse on alati olnud väga populaarsed. Mingil ajajärgul pakkus USA militaarosakond võimalust reisida Aasiasse, näha uusi paiku, kohtuda uute huvitavate inimestega ja nende pihta tulistada. Tagasituleku broneerimine võis nii mõnelgi juhul olla asjata töö, sest reisipaketi nimi oli Vietnami sõda. Ja ühest sellisest reisist räägib Randall Wallace’i 2002. aasta film „We Were Soldiers“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Aasta 1965. Vietnami sõda on ametlikult avatud, kuid kõrgemad Ameerika sõdalased on mures. Kuidas saada võimalikult hõlpsa vaevaga soovitud hulk sõdureid mingisse väga meeldima hakanud punkti kaardil? Lõpuks meenub otsustajatele kolonel Moore, kes on varemgi sõgedavõitu ideid teostanud. Moore saab hulga värskeid sõdureid, helikopterid ja ülesande sisuga „Mine vaat sellele lagendikule, seal olla vastaseid nähtud! Ja siis vaatame, mis saab“. Saama hakkab, sest vastased on lagendikul tõepoolest olemas ja pole ameeriklaste saabumisest kohe sugugi vaimustunud.

Ja nii ta lahti läheb. Kopterid kõlguvad reipalt taevas, sõdurid jooksevad ringi, tulistavad ja karjuvad. Kes vajab korralikku kogust aktsiooni, plahvatusi ja möllu – „Me olime sõdurid“ on just teile. Pürotehnikat on varutud korralik kogus ning asjatundjad on lahingustseenide kohta märkinud: „Täitsa nagu päris.“ Lahingustseenid ja võsas möllamine filmiti kronoloogilises järjestuses, mis kindlasti aitas „päris“ lõpptulemusele kaasa. Teine põhjus, miks linateos sedasi üles võeti, oli vast see, et pärast stsenaariumis ette nähtud paari hektari metsa suurtükitulega maha võtmist oli natuke ebainimlik sundida töölisi võtteplatsil neid räbaldunud roikaid uuesti maasse toppima. Lihtsalt selleks, et mingi eelmise stseeni tarbeks metsa imiteerida. Pealegi oleks väga piinlik, kui filmi jääks sisse tagaplaanil õrnas tuulevines aeglaselt külili vajuv mets.

Sõjatehnika näitamise või mittenäitamise osas on film pigem selline jalaväefilm. Tanke ei näidata, suuri merelaevu ka mitte. Oleks ka imelik, kui näidataks. Küll on kõvasti helikoptereid. Tulid ju kopterid just Vietnami sõjas kõvasti teemaks. Umbes nagu praegu droonid. Pealegi on „Me olime sõdurid“ film, kus võetakse ette põhjus, miks hakati koptereid varasemast usinamalt kasutama ja kuidas see õigupoolest käis.

Sõjafilme lastakse ühendriikides välja muidugi tööstuslikes kogustes. On häid, halbu, keskpäraseid ja puhta imelikke. „Me olime sõdurid“ on saanud, ütleme, keskmikuks ülemise otsa filmide seas. Vietnami teemat on Ameerika filmitööstus lahanud kõvasti, eelmise sajandi kaheksakümnendatel, möllufilmide hiilgeajal, vorbiti sääraseid tõesti nagu konveieril. Aasia džungel paistis olevat hea koht, kuhu paigutada igasugust ebamäärast püssipaugutamist ning kõige totakamad Vietnami sõja teemalised üllitised punnitati valmis just siis. Pihusoleval filmil on üpris mitu head põhjust olla keskmisest tiba ülalpool. Üheks nendest on stsenaristid. Käsikirja on koos režissöör Wallace’iga kokku kirjutanud filmi sündmustes päriselt osalenud Harold Moore ja Joseph Galloway, kelle tegevus näitlejate vahendusel ka ekraanile tuuakse. Sündmustes ise osalenud meeste kirjatöö on kolmas põhjus, miks film on saanud üsnagi „nagu päris“.

Erinevalt keskmisest sõjafilmist, kus on üks naistegelane, on siin mitu. Üsna põhjalikult sahatakse rida, mille sisuks on kodumaale jäänud perekonnad, ennekõike koduste reaktsioonid ebameeldivate uudiste saabumisele. Eks siin ole ajaloolist põhjust üksjagu. Vietnami sõda lõi ühiskonna päris põhjalikult pahupidi. Kes pooldas, kes mitte, kellel oli ükskõik ja kes põgenes teema eest ummisjalu kaugusesse. Kaugel maal peetav sõda puudutas ikkagi kõiki. Nii püüabki režissöör Wallace hoida fookust nii kodumaal kui ka sõjaväljal toimuval.

Põneva nüansina püüab film otsida vastust küsimusele: aga miks ikkagi? Kas otsus sõjalisest sekkumisest oli ikka mõistlik? Või tuli lihtsalt korraks hoog peale? Kaua küsimust ei lahata, kohe sõidab patriotism sisse ja kõik läheb vana vagu pidi. Selles mõttes ei üllata film millegagi. Tuttav ja turvaline ülesehitus, ei ühtki tegelast, kes pööraks süžee ootamatult vasakule, ei midagi uut. Natuke isamaalisi kõnesid, natuke jumalat, natuke trenni ja läheb lahti. Lühikokkuvõte: läksime sinna, taplesime, mõned tulid koju tagasi. Lavastuslikult ei midagi uut. Paistab väga kahtlaselt kaitseministeeriumi, või mis neil selle kontori nimi on, tellimusena.

Aegu varem võis säärastes tellimuse maiguga filmides näha küllalt loogikavaba tegevust: head ilmusid välja üpris suvalistest kohtadest, kus neid polnud sekund varem olnud, ja pahad hakkasid vihaselt verd pritsima juba selle peale, kui nende suunas püssiga vehiti. „Delta Force“ on sellest ilus näide. Nüüd on loogika metsast kinni püütud ja võtteplatsile ketti pandud. Loogika on küll veel noor ja kaunikesti metsik, aga ta on vähemasti kohal.

Näitlejatest on Wallace rabanud peaosadesse tuntud nimed ja näod. Kolonel Moore’i osas Mel Gibson, seersant Plumleyt mängib Sam Elliott. Gibsonile on „Me olime sõdurid“ igati loogilise raja peal tallamine. Pean siin silmas sõjafilme, las need teised olla eraldi. Kõigepealt mõõkade ja vibudega vehkimine „Braveheartis“, edasi juba rohkemate püssidega toimetamine filmis „The Patriot“ ning lõpuks, pihusolevas linateoses, kopterite ja muu moodsama kaadervärgiga möllamine Vietnami sõjas. Ilus ajalooga kokku passiv rida. Seda peab küll mainima, et näoilmed ja poosid on välja mõeldud ja pähe õpitud juba „Bravehearti“ tegemise ajal, edasine on puhas rutiin. Mis on kahjuks igav nagu kaarduv linoleum. Näitlejana Gibson filmile midagi olulist ei lisa, aga õnneks ära ka ei võta.

Tegelikult on „Me olime sõdurid“ stiilipuhas superkangelase film. Ei, keepi ei kanna keegi. Ka mitte pesu pikkade pükste peal. Maju ümber ei lükata, maailm jääb päästmata, kuid üks nüanss on nii siin kui ka tüüpilises superkangelase filmis. Õigupoolest on neid kaks. On peategelane ja on tema sidekick! Ning mõlemad on kuulikindlad. Kolonel Moore’i sidekick on seersant Plumley. Kivinäoga Plumleyt (tõenäoliselt eesti juurtega, vähemalt näoilme järgi otsustades) mängib Sam Elliott. Ameerika teenelise kauboi peamine väärtus seisneb siin filmis selles, et ta on ilma vuntsideta. Ameerika filmikunstis on üldse kaks teenelist kauboid, Clint Eastwood ja Sam Elliott. Oodanuks, et ta natukesegi näitleb. No vähemalt teeskleb. „Gettysburgis“ ta vähemalt korra teeskles meeleliigutusest pisara poetamist. Võinuks ju siingi midagi teha. Kasvõi aevastada. Paraku ei midagi. Aga ka ilma vuntsideta Elliott on vaatamisväärsus. Lõppeks ei saa ju välistada, et originaalis oligi Plumley eestlasliku paekivinäoga. Paraku on Sam Elliot mulle varasematest filmidest meelde jäänud Jim Carrey absoluutse vastandina, seega see oletus vist ei päde.

Nimekad näitlejad olen nüüd läbi nuhelnud, aga ega nad siis tegelikult halba tööd tee. Selle kohta, mis filmis näha saab, on termin tüüproll. Olukord, kus näitleja mängib kogu teadliku elu ainult kohmetuid kobasid või Käsna-Kallet. Sest muid rolle millegipärast ei jagu. Vaataja lihtsalt teab juba une pealt, kuidas näitleja üht või teist olukorda lahendab. Suured staarid on siin filmis tüüprollis. Teevad asja, mida nad hästi oskavad, aga kuna seda on nähtud kordi ja kordi varem, siis ei midagi põnevat. Seda nauditavamat tööd teeb Barry Pepper Joe Galloway rollis. Pepperi Gallowayd oli huvitav vaadata ning erinevalt kolonel Moore’ist ja seersant Plumleyst ei olnud kohe algusest peale selge, millega tema lugu lõpeb.

Kokkuvõtvalt võib öelda – hea film. On kõvasti aktsiooni, on järelemõtlemise kohad, on tundelised hetked. On sõdurid, on helikopterid, on õppeplats, on lahinguväli, kõik toimib. Tankisõbrad peavad muidugi kurvastama, neil ei ole midagi vaadata. Aga kõigil teistel on. Film on saanud selline visuaalne Vietnami salv. Topsikut lahti tehes ehmatab korraks ära, aga siis harjud.

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 6. Vietnami sõja motiiv kannatab kahjuks üleekspluateerituse all.

Teostus: 8. Peab kinnitama, et välja näeb vägagi usutav.

Näitlejatööd kokku: 7. Päeva päästjaks on seekord Barry Pepper.

Lavastajale: 8. Hästi tehtud film.

"WE WERE SOLDIERS“

Osades: Mel Gibson, Sam Elliott, Barry Pepper

Lavastanud: Randall Wallace

2 tundi ja 18 minutit